Merike Õim: „Maailmalõpukevaded”.
Proosa Press, 2025. 117 lk.

„Olla luuletaja / on minu jaoks vabanemine ettemääratusest” (lk 5) kõlab manifestina. Merike Õim on yks neist, kelle luuletee jätkus pärast elu dikteeritud pikka pausi (esikkogu 1985, järgmine 2015). Noorematest on sarnane saatus olnud Anu Kreel. Mõlemad on pausi järel olnud väga viljakad ja aktiivsed, nagu kaotatud aega tasa tehes. Kuid ajal on omad harud. Kontekst on muutunud, luuleloos on juurdunud uued laadid ja koodid. Peale vaikimist ilmunud värsid on parajasti luules toimuvaga kerges nihkes. Ainult väga andekas autor (nagu Alver oma „Tähetunniga”) suudab oma naasmisega kirjandusloo kulgu tuntavalt muuta. Selliseid anomaaliaid juhtub mõni yksik igas sajandis. Tulija tänulikkus luule kui võimaluse eest on ambitsioonidest tähtsam. Tuleb jätkata sellena, kes oled, voolida oma vaimu ja loota sisemise selguse saabumisele ning uute lugejate armulikkusele. Isegi kui vahel on tunne, et „pole kusagile randuda oma küpse sõnaga” (lk 30).

Võrreldes algusaegadega on Õimu värsid vormiliselt mitmekesistunud, teemasid ja lahendusteid on juurde tulnud. Ta suhestub uuema lyyrilise luulega sageli, naudib seda tänuga. „Raamaturiiul mu peas” (lk 83–84) sisaldab rohkelt kogude pealkirju nii vanadelt lemmikutelt (Luigelt, Viidingult, Õnnepalult) kui ka tema laste põlvkonnalt (Kristiina Ehin, Mathura, Aare Pilv, Andrus Kasemaa, Triin Paja, Janika Läänemets jt). Autorile meeldivad Pärt ja Leonhard Cohen (lk 14), omapärased sõnad mõjuvad talle inspireerivalt (lk 16–17) ning ta loetleb kõike, kes/mis teda aidanud on (lk 45). See kõik on väga koššer, nagu ka pikk lõputänu tema luule etlejatele ja tõlkijale, aga ma ei taipa, mida selline rohke dekoor võiks mulle kui lugejale anda. Autorile loob see ilmselt kindlustunnet, tõestab midagi. Kuid „teelolemine on elu parim aeg” (lk 44). Me moodustume neist seostest, mis meil on looduse, armsamate, sõprade, laste ja lastelastega. Perspektiiv ise on aus ja kogemusel rajanev.

Samas on Õimu selles kogus tavalisest rohkem ängi. „Olen kahe elu vahel praos / olen paos / Lõppenud elu ja see teine / mis pole veel alanud” (lk 43). Aeg on kriisidest ja võõrandumistest kantud. Vahel tammutakse sisemises segaduses ning vahel moodustub sellest tasand, mida kutsutakse müütiliseks kurbuseks (lk 35), vahel suubub see riimilisse retrosse (lk 10, lk 88). Korra välgatab isegi yks vaikne ja julge lootus (lk 56). Autorit ei veetle eksistentsiaalne ängistus, kuid ta tajub elus sisalduvate lõppude ja kurbade episoodide paratamatust ja võtab neid tihti täiesti rahulikult, vahel ka omalaadse ilu või isegi väljakutsena. Vahelduseks võib Õim kasutada mõnda humoorikat nooti (lk 18, 85, 87), ning visandada keni vaatlevaid ridu: „Viimaste valgete lumetriipudena lebab talve valge skelett / rannametsa mustendaval teerajal – / osad ribid ribadeks” (lk 7). Leebus ja lyyriline häälestus on mulle meelepärased.

