Ega Eero päris täpselt ei mäletanud, aga ta oli üpriski kindel, et tüli sai alguse kapsast. Tavalisest värskest peakapsast.

Eero ja Heidi olid läinud kohalikku supermarketisse sisseoste tegema. See oli suurem osturetk, mille käigus oli vaja nii umbes nädalaks kõikvõimalikku ­tavaari varuda, et siis pole kesk kiiret töönädalat ja muud melu ja õhtust väsimust vaja hakata mingi ühe lolli asja pärast edasi-tagasi saalima. Näiteks õhtul kell kümme, kui selgub, et kurat, kohv on otsas ja niisiis hommikul jama majas.

Eerole selline poeskäimine meeldis. Näe, kommid, mõtles ta ja tema palgeile ilmus rõõm, sest sisimas oli Eero üsna laps, olgugi et kolmekümne kaheksa aastane. Heidi oli noorem, aga poes talle käia ei meeldinud. Eero arust polnud see üldse naiselik, ses mõttes, et kas mitte ei olnud teada-tuntud tõde, et naistele meeldib šopata. Või on see ka naistel kuidagi ajus lahterdatud, et kingi osta meeldib, kapsast mitte? Eero arvas, et naised ei peaks niimoodi vahet tegema ja et Heidi on erand – et enamik naisi armastab sobivat kapsast valida. Eerole endale ei meeldinud jälle üldse kingi ostmas käia.

Selline osturetk päädis mõnigi kord kahesajaeurose arvega, ja olgugi et mõlemad seda teadsid, tabas neid kassa juures alati üllatus justkui pomm:

„Kakssada eurot nagu niuhti läind!” Või: „Hullumaja, mida me siis siin nii eriti ostsime!”, ja nad seirasid kurva hindava pilguga ostukäru sisu. Seda jäätist poleks vaja olnud! Kui ei ole, siis ei söö. Aga mõlemad teadsid, et näiteks kolma­päeva õhtul, kui jäätiseisu on peal kui kurat, peaks Eero poodi lippama, sest muidu oleks Heidi päris tige.

„Oh, kapusta! Võtame!” Eero vaatas riiulite vahel ringi, kas kedagi nägemis­ulatuses pole, ja tegi väikese lolli tähistustantsu. Selliste liigutustega nagu filmides mingitel härjapõlvlastel või stepptantsijatel. Ja ta hakkas üht kogukat kapsast kärusse tarima.

Heidi pilk oli tantsu ajal taunivaks muutunud. Nüüd oli tauningust kujunenud ühemõtteline, järsk ja agressiivne hukkamõist. Oli see tingitud tantsust või kapsast, või minust, mõtles Eero.

„Mina seda tegema ei hakka.” Heidi hüpitas kapsa rohmakalt riiulile tagasi.

„Küll ma ise teen.” Mis kurat, mõtles Eero, ent säilitas joviaalse tooni ning ka hoiaku. Ta võttis hellalt kapsa ja asetas selle rahulikult muu proviandi sekka.

„Ma ei saa aru, mis jama peale me raha raiskame. Mina seda kapsast kodus näha ei taha.” Ja Heidi viskas, sedapuhku veel jõhkramalt, kapsa riiulisse.

Milles kapsas süüdi on, oli kõik, mis Eero veel mõelda jõudis, enne kui Heidi hakkas kapsaid riiulis edasi-tagasi pilduma nagu takukoonlaid. Niimoodi Eero mäletas. Kindel ta aga ei olnud, sest alati, kui ta oli endast väljas ja täielikult mingi emotsiooni võimuses – sügavast rahust silmipimestava raevuni sekundi murdosa jooksul –, ei mäletanud ta eriti hiljem, mis oli toimunud. Detailid olid hägused. Mis oli ka loogiline. Kui amügdala on hõivatud ja hipokampus pärsitud, ega siis mälu eriti funka. Nii palju ta kooliajast teadis. Ühesõnaga, Eero ei olnud kindel, mis juhtus, kes tegi mida, kes ütles mida ja mis tüli põhjustas, aga korraga oli kopp ees, olukord väljakannatamatu ja Eero teadis, et ta peab võtma aja maha.

Niisiis astus ta poest välja. Et läheb koju. Ostku Heidi, see antikapsalane, mida tahes. Heidi seletas midagi ja ehk isegi karjus talle järele, aga ka see hajus ära mehes pulbitsevasse tunnete möllu.

