1907. aastal toimusid vastse pagulase Friedebert Mihkelsoni – Tuglasena hakatakse teda laiemalt tundma 1909. aastast – elukäigu vaatenurgast kaks olulist sündmust. Septembrikuus sai ta õnneliku juhuse kaudu kostiliseks riidekaupmees R. G. Ålanderi majja Helsingi lähedal Oulunkyläs.[1] Ålanderite perekond kujunes noorele mehele tema rännakuaastatel omamoodi „asenduspereks”, kus teda ikka oodati.[2] Hingeliselt lähedane vahekord sugenes tütre Hanna Mariaga (Hannele) ja Ålanderite kunstnikust poja isikutunnistusega rändas Tuglas Euroopas ringi viis aastat (1909–1914). Olgu öeldud, et „identiteedivargus” oli sel ajal niisama lihtne, nagu oli vastav ametlik dokument, „Matkapassi ulkomaille”. Selles seisis soome (ja mõistagi ka vene) keeles kirjas: „Täman omistaja Taitelija Fredrik Gabriel Ålander Helsingin kunnasta Uudenmaan läänissä Suomessa, matkustaa ulkomaille viiden (5) vuoden ajaksi.”[3] Ei mingeid isikutunnuseid ega isegi sünniaastat! 1915. aastal Peterburi sõitmiseks kasutatud Ilmari Aalto passil on siiski natuke rohkem kirjas: kasv – pikk, juuksed – pruunid.[4]
Uue elu algust Ålanderite juures – „poolteist kuud linna lähedal maal” – märgib järgmine kiri, mis sisaldab ka 21-aastase nooruki trotslikku tulevikutõotust: ma tean, et ma selleks ei jää, kes ma praegu olen.
11. oktoober 1907
Armsad vanemad!
Nagu juba ammu herra Sersanti[5] kaudu postkaardi serval teatasin, olen Teie kirja ja raha kätte saanud. Ma ei ole Teile sellepärast nii pikal ajal enam kirjutanud, et midagi iseäralist just teatada ei olnud.
Raha asjus saan ma ju isegi väga hästi aru, et Teile suureks koormaks olen. Kuid ärge arvake, et ma siin nüüd maas maganud olen ja täiesti midagi ei tee. Need kaks kuud, mis ma Ahvenamaalt ära olen,[6] olen jällegi niiviisi õppinud ja töö kallal istunud, et, nagu paari aasta eest, valgeid juukseid pääs on. Raha saan ma jõulude ümber suurema summa. Aga mitte ennem. Siis ilmub minu raamat.[7] Ja kui ma ka vähe haaval siit või säält ennem mõne rubla saan, siis ei ole sellest ju suurt abi.
Teie kirjutate, et kas ma mitte teise kohta ei läheks, kus elu odavam oleks. Seda ei tahaks ma kuidagi teha. Sest vaevalt oleks mul kusagil seda võrt hää koht lugemiseks, kui siinne ülikooli raamatukogu. Kui siin raha rohkem läheb, siis läheb mujal aga aega asjata kaduma. Kuid kümne aasta pääle on täiesti asjata ette rehkendada. Sest mina loodan ja tean, et ma selleks ei jää, mis ma praegu olen! Ja kui ma nüüd pool asjata liig puudust kannatan ja oma elu murran, siis ei ole sellest vist kellelegi kasu.
Olen nüüd ligi poolteist kuud linna lähedal maal elanud. Odavam ei ole pea sugugi tulnud, kui linnas. Kuid ometi olen ma tervelt elanud ja korralikult süüa saanud, mis linnas päris järjekindlalt pea kunagi ei sündinud. Maja ümber on mets, lähedal jõgi, selle pääl kosk. Ilmad on veel väga ilusad olnud.
Ma ei tea, kauaks ma siia jään. Kõik ripub rahast ära. Seda ei ole mul praegu peaaegu sugugi. Siin saan veel mõne päeva ilma tasuta läbi. Mis aga siis teha, ei tea. Kui võite, saatke mulle 50 rubla. Siis saan mõne aja läbi. Talvekuudeks saan ma tingimata ise. Võib olla, et ma ehk ka kirjastuse käest raha ette saan, kuid seda ei või loota.
Ka riided on mul väga vanad ja katkenud. Kuidas nendega saab, – ei tea. Igatahes võin aga veel mõne aja läbi ajada. Kui rohkem raha saan, siis muretsen uued. Praegu on aga see tähtis, et koguni külma või nälga ei jää.
Tervitades ja kõige paremat soovides Teie Frieda. Minu aadress on ikka endine.
Uus elu algas ka Tartus – vanemad müüsid suvel maha oma Tallinna tänaval asunud maja. Poeg kirjutas 11. VIII 1907: „Et maja müüdud, siis tuleb vahest pea teise kolimine. Mul on sääl käsikirju üleval – Te teate isegi. Ära sõites võtke ka needki kaasa. Suuremat sääl küll ei ole, kuid ehk ma tarvitan neid siin või sääl – nagu materjali. Igatahes ei tahaks ma, et nad võõraste kätte jäävad. Niisama pidage ikka ka minu raamatute eest hoolt.” Samas kirjas on juttu ka ühe talukoha enda kätte võtmisest, mis iseloomustab isa majandustegevuse haaret.
