„Tõelisus on habras asi, seal mahagoni­raamis ta istub. On siis nii, et kui tahan saada tõeliseks, pean ka endale raami ümber tõmbama? Kuidagi ju pean muutma käsitletavaks selle, mis minuga on juhtunud, teist teed tõelisuse juurde pole.”

Nii saavad pilt ja sõna kokku eelkõige suure kunstniku, aga ka kunstielu pikaaegse administraatori, omaenese tagasivaatelisil sõnul ENSV kunstielu halli kardinali, hiljem Eesti Vabariigi ühe taastaja ning elu viimaseil kümnendeil ka üllatavalt eripalgse kirjanikuna esinenud, aastast 2003 Eesti Kirjanike Liidu liikme Enn Põldroosi raamatus „Kinnituisanu”.

Ent kui surelikku loojat jäävad raamistama tema maise elu daatumid, siis Enn Põldroosi sõnalooming nii hõlpsalt raamidesse ei mahu. Kirjanik Põldroos ei kirjutanud raamidesse, ei otsinud eeskujusid ega püüdnud kellegagi sarnaneda, sobitumaks senisesse eesti kirjanduse kaanonisse, vaid kirjutas oma lugusid kaanonist sõltumatult, kirjutas end sellest välja. Nii on tema romaanivõistlusel III koha saavutanud „Joonik kivi” kriitiku sõnul žanrilt hoopis eleegiline jutustus, ent võluvalt mehine ja kargelt nostalgiline. Raamidest välja kirjutamist on Enn Põldroos mõnelgi korral markeerinud ka autoripoolse määratlusega: „Kinnituisanu” (2005) on pseudokrimka, „Silm veresoonega” (2006) koosneb kolmest pseudomuinasjutust, „Pahupidi” (2021) on mõistulugu ning Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana” motiividel mängiv „Absalon ehk Veel üks Põrgupõhja Vanapagan” (2011) saab järje „Absalon. Ühe kuradi täpsustatud elulugu” (2023) viitega varasema kui ebaõnnestunu uuesti või ümber kirjutamisele. Põldroosi mõistu­loolise utoopia või antiutoopia „Circletown” (2018) esitlus toimus samaaegselt tema isiku­näituse „Pea käib ringi” avamisega. Selle sündmuse puhul on kunstnik ise pildi ja sõna kokku viinud, lausudes: „Ka kirjutades ma tegelikult maalin, tundes mõnu värvide ja struktuuride rütmist. Nii sõnad kui ka nähtavad kujundid sünnivad ühest ja samast katlast.” Loetelu täienduseks olgu nimetatud teisedki tema ilukirjanduslikud teosed: memuaarid „Mees narri­mütsiga” (2001), jutukogu „Öö rüütel” (2002) ja „Prügi seadus” (2004). 2015. aastal ilmus „Eesti mõtteloo” sarjas publitsistikakogumik „Ma kujutlen”, mis sisaldab esinduslikku valikut kunstikäsitlusi, poliitilisi artikleid, aforisme ja enesevaatlusi ajavahemikust 1956–2013.

Eesti Vabariigis sündinud mees sai läbi erinevate ajastute ja rollide rikkaliku elu­kogemuse ja taasiseseisvumise hakul kujunes temast loomeliitude pleenumil ja viimases ENSV Ülemnõukogus üks uue vabaduse sepistajaid. Töö oli vajalik, vabadus tuli kätte võita, kuid kinnijäämine poliitikasse polnud Põldroosile loomuomane. Järgnevail aastakümneil leidsidki mälestuslik aines, puhuti enesekriitilised sisepinged ja kahtlused maalikunsti juurde naasmise kõrval artistliku väljenduse erudeeritud proosas, mille täpset aforistlikku stiili ilmestavad eluterve maskuliinsus, peene­tundeline erootika ja maalilisus.

Lehte Hainsalu on oma pinginaabrile ülemnõukogus lausunud järelehüüdeks nelikvärsi:

Enn Põldroos. Lõõskava paletiga.
Ta meile jättis universumi,
täis ängi, surma, kirgast elurõõmu.
Läks ise valgusesse puhtasse.

Eesti Kirjanike Liit