Elutuba Eduard Vilde muuseumis, aeg – määramatu. Uks kõrval asuvasse söögituppa avatud.

Tegelased:
EDUARD VILDE (V.), määramatus vanuses, võib olla noor, kuid hetkiti ka vana
EDUARD BORNHÖHE (B.), määramatus vanuses
NAINE, majapidajanna, valge põllega, võib kujutada kordamööda kõiki Vilde elu olulisemaid naisi

Kaks ülikonnas meest, Eduard Vilde ja Eduard Bornhöhe, istuvad malelaua taga, tõstavad vaikides nuppe. Naiste­rahvas vaatab üle ukse tuppa, uurib eemalt mängu seisu, vangutab pead ja taandub.

V. (püsti karates): Miks sa sinna käid! Kas sa ei näe, et…

B.: Näen küll, sa ise ei näe…

V.: No nüüd saad mult sugeda… Lõpuks ometi!

B.: Šahh ja matt.

V.: Mis, kuidas…

Kummardub malelaua kohale, vaatab, lööb selle hooga kummuli, nii et malendid põrandale lendavad.

B. tõuseb ja korjab maast malendeid.

V. ja B. seisavad pingsa hetke vastamisi.

Naisterahvas on kolina peale kohale jooksnud, tardub, põllesse käsi kuivatades, ukseavasse.

B.: Sa oled ikka samasugune, lapsik! Ei oska kaotada.

V.: Ja sina oled samasugune ülitark targutaja!

B. (malendeid üles korjates ja laua­äärele korralikult ritta ladudes): Miks sa selle ratsukäigu tegid? Kui sa vähegi paigal istuks ja keskenduks, oleks sul ehk isegi lootust, aga sellise rahmeldamisega kulutad sa pükse, mitte peakolu.

V.: Ära sa minu pükste pärast muretse.

B.: Mõtelda on vaja, mees, mõtelda, siis on mänguplats sinu jagu. Ärplemisest ja asjade loopimisest ei tõuse sulle mingit võitu.

V.: Seda me veel vaatame, kelle oma see mänguplats lõpuks on.

B.: Ei hakka mina sinuga selle pärast maid jagama. Mäng on mäng, mitte kaika­vedu, kallis tädipoeg, võta vabalt…

V.: Sul hea rääkida, aga alles see oli, kui sina oma „Tasujaga” „üleval” kõrgustes kõlkusid, ja mina – meie suguvõsa häbiplekina – just kui igaveseks „alla” olin mõistetud. Koolis ja kodus muud ei kuulnudki kui kiidulaulu… Sinule.

B.: Ikka veel lapsepõlvetraumad?

V.: Mitte et ma seda sinu esimest jutukest miskitpidi põlgaksin, vastupidi – lugu on ju hea, aga võiks veel parem olla, kui sa sinna „Tasujasse” selle härdalt ohkiva Emmi asemel rohkem tuld ja tõrva sisse oleksid raatsinud panna. Oleksid pidanud vähe särtsakama neiu eeskujuks võtma kui selle Põltsamaa kooliõpetaja tütre.

B.: Poiss, ära mängi lolli! Sa tead küll, et Emilia Beermann ei olnud ohkija, Emilia oli tulesäde! Just tema oligi see, kes õmbles valmis sinimustvalge tuleviku­lipu, nii et „Tasuja” lossi­preilis on teda ikka väga vähe, või kui, siis ainult nimi.

V.: Olgu pääle… Sina oled ikka saksi­kuid sinisukki armastanud. Kes see aadlipreili oli, kellega sa 16-aastase jõnglasena koolmeistri ametit pidades Matsalus mõisas lõunalaua all seda põlvepaituse mängu mängisid? Mingi von Agnes ta oli.

B.: Ma olin siis 17! Ja armastuse teemat kui sellist ma sinu asemel ei hakkaks üldse üles kiskuma. See ei lõpeks sulle kuigi kiiduväärselt. Samas see, mida Marta Sillaots sinu kirjanduslikest naistüüpidest kirjutab, on hoopis teine tera. (Tsiteerib:) „Neid ühtlustab Vilde iseloomust olenev kalduvus naist idealiseerida…” Nii et ehkki sa elus olid kõva praktik, siis naist kujutades, siis oled sa ikka ja jälle jäänud romantikuks. Isegi sinu „Tabamata ime” kangelanna Eeva Marland kannatab ingellikkuse tõve käes.

V.: Olgu selle Eevaga kuidas on, aga ära sa unusta Prillupi Marit! See oli ju juba hoopis teine tera.

B.: Ma ei taha sul, Eduard, küll tuju rikkuda, aga Jaan Roos, bibliofiil ja kirjandus­loolane, teadis rääkida, et Võnnu lahingus, kus eesti mehed Landes­wehrile tuld andsid, langes mehi, kellel ka surmasuus oli taskus „Tasuja”, mitte „Mäeküla piimamees” ega „Mahtra sõda”, ehkki ka see on ju väärt lugemiskraam, millega koolis lapsi saab piinutada… Aga ega meil tasu hakata teineteisest enam kirjandus­väljal mõõtu võtma. Sellel lahingutandril oled sina juba ammu lopsakad loorberipärjad kätte saanud ja need loorberid oma pidu­süldi maitsesta­miseks ka hoolsasti ära tarvitanud.

V.: Mis sina minu süldist üldse tead? Kirjanduse lahingutandri jätsid sa juba nii varakult ainult minu hooleks, et mingit õiget mõõduvõtmist meil omavahel ju ei tulnudki.

Tuleb (valge põllega) naisterahvas kandiku ja kohviga. B. tõuseb, kerget kummardust tehes, tõstab malelaua teisele lauale, teeb kohvitassidele ruumi, naiste­rahvas valab kohvi, askeldab ülihoolitsevalt V. ümber. Pakub sõnatult salli, põlvedele, õlgadele, paneb V. tassi suhkrut ja koort – ikka sõnatult, aga küsivalt, askeldavalt. V. laseb tal toimetada, ehkki samas naist nagu tüütut kärbest endast eemale peletades.