Vanemate uus aadress on Väljanäituse 5. Ja see aadress osutub Euroopas paoskleva ning kodumaal tagaotsitava poja elus üheks tähtsamaks pidepunktiks. Tuglas on meenutanud: „Kogu pagulasajal [1906–1917] olen 10 korda võõra dokumendiga Venemaa piiri ületanud ja 16 korda salaja Tartus oma kodus käinud. Olin ainus pagulasist, kes sel määral riskinud – ja ikka õnnestunud.”[8] Üksikasjalikke mälestusi niisugusest saatuse õrritamise mängust ja kodusest elust Tuglas kirjutanud ei ole, jättes selle suuresti meie kujutlusvõime hooleks.
Kirjavahetuses hakatakse Väljanäituse asemel peagi kasutama moodsamat, Näituse nimetust, ametlikult saab tänav selle nimevormi alles 1927, alates 1934 aga Kooli tänava nime (tänava alguses on 1915. aastal valminud praeguse Miina Härma gümnaasiumi hoone). Näituse tänava nimetus antakse omakorda edasi Kooli tänavaga ristuvale palju pikemale Savi tänavale.
Väljanäituse tänav rajati XX sajandi algul Tähtvere mõisalt ostetud maa-alale. Linn laienes ja selle käigus liikusid eestlased Ülejõelt teisele kaldale, algselt rohkem sakslastega asustatud linnapoolde. Tuglase isa Jüri Mihkelson kuulus seesuguse tõusva eestluse ja tänapäevases mõistes Väljanäituse tänava arendajate hulka, sest kohe pärast kolimist on ta seal alustanud ehitustegevust.
Arhiivist on siinkirjutajal teada üksnes see, et Väljanäituse tänava kruntidele 3, 5 ja 7 on ehitusprojektid kinnitatud 1904. aastal. Tuglase vanemad kolisid nähtavasti vastselt ehitatud ühekorruselisse majja. Jüri Mihkelsoni tegevusest saame aimu mõne hapra memuaari- ja kirjakatke põhjal.
Kaks memuaristi annavad põhilisest ühesuguse pildi. Visnapuu: „Tuglase isal oli Näituse tänaval kaks maja ja ta ehitas kolmandat. Ema üüris tube välja ja pidas pansioni ja nõnda korjatud raha saatis ta Tuglasele välismaale.”[9] Teisal lisab Visnapuu: „Olin suveti ja sügiseti Tartus valmistamas keskkooli lõpetamise vastu, elasin Tuglase isa majas. Ehitati parajasti õuepealset maja, see oli veel rõske osalt. Mulle öeldi, et ma saan kasutada tuba teatava ajani, siis tuleb keegi. Et see keegi oli Fr. Tuglas, seda ma aimasin.”[10]
Ajakirjanik Voldemar Kures (1893 –1987) ütleb oma mälestustes: „Oma isast on Tuglas mälestustes väga vähe rääkinud ja sellest hoopis vaikinud, et ta isa oli Tartus varsti majade peremees. 1917. aastal omas Tuglase isa [—] Tartus Näituse tänaval kolm üürimaja, kaks neist olid kahekordsed suurte elukorteritega. Tuglase isal oli hiljem ka mujal kinnisvarasid.”[11]
Sellele teabele võime lisada lauseid Tuglase vanematele saadetud kirjadest. 16. XI 1908: „See on hää, et majad nüüd juba valmis saama hakkavad. Küll need tööd aga võtsivad Teilt rasket vaeva, hoolt ja kulu.” 10. XII 1908: „Nüüd on suur maja vist täiesti valmis.” Vahepeal on suudetud vältida Tuglast Oulunkyläs tabanud õnnetust, nagu selgub 16. XI 1908 kirjast: „Või siis Teilgi oleks pea sarnane raske õnnetus – tulekahju juhtunud! Ja kui pea ei või sarnase juhtumise läbi inimene kõigest ilma jääda, mis tal on!”[12]
Kui poeg vanematelt küsib (20. I 1912), „kuidas lood majadega lähevad”, siis peab ta ilmselt silmas üüritulude laekumist.
Kõiges selles täpsemat selgust saamata on meie vaatenurgast kõige olulisem selgus ometi käes – Visnapuu mainitud õuepealne maja. See oli kahekorruseline mitme (seitsme?) korteriga üürimaja, mida Jüri Mihkelson kohe pärast Väljanäituse tänavale kolimist ehitama hakkas. Pole päris selge, millal maja elamiskõlblikuks sai. Tõenäoliselt sündis see järk-järgult. 1908. aasta suvel elab salapoeg igatahes Villem Grünthali nime all veel igaks juhuks üle tee aadressil Väljanäituse 8. („Väljas võisin liikuda peamiselt öösel; päeval oli aga ärklituba väga kuum, nii et elasin peaaegu ihualasti. Toit toodi mulle vanemate poolt salaja.”[13])
1910. aasta 26. juunil saadab Mihkelsonide kostiline Visnapuu kirja Maria Lentsole aadressilt Väljanäituse 5a, korter 2, rõõmsasti juba õuepealsest üürimajast, mille ehitamist Visnapuu oli Tuglase vanemate majas elades pealt näinud. Järgmise aasta septembris mainib Visnapuu samale adressaadile (16. IX 1911), et elab uues majas õue peal teisel korrusel.[14]
On tõenäoline, et selles majas elas valenime all „üürilisena” ka vanemaid salaja külastav Tuglas. Omal viisil kinnitab seda Marie Heibergi üks dateerimata, käsitsi adressaadile toimetatud kiri, kuhu on kirjutatud: „Herra Friedebert Mihkelson. Näituse uul. nr. 5. kort. 4 hoovi pääl majas teisel korral.”[15]
Ei oska arvata muud kui seda, et Heibergi kiri on saadetud samasse majja, mis seisab praegu tänavale pea nähtamatu õuepealse kahekorruselise majana aadressil Kooli 5, kuna algne väiksem elumaja, kuhu Mihkelsonid 1907. aastal kolisid ja mille kontuurid on näiteks silmatavad ühel Tartu 1927. aasta linnaplaanil,[16] on tänaseks hävinud.[17]
Jüri Mihkelsoni ehitus- ja muu äritegevus on aga (esialgu?) endiselt ajaloohämaruses. Tasub mainida, et aastail 1919–1926 saadab poeg emale kirju aadressile Näituse 28, korter 4. 1929. aastal määrab Tartu linna vaestelastekohus Tuglase oma 1926. aastal surnud isa täpsemalt määratlemata päranditombu hoidjaks.[18] Pole selge, missugune saatus tabas ajalookeerises Jüri Mihkelsoni maid ja maju. Tema soliidne hauamonument Tartus Raadil Peetri kalmistul, mille kõrval näeme Tuglast koos emaga, kelle nimi on juba monumendi marmorisse raiutud, ühel fotol istumas, paistab igatahes enam-vähem varaka mehe mälestustähisena.