Ma nõustun yldjoontes enamiku arutlustega inimsuhetest ja vanaduse mõjust, vajadusest olla avatud, hoida kaasinimesi, võtta aega, leida kõikjalt inspiratsiooni ja anda kasutamata ajupiirkondadele tööd. Aga tihti kummitavad Õimu laadi palju­sõnalisus ja väljenduslikud stambid. Või ongi need midagi teadvust tyhjendavat, loetleva ja vaagiva meetodiga paratamatult kaasas, mine tea. „Liiga palju joogat pole luulele hea,” sedastas Triin Soomets kusagil temale öeldut. Paradoks on selles, et ka liiga palju rahutust pole inimesele hea. Teraapilisel kirjutamisel on erinevaid kunstilisi tasandeid. Koostaja Aare Pilvele meeldisid koolis ilmselt arutlevad kirjandid ja selle luulekogu tempo aeglustub juba peale esimesi talviseid lehekylgi. Lyhemaid hingamis­pause leiab, aga peagi pannakse peale vali proosaluule press. Kas arutelu on just Õimu tugevaim kylg? Varasemates kogudes oli lyhemaid ja rahulikumaid väljendusi, yhes koguni läbipaistvat tanka­vormi. Muu tundub loetavamaid tulemusi andvat. Pikkades lausumistes ilmub see tundeelu kuidagi korrastamatuna. Liiga suur nõustumine teiste luulega põhjustab teatavat lahustumist oma lemmikute laadides.

„Loodu vajab lootust,” kinnitab läbi selle hajusalt poeemilaadse raamatu neoon­reklaamina plinkiv fraas. Yldine paatos on lootuse tagasi loitsimine, „maailmalõpu­kevade”, uuesti syndiva selgushetke väe kasutamine, leppimatus maailma ahenemisega, mis ryndab aastate edenedes meid kõiki. Me oleme samas paadis, kirjutame samas keeles, oleme aja ja olude vangid, muretseme laste pärast, kardame sõda, vajame puhkust ja nõnda edasi. Need lehekyljed kinnitavad meie põhimist yhtsust ja tunnetuse jätkuvust – seda kõigile vajalikku ja elu enese poolt antut. Mulle meeldisidki siit raamatust enim just lyheldased melanhoolsed tekstid. Kusagil peale 90. lehekylge oleks nagu yks selgem paik, „Sügisetuul taluõuel” (lk 90) ja „Kõik on mujal” (lk 96) vahel. Mõtteliselt kuuluvad samasse sarja ka „Võtta viimane valgus” (lk 100) ja „Suurvesi ei pruugigi olla neelav” (lk 106). Ei taipa, miks sattus sinna XIX sajandi lõpu järelromantilisi kaanoneid jälgiv kitšilik „Lumehelbeke” (lk 92). Ka vahepealsed venivad blogipostituse stiilis palad seal järel ei mõju hästi. Aga selle sarja tekstid on õrnad, selged ja puhtad, iselaadset julgust täis. Inimene võib neil raskel lõplikkuse taju hetkil olla intensiivsem ja ausam kui muidu. Elu murrab sisse ja poetessil ei õnnestu end enam ilusate sõnade ja kultuursete roosade prillide taha peita, vaid ta kriimustab end vastu mõnd teravat nurka ilmas või endas. Millegipärast tekkis mul soojem suhe just selliste dekoreerimata tekstidega. Mõni rahulik-vaikne pala nagu „Yksik noot” (lk 47) või „Igavik” (lk 55) mõjub ka raamatu algupooles kuidagi stabiliseerivalt.

Lugesin siinsele lisaks Õimu eelmisi raamatuid, leidsin sealt puhtaid toone. Luuletaja tähenduse yle ei tohikski otsustada yhe kogu põhjal. Hingeline segadus võib olla eeltakt mille­legi uuele. Ja samas oleks vale isiklikke vaatlusandmeid varjata. Pealiskaudsete viisakuste vahetamine on kõige loomingu­kaugem suhtlusviis. Selles raamatus on nii heitlikkust kui leidlikkust, pitsivahtu kui haavu (lk 42). Kaudne seos tekkis teise hilist leeki hoidva autori Kai-Mai Olbriga. Nad mõlemad tõestavad, et loomine saab kesta pikki aastaid, ning kogu luuleavalikkus soovib selleks jaksu, avarduvaid hingemaid ja vahedat sulge.