Lõoke vaatab alla, vaatab alla põllu peale, laulab. Lõoke on liiga kõrgel, et maa pealt võiks näha ta tiibu või sabasulgi. Lõoke ei ole muud kui nööpnõelapea keset heledat taevast, muud kui laul.

Lõoke ise näeb selgelt: üle vagude kõnnib kaks last. Suurem ees, väiksem järel, suurema kärtspunane seelikuäär ergamas tolmava mulla kohal. Lõoke uurib maapinda: pesalohk, mille emalind varsti pebre ja villaga vooderdab, seisab rahus. Lapsed kõnnivad lohust mööda ja lõoke laulab veelgi rõõmsamini, uljamini kui enne, teadmata miks. Teadmata, et on lind. Mõtlemata, et kevad on käes ja kevadega koos kõik muu.

Lõoke laskub allapoole, laseb silmad üle pesalohu, ei tea mitmendat korda, kammib pilguga vagusid. Lapsed kükitavad keset põldu, songivad kepiga maad. Leiavad midagi. Suurem hammustab, närib, lõpuks neelab. Väiksem teeb nagu suurem: hammustab, närib, neelab. Siis paneb üle põllu ajama, kaob põõsastesse. Suurem jääb üksi, vaatab üles taevasse, kuulab. Otsib nööpnõelapead, seda, mis laulab. Mis näeb: eemalt, põllu teisest servast tuleb kaks meest üle vagude.

Teine teisel pool põldu on kraavid. Ühe serval istub laps, tüdruk. Tema silmad on naelutatud ühte punkti keset põldu, sinna, kus vanemad õed mullas songivad. Juba mitu korda on ta neile järele jõudnud, katsunud end suuremate külge haakida.

Mine ära kodu, Aino, mine kodu tagasi!

Sina ei tule üle jõe, ise pisike nagu parm.

Kuulsid, mis ema ütles? Minge teie, meie Eero-Ainoga jääme siia. Meie ei tule, meil ei ole jalgu.

Ma ei ole kurt. Ma kuulsin kõik, mis ema teile eeskojas ütles: teispool jõge on Eesti, seal on süüa maailm. Eeva, võta Irmal käest, minge heinamaa äärt mööda, läbi metsa, põiki üle põllu, põllu tagant algab kuusik, minge mööda kõige laiemat rada, kuni mets saab otsa, seal on luht, jõgi, mõni paat on ikka, mõni hää inime on ikka, saate üle. Meie Eero-Ainoga jääme siia. Meie ei tule, meil ei ole jalgu. Ma mõistan küll, ma ei ole loll. Ema lükkas ukse kinni, ei lasknud mind välja. Mina ütlesin ei, ema, mina ei jää siia! Põrutasin rusikaga lauda: mina ei hakka siin koos teiega nälga surema, nagu suri Väinö! Mina lähen sinna, kus õed läksid, mul ei ole säärikuid, aga jalad on mul olemas, ma jooksen neile järele, Eeva punane seelik paistab kaugele ära, ma saan nad kätte, üle jõe, Eevaga, Irmaga, paadiga üle jõe, ma käin neil sabas, nad ei saa must ilmaski lahti!

Nüüd ma olen juba kaugel. Enam nad ei saada mind kodu. Ei ütle, Aino, sina mine ära kodu, mine tagasi, sind me ei võta, sina oled väike nagu parm. Ma ei taha kodu. Emal on jalad paistes. Eero nutab öösi, aga ema ei lähe Eero juurde. Emal ei ole süüa. Emal on lehk küljes. Ema on nagu võõras naine. Ma tahan üle jõe. Ma tahan seda sööki, mis teie saate seal teispool jõge. Ema ise ütles, teispool jõge on süüa maailm.

Tüdruku silmad on kissis, ta teritab pilku, näeb: Irma jookseb põõsastesse, Eeva on üksi, üle põllu tuleb kaks meest.

Elias püüab jalga kätte saada, see on tihkelt kahe kivi vahel kinni. Kivide vahelt kasvavad välja noored lepad, puitunud vaarikavarred. Eemalt vaadates ei paista kivikülvis kedagi, mees on nagu varjevärvides sulestikuga lind, nähtamatu.