Tuglase vanemate, Leena (1. X 1860 – 3. I 1946) ja Jüri Mihkelsoni (15. III 1852 – 10. V 1926) kohta on autentset teavet väga napilt. Tuglase eluajal jäi teatud laadi elu- ja kodulooline aines paraku kogumata, aga see vähenegi, mis meil on kasutada, avab kaugel viibiva poja pärast muretseva ja armastava ema sügava hingedraama. Tuleb arvestada sedagi, et Tuglasest oli saanud ainuke poeg: vend Johannes oli surnud difteeriasse kolmeaastasena 1895 ja vend Karl tuberkuloosi kahekümneaastasena 1901.
„Ei ole vist kedagi elus nõnda taga nutetud kui Tuglast ta ema poolt,” ütleb Mihkelsonide üürilisena elanud Visnapuu oma mälestustes.[19]
Lähemalt on kirjeldanud olukorda Väljanäituse tänava kodus Tuglase koolivend Uderna ministeeriumikooli päevilt ja Noor-Eesti liikumiseski osalenud Juhan Kartau (Tuglas oli paguluse ajal kirjavahetuses peale kirjanduslike kolleegide ka mitmete kooliaegsete jt sõprade-tuttavatega, mis kokku moodustas omalaadse noorusliku sotsiaalmeediaeelse suhtluskonna).
Juhan Kartau (1883–1964), kellest sai 1918. aastal meie esimene haridusminister, kirjutab Tuglasele Pariisi 30. XII 1909:
Eila käisin muidugi ka sinu vanemate pool, rääkisin nendega. Kas tead, iga nende mõttekäik on sinuga läbi põimitud, iga nende tegevuse lõpusiht oled sina, – kudas nad sind küll näivad armastama! Ja ma saan aru, et sinuta nende elu tõesti mõtte kaotab – ta oleks sihita, aluseta, otstarbeta. Räägivad, et päätoiduse eest igatahes muret ei ole, üle ka jääks, kuid ehitus ei ole lõpul, igal aastal tuleb veel raha juurde panna, – ja jutustavad, mis veel tarvis teha, et selle koha pääl ülesannet lõpule viia. Võiks ka juba niimoodi elada, aga siiski, et kõik täielik oleks, tuleb veel sääl seda teha ja sääl seda teha. Tahetakse maja ära osta. Oldakse valmis müüma, kuid tingimistega pole veel kokku passitud – tahetakse 18. 000 rbl, – pakutakse 17. 000 rbl. Ja siis mõtlevad ja plaanitsevad nad: töö tundmist meil nüüd on, tahtmist on, võimalust on ka, – tarvis platsi teisele äärele ka maja teha, tiivaga. Ei tuleks liig kallis, laenu saaks kergesti. Aga ehituste müümise korral oleks lugu hoopis teine. Ainult – tervis hakkab takistust tegema. Räägivad – platsil on tore liiv, all on kena savi, – hakkame ise liivast ja lubjast või cemendist kiva valmistama, ehk valame liivast, savi ja cemendi segust seinad valmis. Kuurisid ei teeks – liiva haugud jääksid maa alla maa alusteks kuurideks. Ehitus materjali ei jõua nii palju vabrikul teha kui tarvitatakse, – teeme ise, räägivad. Ja siis räägivad sinust, iseäranis ema – köögis, kui isa ei kuule. See näib sedasamati mõtlema, kuid väline kare nägu katab võimalused kinni, ei luba rääkida. Kuulan, katsun oma jutuga kuidagi lohutavalt mõjuda, ja mul on kahju nendest. Nad saavad sinust rohkem aru, lepivad sinu tegevusega rohkem, kui endisel ajal, on ka sellega nõus, et sa Parisi läksid, kuid sinu uus plaan hommiku poole rännata – selle vastu on nad kindlasti ja nendel oma põhjused ikka on ka. Soomemaal, räägivad nad, ei võinud sul viimane häda raha poolest kätte tulla, sest siin oli tuttavaid, kelle käest sa häda korral abi said, siin oli usalduse mehi. Parisis on enam-vähem samane lugu. Kuid kui kuskil Egiptuses sul korraga raha otsas on, siis oled sa mülkas, ei ole kuskilt saada, midagi pole pääle hakata.[20] Saata on kaugel, saata muidugi saab, kuid millal saadetu pärale jõuab! Sarnasele reisile minnes peab suurem summa kaasas olema, ehk raha hallikas ligemal. Kuid suuremat summat pole, kuna nemad ka kaugel on. Ja siis seletavad nad: ela Parisis, ligemal, sääl on kasulik küllalt elada. Siis toodi salajamad soovid-plaanid ette. Me müüme maja ära, olgugi juba pea, 18 tuh. rubla eest. Vist 7 tuh. rubla oli võlga, – jääks veel kena summakene järele. Korteri oma majasse jätaksivad nad ikka alles ja siis sõidaksivad nad, vahest ehk tulevaks sügiseks Parisi, tee pääl peatusi tehes: on ju küll töötatud, tarvis kord ka näha, kudas ilmas elatakse. Ja siis asuksite te ühte korterisse, noh paar tuba köögiga, – ema teeks süüa ja muretseks pere eest ja elu oleks jälle lahedam, ühes. Vaata, Friida: ühes, ühes! See on keskpunkt. Muidu kaoks vanade lootus. Ja siis võiksid ka hommiku poole rännata – saaks kergemini raha, oleks lahtiseid summasid. Nii räägivad vanad.[21]