B. vaatab püstijalu seistes ja rääkides lõbustatult pealt.

B.: Oleksid sa seda tahtnud?

V.: Aga no miks ka mitte. Arvad, et oleksin kartma löönud, sinu hiilgava pea ja fenomenaalse mälu ees?

B.: Ei. Seda mitte. Sina, mu poiss, ei kartnud ju keda kuraditki. Ainus, keda sa ehk väheke nagu pelgasid, oli väike Auguste, su õeke, kes sulle ainsana vist ikka vahel ka epistlit pidas? No vähemalt su esimese õnnetu naise puhul oli ta kaastundlik.

Naisterahvas tardub, surub kandikut vastu rinda.

V.: Mis jutt see nüüd on… (Viipab naiste­rahvale lahkumismärgi.) Auguste oli ainsana mulle lõpuni truu. Nii kui minu eest väikese plikana hoolitsema hakkas, nii ka jäi.

Naine lahkub, aga jääb korraks ukse varju kuulatama.

Hakkab kostma Singeri õmblus­masina häält, algul kaugemalt, siis lähenedes, valjemalt.

B.: Just need hääd naised, kõik need sinu armastavad naisukesed, need su oma hoolitsusega nahka panidki. Kannatasid kõik su suured sigadused välja ja ikka muudkui – hoolisid ja hoolitsesid… Mis võrin see on?

V.: Sa pead kõrvu kontrollima. Mina ei kuule küll mitte midagi.

B.: Sinu ema Leenu ja minu ema Mai, need kaks kuldaväärt õekest, rääkisid ikka su suurest südamest, mis end küll miskitpidi välja ei näidanud, aga kusagil, mingis sinu sisemuse kõikse viimases salasopikeses – sapipõies või neerupealsetes – olevat osavasti sissepakitult ikkagi olemas olnud… Seda, et sa nagu iga õige, sünnipärane kirjanik, kogu oma hääduse – ja ka kurjuse – oma raamatutesse sisse paned, seda nad ei mõistnud.

Õmblusmasina võrin valjeneb.

B.: Ma tean, et sul pidavat siin kummitama, aga seda, et kummitused õmblus­masina häält teevad, seda kuulen küll esimest korda!

V.: See jutt on puhas lora! Naiste ebausk… Kellaloks hakkab vahel kirjutuslaual iseenesest käima, telefon heliseb, see pappkuju kukub asja ees, teist taga, ümber. Oleks marmorist, vaat ei see kukuks…

B.: Eksponaadi telefon heliseb? Ise­enesest? Kas keegi vahel toru ka tõstab ja kuulab, mis teispoolsusel öelda…

V.: Puhas loba ja hallutsinatsioon… Mina olen sotsialist ja ratsionalist, mina ei kuule mingeid helinaid.

B.: Aga seda õmblusmasina vurinat sa ju ikkagi kuuled?

V.: Ei! Seda võrinat veel kõige vähem! Seda sai kunagi kuuldud ülearu palju – muud polnud kui üks masinavurin ja nõeltega torkimine.

V. kargab püsti, astub paar sammu ukse poole, aga tuleb siis laua äärde tagasi.

Mõlemad istuvad, kuulatavad vurinat, joovad kohvi, laovad malenupud laule, hakkavad mängima, ukseavas lükatakse nähtavale õmblusmasin ning selle pedaali sõtkuv (põlleta) naine, silmapaistev kübar peas.

NAINE (Antonie): Tema kutsus mind endaga kaasa! Tema! Me läksime nagu kaks last käsikäes Riiast maailma avastama! Tervet maailma, ei vähemat ega rohkemat. Ja ma tahtsin temaga minna – ilma tagasi vaatamata tahtsin. Mul polnud mingit kõhklust, mitte hetkegi, ei ema, ei venna ega mitte kellegi teise pärast… Ei häbi, ei au, ei muret, sest… ma armastasin teda. Hullupööra armastasin… Kõike armastasin – ta naljakat Tallinna saksa keelt, ta imelikke jutte, ta kirevaid lipse, ta lokke, ta kõditavaid vuntse, ta jalutuskeppi, ta nalju, mis alati päris naljad ei olnudki… Ah, kuidas me naersime! Aga kui me jõudsime Berliini, selgus, et see ongi – maailma lõpp… Mina armastasin teda ka seal – lõpus, aga temale oligi see lõpp, või vähemalt nii ta hiljem rääkis, kõigile… Ütles, et mina olin „ta elu kõige rasvasem rumalus”… Aga ma ei olnud rasvane! Mitte kunagi! Kõiges võib ta mind süüdistada, aga selles – mitte. (Tõuseb, teeb end esitledes graatsilise tiiru ja jätkab õmblusmasina taga istet võttes.) Ja kust see rasv oleks saanudki siis tulla?… Juustki leival oli õhuke kui siidipaber. Me elasime Eduardiga nii vaeselt, ühesainsas toakeses. Ega ülikondade kõrvalt söögiks raha ei jätkunudki. Tema ju kirjutas siis selles­samas toas naljajuttude kogu „Kus sandid saia söövad” ja – kui mina väga haigeks jäin ja ta pidi minu pärast arstidele palju raha maksma – ka teise kogumiku „Naer on terviseks!”… Seda, oma tookordset „haigust”, olen ma kogu oma elu taga kahetsenud, aga me olime siis verinoored, me ei olnud ju abielus ja väljas tuli ka liikuda! ­Eduard kirjutas siis Kampmaale, et ta ei tahtnud „selles miljonipesas ainult elada, vaid ka kõike näha, ilmalinna kihavust maitsta, ennast ometi kord elu ookeanis õõtsutada lasta”. Nii me siis õõtsusimegi, elu ookeanis. ­Eduard kirjutas saksa lehtedele ka nalja- ja muid lugusid ja mina muidugi tegin, mis vähegi suutsin, kavandasin kübaraid, õmblesin Berliini daamidele ning oleksin ehk oma ärigi avanud, aga… siis leidis mu ema meid lõpuks üles ning sundis, koos Eduardi õe Augustega, Vildet minuga abielluma.

