Peatükist „Manhattan Transfer”

Manhattan Transferi kontsert Pärnus Vallikäärus. Adelia läks Arnoga koju.

Kell oli üheksa ning Paavo kuulis esimesi noote. Seesama mürtsuv lugu nagu siis, kui Gagik oli jälle kord Paavo peale võtnud, ent nüüd koos Adeliaga, ja Adelia oli veel eriti ülevas meeleolus, kui selgus, et Hiinalinnast tuleb võtta kaasa mingisugune putka, ja Gagik sõitis ainukest võimalikku teed pidi linnaääre poole, aga pööras viimasel hetkel paremale madalasse kõdulinnaossa, mida selle tänavanimede järgi Supilinnaks nimetati – Kartul, Hernes, Uba –, ja siis sõitis Gagik lauluväljaku tagant mööda ning… see kõik. Birdland. Pah! Pah! Pah! Aegade tagant trummeldav rütm.

Viimased inimesed sissepääsu ees. Sume õhtu. Õhtu nagu elu. Paavo seisis järjekorda. Ja sel hetkel, nagu filmis, või raamatus:

„Tulid Maarjat vaatama?” Enne kui Paavo mõelda jõudis, pööras ta ennast juba ringi. Tema keha pööras. Vaistlikult nagu sõjaväes. „Mina ei viitsinud, see kiremine mulle ei istu. Eelmine kord sai isu täis, neli aastat tagasi või palju nüüd ongi.”

„Tere, Elari… Mina Tartus kontserdil ei käinud.”

„Ma tean jah. Mis siis on, tulid kuulama või vaatama?” Paavo ei osanud vastata. Sellele küsimusele ei oleks saanudki vastata. „Maarja jättis oma salli koju, ma tõin talle ära, aga need ei lase mind sisse, telefon on tal ka kodus. Hotellis. Me oleme siin… Ah, tead…”

Elari ei lõpetanud oma mõtet. Paavo tundis, kuidas Maarja salli küljes on sellesama lõhnaõli lõhn, mida Maarja oli kandnud neli aastat tagasi. Ja üldse kogu aeg. Kui Paavo teda läbi ulme ja õuduse raamaturiiuli piidles. Aga „ulmel ja õudusel on nüüd lõpp”, oli Maarja öelnud. Ja Paavo vaatas Elarit ning mõtles, et ulmel ja õudusel ikka ei ole küll mingit lõppu.

Elari: „Kuule, mis me passime siin, tahad sisse minna või ei taha? Või lähme kõnnime natuke? Mis sa sellest vanamuttide kiremisest ikka kuulad.”

„Lähme, kõnnime muidugi,” ütles Paavo endalegi üllatuseks. Vedurit ja Vagunit ei paistnud kusagil. Elari oli kuidagi rõõmsas, isegi suvises tujus. Ta tõmbas Paavo rohkem oma energia kui käega kaasa ning nad läksid sama puiesteed, kust Paavo äsja tulnud oli, ranna poole.

„Olid ajad,” ütles Elari ning Paavo ei saanud aru, mis ta täpselt mõtles, ja siis sai Elari ka aru, et Paavo ei saanud aru, ja ütles kuidagi totakalt lohutava häälega: „Ega mul on praegu kõik ärid ausad. Tipp-topp, ja mis oli – see oli. Mõistad?”

Paavo: „Minul ka.” Ja lisas siis: „See tähendab, noh, et mul… ega mul mingeid ärisid ju, ma õppisin arhitektiks.”

„Soo? Väga huvitav. Teed maju?”

„Ise ei tee, aga… joonestan ja.”

„Väike inimene ongi see, kellest kõik sõltub. Kui sina ei joonestaks, ega siis maja ei sünniks.”

Paavo oleks tahtnud pakkuda, et siis joonestab keegi teine tema eest, aga jäi targu Elariga nõusse.

Nad põikasid sellesse alkoholipoodi, mis sajandi alguses oli vahepeal lahti olnud, siis kinni ja uuesti lahti ja kinni, ja keegi ei teadnud, millal sinna minema peaks. Igal juhul nüüd oli see lahti.

Elari: „Võtame ühe väikse? Või võtame vähe suurema? Viina mina ei joo, ainult kui külm on, nii et ei voola, vaid nõrgub, selline peab viin olema, aga niisama pole mõtet, ega me enam 97-ndal ei ela. Nüüd on uued ajad ja kombed. Viin peab nõrguma.”

Miskipärast soe viski Elarile sobis. Viski ühes käes ja Maarja sall teises, läks Elari poest välja ning nad lonkisid ranna poole. Vastu tuli hiliseid rannalisi: pered, emad lastega, keegi laps hoidis kahe käega kinni rohelise täispuhutava krokodilli kaelast ja vaese looma saba lohises asfaldil. Elari ei keeranud korki maha enne, kui nad üle tee läksid ja rannahoone kõrvalt merd silmasid.

Elari: „Võtame siis vana tutvuse ülessoojendamise terviseks.”

Sooja viski räme lõhn segi Maarja lõhnaga. Paavo jõi. Elari jõi samuti. Ta jäi seisma. Osutas merele:

„Kas sa tead, Paavo, Paavo-Paavo, norrakad on sellise masina teinud, mis on nagu lennuki tiib, see on neil meres, mitu tükki, käib lainete ja hoovustega üles ja alla ning paneb turbiini tööle. Norrakad teevad elektrit niimoodi, mõistad.” Paavo sai aru küll, aga ei mõistnud, miks Elari seda räägib. „Üles ja alla, meri ei tee midagi, meri on lihtsalt meri, nad ei manipuleeri kuidagi merd, meri käib üles ja alla ja elekter tuleb.”

„Nojah, lainetab,” ütles Paavo üsna mõttetult.

„Miks sa arhitektiks õppisid?”

„Sest ma… ma tahan maju teha.”

„Sa tahad raha, Paavo.” Mida Paavo pidi sellele vastama? „Ja see on päris hea, sinul pole riske. Teistel on alltöövõtjad, palgad, maksuarvestus, tehnika, materjalid, aga sina tõmbad joone ja teise ning ainult tint kulub. See on päris kaval sinul, jah.”

„Kuidas see Norraga on seotud?”