Lõuna poole rändamised realiseerusid Itaalia-reisiga, Tuglas veenab vanemaid, et reis on küll kulukas, aga tähtis. Pariisis 3. III 1910:
Armsad, kallid vanemad! Täna on minu sündimisepäev. Sain vist juba 24 aastaseks. Kuidas need aastad ometi ei lähe! Ei ole mitte palju aega tagasi, kui alles 20 aastane olin. [—] 2 nädala pärast tahaksin tingimata oma teekonda alata. Selleks ajaks loodan kodumaalt tuleva reisiraha kätte saada. [—] Lubasite ka omalt poolt minule natukene reisiraha saata. Oleksin väga tänulik, kui selle nüüd pea saaksin. Ja mida rohkem, seda muidugi parem. Kuigi ma reisides õige vähega olen harjunud läbisaama, kuigi ma ei joo sugugi ega suitsetagi, kuid raha läheb ikkagi, iseäranis nii pikki teekondi tehes. On juba palju julgem tujugi, kui hädasse jäämise kartust ei ole. Niisama on mul esialgseks elamiseks Itaalias ka raha tarvis. Sellepärast, armsad vanemad, saatke nii palju kui Teil vähegi võimalik on. Maha see ju visatud ei ole. Ma loodan sellest teekonnast palju, palju kasu saavat.
Nagu Tuglase memuaaridest hästi teame, realiseerusid maikuus 1910 toimunud Itaalia-reisil grotesksel kombel vanemate halvimad aimused ja sündis see, mida nad Kartauga vesteldes olid kartnud.
Napoli, 16 (3) mail 1910.
Armsad kallid v.! Teie ei või aimatagi, missuguses seisukorras ma praegu olen. Nagu kirjutasin, lootsin reisirahadega välja tulevat. Kuid oma vana hääd tuttavat kõige hullema õnnetuse seest päästes jäin ma ise kõige pöörasemasse hädasse. Selle juures ei ole ei mina ega ka mu tuttav, kes kõigiti aus mees on, süüdi, – vaid keegi kolmas, kes mu tuttava asju ajas. Ma ei oleks Teile kõigest sellest mitte kirjutanud, kui asjad mitte nii hullud ei oleks. Kuid ma olen täiesti ilma rahata uulitsale jäänud. Sellepärast, kui see Teil vähegi võimalik on, siis saatke mulle otsekohe 50 rubla telegrafi teel. Kui aga see õnnetus peaks juhtuma, et Italiasse raha telegrammiga saata ei saa, siis saatke 5 rbl. Vene paberi raha kinnitatud kirja (mitte aga nii nimetatud „Raha kirja”) sees, muu osa aga rahasaatmise kaartiga, kuigi see hirmus hiljaks jääb! Oma praegu kaotsi läinud raha saan pärast kõik muidugi tagasi, sest mu tuttav ei ole kehv ega korratu mees, – kuid praegu oleme mõlemad kõige raskemas seisukorras. Enne raha tulekut ei saa muidugi ka mu reisist asja.
Armsad v., andke ka see Teie koormamine mulle andeks! On suur rutt, sellepärast kirjutan ka nii vähe. Palju südamlikke terviseid Teie Fr.
Tuglas on mälestustes selle hädahetke tausta ja reisimist koos Ants Laikmaaga põhjalikult avanud.[22] Muu hulgas mainib ta, et pidi kirja ilma margita posti panema, aga nagu näha, jõudis see kohale. Olgu lisatud, et postiteenused, ka rahasaadetised, toimisid tolles meie jaoks juba mõnevõrra eelajaloolises keskkonnas üsna kindlalt, kuigi võtsid praegusajaga võrreldes mõistagi rohkem aega. Nii loeme näiteks Tuglase kirjast 13. X 1909 Pariisis:
Teie siiasaadetud kirja ja ka kirjas nimetatud summa raha ning isegi selle kirja, mis pärast minu ärasõitu Ahvenamaale[23] jõudis ning selle järele mind mitmel pool taga otsis, – kõik olen tervelt kätte saanud. Palju tänu iga saadetuse eest! Raha jõudis küll paar päeva hiljem siia kui mina rehkendanud olin. Sest kiri tuleb Tartust umbes nelja päevaga, aga rahasaadetus on ligi nädal aega teel.