B.: Õige! Nüüd tuli meelde! Teid – armupõgenikke – kuulutati ju taga­otsitavateks! Terves Vene impeeriumis aeti verekoertega teie jälgi.

V.: Oli enne, mis oli, hiljem läks asi veel kordades hullemaks. Ta ajas mulle politseigi kraesse… Armuvalus naine on hullem kui hull.

NAINE (Antonie): Minul oli ükskõik, minul oli Eduard ja sellest mulle piisas! Pärast räägitagu mida tahes, sõima­tagu mind vähearuliseks: vähemalt selle esimese, meie patuse aasta olime me õnnelikud, aga … ema tuli ja vedas meid Vene konsuli juurde. Nii see ametlik abielu algas ja… lõpuks lõppeski. Temal teisiti – aus ja kuulsuses –, aga minul viimaks haiguse, morfiini ja enesetapuga… Eduard ikka naeris, et armastus teeb inimese lolliks, aga mina kuulasin ainult ta häält ja selle eesti sõna loll helinat… Lolllll!… Selle sõna pärast õppisingi ma Narvas poodi ja käsitöökooli pidades eesti keele ära, sest on ju ilus sõna: loll!? Kõlab nagu oleks mõne senitundmata lille nimi… Metsa­lille… Saksa keeles ei kõla see pooltki nii hästi – dumm, dumm…

Naine nihkub selle viimase monoloogi ajal koos õmblusmasinaga minema, nii et viimane jutuosa kuuldub juba teisest ruumist.

B.: Jah, kõla on hoopis teine. Dumm, dumm, dumm… nagu trummipõrin, džungliähvardus.

V.: Kutsu sind veel külla, hakkad kohe sõnu peale laduma ja torkima, just nagu lapsepõlves.

B.: Ma püüdsin sinust meie kunagises ühiskodus mehist meest kasvatada. Kolm aastat tühja tööd!

V.: Aga see oli ikkagi mulle hea õpipoisi aeg – hüpe Jenoveevast Schille­rini –, sest ehkki ma end siis sinu ülitarkuse ja hiilgava peanupu eest ainult naeruga kaitsta oskasin, siis üht-teist vajalikku jäi mul ikkagi sinult naha vahele pidama… Uisutamagi õppisin tänu sinule ja reisimisepisiku sain kah külge.

B.: Uisutama õppisid sa selleks, et tüdrukuid Schnelli tiigil taga ajada.

V.: Merejääl kihutamine pole kunagi olnud minu stiil… Kust nad sind tookord jääpangalt ära päästsid? Oli see juba teispool Aegnat, kui inglaste kauba­laev su nattipidi pardale hiivas?

B.: Inglased on alati olnud abivalmis džentelmenid.

V.: Kas mäletad, kuidas ma su aluspüksinöörid nii osavalt toolijala külge sidusin, et sa koos tooliga hakkasid kooli tormama?

B.: Oleksin pidanud sulle tookord paar korralikku võmmu andma.

V.: Takkajärele mõeldes oleks ehk isegi marjaks ära kulunud, sest ega ma peale oma esimeste triibuliste muud kehakarastust palju ju ei saanudki.

B.: Aga seegi polnud vist päris õige nahatäis?

V.: Oli küll. Emake nuhtles mind pärast seda tiigilahingut väga helde käega, sest ehkki see päris nii kõik ei läinud, siis enam-vähem ikka. Kirjandus on ju alati natuke nihkes… Tahad kuulda?

B.: Ei taha.

V.: Ma meeldivat prouale kõigepealt oma puhtuse poolest. Kuna kärneri ja kutsari ning sihvermeistri laste näod ja käed olevat alati kriimud – opmanil ei olnud lapsi –, olevat minukese põsed ja sõrakesed alati nii ilusad puhtad. Jaa, kui paruniproua oleks teadnud, kuidas ma pesemist kartsin ja et ma ainult sellepärast näo ja käed puhtad püüdsin hoida! Teiseks ei olevat mu nina nagu teistel lastel, iialgi – noh, kuidas tuleks kirjakeeles öelda: mu ema tarvitas paraku lihtsat viru maakeelt –, mu ninaalune ei tuletavat rasvaküünlaid meelde… Nagu näha, polnud paruniproua mu mõlemaid käiseid lähemalt silmitsenud! Lõppeks ei olevat ma nii „narr” kui teised lapsed – mina mängivat enamasti üksinda, ja see tähendavat – kuidas ta nüüd öelnud? – see tähendavat saksa vaimu või suurtsugu vaimu või pagan teab mis vaimu; minule oli see vaim hoopis tundmatu, ja ma aimasin, et paruniproua…

B.: No näed, paruniproual oli omamoodi õiguski!

V.: Siinkohal pean ma nii sulle kui ka kõigile lugejatele pettumuse valmistama: see polnud parunipoeg, kellega ma tiigi peal lahingut lõin, vaid metsa­ülema, Truubergi poeg Henni, aga lahing, see oli õige ja äge!

B.: Aga kõik teised su kuulsad kaklused ja kahevõitlused? Duellid sõber Vahtriku ja selle teie kambavenna Ooniksiga? Kõik ilm oli su „lullilöömiste” kõma ja tossu täis.

V.: Olid duellid, olid sõbrad… Aga meil oli kamba peale üksainumas püss!