Kõnnin ja ongi kõik. Persse need kapsad, persse see Heidi, aitab mulle küll. Ja ta hakkas astuma. Astus mõned sammud parkimisplatsile, tuul paitas palgeid, kui Eero mõistis: Heidi oli juhtinud nende ühist autot, võtmed olid tema käes. Fakk, koju on umbes viisteist kilti. Aga no mis siis, astun kui märter, kes ma ka olen, ei viuksu. Kuigi oleks tore, kui mul oleks spordiriided seljas. Tossudega läheks libedamalt. No see viisteist kilti, selle, arvas Eero, kõnnib ära küll. Koju jõuan ööpimeduses, aga mis siis. Olen kange. Aga jama oli see, et Eero armastas poeskäiguks moodsalt riietuda. Ja just täna oli ta pannud selga laheda jope, sportliku, kuid siiski mitte sportimiseks mõeldud, teksased, lodevad, ent siiski mitte dressipüksilaadselt mugavad, ja kingad, mis olid tema arust eriti lahedad, valge ja pruuniga, aga täiesti kõlbmatud kehakultuuriliseks tegevuseks. Need kingad kannatasid kõndida, aga nii pikka maad polnud Eero nendes enne ette võtnud ning oli seetõttu mõnevõrra murelik – kas saan villi või kaks? Kas tunnen valu (aga see käib ikka eluga kaasas, kehitas ta leppinult õlgu), äkki isegi piina (mis oleks juba raskemini talutav, olgugi et märterlik)?

Ta hakkas astuma.

Ilm oli ilus. Kevad. Leebe tuuleke ja puudel hiirekõrvadest tsipa suuremad lehekesed, mõnel alles pungad. Ja nartsissid ning veel neli-viis sorti lilli, mille nime Eero ei teadnud. See rohelus ühes sellega, et sai poest välja ja emotsionaalsest ummikust edukalt mööda laveeritud, tekitas Eeros maniakaalse vabanemistunde. Ta samm oli kerge.

Sammu kergus leevendas korraks ka tüli tõttu tekkinud tuska. Ta otsustas, nagu vahel ennegi, aja maha võtta ja Heidi oma meeltest mõneks ajaks välja lülitada. Et rahuneda, küll hommik on õhtust targem.

Uued kingad olid vastu ootusi täiesti kõnnitavad. Ei teinud nad kriuksu ega midagi, ja tald, mis oli tundunud paindumatu, vetrus täiesti uljalt ja virgutavalt. Ka hõõrumist ei olnud tunda. Kui midagi vaevu aimatavat oligi, siis ajas Eero selle soki oletatava kunstmaterjali ja kevadise soojuse kaela. Nii lahendas Eero probleeme.

Parkimisplatsil autode vahel teed otsides taipas Eero ühtäkki, et ta ei tea, kuidas siit jalgsi kõige otsemalt koju saab. Mööda tavalist sõidutrassi oli trajektoor hulga pikem kui tõenäoline otsetee läbi tundmatute kõrvaltänavate ja miks mitte ka tagahoovide, arutas Eero endamisi põnevusega. See unarteede ja tagahoovide perspektiiv näis Eerole iseäranis seikluslik ja ta innustus mõttest kooserdada mööda tundmatuid teid, leebe kevadtuul sasimas hõredaid juukseid.

Aga kuidas saada kõndides koju? Jumal olgu tänatud ja Bill Gates, sest Eerol oli ju nutitelefon. Ja selles äpp. Äpp oli sihuke, kus sisestasid sihtpunkti ja said vahel ka rohkem kui ühe arvestatava marsruudi, et kuidas kulgeda. Eero siis sisestas: Põdrasambliku 43. Äpp andis talle kolm võimalikku marsruuti. Eero valis esimese variandi, kas ka optimaalseima, ei osanud ta arvata, ent usaldas end jumala, Bill Gatesi ja selle äpi meelevalda. Viisteist koma üheksa kilomeetrit. Päris pikk maa! Ja äpi järgi peaks selle läbimiseks kuluma kolm tundi ja seitseteist minutit. Hehee, mõtles Eero, vabalt panen alla kolme tunniga ära, kuna olen treenitud ja võin teha täiesti korralikku kiirkõndi ilma sellele alale omaste puusanõksudeta. Ainus probleem oli see, et telefoni aku hakkas tühjaks saama, nii et jooksvat kommentaari ei saanud äpis käima panna – see oleks akut kurnanud ja siis oleks Eero jäänud ilma mingi juhatuseta kuskil jumal teab kus ekslema. Nagu vaenelaps. Tuleb säästa akut! Ta kasutas niisiis kirjalikku juhist, sellist, mis vanal ajal välja prinditi ja siis paberilt maha loeti. Pole hullu, mõtles Eero, maailm on küll muutunud ja meid hellaks ja mugavaks teinud, aga saame hakkama. Ja ta kukkus uhama.