Napoli kriis möödub lõpuks ometi õnnelikult, enne kui vanemaid tõepoolest appi vaja läinuks, ja kümmekonna päeva pärast saadetakse Tartusse Postimehe raamatukaupluse kaudu ja oma nimega sõnumik, mis osutab, et rändur on jälle sadulas: „Venezia, 27. V 1910. Kõige paremaid terviseid pidulikust Venedigust! Harilikult olen omadest lootustest ikka petetud saanud, seekord aga mitte: Oleks raske Venedigu suurepäralisemana ettekujutada, kui see tõepoolest on. – On tore ilm. Täna õhtu sõidan ära – üle Adriatica. Kõike hääd! Teie FT.”
Ilus on ikkagi noorusaeg! tahaksime meie seepeale hüüda. Aga hoiame end tagasi, sest kavatseme ju järgida vanemate inimeste murelikumat vaatenurka.
Kartau on uuesti Väljanäituse 5 külaline 1910. aasta sügisel ja raporteerib seekord nii:
Käisin hiljuti sinu vanemate pool. Nende elus midagi muudatust ei ole – ega ka meeleolus. Mul on sinu ema emalik-kurvast seisukohast õige kahju, – nuttis ja rääkis oma armastusest sinu vastu, oma valudest, mis isa hoolimata külm olek temale sünnitab, oma muredest ja tööde raskustest, sest isa ei anna sinu jaoks ju kopikatki – ema töö, iga väljaande piinlik kaalumine ja raskuste all kannatamine – see muretseb sinu eest. Ta ei olla rohkem kui üks kord turult voorimehega söögimaterjali toonud, ikka omal jõul, tihti üle puuda. Mul oli teda südamest kahju, – trööstisin niipalju kui mõistsin.[24]
On küsitav, kas isa hoolimatus nii kategooriline oli, nagu sellest emotsionaalsest episoodist paistab. Võimalik, et praktilise inimesena tahtnuks ta näha, et poeg endale välismaal kindlama töö ja leivateenistuse leiaks ega harrastaks kulukaid seiklusi. Ometi on raske kujutleda, et pidev ja korrapärane rahaline toetus oleks realiseerunud ilma isa põhimõttelise nõusolekuta. Paneme ka tähele, et kõik Tuglase kirjad on kirjutatud isale ja emale korraga, vanematele, kes esinevad suurtähelise Teiena, kaksainsusena, vahel harva tuleb ette sellest kõrvalekaldeid ja pöördumisi otse ema poole. Näiteks 2. X 1908: „Kui pesu sagedamini peseda anda, siis saab õige vähesega läbi. [—] Nii ei ole Sul, armas ema, pesu saatmisega kiiret. Sul on ju isegi palju tööd ja vaeva? millal Sa siis veel pesu õmbled!” Või 13. X 1909: „Armas ema, anna andeks, et ma Sinule sündimise päevas ei kirjutanud. Kuid oma ümberhulkumistel olen ma kõik sarnased asjad unustanud. Vaevalt tean, kui vana ma ise olen. Soovin Sinule nüüd õnne, – kuigi see soov juba liiga hiljaks jäänud on.”
Eraldi isa poole pöördumisi ei ole märgata, aga ometi on tunne, et aeg-ajalt poja kirjades esinevad pidulikult sõnastatud tänuavaldused on kirjutatud eeskätt isa silmas pidades. Olgu näiteks 16. II 1912: „Kui palju hoolt, muret ja kulu olen ma Teile teinud! Mul on otse valus mõtelda, kui palju Teie minule viimasel ajal raha olete pidanud saatma. Ise ajate vist küll lõpmata vähesega läbi. Kuid ehk tulevad ometi kord paremad ajad, kui ma kõike Teie armastust ja hoolt kui mitte muul viisil, siis vähemalt oma pojaliku armastusega tasuda võin.”
Kareda ja karmi isa varjatud tundelisus võiks väljenduda ka vanemate plaanis oma kinnisvara maha müüa ja ülepea Pariisi kolida – et seal koos pojaga elada, nagu Kartau tsiteeritud kirjast selgub. Võimalik, et see plaan märgib ka pöördepunkti vanemate lootuses, et põgenemise aeg võiks nähtavas tulevikus lõppeda ja poeg koju tagasi pöörduda.
Tuglas vastab sellele isegi ootamatu valmisolekuga, 19. I 1910: „Teie maja müümise ning ajutiselt kodumaalt ära sõitmise nõu ei ole just halb, nii palju kui mina asjast aru saan. Muidugi on küsimus, kas Teil maksab kuni Parisini sõita. On ikka õige pikk teekond. Kuid mina võin vabalt ka Daani, Norra või Rootsimaal elada. [—] Võiksime sääl mõne aja üheskoos elada.”