Elias laseb jalal olla ja vaatab põllule: keset tolmavat välja on kaks tüdrukut, tuhnivad keppidega mullas. Mis neil sealt leida. Kõik maa läbi kaevatud, kohe kui lumi läks. Viimse meetrini, nagu otsiks aardekirstu. Leitud ka üht-teist. Poissi see ei aidanud.

Eino. Minu Eino.

Põld vajuks nagu udusse. Elias ei näe enam tüdrukuid, päikest, kevade tolmu, ega kuule lõokest, kes seisab põllu kohal õhus ja lõõritab. Tema silmis ja kõrvus on muu: triibuline villavaip, mille all Eino oli terve sügise ja talve maganud, kuni poisi külm keha vaiba sisse keerati, see päev ja öö, mille ta punkri ees vaibarulli kõrval veetis, ei kuulnud, kuidas teised temaga rääkida katsusid, ei näinud, kuidas mehed lõpuks rulli ära viisid. Me näitame sulle koha kätte, panime su poisi noorte kuuskede vahele sambla alla, seal on parem veel kui surnuaias, usu meid. Elias ei küsi, kuhu kaaslased Eino viisid, kus on see noor kuusik, see sammal. Kui ta hiljem õhtuti hämaras kõndimas käib, vaatab ta kõiki noori kuuski teistmoodi silmadega… Kas Helmi on elus? Kevade hakul ta jaksas veel küsida. Kui poiss oleks Helmi ja tüdrukute ja kõigi nende võõrastega jäänud, kes sellesse lutikahaisusesse vene barakki topiti, kas ta siis oleks elus? Vastust ei olnud. Olid ainult küsimused, need kaks. Kas on, kas oleks.

Kui jaksaks tõmmata, saaks jala kätte. Kaua ma siin konutan juba, ei tea. Kere on kuidagi pehme. Tühja kõhtu nagu ei tunne enam. Ei tahagi siit kuhugi. Viimasel ajal hakkas metsas imelikke asju juhtuma. Näiteks juhtus mõni puu liigutama. Enamasti vastu ööd, kui läksid välja õhku hingama. Puu, mis ennist seisis seal kus ikka, tuli lähemale, nagu oleks tal jalad all. Nihkus punkri sissekäigu poole, tasahaaval, aga kuidagi üleolevalt, sõgedalt. Suur puu, raske tüvega. Kui sellise alla jääd, siis. Puu ei saa maad mööda kõndida nagu inimene. Aga näe, kõndis.

Eliase pilk läheb korraga selgeks. Suurem tüdruk seisab üksi keset põldu. Kaks mundris meest liigub üle vagude, otse tüdruku poole. Tüdruk ei liiguta. Üks mees astub tüdruku juurde, teine jääb eemal seisma, tossutab. Tüdruku ees seisev mees vehib kätega. Tüdruk seisab paigal, nagu kivist. Vehkija viipab suitsetajale, koni lendab vagude vahele. Mehed võtavad tüdrukul kahelt poolt käsivartest, hakkavad tuldud teed tagasi minema. Elias ei näe, kas tüdruku jalad puudutavad maad või kannavad mehed last õhus. Siis pole neid enam näha.

Väiksem tüdruk ilmub välja, jookseb üle põllu, sinna, kus nad suuremaga maas tuhnisid. Seal ei ole enam kedagi. Tüdruk vaatab mulda, uurib midagi, ehk minejate jälgi, vajub vagude vahele kössi. Elias ei näe ta nägu. Väike kumaras selg, muud ei paista.

Lõoke laulab, vaatab alla põllule: tüdruku jalad lohisevad mullas, ajavad tolmu üles, üks säärik tuleb jalast, jääb vagude vahele lebama. Lõoke ei mõtle, miks tüdruk ei küsi: kuhu me läheme? Lõoke ei tea küsimisest midagi, ei tea, et tüdruk ei küsi häälega, ei küsi sõnadeta. Lõoke ei tea, et kõik nagu seisaks tüdruku sees, kõik oleks nagu vaikne, tühi, ja ainult luud, ta peenikesed käsivarreluud meeste kämmaldes tunnevad veel midagi, valu, tasast valu, vaikset undamist. Undab, tähendab ei ole veel lõpp, mõtleb tüdruk, ta ei ole veel surnud, ta lohiseb elusana kahe mehe vahel mööda mulda, ilma säärikuteta, õhukeste sukkadega, mida muld ja kivid veelgi viledamaks nüsivad, varbad sukaaukudest väljas. Lõoke ei mõtle, ta näeb: vao vahel lebab kaks kummisäärikut, esimene kaugel minejate selja taga. Vares laskub säärikule, hakkab kummi sisse auku nokkima. Nokib kannatlikult, varbad mullas.