See oli tore. Esimesed kolm kilti või nii unustas Eero kõik mured ja muudkui sammus. Erakordselt kirgastav ja tiivustav kogemus, arvestades, et sellist ekspromptrännakut ju muidu ette ei tulnud. Seiklus, raisk, mõtles Eero. Ja naeratas laia lõuaga, sest tõsi ta ju oli – see siin oli elu üdi ja mahl. Priius. No vähemalt mingis mõttes ja vähemalt mõneks ajaks. Ta lõdvestus ja vaatas, kuidas võsa all siniliiliad end raagus okste ja poolkõdunenud lehtede vahelt välja sirutasid. Ikka päikese poole. Ka Eero vaatas üles. Päikese poole. Mmm, soe. Mõnus. Tema ees laius asfalt ja kahel pool natuke rohelust, natuke raagus lagedust. Muudkui küta!

Nii, kuidas siit edasi? Kirjade järgi on mul minna 800 meetrit, siis tuleb parempööre, siis jälle 800 meetrit samal teel. Mis selle järgmise tänava nimi oligi? Eero vaatas oma seitse korda telefonist järele, sest see oli oluline: ei saanud ju ometi õigest teeotsast mööda kimada. Ta ei tahtnud telefoni liiga tihti kasutada, kui oli teada, et aku tühjeneb, ja nüüd paistis, et aina kiiremini. Niisiis oli olukord kergelt frustreeriv ja Eero hakkas mõnevõrra paanitsema, unustades seetõttu tänavanimed. Kadrinu, Kanarbiku, Kadaka? Kurat, mis see oli? Küllap tunnen tänava ära, kui see ette jääb. Aga paanika kannustas ja nii vaatas ta üha ja üha telefoni: Kanarbiku! Siis otse 800 meetrit, siis Kikerherne. Jah, Kanarbiku, siis Kukemelgi? Fakk.

Telefon oli täis teateid. Oli kuus vastamata kõnet, oli üks SMS, oli jäetud ka üks häälsõnum. See kõik oli Heidilt. Ei kuula, ei helista! Ignoreerin. See on minu aeg! Pealegi olen ta peale vihane ja mängin märtrit, las rabeleb, süütundest vabisedes, armetu hing. See kõik on talle paras, arvestades, kuidas ta minu ja mu kapsaga käitus. SMS-id, mida oli kaks, siiski loen läbi, sest see ei võta teab mis voolu.

„Kus sa oled?”, ja siis minut hiljem: „Mis ma pean nüüd lihtsalt ära sõitma või?”

Las nuputab, otsustas Eero võidurõõmsa kättemaksuhimulise magushapu kibedusega. Ei vasta ja kõik!

Ta möödus mingist tööriiete kauplusest, mille vitriinides leidus kõike, arsti­riietest koristaja hõlstideni, siis tuli natuke tühja maad, siis pööre paremale, Kanarbiku tänavale. Tänav kulges läbi elamurajooni. Tänavat palistasid enamjaolt ühekorruselised rantšo tüüpi elumajad. Töölisklassi elukoht. Peale üksikute autode polnud siin üldse mingit liikumist, ja ainult korra kogu selle 800-meetrise lõigu jooksul nägi ta üht paarikest õhtust sörki tegemas. Ta tahtis neid lähemalt näha ja lootis, et nad jookseksid tema poole, aga nad põikasid välja veel väiksemast kõrvaltänavast ta ees, putkasid Eeroga samas suunas ja olid peagi kadunud. Eero ei saanudki aru, kuhu nad kadusid, ilmselt ühte majadest. Iga­tahes tundis Eero järsku, et igatseb näha inimesi. Mis tänav see selline on? Tahtmatult adudes, et ta astumine on jäänud töntsimaks, lisas Eero rutakalt sammu. Kõik on hästi! Ma alles kõnnin veel, nii et!

Miks Heidi nii kuradi kange ja paindumatu on mingi lolli kapsa pärast? Tõepoolest. Mõelda – suur tüli, ja sai alguse kapsast! Kas ei kõla see kui komöödia. Aga jah, nii ta oli. Mäletas Eero seda või mitte, oluline polnud mitte see, et lahkheli sai alguse kapsast, või mis see oligi, tähtis oli, et tüli oli seekord, ja mitte ainult seekord, alguse saanud näiliselt täiesti tühisest, totakalt triviaalsest põhjusest. See võis olla kapsas, see võis olla kaalikas; asi oli selles, et nad tülitsesid sageli. Närvid olid pingul ja nii oli tüli varmas tekkima ka pisimast stiimulist, olematust provokatsioonist, subjektiivsest nägemusest, mis aja kulgedes oli vormunud normiks. Sõna, žest, kujutletav reaktsioon tekitasid sageli olukorrale proportsionaalselt mitte vastava võimendatud vastureaktsiooni. See žestide ja sõnade vahetus veeres lumepallina, kuni prahvatas kui pomm. Konflikt. Patiseis, millest polnud enamasti muud väljapääsu kui edasi tülitseda. Eks oli see nüüdki juhtunud, ja selle asemel, et edasi kraagelda, oli Eero seekord valinud teise tee – eemaldada end probleemist: kui mägi ei lähe ära Muhamedi juurest, läheb Muhamed ise mäe juurest ära, pole probleemi. Heidit ta oma plaanist muidugi ei teavitanud.