B. Kuidas see asi siis käis?

V.: Eks me kordamööda paugutasime ja asi lõppeski sellega, et me maandusime hommikuse lüpsi ajal Haljalas ja vaat siis alles läkski kemplemiseks, sest kui me karjatüdrukutelt lüpsisooja piima ja musisid lunisime, kargas lauta va parun ise! Oleksid sa näind, mis nägu see vonnide von Brevern läks, kui ma talle käratasin: Was wütest du, du bist nicht mehr Hackenrichter!

B.: Seda lugu olen ma vast isegi kuulnud. Natuke küll teises variandis, aga…

V. (vasakut kätt raputades, kostab nagu kopikate kõlinat): Metallikõlinat kuuled?

B.: Ei kuule.

V.: Vaat nii nende kuulmistega on – kõik valikute küsimus! Nii elus kui poliitikas.

B.: Ära sa hakka mulle oma marksismust pähe määrima.

V.: Ei hakka, ei, mis siin enam… Aga see kõlin, see on päris ja õige: mul on nendest paugutamise aegadest vasaku käe naha all lätlase Montenegro püstoli kuul.

B.: Pidasid lätlasega kahevõitlust!

V.: Ei, seekord mitte. Ma koperdasin Vaivaras vastu sõber Gustav Burka nagis rippuva mantli hõlma – ja…

Käib vali pauk.

B.: No siis on hää, et niigi läits ja et see sul kirjutamist ei takistanud.

V.: Naer ja nali aitasid mind elus tublisti edasi, ehkki oma kirjanduslikud nahatäied ja kurjad kuulid tuli mul ju nagunii vastu võtta.

B.: Nendest ei ole kellelgi pääsu. Peksti nagu mõisatallis. Selg siiani kipitab, nii et eesti kirjanikuks ei luba ma end kellelgi sõimata.

Tuleb naine (Linda), ilma põlleta, range, argine. Seisab, kuulab.

V.: Kui juba Marta Sillaots oma „Vilde naistüüpide” raamatuga mind mu juubelil narriks tegi, siis mis veel meestest oodata.

B.: Sa oled oma näidendites teinud naistest andumuse ja headuse tipud.

NAINE (Linda): Need eesti pulmad, kus uued paarid tekivad, need olevat need hääd ja õiged ja asja ette läinud ettevõtmised… Nii vähemalt räägib vanarahva suu ja nemad ju juba ei eksi?

V.: Sa oled seda tarka Marta Sillaotsa ikka korralikult tudeerinud…

NAINE (Linda): Selle fakti valgel oli Uudiste ärijuhi Zirki pulm tõeline edulugu! Hää nali oli ju seegi, et Vilde tuli kohale ilma kutsumata – tuli nii-öelda lapuliseks, tuli tööotsimise ja avaldamise võimalustes „maad kuulama”… Et kas saaks Zirki lehele külge liita kord kuus ilmuva piltidega nalja­osa… Sest nalja peab ju saama ja selle kuulsa Äksis maha peetud pulma parim nali oligi päris kindlasti see, et mina, tookord Uudiste 23-aastase kirja­saatjana, lihtsalt ei suutnud, ei saanud, ei jaksand naist alandlikkusele manitsevat mehist pidukõnet kuulates mitte vaiki jääda…

(Jämedat häält tehes:) „Noorik, painuta oma pää alandlikus meeles tanu alla!” Ma ei pidanud vastu! Ei jaksand vait olla… Ei suutnud… Kargasin püsti… Süda tagus sees nagu sepahaamriga, aga ma ütlesin – ja ma loodan, et kindlal häälel –, et abielu on armastuse ja sõpruse liit kahe võrdse inimese vahel! Et naine pole ei mehe ori ega teenija, vaid temaga üheõiguslik ühiskonna liige!… Oleksite te näinud, kui vaikselt, kui pikkade nägudega pulmalised siis istusid, kui häbi neil kõigil minu pärast oli… Ainult Mihkel Martna oli mu julgusest vaimustatud ja Vilde, siis kah vagur ja vaikne nagu talleke, ei osanud mulle ka muud öelda, kui et „nüüd näete, neiu, et ma ei oska üldse rääkida”… Ja ega ta siis ei osanudki… Aga kutsus mind Tallinna, juba siis kutsus, ehkki teadis, et mul on kindel austaja, Gottlieb Ast, tubli, korralik, aus mees. Korralikum kui tema, igatepidi juba kuulus Eduard Vilde, kellest ju kõik rääkisid, kuidas ta oma abikaasa ja kasulapsegi maha oli jätnud ja kuidas ta muudkui uusi armulugusid aretab… Jah, mind on nimetatud Vilde „päikesenaiseks”, Liis Raud, kirjandusteadlane, on lausa kirjutanud, et (loeb ette:) „Vildel oli palju tuttavaid, isegi häid tuttavaid, aga tal puudus tõeline sõber. Sellega seletub meeleheitlik klammerdumine tema teele sattunud kõigist teistest erineva naise külge, sest ta tundis, et viimane suudab temas äratada kõik selle, mis seal on head ja ilusat.”