Pisike parm hakkab jooksma, üle ääretu põllu.

Irma, kuhu nad Eeva viisid?

Oota, ma tulen sinu juurde, Irma!

Kas sa näed mind? Vaata selja taha, mis sa seal mulla peal istud!

Ma ei lähe ära kodu!

Pisike parm tahab õe juurde, õde on suur, vähemalt kümme juba. Pisike parm teab: emal ei ole midagi. Isegi Eerole ei ole, mis siis veel talle. Pisike parm mõtleb: Eero sureb ära, nagu suri Väinö, ja kui ta surnud on, paneb ema ta lina sisse ja matab maja taha mullaauku, nagu Eeva ja Irma matsid Väinö. Pisike parm mäletab, mis ema ütles, kui Väinö suri: üks suu vähem. Ja seda, mis ta pärast ütles: teispool jõge on süüa maailm.

Pisike parm jookseb, õde on aina lähemal, pisike parm on peaaegu kohal. Midagi kipitab, varvas on verine, aga sellest pole lugu, ta saab joosta küll, kohe on ta kohal.

Ma olen su selja taga!

Ma ei jaksa su nime hüüda, ma ei saa hingata, kui ma jooksen.

Irma!

Ma tulen sinuga üle jõe…

Pisike parm on kohal, vajub õe kõrvale mullale, hingeldab. Vaatab: mööda õe põski jooksevad porised nired. Pisike parm ütleb, mul on rätt taskus, ma pühin sul silmnäo kuivaks. Ära muretse, ütleb pisike parm, me lähme üle jõe. Isegi ilma Eevata, kui tema ei taha tulla. Meie kahekesi, sina ja mina.

Päike on väga soe, peaaegu kuum. Või on see palavik, mõtleb Elias. Ei saa aru. Jalga ei tunne enam, see on hea. Kaua ma siin külitan juba? Nad võivad seal punkris juba ei tea mis mõelda. Las mõtlevad. Silme ees virvendab. Nagu keegi tuleks mööda põlluäärt otse siiapoole, kivikülvi poole. Nagu see oleks See. Pikas valges kuues. Külm, nagu jääst, kogu kere hallaga kaetud, sellisega, mis käe all ei sula. Katsud, lähed ise jäässe. Mina neid jutte ei usu, jutud on naiste jaoks, laste jaoks. Aga nüüd on kõik teistmoodi. Kusagil siinsamas oleks nagu uks, suur raske uks. Koputust ma kuulsin selgesti. Surusin pöidlaotsa kõrile, hingamine läks raskeks. Tähendab ma ei maga, olen täie mõistuse juures: ei saa kuulda koputust, kui ei ole ust, kui ei ole kedagi, kes saaks koputada. Siin, põllu peal! Lollus. Ma kuulsin iseoma kõrvadega ometigi. Kolm koputust, ja siis kohe otsa veel kolm, kokku kuus. Tõeliselt on mulle üsna selge, kes see koputaja oli. Ikka See, kes muu. Tuleb mööda põldu, hakkad vaatama, kaob ära nagu udusse. Ainus trööst: See ei ole minu sees. See on täitsa eraldi, oma hallatanud kerega tükkis. Ole, kus tahad, saadanas nälg, mind sa endale ei saa! Ma ei lähe enam punkrisse tagasi. Kunagi oli nagu kodu. Mitte nagu Pihkala-kodu, aga ikkagi. Kõige hullemad on ööd. Paned silmad kinni ja hakkab peale. Sa ei maga, kõik juhtub ilmsi. Seal on lauad, toidu all ägavad söögilauad. Sellised pikad, et otsa ei näe. Ja toit. Poolest saadik üksteise peale hunnikusse laotud kausid ja vaagnad, lihad, valged ja punased lihakäntsakad, toored, küpsend, linnud peade ja varvastega tükkis, rasvased kalad, soustid, tambid, võõraste maade viljad, värvilised, tilguvad mahla, võikreemid, munapudrud… Ja õlletünnid, veinivaadid, kannud, peekrid, millest valatakse hooga üle, laud lainetab, sööjad lakuvad sõrmi, tõmbavad rasva läbi hammaste, õgivad, õgivad… Lööd kahvli roosasse lihasse, krõbedad ääred, rasv tilgub, tunned, kuidas rasv imbub keelesse, kohe on see su suus, kohe tunned õrna talleihu oma hammaste all, kohe neelad… Teed suu lahti, suurelt, et mahuks palju, et kõht saaks lõpuks täis, hammustad… tühjus! Viirastus. Ei mingit lihakäntsakat. Ja sa isegi ei maga. Ei oskagi enam. Kui saaks, magaks kogu aeg, päeval ja ööl. Unustaks selle luulu, ei mõtleks enam, et See on siinsamas, passib peale. Aga ei saa. Uni ei tule, nagu siis, kui oled palavikus, kuiva suuga, ootad hommikut. Nagu hommik muudaks midagi, või ootamine. Ei muuda midagi. Enam mitte. Enam ei ole mõtet oodata. Täis kõhtu, sõja lõppu, Pihkalasse tagasi saamist. Hilja on. Kaks talve redus, aitab. Palav. Nüüd vist on tõesti palavik. Silme ees on udu, ei näe enam. Ainult varje, neid veel näeb.