Vaimusilmas nägi ta, et tema plaan poleks leidnud mõistmist:

„Heidi, ma lähen ära, võtan natukeseks aja maha.”

„Loll oled või, kuhu sa lähed? Pealegi, kas ma pean nüüd ise selle kaubaga siin tegelema?”

„Ma lähen jala koju. Olgu? Pärast räägime.”

„Täitsa loll. Mine võta paar piima! Neid C-vitamiiniga.”

Midagi sellist, arvas Eero, oleks hargnenud. Võib-olla mitte, aga nii Eero kujutles. Ja kuskil viiendal kilomeetril süvenes temas veendumus, et Heidi on kõiges süüdi ja et tema on täiesti teenimatu agressiooni ohver. Ei mõtlegi vastata! Ja samas tundis ta, kuidas parema jala väike varvas justkui kergelt hõõrus. Ohoo, hakkabki pihta, sõnas Eero endamisi ja tema meelolu langes grammikese. Ja kuigi Eero ei olnud teab mis ullike ega kergeusklik, kaugeltki mitte ebausklik, kergitas ta lõuga, suunas pilgu tulevikku ja seadis sammu nii, et kõik näiks positiivsem. Et tema samm harmoneeruks oodatava helge tulevikuga, mida ka selle sammu iseloom pidi ette kuulutama. Moodne king paraku hõõrumist ei jätnud ja Eero oli sunnitud varbakese natuke konksu tõmbama.

Ta sisenes kenasse, eelmisest jõukamana näivasse elurajooni. Majad olid siin suuremad, puud rohkem puhevil, lilled värvilisemad ja majaesistel sissesõiduteedel pargitud autod sootuks ilusamad ja kallimad. Ta vaatas telefoni, akut oli ainult 17%, niisiis on varsti kuri karjas. Ainuke lootus oli, et lõpuks jõuab ta siiski tuttavale territooriumile, kus pole enam vaja eksimist peljata. Olgu või pime. Pimedaks pidi minema niikuinii umbes poole tunni pärast, aga Eero umbkaudsete arvutuste järgi oli tal veel hea poolteist tundi kõndida. Need arvutused ajasid Eero närvi, nii et ta otsustas need kõrvale jätta.

Heidi oli jälle helistanud. Heidi oli jälle sõnumi saatnud.

„Kamoon. Mis sul viga on? Ära mitte mõtlegi taksot võtta… Ei tea, kust meil see raha on.”

Eerol polnud takso kui arvestatav liiklusvahend üldse pähegi tulnud. Loomulikult oli ta taksodest teadlik, aga ta oli vankumatult otsustanud kogu maa jalgsi käia. Sadagu või pussnuge. Krilligu Heidi oma jõuetu raevu kütkes – mõelgu, et Eero sõidab taksoga nagu saksalaps, ehk peatub isegi tee ääres, ostab jäätise, käib restoranis, taksomeeter tiksub. See on minu aeg! Teen mis tahan, otsustas Eero. Ja üritas nautida ümbritseva keskkonna ilu või mida iganes selles leidus.

Tõepoolest, kena linnaosa. Näe, kaks bemarit, kuradi pursuid! Maja oli selline enam-vähem, aga kahele tuttuuele 7. seeria bemarile justkui ei vastanud. Hm. Eero teadis küll vähemalt ühte ja oli kuulnud veel mõnest teisest, kes suurustasid uhke autoga, makstes üüratut liisingut, ise vireledes tillukeses äärelinnakorteris, süües makarone, tangaineid ja muud odavamat kraami – ikka selle ilusa ja uhke auto ja imago nimel. See tundus Eerole sama vale kui need inimesed, kes olid ilusad (naised) või nägusad (mehed), aga kes selle positiivse pealispinna all varjasid ilget nõida (naised) või jubedat siga-mölakat (mehed). Siin tekkis ebakõla, mida loodus ja Eero ei sallinud.

Heidi ei olnud enam helistanud. Olgu, andis ilmselt alla ja on ammu kodus. Kuidas ma koju lähen? Huvitav, kuidas ta käitub? Eero teadis, et nui neljaks, ta peab säilitama kindlat joont, sest tema pole milleski süüdi (üsna kindlalt, arvas Eero), aga närveldas mõnevõrra ikka. Heidi oli sellise kirgliku loomuga.