Päikesenaine küll, aga palju seda päikest meie madalas taevas ikka näha on. Päikegi väsib… Eriti kui kõik ümberringi meie „vaba armastust” hukka mõistsid… Klatšimooridel olid pidupäevad… Aga armastus saabki olla ju vaid vaba, ehkki Vildel see tema esimene, ikka veel lahutamata naine, nagu ahel jalge küljes rippus… Siis, sel ajal, kirjutaski Vilde valmis novelli „Naisõiguslased”, kus klaaris arved klatšimooridega ning lasi peategelasel sõita Peterburi, vastu uljale „punasele tulevikule”! Jah, ma osalesin marksistliku ringi salakoosolekutel, mul oli kodus keelatud kirjandust, pakuti, et peidaksin relvigi, aga see kõik oli mulle kokku suur ja uljas revolutsiooniline romantika!… Ma ei saanud ju õmblusklubisse vaipu tikkima minna!… Ja ülikooli siis veel naisi ei võetudki, käisin seal vabakuulajana, nii et mis mul muud üle jäi… Mina palvetasin 18-aastasena viimast korda Jumala poole, rohkem ma seda enam ei teinud, ehkki ma siis kohe südamest palusin, et ta tuleks ja mulle end näitaks! Ja ma nägingi seepeale und, nägin unes seda, kuidas toas jooksevad pilved, lendavad sädemed, pilvedest moodustub ring, aga koht, kus võiks olla pea, see jäi tühjaks… Ja kui ma siis veel väga palusin, ilmus sinna ringi habemiku pea, kes mulle noogutas. Aga see oli – Charles Darwin!… Alles hiljem, juba teisel pool, siin – igavikus –, ütles Charles, et tegi siis minuga nalja, et ise usub ta küll kõige­väelisse Jumalasse… Nii nad on, need naljamehed… Aga Taanis olime me Vildega väga õnnelikud! Seda ei saa keegi minult ära võtta, ka Vilde ise mitte.

Naine (Linda) lahkub.

V. (ohkab käsi laiutades, samas jätka­tes vestlust B-ga): Marta Martaks, aga ega minagi vähemaks vennaks ei taha jääda. Sa kuula, mis Undusk sinu kohta uuel ajal teada annab. (Tsiteerib aja­lehest:) „Bornhöhe oli üks andekamaid eesti kirjanikke – kindlasti ka üks enese­kriitilisemaid. Erinevalt Vildest…” (Hüüatab teksti vahele:) Mhh!… Vaat kus kuradi ütleja väljas!… (Jätkab tsiteerimist:) „ei kirjutanud ta midagi raha pärast ja oli alati valmis sulge nurka viskama, kui positiivset vastukaja ei järgnenud. „Tasuja” ilmumist tervitas vaid üks arvustus” – kas oligi nii või!?

B. (noogutab): Kui ärgati ja märgati, siis ikka virutati ja – valusalt. Lõpuks sain oma Tallinna „Kollide” eest ka kolaka kätte ja aitas. Igaveseks.

V. (jätkab, tsiteerib): „…ja sedagi kaheaastase hilinemisega. Algse leige vastu­võtu järel vaikis Bornhöhe kümme aastat. Üleüldse ei pidanud ta kirjutamist härrasmehele aupäraseks ja püüdis jätta muljet, et tegeleb sellega vaid ajaviiteks. See pigem baltisaksalik hoiak eristas Bornhöhet nii mõnestki teisest eesti sulesepast.”

B.: Alati ja igal pool olen ma eestlasena elanud ja end esitlenud.

V.: Selles on tal õigus – eks sa üks paras saks ju olidki! Mitte saksa saks, aga saks ikka – viimse kriimuni noobel härrasmees. Ei õppinud ka sina õigel kohal kummardama.

B.: Aga Undusk ütles seal sedagi, et Kreutzwald sünnitas „Kalevipoja”, mis sünnitas Bornhöhe „Tasuja”, mis sünnitas Vilde „Mahtra sõja”… Ja ikkagi oli Vabadussõja lahingutes meestel taskus…

V.: „Tasuja”! Nüüd, takkajärele, tuleb tunnistada, et seitsmeteistaastase poisi kohta oli see paras saavutus.

B.: Oh lapsepõlv, sina kallis magus mesi… Aga ma tõesti kirjutan – nagu nüüd liialduste ajastul öeldakse – kahe käega alla oma „Tasuja” ees­sõnale. (Loeb:) „Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlaste tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse puupaljaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas.”

Tuleb (põllega) naisterahvas, kraadi­klaasiga, V. niheleb, aga laseb selle endale siiski kaenla alla panna. Naine hoiab V. randmest ning loeb ta pulssi. Katsub otsaesist, laiutab traagiliselt käsi ja lahkub.

B.: Ikka veel muretsed tervise pärast?

V.: Mis sa muigad!

B.: Sa olid alati üks paras hädapätakas.

V.: Et ma sinu moodi, kihlveo peale Pirita kloostri viiluharjale ei roninud, Cheopsi püramiidi tipus ei turninud, jalgratta seljas Riiga ei põrutanud, see ei tee mind veel hädapätakaks.

B.: Mäletad, kuidas sa meie jalgsi­matka ajal Keila jõkke kukkusid ning kuidas sind siis Keila-Joa lossis kuiva­tati? Sel ajal kui mina härradega maailma­ränduri vestlust püüdsin edendada, riputati sinu ihukatted üles nagu leinalipud.

V.: Naera, naera, aga mina sain sellest ühestainsast korrast eluaegse reuma!… Mina püüdsin oma keha – ikkagi üldrahvaliku vara – eest hoolt kanda. Hakkasin lõpuks taimetoitlaseks, püüdsin vähem suitsetada ja kangemat keelekastet mitte suhu võtta, jooksin sanatooriumide ja arstide vahet, aga kõik asjata… Arstid ei tea midagi!… Silmigi ravisid hoopistükkis valesti! Ja siin, selles majas on ju ka pidev tuuletõmbus! Tunned, lausa ihust lõikab läbi! Andsin küll märku, et soovin riigilt juubeli­kingiks väikest maja Elvas, männimetsa ääres – see pidavat Eestimaal kõige kuivem paik olema – aga näe, sokutasid mu siia niiskesse kohta, Luige­tiigi kõrvale, Kadrioru pargi serva.