„Liiga kaine oled. Joo veel. Ma joon ka.” Nad seisid ja vaatasid merd ning Paavo mõtles norrakate labadele kuskil meres. „Raha, Paavo, raha ei ole olemas. Sul on mündid ja kroonid taskus, aga see ei ole raha, sellest ei sõltu midagi. Päris raha, miljardid, mis kujundavad maailma, on ainult numbrid arvutite tabelites. Suur raha on loodusjõud nagu meri. Nii kui sa hakkad manipuleerima, püüad merd purki panna, lähed pankrotti. Aga kui sa paned merre oma laba sisse ja lased merel rahulikult oma asja teha, üles ja alla, siis tuleb elekter, siis tuleb raha.”

„Sa mõtlesid selle praegu välja?” küsis Paavo juba päris julgelt.

„Ma mõtlen kogu aeg selle peale. Ja kui ma sind nägin, tuli meelde… no tead, ega ei ole oluline, aga see mu plaadiäri, siis too söökla, mis ma plaanisin… See oli 97. Pah-pah-pah! Birdland, raisk. Mingid sitaste kummikutega agropankurid ronisid börsile. Uhutud trussikud helerohelise ülikonna värvli alt virvendamas.”

Paus.

Elari: „Naiivsed inimesed.”

Mõlemad vait.

Rand õhtuselt hõre.

Taevas pea kohal kahkjassinine, lahel hall pilveviir.

Kaugemal oli inimesi, siinsamas vareseid, kes nokkisid midagi adru seest. Varesed siin ja inimesed seal mõjusid ühesuurustena. Elari ja Paavo astusid vaikides muuli poole, vahepeal teisele pudelit ulatades.

Elari: „Mida sa kardad, Paavo?”

„Sa mõtled Vedurit ja Vagunit?”

Elari hakkas naerma:

„Ma kohe nägin, kuidas sa ära registreerisid, et mul turvamehi kaasas ei ole. Mul ei olegi neid. Vedur on surnud ja Vagun pandi vangi. Tuli välja ning suri ära. 90-ndad said läbi, Paavo, ja vabadust ei tulnud. Kas sina oled vaba? On sul vabadus?”

„Praegu…? Üldiselt küll.”

„Mis su vabadus on?”

Paavo ei julgenud selle peale midagi öelda. Aga ütles siiski:

„Mul on töö, puhkan Pärnus mere ääres, sügisel sõidame perega Egiptusesse.”

„See on mõnus. Tunned, et oled vaba?”

„Jah.”

„Saad endale lubada, jah?”

„No jah, natuke tuleb kokku hoida, aga kõik ju hoiavad natuke kokku.”

„Mina ei hoia.”

„Sina muidugi.”

„Vaata, Paavo… Kurat, ja saabki tühjaks nüüd… Balti ketis käisid?”

„Ei käinud.”

„Vaata, kui keegi oleks nendele inimestele seal kuskil Iklas, käest kinni sääse­pilves… oleks neile öelnud, et järgmine kord tunned ennast vabana siis, kui ­Egiptuse-reisi raha koos on, kas nad oleks seal edasi seisnud? Järgmine kord tunned ennast vabana, kui kasutatud Fordi ostad. Järgmine kord tunned ennast vabana, kui sul on raha osta Libressesid ja Nokiaid. Kas nad oleks seal edasi seisnud?” Jälle küsimus, millele Paavo ei osanud vastata. „Inimene on vaba ainult siis, kui ta vabaduse poole liigub. Kui ta on päriselt vaba, siis ta tunneb ennast ilmajäetuna. Meie ei tahtnud vabadust, me tahtsime kummikuid ja vetsupaberit osta.”

Paus.

Elari: „Me tahtsime endale oma väikest merd purgi sees. Mujal maailmas oli postmodernism või mis see on, suured narratiivid ajaloo prügikastis, ja siis meie tegime laulva revolutsiooni. Kujutad ette suuremat narratiivi? Aga kui me siis ikkagi 90-ndatesse ninuli käisime ja avastasime eest selle kõrbe, mis kõigil teistel ammu käes oli… siis nutsime, et merekene purgikeses on ära kuivanud.”

Elari keel oli pehme ning jutt segane, aga tema pilk oli selge ja vali.

See oli kummaline tunne Paavos. Mitte alkohol. Võib-olla alkohol ka. Kindlasti alkohol ka. Paavole meeldis see Elari, kellega ta siin koos soojas suveõhtus kõndis. See oli teistsugune, hulljulge, ohtlik, teistmoodi ohtlik. Elari pühendas Paavo suure maailma saladustesse.

Elari: „Aga see ongi meie meri, sinu ja minu meri, Paavo – unistused! Väikese inimese unistuste meri. See on see meri, kuhu me peame oma laba sisse panema ja ootama. Aga jumala eest ei tohi ise midagi toota. Meri ei käi purgis.”

„Sa kõlad väga idealistlikult ärimehe kohta.”

„See ei ole idealism, see on pragmaatika, sest me peame oma käigud hoolikalt planeerima. Meil on isegi, tead, vastutus! Meie anname inimesele vabaduseusu tagasi. Juustuburger Viru väravate juures McDonald’sis on sama maitsega mis ämma frikadellisupil hommikul pärast öölaulupidu. Oma maja, oma auto – see on see, mille nimel inimesed laulsid ja härdusepisaraid valasid, nad lihtsalt ise ei teadnud seda või ei tahtnud endale tunnistada. Et tegelikult ei ihaldata sinimustvalget Pika Hermanni torni, vaid vanaisa kinnisvara tagasi saada. Kui me teenime vahelt kena dollari või kas või krooni, mis selles siis halba on? Aga meie peame teenima, see on hädavajalik, sest palgatöötaja sandikopikad ei too eel­arvesse maksuraha. Mina teen miljoni, maksan ausalt riigile maksud ära ja selle eest istuvad tattnokad eesti filoloogia esimesel kursusel. Kõik võidavad – mina teenin, riik teeb eelarve, ja kampsunid mõtlevad hardusega kaheksakümnendate ideaalide peale.”

Paus.

Elari: „Kus sa oled praegu, kus sa teed neid oma jooniseid?”

„Marko juures.”

Marko oli Marko Ennus, ühe tuntud arhitektibüroo asutaja ning ise auhinnatud arhitekt.

„Marko juures? Saada persse see Marko, tule, teeme koos päris raha. Kaua sa imed oma rapidograafi.”

Kas Paavo julgeb? Paavo julges. Elari elaan nakkas temasse:

„Sa saatsid mulle mendid kaela. Ma nägin laipa.”

„Ja sina keppisid minu naist. Sina jäid naisest ilma, mina jäin kättemaksust ilma.” Elari pani Paavole käe õlale ja vaatas talle silma: „Sa ei ole mulle midagi võlgu ja mina ei ole sulle midagi võlgu, saad aru?”

