Jah, kirjanik üldiselt loeb. Ta loeb pigem palju kui vähe, see on, ma arvan, väga paljude kirjanike ühine joon. Kirjanikke, kes üldse ei loe, leidub vist ka, aga niisugustega pole ma kokku juhtunud. Nii et jah, üldiselt on selle ameti pidaja ikkagi lugev olend. Sealt edasi läheb keerulisemaks.

Mõni loeb süstemaatiliselt, töötab lugedes väga intensiivselt, teeb märkmeid, kirjutab tsitaate välja. Mu sõber Jan Kaus kirjutab raamatu eeslehed ja tagakaane sisekülje tihedasti täis: iga raamat paigutub tema peas maastikule, kus on ees palju teisi, ja ühendab ennast sujuvalt tohutusse seostevõrgustikku. Imetlen!

Mõni võtab ette ühe autori kogu loomingu ja töötab selle põhjalikult läbi (Sveta Grigorjeva on seda maininud, Kairi Look vist niisamuti, ja kindlasti pole nad ainukesed). See ongi tegelikult suurepärane võimalus saada kätte laiem pilt ühe kirjaniku teest, aga kahjuks pole ma ise vist ühegi autori puhul suutnud sellest päris 100% kinni hoida. Krimikirjanik Fred Vargas on vist ainus, kelle puhul olen tervikule päris lähedale jõudnud. Üsna ammendavalt olen läbi töötanud ka Michel Houellebecqi, Jean Echenozi ja Éric Vuillard’i raamatud, aga midagi on kuskilt ikka puudu jäänud. Jaan Krossiga sama lugu. Vaimustusin temast millalgi 1990-ndatel ja muudkui lugesin, aga lõpuks, kui jõudsin järjega publitsistika juurde, läks ikkagi paljuks. Tammsaarel on ka nii palju asju, et viimseni pole suutnud tema jäetud varandusi ammendada. Kirjanikud, paganad, kipuvad ju ka väga palju kirjutama, lõpuks on ikka oht, et järg kaob käest.

On kirjanikke, kes ei suuda (või eelistavad mitte) lugeda kaasaegseid autoreid: väldivad kolleegide mõjutusi. Nemad piirduvad tavaliselt surnud kolleegide loominguga. Niisugune oli mu kadunud sõber Claude Duneton, suurepärane prosaist ja hinnatud keeleajaloolane, kolumnist, rahvakeele ja rahvaliku laulu uurija. Tema ei tahtnud ka õieti raamatupoodides käia, ütles, et mõjub masendavalt, tekitab eksistentsiaalse kriisi, raske on pärast endale selgeks teha, miks peaks veel mõne raamatu juurde kirjutama. Aga kirjutada ta tänu Taevaisale ometi tahtis! Palju elamusi olen saanud ta teostest ja ühe suutnud ka eesti lugejatele kättesaadavaks teha. „Punaste metsade taga” on oma keeruka stiili ja raskete teemadega vist üks mu tõlkijatee kõige põnevamaid katsumusi.

Mõni kirjanik teeb vahet töö-lugemisel ja puhke-lugemisel. Mõni loeb, et leida vigu. Mõni otsib kirjandusest inspiratsiooni, tõuget – ja sageli leiabki. Mõni loeb vaimustunult. Mõni sunnib ennast lugema, et püsida lainel. Et säiliks vaimne erksus, milleta kirjutamist käivitavasse ja edasi kandvasse „vooseisundisse” pääseda hästi ei õnnestu.

Ma usun, et päris palju on ka minusuguseid, kes on lugejatena umbes sellised nagu Andrei Ivanovi „Harbini ööliblikate” (või noh, tegelikult vist enam-vähem kõigi Ivanovi raamatute) tegelased. Sumpavad padrikus. Mingis püsivas palavikuhämus. Korraga kurnatud ja erutunud. Võtad ühe raamatu kätte, poole pealt haarad teise, siis naksad tüki kolmandast. Täpselt ei saa aru, miks sattusid sulle ette just need neliteist raamatut, mis kõik korraga pooleli on. Leheküljed segunevad, vahepeal tundub, et sellest pudrust väljapääsu polegi, pool on juba meelest läinud… aga siis lööb pildi korraga klaariks ja ujud välja, hea õnne korral saad mõnest raamatust naudingu, mõni teine aga koguni vapustab. Vahepeal tekib mingi lugemismasendus, ükski asi ei paku rõõmu, litsud ennast nagu läbi veniva tati, aga no ei lähe. Siis äkki ilmub kusagilt kätte mõni, ütleme, Ulitskaja romaan või mõni arutlus luulekunstist või hea krimka või Vana-Rooma tekst või mingi geeniuse päevik või muinasjutukogu või kes teab mis veel – ja elu on korraga väga ilus. Oled jälle nagu teismeline, värvid on eredad ja mingi armumisega võrreldav tunne võbeleb ihus.