Eliase silmad vajuvad kinni, kivinukk tungib abaluu alla. Päike paistab, mehe näol on külm higi. Soe ja külm ja teravad kivid ei puutu enam temasse. Tema silitab villavaipa, mille all lebab Eino, rõõmsad silmad vaatavad üle vaibaääre, naginina.

Kas see on päris kartul, küsib pisike parm, kas ma tohin selle ära süüa, küsib ta, ma tohin selle ära süüa, eks ole, õeke, see on mulle, mitte Eevale, emale, Eerole, eks ole, õeke.

Las ta olla hall, ikkagi hea magus. Ma söön tasahaaval, ema ütles, kõht hakkab valutama, kes laia lõuaga sööb.

Pisike parm hammustab kartulit ja hakkab värisema, kuigi päike on soe põllu kohal. Mäletad, kui isa veel elas, mis ema ütles talvel külmaga.

Mu haavalehekesed, värisete nii hirmsasti, ootame isa ära, tema leiab metsast hagu.

Suurem õde hoiab väiksemast kinni, et see ei habiseks nii hirmsasti. Ta mäletab küll, isa leidiski hagu, tookord, neil hakkas soe. Väiksem hoiab kõhust kinni. Valu jääb kohe vakka, ütleb ta, ma ei lähe kodu, kuuled, kohe ma saan kõndida, lubab ta, me lähme läbi metsa, kahekesi, kuni luht tuleb vastu, paat viib meid üle jõe.

Teispool jõge on süüa maailm. Ema ise ütles.

Pisike parm heidab mullale.

Ma natuke pikutan, õige natuke, kohe ma ajan ennast üles.

Ära nuta, Irmake!

Ma ei sure ära.

Pisike parm kougib taskust räti.

Ma pühin sul silmad kuivaks, siis lähme.

Lõoke laulab. Pesalohu kohal on vaikne, lõokese süda on kerge. Ülalt paistab kõik tilluke: põrnikad sammuvad põlluveere poole. Väiksem paljajalu, ühe jala ümber valge rätt. Suurem kõnnib ees. Nad jõuavad põllu äärde, istuvad kraavipervele, noorem heidab külili, tõmbab jalad kõhu alla, vanem triigib noorema külge.

Lõoke laulab, päev tundub lõputu, aga valgus on tasapisi pehmem, kollasem.