Süda tagus Paavo rinnus. Kas Elari kuulis seda? Tundis? Või teadis tundmatagi? Elari meeldis talle, see Elari kõne. Kajakas karjus, viimased rannalised läksid, rätikud üle õla, oma öömajade poole ja see sobis nii hästi. Sobis, nagu oleks Elari seda kõike planeerinud. Paavo tundis, et siin avaldatakse talle tõde, ta isegi nautis, kuidas mingisugused ideaaliräbalad temas purunesid, Paavo tahtis osa saada. Paavo – tahtis – osa – saada.

Peatükist „Käivitav sündmus”

Selleks hetkeks, kui Loreta mõtles struktuuri peale, oli käivitav sündmus juba juhtunud. Viis kilomeetrit eemal Loore kohvikus. Või õigemini: jäi juhtumata. Täna jäid juhtumata kohvikukülastajad.

Neljarealine maantee viis ühest linnast teise märksa otsemat teed pidi, kiirused olid suuremad, liiklus sujuvam, seega ohutum. Talud, mis jäid maantee ehitusele ette, maksti kinni nõnda, et keegi ei nurisenud. Neljarealisest maanteest hakati rääkima juba üheksakümnendatel ja nüüd oli see viimaks valmis.

Oli valmis ning vana maantee oli tühi.

Viive avas oma kohviku 1997. aasta lõpul. Toona oli kohvik ainult putka ning väike parkimisplats, aastate jooksul ehitati oma maja, lastele mänguväljak, tualetid – enam ei pidanud käima putka taga metsas.

Isegi üleriigilised ajalehed kirjutasid sellest:

„Meie maanteedel võib tajuda euroopalikku suhtumist reisimisse, einestamisse ja roojamisse.”

Inimesed pidasid Loore kohvikus kinni, et juua tass kohvi ja et lapsed saaksid süüa burgerit või friikartuleid. Needsamad lapsed kasvasid suureks ning tegid oma lastega peatuse täpselt samamoodi, et juua tass kohvi ja süüa friikartuleid.

Täna oli esimene päev kahekümne aasta jooksul, kui Loore kohvikul polnud ühtegi klienti. Päeval jalutas Viive maanteele, seisis seal. Pani suitsu põlema.

Viive seisis keset tühja maanteed ja mõtles.

„Ma ei ole ju midagi valesti teinud?” küsis Viive endalt. „Ei ole ju? Ma olen maksnud maksud alati ära, esitanud aruanded, täitnud kõik sanitaarnõuded. Ja ikkagi.”

Viive vaatas sigaretikoni. Varem oleks ta selle maanteele visanud. Nüüd oli maantee tühi. Maantee oli looduse osa. Loodusesse Viive koni visata ei tahtnud. Viive pani koni taskusse. Viive pani uue suitsu põlema. Viive mõtles:

„See kuu ja järgmine ei pea Loretalt laenama.”

Viivel ei olnud täit ettekujutust sellest, millega tema tütar tegeleb. Eks jah, Loreta oli talle näidanud oma videoid, kuid Viive ei mõistnud, mille eest inimesed maksavad.

Viive ei mõistnud, kuhu kõik raha kadus.

Sajandi alguses oli väga palju raha igal pool, mitte küll Siispoolidel, aga tundus, et raha aina vedeles maas. Küll ehitati kaubamaju, küll korraldati spordivõistlusi ja Eurovisiooni.

2009 ja 2010 oli korraks aeg, kui raha ei olnud kusagil. Siis sai kriis läbi, kuid raha ei tulnud tagasi. Viivelgi jäid säästud panka, mis 1997. aastal börsil lõhki läks – ent tookord oli raha tagasi tulnud.

Raha oli alati tagasi tulnud!

Raha oli nagu lumi või rändlinnud.

Viive pani koni taskusse.

Viive tegi kohvikuleti taga arveid: maksis raamatupidajale, varustajale, kohalikule pagarile, kes tõi müügiks oma pirukaid. Viive kandis eraarvelt OÜ arvele 15 eurot ning maksis endale palga välja. Sellega oli kõik.

Raamatupidaja kirjutas, et olgu Viive tugev. Kohvikuhoone on ju ikkagi Viive ning Karli oma. Selle võib üürida sünnipäevadeks, siin võib teha üheksakümnen­date stiilipidusid. Vanal maanteel võiks korraldada kiirendusvõistlusi.

Aga Viive ei tahtnud neid uusi ideid. Ta pani sülearvuti kaane kinni ja vaatas läbi klaasukse välja tühjale maanteele.

Viive pani mantli selga. Suitsupakk taskus. Laskis kohviku tuled ära. Seisis keset söögisaali. Võttis paki. Välgumihkli krapsatus.

Hämarus. Põleva tubaka krabin. Silme ees ähvardas mustaks minna.

Maantee oli tühi.

Peatükist „Tere, kool!”

Ameerikas oli uus president, kelle võitu keegi ei olnud uskunud.

Kõik uskusid, et naine saab presidendiks. Hillary Clinton. Arutelud olid tulised. Keegi neist, kes Taganurga poe ees igahommikuse poliitikaringi moodustasid, ei suutnud meenutada Eesti siseministri nime, aga Tim Kaine’i nime teadsid kõik. Ja et valimiskogus on 538 kohta. Ja et enamus on 270 häält. Ja et Nebraska ning Maine… ja nii edasi. Loreta kuulis ukse vahelt või müügisaalist neid jutte ning ei kuulanud.

„On küll sõjakurjategija, aga ikkagi naine. Natuke teistmoodi,” ütles Viive Siispool.

„Praegu ongi Afganistani ja Süüria kogemusega presidenti tarvis meil,” ütles Karl Siispool. Kui Loreta küsis, et miks, ei öelnud Karl midagi.

„TERE-meedia ära ei põhjendanud? Või ei lugenud nii kaugele?” küsis Loreta ja lõi oma toa ukse kinni. Tegi siis ukse lahti ja karjus üle maja: „Kellel meil?!”

Aga Hillary Clintonist ei saanud presidenti.

Loreta tundis, et ta enam ei räägigi oma ema ja isaga, vaid TERE-meedia kaudu vaidleb ta päevast päeva Jan Auna endaga.

2016. aastaga oli midagi lõppenud. Loreta tundis seda. Ta ei lugenud uudiseid, neid igapäevaseid sisukokkuvõtteid, aga luges lugusid, mis olid jutustatud meemide keeles ja kandsid niimoodi märksa sügavamat, emotsionaalselt märksa tihedamat narratiivset sisu.