Heidi heitis talle ette liigset enesega rahulolu, nagu oleks Eero keegi, kes on loorberitele puhkama jäänud ega pinguta enam piisavalt ei nende suhtes ega elus üldse, mis tähendas seda, et Heidi arvates ei pööranud Eero talle piisavalt tähelepanu, mis omakorda tähendas, et Eero ei poputanud ega sussutanud Heidit piisavalt palju. Nende suhte algusajal – nii umbes kaks esimest aastat – näis kõik olevat tasakaalus. No nii väitis Heidi. Eero küll ise ei mäletanud, et ta oleks midagi teisiti teinud kui nüüd, aga Heidi kinnitas talle jumalakeeli, et Eero olla nüüd nagu teine inimene. Jällegi jäi Eero eriarvamusele. Mis mõttes teine inimene? Kui suhte ja selle tugevuse mõõdupuuks olid Heidi jaoks sellised klišeed nagu lillede kinkimine, sünnipäeval ekstravagantsete üllatuskingituste tegemine ja muud taolised romantiliseks peetavad kapitalistlikud igandid, siis Eero meelest oli selles muutunud väga vähe. Viis ta ju ikka Heidile aeg-ajalt lilli, tegi vahel kingi­tuse, ütles sooja sõna Heidi uue juuksevärvi kohta. Kas tegi ta seda vähem kui armumise ajal? Võib-olla veidi. Mõnikord süüdistas Heidi, endale kohati vastu rääkides ehk oma põhiargumendist kõrvale kaldudes, kui Eero kõik süüdistused tagasi lükkas, et jah, teed küll asju, aga asi polegi mitte selles, et sa teed, vaid selles, kuidas sa seda teed. Mu jumal! Mismoodi siis? Rutiin poeb igasse suhtesse, tööd on natuke ikka vaja teha – ei ole ju sama motivatsioon mis silmi­pimestava armumisfaasi ajal, mil lilli tahtsid viia vaat et iga päev, mil sõnad, komplimendid, žestid ja muu armuatribuutika valimatult ja pidurdamatult temast välja olid voolanud. Kas polnud ju Heidi ise samuti omal moel kõvasti tagasi tõmmanud ja sugugi mitte nii usin oma armastust välja näitama. See tundus Eerole silmakirjalik: miks mina pean rabelema, tõestamaks, et armastan sind, kui mõlemad teame, et armastame. Sest, rutiin rutiiniks, Eero armastas Heidit ja selle asemel, et kinkida reis Kanaari saartele, võttis aeg-ajalt vaevaks Heidiga rääkida. Öelda talle, ära muretse, kallis, ma olen võib-olla loll ja hooletu, aga, mõista, armastan sind täpselt samamoodi kui päeval, mil sain aru, et sind armastan. Aga sellest ei paistnud piisavat.

Redel. Kes kurat selle siia keset sõiduteed niimoodi asetas, siit ei saa ju mööda. Muidu kui et redeli alt läbi minna – ehk sõiduteele astuda ja ringi minna. Eero ei olnud oma arust ebausklik, aga igaks juhuks sülitas ikkagi kolm korda üle õla, kui must kass läks üle tee, redeli alla ei turninud ja peegleid ei lõhkunud. Aga seda ainult igaks juhuks, et ei riskiks mingi jamaga. Nüüd aga tuli sissesõiduteele pargitud pikapi järelhaagisest välja valgetes tunkedes mees, astus redeli juurde ja pani selle kokku. Nagu looduse ime.

Kurat, kus ikka praegu vedas, mõtles Eero, ja peaasi, et nüüd sadama ei hakkaks, mul veel tubli maa käia. Taevasse oli tekkinud mingi tume ja ähvardav serv. Kas pääsesin just ühest õnnetusest, et end kohe järgmise meelevalda anda?

„Sa oled ikka üks jube negatiivne inimene,” oleks Heidi selle peale öelnud.

„Mitte negatiivne, vaid realist,” vaidles Eero kohe raevukalt Heidile mõttes vastu.

„Realist?” oleks Heidi põlglikult ühmanud. „Kui lihtsalt arvad, et kohe hakkab kallama?!”

„Vaata ikka märke, fakte. Vaata kas või seda taevast – kus seal idas alles mustendab. Siit võib sihuke apokalüptiline mussoon tulla, et vähe pole. See on objektiivne reaalsus.”

„Küll peab ikka olema raske niimoodi elada,” osalt ohkas, osalt osatas Heidi ja vangutas pooleldi demonstratiivselt kaastunnet väljendades pead.