Raamat, mis niisugust unenäolise hämu kleepuvat seisundit mulle kui lugejale kõige täpsemini väljendab, on Kazuo Ishiguro „Lohutu”. 599 lehekülge tihket ebamugavust, üks kirjeldamatult piinlik olukord järgneb teisele, kõik veab viltu, aga mitte selgelt, nagu elus, vaid kuidagi kummaliselt, arusaamatult. Kohati kisub pööraselt naljakaks, aga samas varitseb kusagil seljaajus pidevalt teadmine, et kohe-kohe võib järgneda katastroof. Ka Céline’i teostes on midagi sarnast, kuigi panused on suuremad ja vihkamist kõvasti rohkem. Raevu. ­Ishigurol on selle asemel pigem melanhoolia, mis jätab siiski õhku mingigi võimaluse, mingigi lootuse.

Tõsi, lootusega on üldiselt nii, et ega ma seda kirjandusest väga ei otsi. Aga üsna sageli ikkagi leian, ükskõik siis mis kujul. Michel Houellebecq on ju üldiselt tuntud kui sünguse ja pessimismi kehastus: inimene on tema käsituses jõuetu, oma tumedate tungide küüsis visklev hukule määratud olend. Ja ometi näen ma enam-vähem igas tema romaanis ka mingisugust „positiivset programmi”, mingit äraspidist optimismi. „Elementaarosakesed” on ju ülistuslaul inimesele, ainsale liigile, kes on suutnud iseennast ületada. „Kaardis ja territooriumis” võidutsevad taimed – eks ole seegi omamoodi ilus perspektiiv. Väikesi lootuskiiri heidab ta muu hulgas ka särava musta huumori kaudu – kui lugesin esimest korda „Serotoniini”, romaani, mis räägib ju ennekõike meeletust kurbusest, avastasin ennast mitmel korral kõva häälega naermas. Muidugi mitte selget ja süütut lapsenaeru, aga ka need nutusegused kiiksatused tekitasid hinges mingi kummalise helguse.

Mõnikord pillub mingeid kummalisi sädemeid hoopis raamatu vorm. Mul on praegu pooleli Patrick Modiano „Dora Bruder”. Raamat on õhuke ja kirjutatud üsna lihtsas, kuivas keeles. Loo käivitajaks on lehekuulutus, milles vanemad otsivad kaduma läinud tütart. Traagiline tõestisündinud lugu: juudi perekond okupatsiooniaegses Pariisis, täielik väljapääsmatus. Modiano kirjeldab üksikasjalikult dokumente, mida ta on suutnud arhiividest välja kaevata, joonistab millimeeter millimeetri järel välja tüdruku ja tema vanemate elukäigu. Loomulikult tegeleb ta ka kujutlemisega, oletab ja aimab, aga suures osas piirdub siiski dokumentaalse materjaliga. Ja siis äkki sähvatab mõnes kohas nagu välk ja ma saan aru, et tõesti-tõesti, siin kirjutab nobelist. Ta kõneleb sellest, et Dora sünnikuupäeva teadasaamiseks läks tal aega neli ja täpse sünnikoha väljaselgitamiseks veel kaks aastat. Ja lisab siis nagu muuseas: „Aga ma olen kannatlik. Ma võin tundide kaupa vihma käes seista ja oodata.” Niisugune täpsus mõjub mulle kui lugejale vahel sõna otseses mõttes õnnestavalt.

Või sootuks teistsugune suurepärane vormi kasutamise näide: Carl-Johan Vallgreni „Härra Bachmanni brošüüri asjus”, esmapilgul justkui ametlik kiri, mille lugemise käigus kerkib mu ette aina selgemini ja selgemini ühe kibestunud ja oma kibeduse käes hullunud inimese seisund kogu selle traagikas. Või ka Torgny Lindgreni „Mao tee kalju peal”, üks pikk palve Meie Isa poole, mis avab järk-järgult terve suguseltsi, mitme põlvkonna traagilise saatuse.