Need olid lõpud. Kolmanda vaatuse lõpud. Lõppevad lood.

Inimesed surid.

George Martin suri, ja suri Prince, ja David Bowie suri. Ja Leonard Cohen. Loreta polnud kunagi kuulanud Prince’i ega Bowiet, aga nüüd kuulas. George Martini muusikat Loreta ei leidnud. Aga leidis George Michaeli muusika. Sest ka George Michael suri.

Printsess Leia suri.

Admiral Ackbar suri.

Ja R2-D2 suri.

Ja Snape suri.

Harambe lasti maha.

Ja Donald Trump valiti USA presidendiks.

Loreta ei teadnud, et ka Harper Lee suri, ja Umberto Eco suri. Ja Keith Emerson suri. Ja Greg Lake. Loreta ei teadnud, et Tartus põles ühe Teedu aknalaual leinalindiga küünal.

Loreta vaatas meeme ning mõtles. Meemid ütlesid, et üks maailm on mööda saanud. Siin on veelahe. Oli see, mis oli enne, ja nüüd tuleb midagi hoopis muud. Vanade lugude tegelased kadusid ning uus lugu pidi algama.

Aga milline uus lugu?

Kõik, kõik otsisid uut lugu.

Peatükist „Ideoloogia”

„Tere, Maris!” tervitas Jan Marist juba uksest sisse tulles. „Kuidas sinu pere elab? Ma olen nii pikalt olnud eemal Taganurgast, aga, anna andeks see vanainimese jahvatamine, ma ju mäletan sind päris tatikast peale.”

Maris polnud nii joviaalset tervitust oodanud. Aga tahtmatult ta naeratas:

„Hästi elavad, pole viga. Ma olen Kesk-Eesti Teatajas nüüd. Õigemini, ma praegu olengi siin Kesk-Eesti Teatajast.”

„Ahsoo, noo, soliidne, muidugi. Tervita Ernat pärast, ära ära unusta. Me kõik poisid olime su emasse armunud, kui varateismelised jõnglased olime.”

Kõik olidki Ernasse armunud. Jan ei pakkunud üle, kõik olidki Marise emasse armunud.

Jan: „Mis me siis räägime? Kus sa tahad, et ma istun?” Jan andis veidi võimu käest, kuid esitas kohe järgmise küsimuse: „Kas sa filmida ka tahad?”

„Teeme siin akna all, ega mul väga vahet ei ole.”

„Ei filmi? Loreta ikka filmib kõike, talle see sobib. Aga teeme siis siin jah.”

Loreta filmib kõike. Maris tundis, et Jan sondeerib pinda. Jan näitas, et ta teab: see intervjuu ei ole valla ajalehe jaoks. Kuigi sinna see ju läheb, on see ikkagi osa Loreta ettevõtmisest Robertit Taganurga elanike seas soojemas valguses näidata. Jan näitas: ma tean, et iga sinu küsimus, Maris, on mõeldud minult mingisugust kõmulist plurtsatust välja võluma. Jan näitas: ma olen juba ette võitnud, küsi-küsi, ma tean sind titest saati.

„Jan – võin ma Jan öelda?” Jan noogutas. „Jan, sa oled võlur. Viis aastat tagasi sind poliitikas ei olnud, nüüd juhid küsitluste järgi ühte edukamat Eesti erakonda. Mis su saladus on?”

„Ega minul pole mingisugust saladust. TERE on ikkagi, nagu nimi ütleb, terve eesti rahva erakond. Mina nägin, et meie riik liigub kuristiku kursil ja ma nägin ka, et on terve hulk inimesi, kes sama näevad, aga kes ei tea, kustkohast pihta hakata. TERE on alternatiiv vanade nägude tõemonopolile. Muidugi on viimastel aastatel igasugu väikesi hipide-erakondi loodud, justkui alternatiiviks suurtele, aga need hipid tahavad ka lihtsalt lipsu ette panna ja piruka juurde saada. TERE pole ellu kutsutud, et kellegi moodi olla. TERE on loodud vajadusest, mitte isiklikust egost või kellegi majanduslikest huvidest.”

„Mis see tähendab, et TERE on loodud vajadusest?”

„Eestlane unustati ära.”

Jan pani suu kinni ning vaatas Marisele otsa. Kuidas naine reageerib, kas ta küsib midagi selle kohta või läheb uue küsimusega edasi. On Maris võimeline improviseerima või on nad Loretaga küsimused välja mõelnud ning Maris on ainult rääkiv nukk.

Maris: „Veel põnevaid saladusi. Kes unustas eestlase ära? Ja kes unustati?”

„Sinu enda vanemad. Taastasime iseseisvuse ja sinu vanematel võeti maja käest ära. Aga asemele ei antud midagi. Loreta vanematel, sa tead küll, lõigati samamoodi perekonna juured läbi.” Jan proovis, kas ta saab Marise vastu vaidlema, aga Maris istus ja oli vait. Maris vaatas avali pilgul Janile otsa.

Paus.

Jan: „Ma ütlen sulle niimoodi. Eesti taastas iseseisvuse. Mitte sina või mina, Eesti sai taas vabaks. Olgu.” Paus. „Kes võitis Eurovisiooni?”

„Padar ja see…”

„Benton. Ei. Eesti võitis Eurovisiooni. Veerpalu, Nool, Šmigun – ei võitnud midagi, Eesti võitis. Eestlased tegid Skype’i, mitte… ma ei teagi nende nimesid. Eesti astus Euroopa Liitu, Eesti astus NATO-sse, Eestil oli väikseim riigivõlg, kui teised riigid pankrotti läksid. Eesti panustab NATO-sse protsentuaalselt SKP-st kõige rohkem. Saad aru, meil ei ole neoliberalism, meil on riigiliberalism.”

„See on väga huvitav mõttekäik sul. Seleta lugejale natuke lahti, miks see kõik halb on, et Eesti võitis ja tegi.”

„Kui sa pole edukas, pole sa eestlane. Nad on kaaperdanud rahvuse edukatele, aga mina ei ole edukas, sajad ja tuhanded – ei ole. Sa oled vale eestlane, kui sa oled vaene. Ja nad tunnevad seda, minu ema tunneb seda, sinu vanemad tunnevad seda, Siispoolid tunnevad seda, kuigi nad elavad uhkes majas.” Paus. „Odavalt said kätte.” Paus. „Jätame selle välja, eks?” naeratas Jan viimaseid sõnu öeldes.

„Muidugi. Jätame minu vanemad ka välja. Nemad ei puutu asjasse.” Maris oli seda öeldes väga tõsine.