Nii, arvas Eero, oleks Heidi talitanud. Eero tõdes seda mõningase meele­härmiga. Ei tea, kas on veel sõnumeid saatnud? Ei miskit. Eero oli pettunud. Kas andis Heidi alla – lasi mul minna ja ei muretse mu pärast enam, või teda isegi ei huvita enam, kus ma olen või kuidas ma koju saan. Või mõtleb lihtsalt, et mis selle lolliga ikka jamada.

Ta lisas igaks juhuks sammu. Et kui peakski ladistama hakkama, siis…

Parema jala väike varvas oli hakanud täiesti korralikult hõõruma. Konksuta ja tõmble palju tahes, villist ilmselt ei pääse. No on nagu on, otsustas Eero, valust ei pääse niikuinii, ja võrreldes vaimsete kannatustega, mida ma kogu selle kapsa­loo tõttu pean läbi elama, on see valu köömes. Nagu lõbutseks liumäel. Vill ja torkiv valu, mis sellega kaasneb, on mõnus kõrvalepõige igapäevasest rutiinist; seda enam, et kui siis see vill lõpuks paraneb, võib vähemalt mõneks ajaks kogeda justkui maast leitud õnnetunnet. Eero teadis, et argisekelduste saginas ja elutüdimuses on iga tillemgi sähvatus, ekskurss, turgutav. Nagu omal ajal klassiekskursioon Lätti või Leetu. Normaalne elurõõm.

Minna oli Eero arvustuste järgi veel hea mitu kilomeetrit. Hakkas hämarduma. Eerole meeldis eha. Ja selle kuma. Aga pimedust, mis sellele järgnes – seda pidi ta endale ausalt tunnistama –, ta pelgas. Pimeduse varjus võis ju mis tahes juhtuda.

Eero hakkas jõudma aladele, mis olid talle tuttavate kohtade lähedal. Teadis ta seda küll üksnes äpi juhistest – teepervel ukerdades ei tundunud miski talle tuttav. Puud ja majad. Aga näe, juhis ütles, et kui keerad siit, siis veel umbes kolmsada meetrit ja peaks jõudma suurele magistraalile, kust kodu on juba pudeliga visata. Sealt oli tegelikult lükata veel ligi viis kilti, aga psühholoogiliselt oli see jupp – kolm kilti sirgelt tiheda liiklusega peateel, siis paremale ja poolteist kilti koju juba enam-vähem kodutanumal – nagu lõpuspurt, nagu hingeõnnistus, sest seda teed tundis ta nagu oma pükse. Üsna hästi. Sel teel oli mõlemal pool kõnnitee. Trotuaar. Ka oli sel teel mitmeid restorane ja poode, liiklus oli tihe. Oli tunne, nagu oleks liikunud kuskilt hirmutavast pärapersest, kus nähtamatute nurkade taga luuravad ohud, tagasi tsivilisatsiooni kaitsvasse rüppe. Aga paar kilti oli siiski veel teepervel, mõnes kohas peaaegu olematul teepeenral balansseerimist. Sest tõsi ta oli, mõnes kurvis pidi Eero olema väga ettevaatlik, et pimeda käänaku tagant tuisanud autole mitte all jääda. Ta pidi astuma kraavipervele, et sõidukitele ruumi teha. Kuradi vereimejad, ehitavad tee, aga ei mingeid ääri. Astu või sohu.

Viimaks sisenes Eero tsivilisatsiooni ja pani sõrme selle tuiksoonele. See tähendab peatänavale. Ta nimelt koperdas mingi tuti taha ja kukkus, aga sai õnneks käe, ja niisiis ka sõrme, maha, nii et täitsa käntsa ei käinud ja rullima ei hakanud. Kogus end kiiresti, vaatas ringi, kas tunnistajaid on, ja neid märkamata kulges edasi. Ta oli hea kohanemisvõimega.

