Andrei Ivanov: „Hella tähe all”.
Tõlkinud Veronika Einberg.
Varrak, 2025. 464 lk.
Andrei Ivanov: „Päevad”.
Tõlkinud Veronika Einberg.
Loomingu Raamatukogu 2025, nr 14–17. 180 lk.
Pessimism tekib vist sellest, kui inimene ei julge olla õnnelik. Ta kardab, et õnn tuleb korraks, õigemini näib, et on, aga siis hakkab niikuinii jälle mingi jama pihta. Õnnelik olla tundub tobe, tunda vasikavaimustust keset argirägastikke, ning mis veel hullem, lakkamatuid eksistentsiaalseid kriise, mis, jah, võivad tulla ka ülemõtlemisest, juuksekarva lõhkiajamisest, aga mis ei kao siiski nipsust. Päike paistab neile, kes päevitavad, mitte neile, kes loomuomaselt varju hoiavad.
Tuttav tunne Andrei Ivanovi raamatuid lugedes, juba viisteist aastat. Mõnele on tema teosed nagu piibel, mõnele eneseabiõpikute eest, mõnele pakuvad lihtsalt äratundmiskurbust ja -rõõmu. The Jesus And Mary Chainil on sõnad „I’m only happy when it rains” – issand, kui õnnis seisund võib olla melanhoolia.
Melanhoolia on light. Selles pole küsimus. Küsimus, kas Ivanovi tekstid on ka masohhistlikud, on raskem. Loomulikult on. Jeekim, kui palju on kirjanikke, kes kirjutavad sellepärast, et nad saavad. Tänapäeval on lihtne raamatuid välja anda, ja mingid mõtted ikka pähe tulevad. Pannakse ehk kirjagi. Ja siis on Ivanov, kes peab kirjutama. Ma ei ütle, et ta on üksi. Neid, kes on n-ö sündinud kirjanikud, on Eestis muidugi veel. Aga on ainult üks Ivanov. Kui peaks võistlema kirjutamise sunnis, siis Ivanov, luuseri positsioonilt kirjutav kuju, võidaks.
Ivanovi raamatutest vaatab vastu veritsev masohhism. Alati võib-olla ei tahagi kirjutada, uitaks niisama selle sees, millest hiljem saab kirjandus. Ivanov ei oska niisama elada, kõik on vaja kirjanduseks valada. Kas ta on grafomaan? Muidugi mitte. Selles tema talent seisnebki, et ta elab kirjandust. Kõik, mida ta puudutab, muutub universaalseks kirjanduseks. Kirjanduseks, mis puudutab. Ei, mis asja, puudutab, paneb ikka paugu ära. Kui meeskonna tugevuse määrab tiimi nõrgim lüli, siis Ivanov võtab inimkonna mõõtmiseks samuti luuserid, outcast’id, tõrjutud ja ise kõrvale jääjad. Autsaiderite hulka arvab kirjanik ka ennast. Liidripositsioonis, üleolevalt selja taha kiigates poleks võimalik luua sügavat, torkivat kirjandust.
Masohhistist lugeja peab lugema Ivanovi aastas korra, või nii, kuidas Ivanov on jälle suvatsenud romaani – vahel lepime ka jutustuse või jutukoguga – kaante vahele kängitseda. Aeg-ajalt peab kaaned vahele panema. Tegelikult on see kõik üks raamat, üks elu, ükskõik, kas tegelased vahelduvad või korduvad, see on Andrei Ivanovi maailm ja tema romaanides sees olles mõtlen vahel, kumb on tõelisem, kas Ivanovi maailm, kus on mõtestatud kõike seda, mida olen isegi tajunud, aga mida ligilähedaseltki ei oskaks edasi anda. Või siis maailm, mis vaatab mulle vastu aknast, tänavalt, Delfist, oma neetud kalendermärkmikust, kuhu kirjutan pastakaga kõik kohustused ja tähtajad ainult selleks, et saaks need sellesama pastakaga rasvaselt maha tõmmata. Manu-fucking-aalis. Pastakas, paber, vana kool.
Ivanov on ka vana kool. Kui uue aja ilminguteks pidada mingit virvarri või tiktokki, mis ikka pinnale kerkib. Räägitakse väljakutsetest, mugavustsoonist välja murdmisest. Mida?… See ei ole uus aeg. See on selle uue aja simulaakrum või miraaž, millest hoiab veidral kombel kinni just see kõige asisem osa inimkonnast.
Ivanov elab ja kirjutab samuti selles „uues” ajas, tema ronib aga sügavuti sinna, kuhu poleks vaja minna – kergem oleks teha kõike kaasa ja elada illusioonis, miks peaks tolmutama aja ja elu konstruktsioonide vahel, vaatama, millest on tehtud inimene, Kalamaja, Lasnamäe, millest on tehtud ema või The Stranglers või utoopiline Sireli tänav või öö või surm või mõte või metsatukk või koduvein keldris.
