Toomas Haug
-
Foto: Kris MoorIntervjuu: Astaga toimetajatööst, enesest ja teistest
Asta Põldmäe töötas Loomingu ilukirjanduse toimetajana aastail 1986–2020, kogu selle suurte muudatuste ja heitluste aja, mis jääb sinna vahele. Algul jagas ta töökoormat pika proosa toimetajate Jaan Kruusvalli ja Mart Mägraga, 2014. aastast tuli luulet toimetama Doris Kareva, aga suure osa kõnesolevast ajast, kaks kümnendit järjest, toimetas Asta üksinda trükki nii luulet kui ka proosat. Kes on asja lähemalt näinud, see teab, et niisuguse tööga on võimalik hakkama saada ainult erakordse pühendumise korral. Ja see tähendab pühendumist mitte ainult kirjandusele, vaid ka kaasinimestele. 2019. aastal tunnustati Astat Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinnaga. Kui Asta toimetusest lahkus, siis tundsin vajadust…
-
Teet Kallase juhtum
„Loomingu” novellivõistlused toimusid järjepidevalt aastail 1951–1970, seejärel veel üksikute kordadena aastail 1977, 1980 ja 1983.
-
Eduard Vilde ja New York
-
Toomas Haug.Kuidas vanaema ära käis
Olen juba kuskil kirjutanud, et pärast sõda läks meie suguvõsal õnneks, keegi repressioonide alla ei sattunud. Vanaema kutsuti siiski millalgi neljakümnendate lõpus ühel korral Pagari tänavale ülekuulamisele. Ta oli lihtne ja aus inimene, arvas, et karta pole midagi, tuleb ainult ära käia. Läks kohale ja sattus tuppa vastamisi kahe mehega, kellest üks oli mundris venelane ja teine erariietes eestlane. Vanaema ütles, ta tundis kohe ära, et see on Kõrboja Velts, kunagi nooruses olid suvilaagris koos olnud, aga Velts vist teda kohe ei tundnud või ei tundnud üldse. Kui selgus, et vanaema ei oska vene keeles rääkida, eriti veel siis, kui…
-
Intervjuu: Vaba mehena raamatute riigis
TOOMAS HAUG: Sul on ühe mehe kohta, kes juhtumisi 75 täis saab, parajalt soliidne avaldamisnimekiri: kolm mahukat artiklikogu eesti, aga ka vene kirjanduse teemadel, lopsakas kirjanikumonograafia Ardi Liivesest ja tema ajast, sinu kiindumusi peegeldavad raamatud vene kinost ja eesti jalgpallist, millele äsja lisandus kaheköiteline „Hiiumaa kirjanduse lugu”, uurimuste kogu, mida hakatakse kahtlemata sinu peateoseks pidama. Aga ma ei tahaks praegu juttu teha neist raamatuist, mis on ilmunud ajavahemikus 2002—2019 ja veel üsna elavalt meie silma ees, vaid alustaksin hoopis hämarajast. Hakkasin mõtlema, millal sinu olemasolu esimest korda minuni jõudis. Meenub rongisõit. Sõidan koos oma diplomitöö juhendaja Mart Mägraga Tartust Tallinna….
-
Intervjuu: Kirjanduse saladus ja mineviku selgus
TOOMAS HAUG: Ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et sa võtsid eesti kirjanduses cum laude koha sisse romaaniga „Palveränd” (2008) ja mõned varasemad avaldamised jäävad n-ö paljulubavaks eeltaktiks. Sellele esimest ristisõda käsitlevale romaanile järgnes 2011. aastal „Kindel linn” ja ajal, kui me seda vestlust peame, tuli välja uus järg „Müürideta aed”. Kuhu palverändurite teekond suundub? TIIT ALEKSEJEV: Sissepoole, nagu palveränd olema peaks. Loo tegevus toimub 1098. aastal Põhja-Süürias ja seal läks ristiretk sõna otseses mõttes läbi pimeduse. Juhid olid omavahel vaenus ja ei tahtnud võidetud Antiookiast loobuda, vallutati ümbritsevaid alasid ja üritati Süürias endale kõikvõimalikke krahvkondi ja vürstkondi luua….