B.: No näed, kui hästi sul on läinud. Su romaanid on saanud filmideks, su kogutud teosed koguvad riiulitel meetrite kaupa õilsat tolmu, sa said meie vabariigi käest selle kodu ja hiljem Tartu Ülikoolilt audoktori tiitli… Poisi kohta, kellel kool Ameerikasse põgenemise katse pärast lõpetamata jäi, kõlab see ju päris hästi.

V.: Aga teised kirjanikud olid ikkagi kui koerakari mu vaeste säärte kallal!

B.: Poiss, sa liialdad, jälle.

V.: Kui sa nii arvad, siis pole sulle vist Noor-Eesti kuulsaimat numbrit kunagi pihku sattunud!

B.: On ikka, meil Jõhvis oli siis päris viisakas postiteenus.

V.: Vaat seda ajakirja lahti lüües tuli mul küll kange tahtmine see kunagine duellipüss välja otsida ning uued kuulid rauda lükata.

B.: Õige või mitte, kriitikut ei võta kirjanik rajalt maha ka hõbekuuliga.

V.: Ometi kord ühel nõul… Aga see, mis mulle hullult hinge läks, oli see, et mu enda jutt, „Kuival”, justkui näidisena kohe sealsamas, selle Mihkelsoni-­poisi, selle Tuglase pilaloo kõrval seisis.

B.: Mina töötasin sel ajal ülemtalurahva­kohtu eesistujana ja ohkasin kergendusest, et lihtlabaste hobusevaraste ja röövmõrvaritega pean tegelema. Aga noort Tuglast tuleb tunnustada, sinu ja Ernst Petersoni võrdlemisega oli ta kõvasti vaeva näinud.

V. kargab püsti, kõnnib nüüd noorusliku ägedusega ringi. Naisterahvas, põllega, jookseb neid samme kuuldes ärevalt kohale, püüab V-le mittevajalikku tuge pakkuda, lükatakse aga kohe kõrvale.

V.: Või vaeva! Tema alustas oma kõrgvaimlist kirjatükki selle looga, et keegi isa tahtis kusagil pärapõrgus oma pojale Eduard Vilde nimeks panna! Et vaat oli Tartumaal üks säherdune püstiloll eesti mees, kes mind nii väga kõrgelt austas…

B. viipab rahustavalt naisterahvale, kes teise ruumi taandub.

V. (võtab põuest kokkukägardatud Noor-Eesti ajakirja, kus vahel on värvilised märkmelipikud, avab ja loeb püsti karates): „Kas ei paista, näituseks, Vilde töödest see igavene turist välja, kus ta õlle laua taga istub, uudis­lehest röövmõrtsukatöö kirjeldust loeb ja seljatoe najale lastes mööduvaid naiste­rahvaid vaatleb – kas Bosporose või Rheini kaldal, Tallinna Kadrintalis (vaherepliik Tuglasele) – hähh – või Pühajärve restorani palkonil. Võib olla, et sääl õllelaua taga istudes ja kirju rahvahulka vaadeldes kõik tema tööde aimud ja tüüpused ta pääs tärganud on, ja hilja öösel koju tulnud, on ta ehk uimase pääga omad romaanid kirjutanud, millede sisu juba teiseks päevaks ununeb, nii et see ikka ja jälle kordub, korrata ja väljatöötamata…”

B.: Karm, aga mis parata, kui tema nii arvab.

V. (nördinult): See tema „igavene turist Vilde” põgenes 1905. aastal kodumaalt otse mahalaskmise eest ära ja kirjutas Zürichis, Soomes, Kopenhaagenis artikleid ja romaane! Ma olin Berliinis Eesti Vabariigi saadikuks… Isegi Ameerika jõudsin Ellis Islandi trellide vahelt lõpuks ära näha. Säh sulle TURIST-i!

B.: Iga kunsti puhul tuleb alati arvesse võtta seda, et kõik arvamused on lõppkokkuvõttes subjektiivsed.

V.: Oot, oot, see on alles algus.

B.: Ma olen ju seda omal ajal juba lugenud… Sääl oli ka Baudelaire’i „Raibe” sees, hirmus asi, ehkki Aaviku tõlge – no see oli kah hirmus: „Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust, sel kaunil suvehommikul, üks raibe, haisev, jälk, meil pakkus õudset vaatust jalgraja käänakul…”

V. (ajakirja lapates, sealt äramärgitud kohti välja otsides ja ette lugedes): Kuula, kuula:

„Vilde riik on suur. Aga ei ole lappi maad, kus ta ainuvalitseja oleks… Vilde kui turist, Peterson kui kooliõpetaja… Vilde „niiske ulaelu” mööda ilma aeledes… Kuid üleüldiselt puudub Vilde tendentsides ja põhjus­mõtetes Petersoni järjekindlus, loogilik side ideede ja aineste vahel. Kõik siin on korratu, juhtumisekombel sündinud, nagu terve Vilde kirjanduslik tegevus… Sest Vilde on turist…”

B. (vahele): See turist olin ikka rohkem mina, sest ma ei jäänud oma reisidel kusagile pikemalt pidama, ehkki jõudsin ära käia kogu Araabia poolsaare ja Euroopa takkapihta.

V. (ettelugemist lõpetades): „Iial ei või ta midagi lõpuni armastada, midagi põhjani vihata… Järelandmata tundub see igal pool – tema sündmustikes, ainetes, ideedes.” Kui mitte muus, siis ühes see Tuglas ikkagi eksib – ma võin nii lõpuni armastada kui ka põhjani vihata.

B.: Jah, seda ma usun.

Väljast kostab rahvasumma lähenevat jalgade müdinat, kilkeid, kisa, naeru, jalgpallifännide ergustushõikeid, laulu.

B. tõuseb, astub ukseavale, kiikab välja, et näha, mis toimub. V. laseb end tülpinult toolikorju najale.

B.: Mis rahvasterändamine see sul siin aia taga on? Tulevad nad kõik siia, sinu juurde? Lillede ja lahke lauluga? See au on sul auga ära teenitud.