Õhtu. Veel mõned lõõritused ja lõoke laskub pesalohu lähedale, poeb rohututi sisse, jääb magama. Homme ta tuleb, homme kindlasti. Lõoke ei mõtle, ta teab. Ta ei küsi: kuhu lapsed läksid? Ei vasta: ju metsa. Mis tähtsust on sellel, kuhu läksid inimesed? Ei mingit. Lõokese süda lööb unes aeglasemalt, rahulikumalt. Kui päike tõuseb, siis. Unes ta teab: siis.

Elias teeb silmad lahti, on pime. Kas see on öö pimedus või ta silmad ei näe enam? Ta ei jaksa küsida, küsimus on liiga pikk, raske. Palav on. Sul peaks olema külm, taob peas, kevade ööd on jäised.

Ta liigutab kätt, käe all on midagi kõva, krobelist. Mis see võiks olla? Pea ei vasta. Mees püüab kuuehõlmu lahti rebida. Palav, väga palav. Aga päikest ei ole. Nagu Pihkala saunas, kerisekivide peal…

Kas See on kusagil siinsamas, ikka? Ei paista valget varju. Tema ka läinud. Koputamist ei kosta. Tuult ei ole. Mis tuult, õhku ei ole. Nagu koopas oleks, mäe sees.

Kes need tüdrukud olid? Kas… need olid minu tüdrukud? Irja, Toini. Kas need olid nemad ja mina ei saanud aru, et need on mu omad tütred? Kas ma olen nõder? Helmi, mispärast sa lasid neil minna, niimoodi üksi? Toini, Irja, teie nägusid ma ei unusta. Isegi siis näen, kui enam midagi ei näe. Isegi kui See hoiab mul kõrist. Ei unusta. Parem, kui ma teist ei mõtle. Ei ole enam minust teile isa. Eino… Miks ei ole Eino siin, minuga? Kuhu ta läks? Ma ei ole teda hulk aega näinud.

Hommik. Päike sirab, lõokese laul kostab üles taevasse, alla põllule. Elias on kahe suure kivi vahele vajunud, puitunud varred koolduvad üle ta keha.

Lõoke vaatab alla, märkab: pesalohu lähedal kraaviäärsel põõsaoksal istub väike pruunisäbruline lind. Lõoke laskub maa poole kui nool, jääb poolel teel seisma, laulab täiest kõrist, sööstab vihinal üles tagasi ja laulab veel kõvemini, laskub siis spiraalina allapoole, peatub parajas kõrguses ja laulab, laulab. Seejärel uuesti: vihinal üles, noolena alla, vihinal üles, spiraalina alla. Laul üleval ja all, taevas ja pesalohu kohal, laul.

Lõoke teab: kõik läheb nii, nagu vaja. Ühel hetkel kõik tuleb, nii on see ette nähtud. Elu on ring. Sina ei pea tegema muud kui ringjoont silmas pidama, ja kevad tuleb, kaaslane jõuab, pesalohk kattub rohu ja villaga, munad pragunevad, pojad teevad nokad lahti. Muretseda pole tarvis ja lõoke ei muretsegi, ei püüa puurida pilku läbi metsa, läbi okste, näha, kuidas tüdrukud ärkavad, end püsti ajavad, tunnevad, et kogu keha on valu täis. Ei tea, et see pole valu, vaid nälg. Lõoke ei mäleta lapsi, ei mäleta, mis oli eile. Õhtul uinus ta varakult, ei näinud, kuidas kivihunnikule ronis tume kogu, tõmbas Eliase surnukeha kivide vahelt välja, rebis tal kuue seljast, püksid jalast. Ta ei näinud, kuidas tume kogu vöölt pussi võttis, Eliase kõhust ja kintsudest mõned tükid nüsis, need kaltsu sisse keeras, ta kuue oma riiete peale tõmbas ja metsa kadus.

Kui nad üle jõe saavad, on lihavõttelaupäev. Sealsamas paistab kaev, eemal künka otsas elumaja. Keegi mees vinnab ämbriga vett. Nad lähevad kaevu juurde, jäävad mehe selja taha seisma. Mees paneb ämbri maha ja pöörab ümber.

Siin on üks laps, ütleb Irma ja osutab lõuaga õe poole.