Lähedasele kõrvalseisjale ei paistnud aga seesugune idee, mis näiski varsti vaibuvat, sugugi mõistlik. Gustav Suits:
Sain Sinu vanematega Tartus viibides kokku. Kuna mina see olin, kes Sind viimati nägi, pidin Sinu emale loomulikult võimalikult eksaktilt jutustama, missugune Sa olid, kas lahjaks jäänud, kas rõõmsas või rõhutud tujus. Sääl kuulsin ka Sinu isa plaanisid väljamaa alamaks tulemise kohta. Minu arvates oleks see esiotsa veel varane; vanad tegivad veel mõlemad õige elujõulise mulje, ja maa- ja majarent tõuseb säälpool linna servas iga aastaga.[25]
Mõte korraldada kapitaalne majanduslik manööver ja pojale Euroopasse järele minna, et elada jälle koos – nagu vanasti! – kõneleb ise enda eest. Mõnel teiselgi puhul, näiteks Tuglase tervisehädade perioodil, on Väljanäituse tänaval arutatud tema juurde sõitmise mõtet. Ja asjaosaline peab balansseerima oma murelike pihtimuste ja rahustavate teadete vahel, et keegi üleliigseid samme ei astuks. Näiteks 25. X 1912: „Igatahes ei pruugi Teil liiga muretseda. Ja siia sõita oleks päris asjata. See oleks kulukas ja tülikas reis ja kasu ei oleks sellest mitte palju. Ja ega ma ometi nii nõrk ei ole, et ma ise enese eest hoolitseda ei suudaks.” 7. V 1916 käib sellise mõtte mahalaitmine tsaaripolitsei eest „krüpteeritud” kirjas nii: „Sain täna Helmi [s.t ema] kaardi. Ta kirjutab muu seas kavatsusest Juulit [s.t Tuglast] vaatama sõita. Kui lugu nii on, et Juuli ise nüüd Petrogradist kodu ei või sõita, siis ei maksa milgi tingimisel ka Teil tema poole sõita, nii hää kui muidu kokku saada ka oleks. [—] Üleüldse ei maksa teil tema pärast mures olla.”
Arhiivis on jälgi sellest, et Tuglase ema sai pojaga suhtlemisel abi ka teistelt nooreestlastelt. Suits on näiteks saatnud edasi vanemate käest saadud kirja. Bernhard Linde, kes Noor-Eesti asjakorraldajana pidas Tuglasega n-ö tööalast sidet, läkitas talle Pariisi raamatuid („Saatsin omateada kõik 1909. a. ilukirjanduse”, selle põhjal avaldas Tuglas Noor-Eesti ajakirjas aastaülevaate), tellis ajalehte, suhtles ka Tuglase emaga ja abistas teda sidepidamises. 13. III 1913: „Kuulsin Sinu ainelisest viletsusest juba eile õhtul Sinu ema käest ja otsustasin ise Sulle „N-E” poolt 30 rbl. saata. [—] Umbes nädala eest saatsin Sulle sinu ema poolt 15. rbl. [—] Sinu emaga astume ka sammusid kaduma läinud kinnitatud kirjade tagasi nõudmiseks.” 2. V 1913: „Läkitan Sulle Sinu ema poolt kirja [—].” 29. IV 1914: „Saatsin Sinu ema ülesandel Sulle 50 rbl. Ema teadis kõnelda, et sa ära kolida…”[26] Ema rääkis oma pojast murega küllap kõigile, kellega ühist tutvust oli, ütleb ju Visnapuugi oma memuaarides: „Et Tuglase ema teadis minu kirjanduseharrastusist, siis võisin ma kergesti jälgida tema informatsiooni kaudu Tuglase teekonda maapaos.”[27] Visnapuu on ka hinnanud majandusliku abi määra: „Tean juhust, mil [Tuglase] ema saatis viiskümmend rubla ja ahastas seejuures, et nii harva ja vähe saab saata. Minu nädalaeelarve oli tookord õnnetuseks vaid viiskümmend kopikat, ja mul kujunes arvamine, et Tuglase maapagu nii trööstitu ei olnudki, päälegi kui ta sai honorari ja auhindu ka oma teoste eest.”[28]
Pariisi-mälestustes „Esimene välisreis” on siiski ka omajagu trööstitust, kodust saadavat tuge ja vanemate osa oma tollasel elujärgul mainib Tuglas vägagi põgusalt, nii et see võiks meile, kes me oleme tema kirjadega tuttavad, mõjuda isegi ülekohtusena, kui seda tunnet ei leevendaks emale pühendatud lõpupilt. Ta on pärast dramaatilist Itaalias-käiku olnud taas neli päeva Tartus Väljanäituse tänava maja seinte vahel varjul ja siis, nagu ikka, juba jälle teel. Rongijaam ei ole kodust kaugel. „Hiilisin vaksali tagant rongile, kuhu mulle pilet järele toodi. Kui rong juba liikus ja ma usaldasin aknast välja vaadata, siis nägin raudtee kuusetara ääres üht naist seisvat, suurrätik silmile tõmmatud. Nii oli ta ikka seal mu lahkumisel seisnud ja kaugusse kaduvale rongile järele vaadanud. See oli mu ema…”[29]
Selle tsitaadi kõige olulisem osa on kahtlemata mõttepunktid, võib-olla on see üks kõnekamaid mõttesse vajumisi ja ütlemata jätmisi eesti kirjanduses ülepea. Siit jätkamiseks on kirjandusloolist materjali vähe. Hannele Ålanderi ühiseid noorusaegu Soomes meenutavas vanaea kirjas leidub rida: „Paljon kerroit Äidistäsi, olit hyvin kiintynyt häneen.”[30] Ja pärast Elo surma saadetud kaastundekirjas, kus Hannele muretseb selle pärast, kas Tuglasel on veel eluabilist, on justkui selle noorusmälestuse jätkukild: „…sillä muistanhan minä miten avuton sinä yksin olit.”[31]
Oleme harjunud teadmisega, et Tuglase Tartu-kodu Tallinna tänaval (nr 16) hävis sõjatules jäägitult ja temast sai tallinlane Adsoni-Underi Nõmmel tühjaks jäänud majas. Ometi on see ainult osaliselt tõsi, sest Tuglase vanemate kodu ja üks seda tähistav hoone, kus pagulasest poeg oma riskantsetel Tartus-käikudel alati varjupaiga leidis ja kus ta elas veidi aega pärast sedagi, on linnaruumis säilinud. See oli mingis sügavamas eksistentsiaalses mõttes isegi rohkem kodu kui kõik tema teised elupaigad.