B. tuleb tagasi laua äärde.

V.: Looda sa…

B.: Kitsaks läheb! Ma pean vist jalust ära minema.

V.: Ära muretse! Sellel rahvasterändamisel on hoopis teised sihid!

B.: Kuhu siis?

V.: Nemad lähevad – ei, mitte vaimuväärtusi otsima, vaid ikka mööda, otsejoones staadionile. Seal on nende inimliku vaimustuse kese ja piir… Hää meelega koliks minema, sest see imetlusemöll, see ekstaas osava suurvarba ja väleda jala üle, viib loova aju otseteed pidi unustuse kõrbeväljadele. Ja sellelt surmaväljalt saab päästa sind ja su teost ainult pikantne sensatsioon!

B.: Aga milles siis küsimus? Anna minna… mis see sinu käes siis ära ei ole.

V.: Usu mind, kõige kesisemagi romaani päästerõngas on kõmu!

Tuleb naine (ilma põlleta, Rahel) – nooruslik, lokkis juuksed, huuled värvitud.

B.: Ja õige sõpruskond… Mitte vanuigi äraarmumine!

V.: Mis sina sellest kah tead, sina olid selleks ajaks juba kaks aastat manalamees!

B.: Oleks see siis olnud vähemalt keegi kodukootud sinisukk, aga ei – sina leidsid endale… eksootika!

NAINE (Rahel): Mina olin siis 38-aastane, lahutatud ja vaba. Tema 60-aastane ja üldse mitte vaba… Ta nägi mind – ei, ma näitasin ennast talle – esimest korda Estonia teatris ja siis suvel, kui ta sõitis Narva-Jõesuu sanatooriumi, otsis ta mind üles. Minu apteegist. Me käisime jalutamas ja ma laulsin talle Tšaikovski romansse… (Ümiseb laulda.) Meie juustest pudenes õhtuti padjale rannaliiva, ihu lõhnas merest ja päikesest… Need olid õnnelikud ajad, vähemalt alguses. Ta rääkis, et ta naine, see Linda, on talle olnud eluaeg eeskätt sõber ja kamraad – Freund und Kamerad, kes teeb tema heaks sekretäri-asjaajaja tööd: postitab käsikirju, kogub ta kogutud teoste jaoks varem ilmunud kirjatükke, lööb parandusi ümber, sehkendab rahaasjadega… Ehk siis – tööloom! Ehtne eesti naine… Nii need mehed kõik juba on… Minu oma Ušmarov jäi teadmata kadunuks – rahu ajal… Aga lapse jõudis valmis teha. Tütrekese, silmarõõmu… Ja siis tema, Vilde, imestab just nagu poisike, kui pealinnas, kirjanike klubis käies talle jäine õhk vastu lehvib ja altkulmu vaadatakse! Sellele ta ei mõelnud, et ka mina pidin meie suhte pärast inimeste viltuvaatamist taluma, ja siis ta veel kurdab, et minu juures ei saa ta end välja puhata, sest – palun väga! – minust õhkuvat lakkamatut rahutust! Ta lausa küsis.

(Otsib paksust kirjade pakist välja kirja, loeb:) „Peab siis minu eluõhtu igavestes vapustustes loojakule kalduma, selle asemel et vaikuses ja rahus vaibuda? Kas sa siis ei saa oma vulkaanilist loomust mitte sugugi ohjeldada ja taltsutada?”

No ei pea ja ei saa! Mitte keegi ei sunni!… Aga tema tahtis, et ma eesti keele ära õpiks! Seda ka veel… Nagunii pidin ma ta kirjanduslike murede, literarische probleemidega kursis olema, ja siis veel see rahvusküsimus! Ta pani MULLE pahaks, et Eestimaa juudid eesti keelt ei rääkinud, nimetas juutide kasutatavat vene keelt bolševike või siis hoopistükkis kadakasaksa keeleks!… Mis minul sellega asja, mina olen sündinud Vilniuses… Alati läksime temaga lõpuks karvupidi kokku, see tähendab – mina läksin. Sest kaua sa kannatad… aga kui ma panin ta ultimaatumi ette, siis kirjutas ta (otsib, loeb V. järgmist kirja:) „Sinu armastus on läbinisti egoistlik, Sul pole mingit enesekasvatust ega mingit enesekriiti­kat. Mul on ometi omad kindlad põhjused siinolemiseks, ja kui see ka, oletagem, kõigest kultuuriline meelelahutus oleks, siis peaks sinu armastus mulle ka seda lubama, sest armastus, mis mingeid ohvreid ei talu, on suisa enesearmastus.”

Palun väga, mina muudkui ohverdagu, sel ajal kui temal on käsil „kultuuriline meelelahutus”… Hiljem kuulsin – ja ikka temalt endalt! –, kuidas Tallinna kunstnikeühenduse asutamispeol olevat kaks kunstnikuprouat tema „haigele” südamele tormi jooksnud ja kuidas ta Centum-klubi ava­ballil daamidega tantsu vihtus… Siis ma saingi aru, et naised on ta ära rikkunud, lollid naised, ja panin ta Tallinnas Feischneri kohvikus kokku saades valiku ette, tema aga, Vilde, teatas, et on hakanud aru saama „mitme” Raheli olemasolust!… Et siis selline mitme­kordne olevus!… Kahe-, kolme-, kümnekordne! Mul ei jäänud muud üle kui ähvardada, et lähen Lindaga rääkima. Oi, kuidas siis Vilde ära kohkus ja palus ja lubas ja vannutas, et abiellub minuga kohe, kui on „oma asjad ära korraldanud”, sest (loeb V. kirja): „Minu igatsus Sinu järele kasvab tund-tunnilt, Sa nõid! Ma pooksin end üles, kui Sind ei oleks! Sa kinnitad, et Sa mind armastad, aga ei hooli, kui Sa maruvihaseks lähed, ei minu hingest ega kehast. See teeb mulle valu, see paneb mind kahtlema!”