Mees vaatab lapsi, suuremat ja väiksemat, ei küsi midagi. Läheb mööda rada toa poole, kaob majja. Natukeseks ajaks jääb kõik väga vaikseks, nagu seisaks kogu maailm.

Mees tuleb tagasi, paneb käe väiksema lapse õlale. Tal on lahke nägu. Ta pole niisama mees, ta on peremees. Nad lähevad koos toa juurde, väiksem laps ja peremees. Perenaine teeb ukse lahti. Suur õde seisab kaevu juures, siis hakkab edasi minema.

Laps ei mäleta paljusid asju. Või ei oska neist sõnadega rääkida. Ta ei oska öelda oma koduküla nime, kuigi peremees küsib. Kata… Katajamäki… midagi sellist, pakub ta. Ehk. Viiburi linn oli seal lähedal, teab ta. Siis vuristab soome keeles: ema rääkis meid viidi autoga üle piiri tõsteti maha et minge kus tahate me olime kõik seal ema isa Väinö Eero Eeva Irma mina ükspäev me ronisime puu otsa vaatasime kuidas Leningrad põleb linna piiris oli auk sealt hakkas inimesi tulema ühed võõrad tulid meie maja juurde seal oli üks koer ära surnud me lükkasime ta majatrepi alla nende ema tiris ta välja keetis lõkke peal suppi.

Laps jääb vait. Peremees noogutab. Peremees ei ole enam peremees, ta on nüüd taat. Perenainegi pole perenaine, on memm. Taat on Utriast, saab soome keelest aru, memm kõigest ei saa.

Hiljem tuleb lapsele palju asju meelde. Öösel tagakambris linade vahel ilmuvad silme ette pildid, pähe sõnad ja nimed. See päev, kui isa suri. Võeti Vene väkke, sai haavata, aga ära suri kodus barakis. Tema nad said veel surnuaiale matta. Aga kui Väinö maja taha auku pandi, siis ei olnud enam kellelgi kahju, emal ka ei olnud. Ema ja Eeva varastasid kolhoosi laudast piima, nad käisid laudas tööl. Õhtul sai piima, see oli hea. Jõululaupäeval andis üks saksa mees lastele kommi. Mul on kodus kaks poissi, kas ma neid enam kunagi näen, ütles saksa mees.

Muud pisike parm ei mäleta. Veel ei tea ta sellest, et Irma saab eesti peresse nagu temagi, aga rohkem nagu teenijaks. Ja et suve hakul käib õde sakslaste abiga veel korra üle jõe Vene pool. Matab ema ja Eero maha, sinnasamma maja taha, Väinö kõrvale. Palju aastaid hiljem räägib õde, et kui ta kohale jõudis, olid ema ja Eero ühes sängis koos, teineteise küljes kõvasti kinni. Sellest, kuhu Eeva viidi, ei saa rääkida. Sellest ei tea.

Memm on lapse vastu hea. Süüa antakse esialgu natukese haaval. Kõhule ei tohi liiga teha, ütleb memm. Kanapuljong on magus. Laps saab endale uued riided, kangaks memme kleidid. Pihikseeliku, peene lillemustriga tumeda põhja peal. Naabrilaste vanad tennised.

Laps läheb esimesse klassi, kuigi on juba aprill, õpib eesti keeles lugema ja rääkima, kirjutama. Emadepäeva peoks õpetab memm talle salmi. Laps seisab üksi keset suurt saali, loeb salmi kõva häälega ette.

Ei ole meeles, ema, sinu nägu.
Ma olin laps, kui ära läksid siit.
Ma tean, oli kevad, kases kukkus kägu,
ja kanakoolmest kollendas me niit.

Laps teeb kniksu ja läheb kindlal sammul oma kohale. Ta ei ole enam pisike parm.

Vahel mul on tunne, et ma olen kodus, nüüd veel.

Päris omas kodus Karjalas.

Meie maja taga niidu kohal oli kevaditi ikka lõoke. Seisis kõrgel õhus, lõõritas. Jooksin niidule, viskasin pikali, uurisin taevast, et kas näen teda. Enamasti ei näinud. Aga kuulsin. Panin silmad kinni, selili kõrges rohus, et keegi mind üles ei leiaks, kuulasin. Muud polnud vaja, hea oli olla.