Aga see võib olla sõltuvus, vajadus kirjutada asjad lahti. Ma arvan, et narkomaan ei mõtle, et küll on mõnus süstlatäis. Võtaks toreda laksu ja naudiks elu ja värki. Keegi juhib inimest, keegi, kes on tema tahtest ja mõistusest võimsam. Ei tahaks kirjaniku pähe ronida. Igaüks loeb kunstist välja ikkagi seda, mis tal endal lugedes, kuulates, vaadates tekib. Romaan on dialoog, sõltuvus nakkab, ning igale Ivanovi lugejale mõjub aines individuaalselt. Seega, Ivanovi lugemine, isegi kui on tegu Veronika Einbergi tundliku tõlkega, pole nauding, vähemalt mitte minu jaoks. Ivanovi teoseid lugedes ei saa rääkida mingist palverännust või puhastustulest, aga võib öelda, et see on protsess, mille lugeja läbib koos kirjanikuga, ja sel teel võib kogeda rohkem, kui on tarvis meele lahutamiseks või mugavaks-mõnusaks „sisekaemuseks”, või selleks, mida coach’id kuulutavad: leidke iseennast üles. Kust? Millist neist iseenestest? Olen Ivanovist kirjutades juba kuskil öelnud, et ma ei taha ennast leida, ma tahan lugedes, kuulates, vaadates ennast hoopis ära kaotada. Lisaksin siia selgituseks, et see pole eskapism. Ennast ja maailma on võimalik näha endast ja maailmast välja minnes, ja ehk seda võimaldabki hea kirjandus. Ei, mis hea kirjandus, pole olemas head kirjandust, see on jälle üks konstruktsioon, simulatsioon: oo, kohtume kaminasaalis kirjanikuga ja avastame, et pagan, küll ikka ilusti ütleb ja me kuulume kõik kokku.
Ivanov, vastupidi, võtab „meid” (meid ei ole olemas!) pulkadeks lahti, lammutab, dekonstrueerib – ja kas ta paneb kokku tagasi ka? Ei! Seda peab tegema lugeja, mis tal üle jääb. „Minu jaoks on Kalamaja jäänudki halliks ohtlikuks piirkonnaks, kus sebib igasugu rahvarämpsu. Ma kartsin liialt jäledaid värdjaid, kes pimedas sigaretitulukestega oma võrke punusid, ma olin pidevalt valvel, seda pole võimalik unustada. Inimesed, kes seal nüüd elavad, ei oska aimatagi, mida tunnen mina, kui kõnnin Kalamajas. Ma näen seintel pragusid, tarade rususid, pargipuude vahel uitavate madrusepoiste musti kuubesid.” (P, 55.)[1] Täpselt nii, nagu Kalamaja sees on teine, varjatum, endine Kalamaja, nii on maailma sees teine maailm, Eesti sees teine Eesti, inimese sees teine inimene. Mida ei oska võib-olla aimatagi.
Inimest tõmbab nähtamatusse. Sinna, kuhu ei tohi. Kui ei tõmba, siis on see tõmme alla surutud. Hei, see on okei, see ongi allasurutud tung. Atavistlik lõks.
„Puudutasin krobedat seina. Tundsin valusat igatsust, keerasin ringi ja kiirustasin minema. Ma pagesin oma tänavalt. Lisasin sammu, kui rohelise maja aknas viirastus mulle vanamoor, kes tavatses õlgedest nukukesi meisterdada ja neid oma aeda puude okstele riputada. Ruttu ära siit! Longates ja hüpeldes kiirustasin minema. Miks ma olin endale selle julma katse korraldanud? Ma läksin ju otsima Johannese joonistatud maja. Mida ma siia ära kaotasin? See õudne napp matk käristas mu võlukanga – kanga, millega igaüks siia ilma sünnib ja mis meid teatud ajani kaitseb – ainsa hetkega katki.” (H, 183.)
Kavatsesin seda arvustust alustada hoopis teistmoodi ja kõik eelnev pidanuks jääma minu pähe, enne arvustamist, sodifaili. Korraga hakkas käsi kirjutama, mõtlesin, et vaatan, äkki saab hiljem ära kasutada, kohe hakkan asjalikult arvustust kirjutama. Aga nüüd jäi nii, läks isiklikuks. Mind julgustas kirjanik ise: „Edasi läks libedamalt – teine kott, ilmus välja ka kolmas peidukoht. Märgadest kottidest tilkus läga, ma sain üleni poriseks. „On meil seda sitta ikka vaja?” lõin ma kahtlema. „Äkki viskaks minema?” „No ei! Viska autosse, kodus vaatame. Võib-olla on miski terveks jäänud …”” (H, 437.) Tuleb kahelda, aga tuleb ka usaldada, tuleb kaevata, aga vaadata leitut kriitilise pilguga.
Seda võib võtta ka nii: „Hella tähe all” räägib ühe seltskonna elust ühel tänaval. Neil on raskusi kuhugi kuulumisega, sellepärast kuuluvad nad kokku. See on ilus romaan. See on ju ilukirjandus. Ilus on lugeda head keelt ja seda, kui keegi tabab biiti. Omal moel on see tõesti helge romaan, nagu kaanel lubatud. See annab mingit lootust. Aga millele? Teatud vaibile, mida otsitakse ja lõpuks ei tabatagi, sest elu mõte on jääda otsima, ja ikka kahtlema. Pessimism võib olla ka tassike teed, või klaas portveini, mille jood põhjani, ja korraks hakkab parem.
„Päevad” on kui isikliku elu inventuur. Väljaspool märatseb Putin Ukrainas ja ähvardab Euroopat. Seespool on suremas ema. Väljas ja sees muutuvad abstraktseks, sulanduvad. Keegi ei saa olla kitsalt tema ise, oma ego mullis. Ema muudab Venemaa suhtes meelt, et saada pojaga samale lainele. See raamat näitab, et inimese tuum võib jääda samaks, aga ometi on ta võimeline muutuma surmani. Ka see on ilus. Ei tasu rääkida Ivanovist kui doom-kirjanikust. Ta on ikkagi täht, mis paistab pimedas öös just sinu kambri aknast sisse, ja kui sul on hea kujutlusvõime, siis võib see täht sulle isegi lehvitada.
[1] Raamatutele viitavad järgnevalt lühendid P („Päevad”) ja H („Hella tähe all”).
Lisa kommentaar