Ja muidugi pakuvad mulle lusti ka päris puhtad vormimängud, kõikvõimalikud Oulipo stiilis eksperimendid, või „piirangutega kirjandus”, nagu selle ühenduse liikmed oma loomingu kohta ütlevad.

Esimene sedasorti asjandus, mis mulle silma jäi ja on hiljem päris palju mõjutanud nii mu oma kirjutust kui kogu elu, on loomulikult Raymond Queneau „Stiiliharjutused”. Võrratu lugemiskogemuse pakub nii prantsuse originaal kui ka eesti tõlge – Issand olgu kiidetud, et Jana Porila, Triinu Tamm ja Ain Kaalep selle töö ette võtsid ja hiilgavalt lõpule viisid! Stiiliharjutuste täielikult avatud, lõpmatusse viipav süsteem inspireeris sedavõrd, et hakkasime Jan Kausi nügimisel uusi harjutusi juurde kirjutama ja sellest sündis lavastus, mis omakorda paljunes ja hargnes mitmeks temaatiliseks lavakavaks.

Omamoodi vormimänguks võib vist pidada ka Kalev Kesküla „Vabariigi laule” ja miks mitte ka kogumikku „Elu sumedusest”. Neid kaht tuleb pidevalt üle lugeda ja kunagi vist tegin kusagil ka ettepaneku, et kuni kestab Eesti Vabariik, võiks kultuurkapitali luuleauhinna iga kümne aasta tagant saada „Vabariigi laulud”. Kadunud Kalev kohe oskas seda asja. Võttis aga võtme kätte ja keeras ja pani masinavärgi nii targasti tööle, et mina tema mõjust küll vabaneda ei oska. Õnneks ei taha ka.

Vormimängude kõrval on ju veel kõikvõimalikke kirjanduslikke mänge, mis tekitavad mõnusat erutust. Mu lemmik – eesti kirjanduses, aga võib-olla ka üleüldse – on vist Heinrich Dawid Rosenstrauch oma tahedate lugemistega. Lustimise absoluutne meistriklass! Aga eks samas liigas ole tegutsenud veel mitmeid huvitavaid autoreid: Trapeež, Moguchi, Mürgid (Marie ja Raido), Valdes. Vägevat mängu mängis Romain Gary / Émile Ajar, kellest sai tänu kirjanduslikule mängule teadaolevalt ainus inimene, kes on võitnud Goncourt’i auhinna kahel korral.

Pessoa heteronüümidest ei hakka rääkimagi, see on nii pöörane maailm, et võtab hinge kinni. Ja mängust on siin asi kaugel, see on pigem ühe isiksuse müstiline hargnemine sadadeks teisteks, kusjuures suurel osal neist on oma iseloom ja käekiri. Pessoad ja tema „seltskonda” olen lugenud nii töö asjus kui ka muidu – ja mõlemal juhul neelab see endasse, nagu ainult väga hea kirjandus oskab ja võib. Vaimustab ja vihastab korraga ja kordamööda.

Mu isikliku palavikuhämusse mattunud lugemispadriku teeb keerukamaks ja samas meeldivamaks see, et žanritevahelised piirialad on mu oma silme all päris kenasti võssa kasvanud. Kus enne oli ilus müür, on nüüd ainult tihe udu, mis laieneb jõudsasti mõlemale poole kunagist piiritsooni. Võime ju rääkida proosast ja luulest, näite-, ulme-, ja lastekirjandusest, aga mulle tundub, et need eristused on suure osa oma sisust kaotanud. Mis see on, mida kirjutab Gregor Kulla? Kas „Imelike uute asjade raamat” on ulme? Mis on „India Song”? Marguerite Duras ise on žanrimääratluseks kirjutanud „tekst” ja minule sellest piisab. Mis on õieti „Piimmetsa vilus”? Miks peetakse Ene Mihkelsoni „Katku­hauda” proosaks, kui see võiks sama hästi olla ka luule? Miks ma peaksin arvama, et „Hobune, kes kaotas prillid ära” või Tove Janssoni „lasteraamatud” on tegelikult mõeldudki lastele?