-
Ema hääl
Minul ja minu emal on üks suur erinevus. Mina räägin vaikse, tema aga kõva häälega. Tegelikult oli ka minul vanasti kõva hääl. Kohe algusest peale. Esimeses klassis pidin seepärast mängima näärivana, kes hõikab lapsi üle saali kingikoti juurde kokku. Teises klassis tuli mängida kuningat, sest niisuguse häälega nagu minul valitsetakse kuningriike. Ja igas klassis kasutati mind alati ära, kui riiklikel pühadel oli vaja midagi pidulikult deklameerida. See polnud enam üldse lõbus, aga kuidas ma ka ei oleks püüdnud, oma kandvat häält ei saanud ma varjata. See on meil suguvõsas emaliini pidi päritud asi. See ebanormaalselt kõva hääl. Lapsepõlves kuulasin vanaema…
-
Intervjuu: Julgus jääda metsa poole
TOOMAS HAUG: Mul oli võimalus jõudumööda kaasa teha iseseisvuse taastamise liikumist, kust paljud humanitaarid siirdusid elukutseliselt poliitikasse ja sinust sai 1992. aastal Euroopa noorim peaminister. Isiklikest asjust kõnelemiseks polnud tollal õieti aega. Seepärast küsin nüüd: räägi natuke oma kasvukeskkonnast, kuidas kujunes sinu kiindumus Eesti ajaloo vastu?MART LAAR: Esiteks pean tunnistama, kui kõrvust tõstetuna end tunnen, andes Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul usutlust 1923. aastal asutatud ajakirjale „Looming”, mis on ka mulle omal ajal uusi väravaid avanud ning väljakutseid pakkunud. Küsid, kust on pärit minu huvi Eesti ajaloo vastu. Kui seda isegi teaksin. Nii kaua kui end mäletan, on see olemas…
-
Tõde ja õigus. 5
Mininäidend INDREK: Tere, isa.ANDRES: Kesse on? Ah sina, Indrek.INDREK: Mina jah, taat. Tulin vaatama, kuidas kodus elatakse. Ma olen otsustanud, et…ANDRES: Missa bensiinist kulutad. Ega see auto sul ju oma pole, niikuinii pead võlga maksma.INDREK: Auto on mul kohe päris oma. Välja ostetud. Aga, isa, ütle ometi, kas…ANDRES: Oh seda häda küll. Taevas on na pime, ei näegi õieti sind. Portugalis põlevad vist jälle metsad. Või on Islandis mägi tuld pursanud?INDREK: Eks ta lihtsalt õhtu ole. Ma varem ei jõudnud. Ei tahtnud kiirustada, praegusel aastaajal jooksevad loomad teele.ANDRES: Mis loomad? On sul ikka mured, poeg. Mina ei tea, mis Vargamäest saab,…
-
Inimese vertikaalist
TOOMAS HAUG: Kui tohib, siis kõigepealt midagi isiklikumat. Te alustasite eesti filoloogina, liikusite edasi klassikalisse filoloogiasse ja siis ülikooli usuteaduskonda. Olete kirikuloo õppetoolis patristika ja klassikaliste keelte lektor. Mis teid juhtis — eesti filoloogia juurest teoloogia juurde? MARJU LEPAJÕE: Võib öelda — ja piinlikkuseta —, et juhtinud on süda, mitte mõistus. Tagantjärele tundub see liikumine loomulik, isegi mõistlik: kõigepealt õppida tundma oma emakeelt (sh kirjanduse kaudu, s.o filoloogiliselt, mitte ainult lingvistiliselt), seejärel kõige põhilisemat keelt selles kultuuris, kuhu on sünnitud, mis kannab mõttelugu ja kirjandust — Eesti puhul ladina ja vanakreeka keelt (samuti tekstide kaudu),…
-
MEIE PÄEVADE (VÕI TERVE EESTI AJALOO) SOTSIO- JA PSÜHHOGRAAFIA LÕBUSKURVAS, AGA SIISKI LOHUTAVAS VÕTMES
Paul-Eerik Rummo: „Taevast sajab kõikseaeg kive. Anakronistlik capriccio kahes vaatuses”. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 117 lk. Pealkiri on kohmakas, aga ma ei tahtnud lasta mööda juhust kohe midagi põhilist ära öelda, et arvustuses ennast kergemalt tunda. Tähendab, üritada jõudumööda püsida ühel lainel autoriga, kelle näidendis avaldub võime võtta raskeid asju — kive! — küllaltki elegantse kergusega. Kujutage ette lõpustseeni: taevast langeb massiliselt meteoriite, aga tema laseb kellelgi hüüda: ärge kartke! Paul-Eerik Rummo varasemad näidendid pole olnud sugugi häälestatud nii ülemeelikult. Kuid esmalt — „Taevast sajab kõikseaeg kive” sunnib tegema väikest kirjandusloolist vahekokkuvõtet. Autor pani hiljuti maha veerand…