„Jätame välja. 1991 oli stardipauk, võistlus algas, kõik hakkasid raha kokku kahmama, aga tollal ei aimanud keegi, et võistlus ei käi selle peale, kellest saab moodne lääne inimene – vaid kellest saab eestlane.”

„Isegi sotsid ei julge oma valijaid vaesteks nimetada.”

„Selles häda ongi. Nendega ei kõnele keegi. Neilt oodatakse, et anna valimistel liberaalidele hääl ja ole vait.”

„Te kõnelete ka teemadel, mis inimesi vihale ajavad. Näiteks ütlesite, et „naine on kodukolde hoidja”. Tänapäeval see …”

„Vihale ajavad need sõnad sind, sinuealisi, kes võib-olla ei söögi kodus. Kellel pole kodus panni ega kastrulit. TERE on alternatiiv igas mõttes: kui liberaalid ütlevad, et taevas on sinine, ütleb TERE, et taevas on roosa. Või roheline. Kui nad ütlevad, et meil on vaja veel sadat ametnikku palgale, et luua bürokraatia abieluvõrdsuse jaoks, siis TERE ütleb, et ei ole vaja neid ametnikke. Miks me raiskame ühist raha!”

„Te ei ole alternatiiv, te olete opositsioon siis ju?”

„Jah!” Jani silmad olid suured. „Me tahtsime vaba Eestit selleks, et ise otsustada. Võtsime asemele selle neoliberaalse muinasjutu ja oleme selle altaril kolmkümmend aastat koogutanud. Rikkaks pole see meid teinud – arstid, õpetajad, kultuuriinimesed, põllumehed ja väikeettevõtjad, küsi kellelt tahad.”

„Ma tuleks tagasi nende unustatud eestlaste juurde. Kes nad on? Kes on TERE valija?”

„Need ei ole ju umbkeelsed venelased, kelle me ära unustasime. Nemad on oma Ida-Virumaal ja nad ei tahagi muutuda. Milleks? Neid ei huvita. Miks peaks, nad vaatavad telekast Putinit ja surevad vaikselt eest ära. Aga me unustasime omad ära, teised eestlased, keda tundub, et ei esinda keegi. Ja nad tunnevad, nad tajuvad seda öösel kell kolm kusel käies, et keegi neid ei esinda. Käid valimas küll, aga pukis on ikka sama seltskond, kes õllele kolm eurot juurde paneb. Räägivad rasketest valikutest ja võtavad pensionäril raha käest ära, et miljoni euroga soolise võrdsuse instituudile mainekampaaniat teha. Need inimesed näevad ju, et rikkaid ei maksusta keegi. Pangad viivad kasumi minema, internetitasu tõuseb ja kuhu ta tõuseb – Rootsi tõuseb. See raha voolab Eesti majandusest minema lihtsalt selle nimel, et meie Eesti oleks teiste riikide silmis soodsa majanduskliimaga. Tead, kes on soodsa majanduskliimaga?”

Paus.

Jan: „Prostituut on ka soodsa majanduskliimaga. Liberaalid on Eestist Rootsi ärimeeste litsi teinud. Raha ei ole, raha ei tule, aga liberaalid muudkui kulu­tõhustavad. Kelle pealt kokku hoitakse? Ikka selle inimese pealt, kes niigi vaevalt ots otsaga kokku tuleb, ja keda keegi ei esinda.”

„Paranda mind, kui ma eksin. Aga… TERE on siis lihtsalt vastu, selleks et vastu olla?”

„Jah! Me oleme viimane kaitseliin enne riigi kokkukukkumist! Meeleheitel, kasutame iga võimalust, meie selja taga ei ole midagi.”

Maris tundis, et Jan on ennast üles kütnud. Midagi oli muutunud. Kui Jan mõni hetk varem rääkima hakkas, siis tema pausid kandsid.

Maris: „Kui TERE-st peaks saama kevadel peaministripartei, Jan Aun kui erakonna juht saab peaministriks. Kelle vastu te siis olete?”

„TERE on ideoloogia vastu. Narratiivi vastu. Ette ära jutustatud tuleviku vastu. Üks meie peaminister siin ütles, et Eestile pole vaja „suuri narratiive”, ainult lootust helgele tulevikule. Väga õige. Aga selle helge tuleviku nimel ei liigutatud lillegi. Sõnad! Pani teksti ja kadus pildist.” Paus. „Nõukogude Liidus oli üks ametlik ideoloogia – jõuame kommunismi. Me asendasime ühe ideoloogia teisega. TERE on ideoloogia ümmardamise vastu. Vaata enda ümber ringi: läänemaailm pidi olema vaba, vabaduse kants. Aga nüüd sa ei tohi öelda „neeger”, sa ei tohi naisele üldse midagi öelda, sa ei tohi ütelda iseenda valitud rahvaesindajale midagi. Kohe sa lõhestad, kohe sa oled Eesti vastu, vaba maailma vastu. Mina ei ole nõus, et mingid sõnad peavad olema ideoloogia poolt keelatud. Vanasti ei öeldud „sitt” või „lits”, kuna see oli ebaviisakas. Ema ja isa õpetasid, mis on viisakas ja mis mitte, kuidas peab käituma, mida sobib selga panna ja mida mitte. Nüüd on inimese eraelu ideologiseeritud sada korda enam, kui see oli Nõukogude ajal. Selle vastu on TERE. Me oleme vabaduse poole liikuv erakond.”

„Kas lääne ja Putini Venemaa vahel saab üldse olla ideoloogiavaba?”

„Miks mitte! Kui me paneme kinni Ühtse Venemaa propaganda, miks me siis igasuguse kriitikameeleta peaksime lääne propagandat vastu võtma? Neeger saab ise ka enda eest seistud, tal ei ole vaja kahekümneaastaseid feministe kaagutama. Kui valge inimene ütleb, et „neeger” ei tohi öelda, siis see on kolonialism. TERE on naiste otsustusõiguse poolt: tahad äri teha, tee!; tahad kodus suppi keeta, keeda, jumal sinuga! Me oleme põhimõtteliselt vastu sellele, et ideoloogia tungib inimese eraellu ja talle sõnad suhu paneb. Viiskümmend aastat seda eksperimenti meie peal juba prooviti, aitab küll, Maris.”

„Te olete palju rääkinud rahast. Et inimestel ei ole raha, lõhe esimese ja teise Eesti vahel suureneb. Aga üks teie valimislubadusi on ka sild Saaremaale, viie aastaga neljarealised maanteed Narva, Tartusse ja Iklasse. Kust see raha tuleb?”