Seepärast oleks kohane Tartu linnaisadele südamele panna – eriti veel nüüd, Tuglase 140. sünniaastapäeva eel – kaaluda võimalust paigutada Kooli tänavale möödujate tarbeks sildikene kirjaga: „Siin, oma vanemate, Leena ja Jüri Mihkelsoni majas, elas Friedebert Tuglas ajuti pagulasaastail 1907–1917”. Nii tuleks tingimata teha. Ja mõistagi mitte üksnes Tuglase enda või tema paguluse mälestuseks.
[1] Vt lähemalt: H. Puhvel, Tuglas Oulunkyläs. Keel ja Kirjandus 1976, nr 9, lk 528–536.
[2] 1908. aasta sügisel põles Ålanderite maja maha, Tuglas saadab vanematele 3. X 1908 dramaatilise kirja („Olen täiesti paljaks põlenud”), kust ilmneb, millise hoolega pererahvas temasse suhtus. „Kange tuulega võttis puu maja nii kiiresti tuld, et hoonetest peaaegu midagi päästa ei võidud. Alumine kord oli juba täiesti tuld täis. Perenaene oli ainult veel läbi puruks löödud akna minu tuppa sisse tunginud ja põlevast hoonest oma elu kaalu pääle pannes ühe osa minu käsikirju ära päästnud.” (Arhiivis on säilinud 160 ühikut Tuglase kirju ja postkaarte vanematele: 27. VII 1904 – 21. VIII 1945. EKM EKLA, f 247/248:1. Ligi 130 neist pärineb pagulasajast.) Oma kirjanduslikku tegevust puudutab Tuglas kirjades vanematele väga harva ja põgusalt, seekord nentides 23. X 1908: „Ei ole enam isu hukka saanud töösid uuesti kirjutada. Ei ole ehk ka jõudu.” Võimalik, et tulekahjuga luhtus välja kuulutatud novellikogu „Nälg” teostamine. Tuglas jäi edasi Ålanderite perre, paari aasta pärast valmis uus maja, mida siinkirjutajal oli võimalik külastada 1986. aastal Tuglase 100. sünniaastapäeva tähistamisel Soomes. Mäletan ennast toahämaruses sirvimas tolmuseid, Tuglase pühendusega raamatuid, uued elanikud olid mingil määral hoidnud alles selle aja, milles meie praegu siinses kirjatöös viibime.
[3] EKM EKLA, f 245, m 1:962. Tuglas on oma elu jooksul kogunenud kõikvõimalikke dokumente säilitanud (tulevase) klassiku kaalutletud eneseteadvusega.
[4] Tuglas on ühele arhiivilehele kirjutanud (20. I 1965): „Fr. G. Ålander muretses mulle [—] küll passi Petrogradi asumiseks, kuid sellele oli mu isikutunnustena puudulikus vene keeles märgitud „väiksekene” ja „valgekene” ning seesugune paber ei passinud mulle kuidagi mitte! Pidin siis rutuga kunstnik Ilmari Aalto passi hankima.” EKM EKLA, f 245, m 1:964.
[5] Tuglase vanemate juures elanud isik.
[6] 12. maist kuni 12. augustini 1907 elas Tuglas üürilisena Ahvenamaal Önningeby külas.
[7] Ilmselt esimene novellikogu „Kahekesi”, mis ilmus Friedebert Mihkelsoni nime all Noor-Eesti väljaandena 1908. aastal.
[8] F. Tuglas, Rahutu rada. Elu- ja kirjandusloolist. Tallinn, 1973, lk 49. Pea kõik salajased koduskäigud, mis kestsid mõnest päevast vahel kuni mitme kuuni ja langesid tihti jõulude ning aastavahetuse aega, on fikseeritud Eesti Kirjandusmuuseumi väljaandes: F. Tuglas, Eluloolisi märkmeid I. 1906–1944. Tartu, 1996. (Litteraria 11.)
[9] H. Visnapuu, Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt. Lund, 1951, lk 288.
[10] H. Visnapuu, Tiib pandud aastale õlale… Fr. Tuglase sünnipäevaks. Uus Eesti 1. III 1936.
[11] Voldemar Kurese mälestused pagulusest Soomes ja Rootsis, Karl Astist, Friedebert Tuglasest, August Reist, Richard Maasingust. RA, ERA.4931.1.36.
[12] Millegipärast meenub siinkohal Ormussoni mälestus oma noorepõlve Tartust: ta vaatas Toomemäel, „kuis teispool jõge mõni suur puumaja nagu tungal põles [—]. (See linn oli noil aastail klassikaline tulekahjude linn.)” F. Tuglas, Poeet ja idioot. Tartu, 1924, lk 6.