-
Lars von Treier ja Tammsaare
Kirjandusloolise ainesega tegeldes sugeneb veidraid infokillukesi, mis jäävad õige kontekstita ja millega pole seepärast midagi mõistlikku peale hakata. Näiteks kirjutab välismaal resideeriv Eduard Vilde 20. juunil 1931. aastal oma abikaasale: „Praegu kuulen ühelt noorelt Tallinna venelaselt [—], et Gloria Palace’is olevat joosnud kevadepoolseil talvekuudel filmina minu „Külmale maale”, muudkui teise nime all. Hiljem vändatud teda mitmes vähemas kinos. Film olevat Saksamaal tehtud, nimelt Ufas. Näppaja on muidugi mõni eestlane-gentleman. Kas Sina sellest midagi oled kuulnud? Venelane, reaalkooli õpilane, on filmi ise näinud, nii et pole kahelda. Film löönud läbi. Autori (minu) nime pole vist ka ekraanil ega kuulutustes mainitud. Puhas…
-
Andrus Kivirähk ja kolm uinumist
Kui me asume käsitlema kodu kuvandit eesti kirjanduses, siis ei sobi unustada Andrus Kivirähki hiljuti ilmunud romaani „Maailma otsas” (2013). Siinse vaatluse eesmärgiks on heita üks, olgugi ehk kitsas valgusvihk sellele sugereerivalt kodukesksele teosele. Teeksin seda võrdluses mitme teise Kivirähki teosega. Alustan praegusel juhul kõige tähtsamast, nimelt veendumusest, et Kivirähk on küllaltki ideoloogiline kirjanik. Mida aga tähendab — ideoloogiline kirjanik? Jätame kõrvale nõukogudeaegsed konnotatsioonid, mida ajaloomälu kiire hõrenemise ajajärgul vaevalt enam keegi mäletabki. Ja tunnistame, et mingis mõttes on selline väide üksjagu sisutu. Kui defineerida ideoloogiat kõige laiemalt ja mõista selle all lihtsalt mingeid väärtusi, mis on paigutatud…
-
Kirjanikud ja kino. Pildikesi suhete algusest
-
„Ma olen tegutsenud”
TOOMAS HAUG: Su tõlketööde mahukas nimekirjas on esimesed raamatus ilmunud soome kirjanduse tõlked aastast 1984. Meie tutvus on ka vististi pärit sellest aastast. Olin just „Loomingusse” tööle tulnud ja hakkasin tutvuma Kirjanike Maja elanikega. Sina kõndisid siis juba Soome sillal ja muuhulgas varustasid pimeduseriigis viibijaid sedakaudu haruldasemate raamatutega. Nii jõudsid ka minu riiulisse näiteks C. G. Jungi Unia, ajatuksia, muistikuvia või tollel ajal kõige uuem ja kättesaamatum 1968. aasta piibliväljaanne. Eesti NSV raamatupoodides seda laadi asju ei müüdud. Nüüdseks on see algus saanud uhke, üha tõusvas joones kulgeva jätku: oled kolmekümne aasta jooksul avaldanud soome keelest rohkem kui…
-
VANAVARAKOGUJA POEEDIRAHULT
Andrus Kasemaa: „Leskede kadunud maailm”. „Varrak”, Tallinn, 2012. 174 lk. 1 Andrus Kasemaa luulest olid jäänud meelde märksõnad „vedelemine” ja „lagunemine”. Peenemalt võiks ehk öelda: mediteerimine ja dekadents. Jäänud meelde seetõttu, et nende sõnadega seostus midagi ehedat, isegi ajamärgilist, mis tõstis Kasemaa ühtlaselt voolavas noorluule jões nähtavamalt pinnale. Seal ta läheb allavoolu, üha lagunedes ja mediteerides, aga siiski huvitav: kes ta on? Kasemaa proosaraamat „Leskede kadunud maailm” annab sellele küsimusele esmapilgul ootamatu vastuse: Andrus Kasemaa on vanavarakoguja! Hääbuvas külas Peipsi lähedal Kodavere kandis, Juhan Liivi mail, kus ta on veetnud oma lapse- ja vist ka noorpõlve (palju muudsugust…