„See raha on olemas, aga see raha on vales kohas. Sada ametnikku võetakse tööle, et reguleerida, menetleda, administreerida seda, mis tavaline inimene võib ütelda, kuidas peab istuma ja astuma. Aga ametniku palk on indekseeritud. Saad aru, riigi ülalpidamine muutub aasta-aastalt kallimaks.”

„Mõned ütleksid, et ideologiseeritumat erakonda kui TERE Eestis ei olegi. Vasakpartei ja mõni… võib-olla ka rohelised. Aga teie olete ikkagi kõige enam esil ja just ideoloogia poolest.”

„TERE ideoloogia on vabadus. Ja võrdsus. Sina ei ole minust parem lihtsalt selle pärast, et sa oled naine.”

Ükski lihas Marise näos ei liikunud: „Ühiskonna vabaduse astet näitab suhtumine abieluvõrdsusesse ja seksuaalvähemustesse. Küsitluste järgi on eestlased valdavalt positiivselt meelestatud, see tähendab, et samasooliste abielu pole neile probleem. Kui te tahate vaba ühiskonda, miks te siis abieluvõrdsuse vastu olete?”

„Sest need on eri asjad. Mul pole midagi lillade vastu. Nemad on lillad, mina ei ole, paljud valijad ei ole, vähemus on, ja las nad siis olla. Me oleme vaba ühiskond selles mõttes, aga palun siis jäägem vabaks. Veel kord: TERE on kategoori­liselt vastu eraelu ideologiseerimisele, ükskõik, kas perekonnas on kaks isa või kaks ema või on isa ja ema.”

Loreta pani diktofoni kinni ja vaatas Marisele üle laua otsa. Lootusetu.

„Kui me selle ükskõik kus ära trükime… Jan on kümme korda populaarsem.”

„Arvad?”

„Mis seal arvata. Ega sa ka just ülemäära vaeva ei näinud, et teda nurka ajada.”

„Mina?” Maris vihastas. „Miks mina pidin ta nurka ajama? Kas sa kuulasid ka, mis joga ta ajab?”

„Jah, ja see joga on täpselt see, mis tema valijatele ja kaasa arvatud sinu vanematele peale läheb. Minu vanematele ka. Kogu sellele kuradi Taganurgale läheb see peale, sest siin pole elus kunagi kellelgi raha olnud ja nüüd, kui üks inimene tuleb ja tahab oma rahaga midagi ära teha… siis nad on kadedad, nad on…”

„Eestlased. Kadedad, kui kellelgi hästi läheb.”

„Jah ja… sellest Jan paraku räägibki. Et eestlane olla, pead sa olema edukas. Raha peab olema. Robert ei ole sakslane, ta on ka lihtsalt parem eestlane. Tema peret ei küüditatud, tema pere ei elanud okupatsiooni ajal. Tema pere on üks rikkamaid maailmas. See TERE pole mingi rahvuslik erakond või paremäärmuslik, see on kadeduseerakond.”

„Minu vanematelt võetigi maja ära. Sinu vanemad kuskilt võlusid selle ühe moodsa maja, mis meil siin on. Kas sa ei mäleta, mismoodi teid poes vaadati, kui ühtäkki 2009, mingil kõige sitemal ajal teie kolisite uude majja?”

„Mina ei mäleta.”

„Mina mäletan. Kadedad oldi. Tõusikud, röövlid, öeldi teie kohta.”

„Nüüd olen mina ka süüdi, et Jan Aun selline on?”

Nad istusid ja vaikisid. Mõtted olid otsa saanud.

„Võib-olla,” ütles Loreta endamisi, „kui me ei saa panna Taganurga või üldse Eesti inimesi Jan Auna põlgama… äkki me saame nad panna Robert Tollet armastama? Ta on ju… välismaalane, kes tuleb siia, kellele meeldib Eesti loodus ja meie rahvas, ja toob endaga palju raha kaasa. Eestlased peaks armastama sellist inimest. Isegi mingeid kriminaale on armastanud. Kes see itaallane oli?”

„Sposato? Sposatol polnud raha, ta oli niisama kõva vend.”

„Kes meile veel meeldinud on? Voitkad, Tammsaare…”

„Issand, olid jah mingid Voitkad kunagi… Kuidas sa tahaksid, et inimesed Robertit armastama hakkaksid?”

„Ma ei tea seda isegi.”

Maris näppis telefoni: „No vähemalt teeb TERE ise meie eest osa tööd ära.”

„Kus? TERE-meedias?”

„Ei-ei, absoluutselt igal pool.”

Sülearvutid klõbisesid. Päev hämardus. Sinine valgus õues ja ekraanidel. Jeeli-Jeeli all pargis.

TERE avalike suhete nõunik Marion Veelma rääkis ajakirjanikule üsna lahtise tekstiga, mismoodi „lasteta naised moodustavad eesti ühiskonnas viienda kolonni”. „Suguküps, aga lasteta naine on ovulatsiooni ajal kergesti mõjutatav ükskõik kas idast või läänest tuleva ideoloogia poolt.” Need olid loomulikult Jan Auna sõnad, aga Jan poleks saanud neid öelda.

Selle repliigi korjasid kohe üles kõik, kes vähegi said, ja veri hakkas voolama. Aga mitte Jan Auna veri. Nagu Loreta ja Maris nägid, see veri voolas TERE veskile, sest Marion Veelma oli öelnud midagi, mis ainult kinnistas veel kõhelnud valijad TERE külge. Ilusale noorele eesti naisele hakkasid meedias vastu „hipsterid ja lesbid”, nagu TERE-meedia kirjutas, ning see väide ei olnudki täielikult sulepeast imetud.

Taganurgas polnud selle repliigiga midagi teha. Siin tuli ennast selle repliigi vastu kaitsta, sest ei Marisel ega Loretal polnud lapsi. Nemad tahtsid kinni panna Taganurga kooli, kus oleksid saanud käia need viimasedki lapsed, kes Taganurka jäänud olid.

Ja keegi ei saanud enam aru, mis see kool üldse millessegi puutus.

Peatükist „Tõsilugu”

Ma enam ei mäleta, kas Island oli juba pankrotis või veel mitte. Kas Venemaa oli pakkunud Islandile miljardit, või kas Island oli lääneriikidelt juba laenu saanud. Mäletan, et Reykjavíkis tulid inimesed tänavatele ja protesteerisid pankade ahnuse vastu. Minul olid muud mured ja rõõmud. Eelkõige rõõmud, sest ma sain tol 2008. aasta suvel tööd ühes kaupluses Taganurgast 20 kilomeetrit eemal. Sõitsin sinna igal hommikul bussiga, igal õhtul tagasi. Minu ülesandeks oli poelettidele kaupa välja panna.