Muide, lastekirjanduse klassikat hakkasingi süvitsi lugema alles ülikoolis. Avastasin sealt palju niisugust, mis oli lapsepõlves mulle, raamatuneelajale tabamatuks jäänud. Ja üksiti õppisin kirjanduse abil prokrastineerima. Kui lähenes mõni raske ja tüütu eksam, veetsin suure osa tuupimiseks mõeldud ajast hoopis Isevalitseja sünnipäeval või valmistusin koos János Bókaga otsustavaks lahinguks – ja lugemise mõjul kosunud aju toimis eksamipäeval märksa tõhusamalt.

Üks valdkond, kus žanripiirid on samuti „ilmalaanen laiali”, ja mitte vähe: koomiks ja/või graafiline romaan. Prantsuskeelses kultuuriruumis on tegu väga elujõulise nähtusega ja huvitav on näha, mida kõike suudetakse (ja tahetakse) koomiksivormi valada. Alles on jäänud klassikaline põnevus ja ulme, lastekad, huumor, kusagil alumistel riiulitel ka erootika ja igasugu muude kummaliste huvide rahuldamiseks sobiv kraam. Aga on ka vapustavalt häid autoriraamatuid, tõelisi kunstiteoseid, mille puhul tekst ja pilt moodustavad mõjuva, teine­teisest absoluutselt lahutamatu terviku. Rääkimata kirjandusklassika ja isegi esseistika töötlustest. Läbi on võetud kõik olulisemad ajaloosündmused ja ühiskonnategelased, kõiksugu kollektiivsed hädad ja rõõmud, hirmud ja armud. Näide: hiljuti seisid koomiksiletil kõrvuti kolm kliimakriisist ja seitse naisekeha eri aspektidest kõnelevat koomiksit, Peter Wohllebeni „Puude salajane elu” ja David Graeberi „Võlg: esimesed viis tuhat aastat”, needki koomiksiks kirjutatud-joonistatud. Prantsusmaalt või Belgiast on raske ära tulla nii, et kotis pole ühtegi uut koomiksit.

Üks raamat, mis kümmekond aastat tagasi hädavaevu kohvrisse mahtus ja mille lugemine mu väga korralikult läbi raputas, oli Daniel Pennaci „Le journal d’un corps” („Ühe keha päevik”), mida eriväljaandes kaunistavad mu lemmik-koomiksikunstniku Manu Larcenet’ pildid. 384 lehekülge. 2,35 kilogrammi. Võimas sissevaade inimellu (õieti siis ühe konkreetse mehe ellu) läbi kõige, mis on kehaline. Ja pildimaterjal… oeh, raske käest panna!

Paar tõsisemat jama on mul lugemisega ka. Tähendab, kui ma olen mõne suurema tõlketööga kuhugi poole peale jõudnud ja hoo sisse võtnud (tekib mingi kummaline seestumine), ei suuda ma hästi lugeda muud kui tõlgitava autori teoseid või midagi, mis oleks nendega seotud. Keskendumine läheb üle obsessiooniks ja see ei ole hea.

Teine jama istub mul enamasti taskus, aga kipub sealt ka üpris tihti välja tulema. Väga väsitavatel perioodidel olen ennast vahel veennud, et ma ei jaksa lugeda. Kerin telefonis mingeid mõttetuid lehti ülalt alla ja kurnan ennast, pigistan viimseni tühjaks. Ma tean, et kui tund-paar enne magamaminekut telefoni asemel raamatu kätte võtan, on uni parem ja elu ilusam. Aga et see teadmine tegudesse jõuaks… nõuab iga kord üha rohkem tööd, üha räigemat lahtirebimist.

Kahtlustan, et vahel kasutab mu alateadvus eneseõigustuseks umbes nii­sugust argumenti: kui minu stiilis lugemine on sihuke hämar, segane, palavikuline tegevus (nagu eespool kirjeldasin) ja kui seesugune padrikus rühkimine erilist vaimuselgust ei tekita, siis kas üldse tasub ennast nutirõvedusest välja kiskuda? Mille nimel?

Ei tea jah. Aga üks on kindel: see lugemise värk mõjub enamasti siiski õnnestavalt ja tekitab puhanud tunde. Pea lööb siiski natuke klaarimaks ka.

Palavikul on tegelikult sarnane mõju. Kõrvetab paha vimma kerest välja.