Nii need mehed kõik juba on… Mida enam neid piinad, seda enam nad sind armastavad!… Aga „kestvat rahu”, nagu Vilde soovis, sain – mina talle ja tema mulle – anda ainult meie kirjades.

(Loeb V. kirja:) „Kui sa mulle armastusest kirjutad, siis oled sa luuletaja, isegi ortograafilistest ja grammatilistest vigadest saad sa siis täielikult võitu. Ent häda mulle, kui sa märatsed. Mu armas ja magus! Siis lõpeb kõik – loogika, õigekiri ja mõistus. … Suudlen Sind kirglikult selle Sinu nii suure armastuse ja selle edasiandmise eest Sinu kirjades, mis on mulle nii kallid.”

Lindat, seda oma töölooma, ta ikkagi maha ei jätnud ja minuga ei abiellunud. (Loeb V. kirjalõiku:) „Sa oled mulle hirmsasti vajalik…”

Lõpuks oli asi hoopis vastupidi ning meie päris lõpp jõudis kätte siis, kui ma olin juba vanaemaks saanud ning palusin tal veel viimast korda endaga abielluda ja ta vastas (loeb): „Me peame teineteisest loobuma…”

Ei, seegi pole lõplik tõde! Vilde kirjad päästsid, pärast ta surma, minu ja mu tütretütre elu, sest juba läheneva pruuni katku ohu eest põgenedes, 1934. aastal, müüsin ma kõik ta kirjad Eesti pangale, reisirahaks Ameerikasse…”

Naine (Rahel) pühib huultelt värvi maha ja lahkub.

V.: Ma ei tunne üksildust. Üks õige sõber mul on ja ega rohkem ei tahagi. Selle mehega, Antoniga, saime me siinsamas Kadriorus kokku ja pidasime ka tänavanurgal, lumehanges jalgu kopsides, pikad jutud maha. Ta kirjutas nii mu viiekümnendaks kui ka kuuekümnendaks sünni­päevaks toreda loo, mis lõpeb nii (loeb): „Armastagem siis rohkem igavikku, armastagem rohkem armastust, armastagem inimest, sest temas on meie ainuke igavik. Ning astugem ikka esirinnas, aina esirinnas, sest kes inimeses sõnastab igaviku, sel on õigus esirinnas kõndida, kuigi ta oleks juba kuuekümnene – alles kuuekümnene!”

Jah, armastagem rohkem armastust!… Aga… ei saa, sest mis sa hing teed sihukese snoobiga, selle Tuglase-poisiga, kes järeletehtud dekadentliku müstitsismi vaimus ise nii palju banaalset labasust suutis kokku kirjutada!

B.: Nagu ma juba enne mainisin – kõik arvamused on sügavalt subjektiivsed.

V.: Järgmises elus hakkan hoopis kriitikuks!

B.: Noorus on ikka vihane. Noored ootavad suurt pärandust ja ei arvesta seda, et meie sinuga nullist pihta hakkasime. Aga nooruse õigus ongi rahulolematus. Nemad tahavad omale esiisaks – no vähemalt Shakespeare’i, Pirandellot, Beckettit, Ionescot…

V.: Jajah, aga ega sa nii ei räägiks, kui auväärt auhinnakomisjon sinu näidendi, mis veel aastakümnete pärast lavalaudadel elab, loob ja lehvitab, auhinnata jätaks?

B.: Ja ikkagi…

V.: Selle taha nad kõik peitu poevadki! Alati!

B.: Lõpuks taandub ju kõik sellele, kes tunneb keda, kes kuulub klanni, kes peseb kätt, kes jalga… ehk siis, see on nagu inglaste kuulus raamat: „Who is who”.

V.: Mis sa arvad, kas kahekesi, tädi­poegadena, kah ju väikestviisi klannina, oleks ehk meil ikkagi lihtsam olnud?

B. (naerab): Hullem veel, kordades hullem… Meie olime inimestena nagu tuli ja vesi. Ei oleks minust sulle su edasisel kirjandusteel kindlat karku olnud…

V.: Ja sina, nagu tükk aega hiljem selgus, ise karku ei vajanudki! Sinu Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul rahmeldavad praegugi Eestimaal kuulsust otsides ringi ja „Viimset reliikviat” teavad nüüd vist küll kõik ja enamgi veel: „Põgene, vaba laps” laulab nüüd iga laps.

Naisterahvas laulab teises toas, uhmakalt: „Põgene, vaba laps, see on viimne võimalus, nii kaua, kui vähegi suudad, nii kaua, kui vähegi loodad…”

V.: Muudkui lärmavad… Ainult laulupeol pole seda veel esitatud!

Tuleb naisterahvas, veeklaasi ja tablettidega, mis ta ükshaaval V-le välja­sirutatud peo peale paneb.

V.: Aitäh, õeke!

B.: Las inimesed laulavad… Lõpuks ütles ju Hindrey, kes sind auhinnata jättis, et: „teoste väärtus on kirjandus­maastikul irrelevantne, ehk siis kirjanduses loeb eeskätt isik – mitte esmajoones looming.” See on elutõde, aga ärgem unustagem seda, mida ütles Tammsaare Anton su juubelikõnes: „…kes inimeses sõnastab igaviku, sel on õigus esirinnas kõndida…”

V. (kummutab tabletid suhu ja joob ühe hooga veeklaasi tühjaks): Ja nii ongi, igavesest ajast igavesti – nagu aamen kirikus… Kas teeme veel ühe partii? Revanšiks.

Telefon tiriseb, kell teeb häält, õmblusmasin vuriseb, pappkuju kukub… V. ja B. ei tee väljagi.