[—]

Igal hommikul vantsisin ma läbi vihma ja pimeduse maantee äärde bussipeatusesse. Minu tee viis mõisapargi äärest kuni veetornini, sealt pöörasin ma Kodunurga arendusse: Bravo Arhitektide logod vettisid ehitusaedade küljes. Tänavad olid juba olemas, aga maju ei olnud. Reykjavíkis olid inimesed tänavatel ja meil ainult tänavad olidki. Põhjus oli sama.

Tühjad tänavad kuni sinnani, kus vanasti algasid Aunade põllud ja rada viis põldude ja lepiku vahelt Loore kohviku taha. Seal oli ka bussipeatus. Tagasi jõudsin ma bussiga parasjagu selleks ajaks, kui algas „Tõsilugu”. Igal nelja­päeval seisin ma bussilt tulles Loore kohviku juures ja vaatasin läbi akna natukene „Tõsilugu”. Ilus päikseline saade. Siredad sääskede söödud sääred.

[—]

Jani tahtsin ma näha – ikkagi oma küla poiss, nagu poe juures üteldi. Kogu Taganurga elas kaasa ja kui mõni alguses „Tõsilugu” ei vaadanudki, siis hakkas vaatama, sest muust tol ajal ei räägitud.

Muidugi ei ole isegi tõsielusaadete puhul midagi tõsi – iga episood on hooli­kalt kokku lõigatud, et hoida vaataja televiisori ees. Kui palju neil oli platsil kaame­raid? Lisaks varjatud kaamerad igas toas? Iga sündmuse kohta oli tundide kaupa materjali, mille toimetaja lõikas hiljem rahulikult kokku selleks, mis „juhtus tegelikult”, „Tõsilooks”.

Ma usun, et Jan tahtis saada „Tõsiloost” välja hääletatud.

Saatejuht: „Rahvas on otsustanud. Üks teist peab saatest lahkuma ning täna on selleks…” Siis tuli reklaamipaus. Kui reklaamipaus lõppes, tuletati vaatajale meelde, milles on asi. Nüüd rääkis tuntud näitlejanna oma maheda häälega pildile teksti peale: „Kuus noort inimest, kolm meest ja kolm naist, on veetnud siin Lõuna-Eesti kuplite vahel terve nädala. Nüüd on käes otsustav hetk, mil keegi peab saatest lahkuma. Kes see võiks täna olla?” Edasi näidati klippe saateosalistest: „Kas see on Roger, kes viriseb esimesest päevast peale?”

Klipis näidati, mismoodi Roger lehma eest ära jookseb.

Roger kiljus nagu plika.

„Või on see Eleri, kellele elu Lõuna-Eestis on hakanud kopsu peale?”

Klipis näidati paksu Elerit kännu otsas lõõtsutamas.

Aga lõpuks tuli saatejuht ikkagi käsil oleva stseeni juurde tagasi: „Niisiis, kuidas te ennast tunnete?” Saateosalised olid näost punased, sääskedest söödud, väsinud ja pohmellis. „Käes on otsustav hetk. See, mida teie tunnete, praegu ei loe, sest otsustab rahvas, otsustab saate vaataja. Ja rahvas on otsustanud. Üks teist peab saatest lahkuma ning täna on selleks…” Ärevad pilgud, kaamera suumib edasi-tagasi, ja siis:

„Jan, pane oma asjad kokku, sina lähed tagasi linna.”

Jan oli end nagu väevõimuga püsti hoidnud ja langes nüüd kokku. Ta hingas pahinal välja, naeratas kaamerasse, tõusis ja läks palkmaja poole. Uksel ta pöördus ning lehvitas – aga valgus oli pisut teine, pisut õhtusem, ilmselt filmiti lehvi­tamine hiljem juurde. Võib-olla filmiti kõigi osaliste lahkumised juba esimesel päeval igaks juhuks ära?

Ei, nii paistes ja hädalised nad esimesel päeval ei olnud.

Suur õlletehas sponsoreeris „Tõsilugu”. Enne kui produtsent külmiku taba­lukuga kinni pani, täitus see nagu iseenesest. Ja ka tühjenes nagu iseenesest. Kõik nad olid maani täis.

Juba teises episoodis püüdis Roger Eleriga vahekorda astuda. Võib-olla astuski, nad läksid kempsu. Kaamera näitas irvakile vajunud kempsuukse vahelt Rogeri helevalget tagumikku.

Penetratsiooni vist ei toimunud.

Roger kukkus kempsust selg ees välja ning lõi kukla vastu põrandat. Seal ta hommikul ärkaski.

See oli viies episood.

Jan oli hoos: „Eesti mees paneb ikka pitsi ja siis joob õlut peale.”

Jan ei püüdnudki kellegagi magada.

Jan: „Kütame viisikest, raisk.”

Muusikakeskus. Mr Happyman. Jan tantsib üksinda.

Ja siis kolmanda episoodi nael: on kesköö, mustvalged kaadrid tubadest. Roger istub köögis koos Janiga ning tema pea hakkab lauale vajuma. Viinapudelid. Suure õlletehase sponsorõlu.

Jan jättis Rogeri sinnapaika ja läks ainult veidi tuikudes tuppa, kus olid Pireti ja Eleri voodid. Jan raputas õrnalt Elerit ning vist palus tal lahkuda, sest Eleri tõusiski ning läks, tekk ümber, teise tuppa, kus magas Kadri koos Arvaldiga.

Jan kükitas Pireti voodi ette. Raputas õrnalt Piretit ning kui naine ärkas ja kohkus, laskus Jan ühele põlvele. Järgmisel päeval teadis kogu Eesti, et Jan tegi Piretile abieluettepaneku.

Piret lükkas Jani eemale ning tippis pesuväel teise tuppa, kus magasid Eleri ja Kadri koos Arvaldiga.

Minu meelest Jan nuttis.

Minu meelest ta nuttis seal mustvalges kaadris tühja voodi ees. Käed silmadel. Mahe naisehääl seletas kavalalt:

„Jani sisse mahuvad suured tunded, kuid seekord olid need Pireti jaoks vist liialt suured.”

2008. aasta meelelahutusauhindade gala linnaäärses mahajäetud teatris. Jan kõõlus treppidel ukse ees, tal ei olnud kutset.