Restoran Itaalia Ema, mille akendest kumas hubast valgust, oli peaaegu maast laeni ulatuvate akendega, nõnda et suur osa söögisaalist oli kui peo peal. Seal einestasid kümmekond inimest umbes nelja laua taga. Fakk, mõtles Eero, kere on hele. Restorani minna tal mõttes ei olnud. See oleks olnud liiga kallis ja ka ajaraisk. Ükskõik kui palju Eero ka Heidi „vastuvõttu” ei peljanud, koju oli siiski vaja jõuda. Oli hilja. Ta otsustas läbi astuda suvalisest nurgapoest. Õnneks neid oli, kuna Eero oli ju nüüd jõudnud asustatud, restoranidest, äridest ja poekestest pikitud alale. Ta astus ühte tillukesse poodi sisse, ostis paki musta pipra ja meresoolaga kartulikrõpse ja šokolaadi Piret. Et on põhimõtteliselt nagu praad ehk pearoog ja ka magustoit ehk dessert. Eerol oli plaan see kõik käigu pealt ära süüa. See oli lihtne, sest suppi ta ei olnud võtnud. Huvitav oleks võtta supp ja püüda seda siis käigu pealt lürpida. Ilmselt näeks ta välja nagu issanda loll. Eerol oli nimelt avalikult söömise foobia. Mingid krõpsud veel iseasi, aga mis imenipiga sa sööd vedelat lurri, mingid oblikad ja peedid mööda lõuga alla tilpnemas ja leem nirisemas ja särgiesisele tilkumas? Tänan, ei! Õnneks oli õues nüüdseks juba peaaegu pime, nii et Eero kaalutluste kohaselt ei oleks tema suu liikumine vastutulijatele teab mis silma torganud. Aga kui mõni näebki, mingiks põgusaks sekundi murdosaks – mu jumal, vaadake, kuidas sööb, miks ta suu nii värdjalikult liigub? Ja ta mõnitab mind mõttes veel vähemalt sada meetrit. Eksponeeri oma hirm! Seljata mõnitaja-roimar temaga silmitsi seistes. Pealegi, teadis Eero, puhtstatistiliselt on võimalus neid ilkujaid veel kunagi kohata nii tilluke, et kindlasti leiab ta hiljem mõne suurema mure, millele keskenduda, nii et see varjutab tänaval juhtunu. Ja Eero matsutas, nii kuis jõudis, püüdes üksikutele vastutulijatele avameelselt silma vaadata. Enamik küll ei paistnud temast välja tegevat. Mille nimel ma pingutan?! Sellises ükskõikses maailmas elame. Ignorabimused – kedagi ei koti kaaskodaniku käekäik. Tegelikult hingas Eero kergendatult ja lätsutas nüüd šokolaadi. Ja juba julgemalt, sest väljas oli puhta pimedaks läinud. Ja siis õgis ta kohe üsna jultunult.

„Ma olen kodus. Anna andeks, et ma poes nii käitusin. Ma tulen sulle järele, kui sa selleks valmis oled. Ma enam täna midagi ei alusta… Ma luban.”

Faking hell! Eero jõllitas oma telefoni nagu mingit looduse imet! Või vinger­pussi. Heidi tunnistas minu võitu ja andis alla!? Eero ei suutnud oma silmi uskuda ja pidi selle sõnumi päris mitu korda uuesti üle lugema. Huvitav küll, et mis ajendas naist midagi talle nii mitteomast tegema? Kas oli Eero pisike vägitükk – põgenemine ja eemalviibimine ilma igasuguse seletuseta – Heidi kanguse murdnud? Näe, kus Eero on alles mees, põhimõttekindel ja vankumatu. Mäherdune selgroog! Ei vasta provokatsioonidele, vaid kõnnib nagu kass omapäi. Ehk haaras Heidit ka hirm: õues ju pime juba, äkki juhtus Eeroga midagi? Sattus avariisse või näpsas ta ära mõni maniakk või sarimõrvar? Kõik on võimalik, aga ignoramus et ignorabimus – teadmatus on kõige hullem ja sigitab ning külvab hirmu. Hirm aga omakorda sunnib meid tegudele, mida me tavaolukorras ei tee. Nagu Heidi selline (armastusest nõretav?) avaldus. Jah, just seda luges Eero sellest läkitusest välja: Heidi ikka armastab mind, olgu ta mõnikord nii kare kui tahes. Eks ma olen ikka ise loll ka ja selle karususe täiesti ara teeninud. Ja Eero heldis. Aga ei! Mitte taganeda, mitte alla anda! Säilita kindel joon, too võit ja sellega kaasnevad hüved ikka ilusti koju. Ei vasta! Lõpetan oma rännaku kui märter! Ja Eero astus, väikese varba hõõrumisest ja valust hoolimata – vill oli nüüd juba raudpolt – reipalt edasi.

Natuke sööks veel, kui saaks, mõtles Eero murelikult. Oleks võinud mitte koonerdada ja võtta veel mõne vorstikese või midagi. Samas on nii parem, sest siis ei söö üle ja ei võta kaalus juurde; kuigi, see viisteist kilti, mis ma maha käin, see on kõvad kalorid, nii et kerge eine oleks võinud endale siiski lubada, seda enam, et varvas hõõrub. Jah, söömine nagu siga, kogust jälgimata, oleks valu praegu leevendanud. Nüüd aga kahetsen ja nutan taga oma võimalust. Kunagi ei ole inimene oma eluga rahul – saad ühe mure kaelast ära, kohe leiad järgmise: mure, mis enne oleks olnud märkamatu pisiasi. Mingid linnud, kuskil neli tükki, panid padavai üle tee – vasakult paremale, täheldas Eero kergendatult, kuigi need polnud mustad kassid.