[13] F. Tuglas, Eluloolisi märkmeid I, lk 16.
[14] Henrik Visnapuu kirjad Maria Lentso-Harakule. EKM EKLA, f 212, m 18:1.
[15] Marie Heibergi kirjad Friedebert Tuglasele. EKM EKLA, f 245, m 259.
[16] Vt Tartu linna plaan = Plan de la ville de Tartu. Koostaja Jaan Rumma. – Digar.
[17] Asja omalt poolt uurinud Kooli 7 elanik ja Tartu Ülikooli sotsiaaluuringute õppejõud Veiko Sepp kirjutab (e-kiri 7. XI 2023): „Nõukogude ajal (eeldatavalt enne 1970-ndate kapitaalremonti) tehtud inventariseerimisjoonistel on näha 3 elumaja, sh kaks 70-ndatel remonditud kahekorruselist hoonet (tänavaäärne nr 7 ja õuehoone nr 5 – tänapäevaste aadressidega) ning üks hävinud 1-korruseline õuemaja (mis eeldatavalt siis ehk ongi Mihkelsonide oma elumaja?). [Selle maja] vundamenti ja tellisseinu oli veel 3 aasta eest natuke alles – neid oli osaliselt jäetud 70-ndatel rajatud kuuri tagaseinaks ja põrandaks. 2020/21 lammutati ka need uue kuuri ehitamisele eelnevalt ära.”
[18] Jüri ja Leena Mihkelsoni dokumente. EKM EKLA, f 245, m 206:3.
[19] H. Visnapuu, Päike ja jõgi, lk 288.
[20] Nähtavasti oli vanemateni jõudnud Tuglase kiri 7. XII 1909, kus ta kirjutab plaanist Itaaliasse minna – „kas või jalgsi”.
[21] Juhan Kartau Friedebert Tuglasele 30. XII 1909. EKM EKLA, f 245, m 32:7.
[22] F. Tuglas, Noorusmälestused. Esimene välisreis, lk 270–290.
[23] Tuglas elas 1909. aastal mai keskpaigast septembri keskpaigani Ahvenamaal ja reisis seejärel Pariisi.
[24] Juhan Kartau Friedebert Tuglasele 30. X 1910.
[25] Gustav Suits Friedebert Tuglasele 15. III 1910. Rmt: Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi ja materjale IX. Tallinn, 1976, lk 111–112.
[26] EKM EKLA, f 245, m 42:20.
[27] Elle-Mari Talivee kommentaar (16. V 2025): „Me vist natuke kaldume Tuglase emale mõtlema kui eakale inimesele kõige sellega kaasnevaga, ja eks üldiselt olid ju ka inimesed siis rohkem vanusest mõjutet; aga tema puhul on mul tunne, et ta oli pigem nooruslik, nagu ikka veel otse „Väikesest Illimarist” tulnud – sotsiaalne, ettevõtlik, uudishimulik ja võib-olla ka kehaliselt heas vormis, kuna elu ei olnud vahest siiski olnud kõige raskem ja lapsi ka vähe. Seepärast ta ilmselt klappis Tuglase sõpradega ja oli Tuglasele nii lähedane.”
[28] H. Visnapuu, Päike ja jõgi, lk 288. Tuglas sai näiteks Eesti Kirjanduse Seltsi I auhinna (100 rbl) novellikogu „Kahekesi” (1908) eest ja EKS-i „erakorralise tasu” (50 rbl) Noor-Eesti III albumis ilmunud kriitilise essee „Eduard Vilde ja Ernst Peterson” (1909) eest. Vanematele 16. IV 1909: „Eile sain kuidas kirja nii ka raha. Suur tänu mõlema eest! Paar päeva enne seda jõudis ka Kirjanduse Seltsi poolt saadetud 100 rubla siia. Nüüd olen rahaga täiesti korras. Maksin suurema osa vanu võlgasid ära ja ostsin kingad ja muid tarvilikke asju.” Olgu võrdluseks lisatud, et Pariisis tagasihoidlikes tingimustes elamise aastane üürikulu oli 50–60 rubla kandis. Ilmar Talve laseb romaanis „Maapagu” kõrvaltegelasena esineval Tuglasel rääkida: „Viiskümmend rubla, see on 133 franki. Muidugi – selle raha eest võin ma La Ruche’s ülemisel korral peagu terve aasta elada, sest kolm kuud maksab 40 franki.” (I. Talve, Maapagu. 1 kd. Sebastian Alkmani ülestähendusi aastaist 1906–1917. Lund, 1988, lk 181.) Teisalt on majanduslikku kitsikust kirjeldav Tuglas öelnud, et põgenikuna ei saanud ta vähimatki abi ühestki kodumaa rahaasutusest, ka mitte õppiva noorsoo tarbeks asutatud Bergmanni Abirahast, kust ta toetust küsis.
[29] F. Tuglas, Noorusmälestused. Esimene välisreis, lk 295.
[30] „Rääkisid palju oma Emast, armastasid teda väga.” Hannele Ålander Friedebert Tuglasele 28. V 1967. EKM EKLA, f 245, m 714.
[31] „…sest ma ju mäletan, kui abitu sa üksinda olid.” Hannele Ålander Friedebert Tuglasele 16. II 1971.
Lisa kommentaar