[—]

„Tere, mehed!” hüüdis Jan. Mehed estakaadil teatri taga viipasid talle vastu. „Kas Timo on viinamarjadega juba tulnud? Ma jäin autost maha.”

See oli vale, aga võis aidata.

Üks meestest: „Sa oled Tõsiloo-Jan, jah? Mul eit vaatas seda su sarja, ei, täitsa pull, mina ei julgeks niimoodi, aga täitsa pull, jah.”

„Mis Timo?” küsis teine mees.

Jan pani suitsu põlema.

„Viska paar tobi, saad siit sisse, ei ole vaja meile paska ajada.”

Jan andis meestele oma paki ning estakaadiuks tõsteti üles.

Janile tuli vastu kelnereid, roosades seelikutes tantsijannasid, irvakil ukse vahelt paistsid kellegi tissid, kusagil vasakul karjus keegi telefoni: „Need on sinised ju, kurat võtaks!” Janile naeratati, ta tunti ära. Jan ei teadnud, kuhu ta läheb, aga igal juhul läks ta sinna sirge seljaga.

„Jan!” hüüdis keegi, keda Jan ei tundnud, aga ta surus selle mehe kätt ning patsutas teda õlale, lubas helistada. Oli tähelepanuväärne, et maailma sellel poolkeral polnud ta Tõsiloo-Jan, vaid Jan. Lihtsalt. Ta ei olnud isegi Aun mitte, seda nime ei teadnud keegi, ka Jan oli selle unustanud.

„Tiinal on täna sünnipäev, ära unusta!” ütles keegi, kes nähtavasti Jani kellekski teiseks pidas. Või pidi Jan mõnda Tiinat teadma? Jan möödus kellestki kelnerist, kes klaasukse peegelduse järgi oma lipsusõlme sättis, ning ütles kelnerile: „Tiinal on täna sünnipäev, ära unusta.”

Võib-olla polnud mingit Tiinat olemaski, aga kõik teadsid, ja kõik ütlesid edasi, et Tiinal on sünnipäev. Ja tegelikult oli see lihtsalt igavlevate estakaadimeeste nali.

Jan avas ukse ning tardus. Siin oli endine teatrisaal, mis nüüd oli ümber korraldatud auhinnatseremooniaks. Toolid välja visatud. Laval toolid ja noodi­puldid. Prožektorid, catering, igavlevad paarid ja seltskonnad üksikutes summades. Enne kui Jan oleks kuulnud kuskilt veel ühte „Tõsiloo-Jani”, taganes ta koridori. Tema enesekindlus oli läinud, talle meenus uuesti see kleepuv alandus, mida ta oli tundnud.

Kleepuv üksindus.

Mis iganes see juhtub, Jan ei saa minna saali. Tal tõmmatakse kohe vaip alt, ta visatakse välja ning sedapuhku lõplikult. Kas ei oleks hea olla lõplikult välja visatud? Ei. Sest fotograafid on siin, reporterid, nad haistavad – mitte uudist, ei, nad haistavad lugu. Tõsilugu. Miski ei müü paremini kui lugu noore ilusa inimese allakäigust ja lõpust hüljatuna rentslis.

Jan teadis seda hästi.

Jan ei olnud loll ja ta ei olnud esimene.

Poleks olnud esimene – ta ei olnud ennast veel maha kirjutanud. Aga Jani jalad olid nõrgad, ta pidi istuma. Oleks tahtnud istuda sellele laiale trepile siin, mida kunagi oli katnud ilmselt punane vaip ja mis viis teisele korrusele loožidesse, ent kui Jan oleks istunud, oleks ta kaotanud viimasegi oma enesekindlusest.

Pissihäda tuli peale.

Kusagil pidi olema tualett. Loožide juures oli kindlasti tualett. Partorgid ei lidu teise maja otsa, nemad peavad saama siinsamas ära käia. Partorgid pole nii tähtsad ninad, et nende pärast etendus seisma pannakse. Järelikult pidid teisel korrusel olema tualetid. Aga võta näpust. Või õigemini, ära võta, sest tualett ju tõesti oli, aga ruumi kasutati kolikambrina ja potid olid välja lõhutud, või ära varastatud.

Pidi olema lahendus.

Võib-olla oli kuskil nurgatagune, mõni trepihall. Loožiuste tagant kostis õhtujuhi hääl. Jan ei kuulnud kõike, aga jutt oli otseülekandest:

„Ülekande alguseni on jäänud loetud minutid! Palume kõiki saali…”

Šampanjat, ütles õhtujuht, voolavat täna õhtul ojana.

Mõte šampanjast muutis pissihäda akuutseks. Seinal oli redel, mis viis üles mingi luugini. Luuk oli lahti, Jani silmad harjusid pimedusega. Metallsillad saali kohal valguspargi ja helitehnika jaoks.

Jan astus mööda silda edasi, kuni jõudis saali keskele. Prožektorid kütsid õhku, Jani selg hakkas leemendama. Higi voolas mööda nägu. Alt tõusis üles jutukõma.

„Eetriks valmis! Kolm, kaks…”

Kelner, kes oli täitnud šampanjapüramiidi, astus kõrvale ning pööras pilgu lavale.

„Tere tulemast…”

Kaamerakraana liugles hääletult nagu albatross.

Ainult valitud inimesed, kõige ilusamad, paremad, targemad. Võib-olla mitte seda viimast, aga mingil põhjusel nad ju seisid seal. Nende nina? Vaist olla õigel ajal õiges kohas. Olla piisavalt andekas, aga mitte kunagi nii andekas, et ise hakkaksid uskuma oma kunsti surematust.

Olla meelelahutaja, nautida seda, olla midagi 100%.

Jan avas püksiluku ja pissis. Jan oli 100% eetris.

Šampanjapüramiid saali keskel hakkas uuesti täituma šampanjakollaka vedelikuga. Sorin kostis üle õhtujuhi teksti kõigis Eestimaa kodudes.

Jan oli eetris.

Jan oli kõigis Eestimaa kodudes.

Väikene jumal, üksi jäetud ja solvatud, kusi kogu selle tsirkuse peale.

Kiljatus, kriisked, üles osutavad sõrmed, turvamehed. Jan ei mäletanud sel õhtul ega hiljem, kuidas ta sai majast välja, kuskil oli ta ennast ära löönud. Õlg oli sinine. Jan jooksis. Jan koperdas. Kellegi jalad, käed, keegi püüdis temast haarata, aga Jan rabeles lahti, ta jõudis autoni, süüde…

Jan keris akna alla.

Külm, külm november. Teistmoodi november. Jan oli võitnud. Väikene jumal oli võitnud.