See õnn oli aga üürike. Kuidas ma käitun Heidiga, kui koju jõuan? Sest Eero taipas ju, et ta hakkas koju jõudma. Viisteist kilti nagu lumme kusta. Midagi, mis algul tundus lõpmata odüsseiana, omandas nüüd piirjooned konkreetse alguse ja kindla lõpuga. Eero mõistis, et geograafia, ükskõik kui instrumentaalne tema valu, piina, ootuse ja lootuse polsterdajana (katta oli siiski füüsiline vahemaa), oli teisejärguline. Jõudmine punktist A punkti B oli saamas paratamatuseks. Sellega oli lõpp. Aga mis saab peale seda?

Heidil oli komme Eerole turja karata ja lakkamatult tema kallal võtta, kuni oli saavutatud mingi, vähemalt Heidi arust rahuldav tulemus. Mis tavapäraselt tähendas seda, et vaidles Eero mis ta vaidles, et oma õiguste ja inimväärikuse eest seista, taandus ta lõpuks, et tunnistada oma „vigu”, oma osa konfliktis ja selle tekkepõhjustes, lubas tulevikus ja igavesest ajast igavesti tarvitusele võtta repareerivad ja preventiivsed meetmed ja sageli ka vabandas kõige toimunu, oma isikuliste vajakajäämiste ja oma olemasolu eest. Seetõttu oli Heidi viimane läkitus eriti kummastav ja segadusse ajav. See paiskas segi Eero regulaarse tegevus­plaani – võtta väärikalt vastu hoobid, mis talle saatuse poolt ette olid määratud. Olukord paistis uudne. Midagi revolutsioonilist? Muidugi vist mitte – eks Eerol oli kalduvus liialdada ja elu ja kõike muud üle dramatiseerida.

Heidi oli kodus. Auto oli maja ees. Eero hingas sügavalt sisse ja välja, rohkem küll mõttes, ja astus uksest sisse ning läbi koridori vaguralt köögi poole. Veel ei mingit märki Heidist – aga no mis ta siin koridoris ikka passiks? Loogiline. Köök vasakul, paremal kahest trepiastmest alla, elutuba, suure televiisoriga otsaseinas. Telekas mängis, Eero ei jaganud üldse, mis sealt tuli, ta keskendus paremal üksikus beežis tugitoolis istuvale Heidile. Tegelikult püüdis ta meeleheitlikult sellele mitte keskenduda, aga nägi silmanurgast Heidi kuju. Heidi vaatas üles ja ilmselt otse Eerot, aga Eero polnud selles ka kindel, kuna tal oli tegemist, et säilitada ükskõikne vaatan-kuhugi-tühjusse-ainult-mitte-sind-hoiak. Heidi võis vabalt vaadata ka mikrolaineahju või söögituba köögi taga. Aga miks? Rööprähklemises oli Eero mehena nõrk – seda oli ka Heidi talle korduvalt poolnaljatades kinnitanud, ja siinkohal pidi Eero pooltõrksalt tunnistama, et Heidil oli õigus. Sel hetkel aga oli tähtis mitte mingi hinna eest välja näidata vähimatki emotsiooni, olla vankumatu: pigem suren piinarikast surma, kui et nüüd, peale neid eksirännakuid ja ohte, murdun. Ja ta pöördus köögi poole, et kohmitseda külmkapi kallal.

„Millega sa koju tulid?” Eero süda jättis löögi vahele. Heidi toon tundus küll täiesti neutraalne.

„Jala.” Emotsioonitult – loodetavasti, mõtles Eero.

„Ei tulnud.” Fakti konstateering, sugugi mitte sarkastiline. Vaata kus, Heidi tõepoolest ei usu, et olen millekski selliseks suuteline. Et olen nii kõva mees. Haa – nähku nüüd, et pole ma mingi papist poiss!

„Jala tulin,” kinnitas Eero, nagu kinnitatakse vankumatut tõde. Taas täiesti emotsioonitult, vähimagi tundevirvenduseta, kainelt nagu kohtunik.

„Terve selle maa?” Heidi oli nüüd ilmselgelt mõnevõrra rabatud. No kui mitte just rabatud, siis muljet oli see talle küll avaldanud.

„Terve maa jah.”

„Ma oleks sulle järele tulnud.” Heidi hääles kõlas hool, leebe poolehoid, mingi lembus. Eero vaatas Heidile otsa. Armastus?! Jah.

„Armastus on see, mida kõikjal leida võib. Armastus on see, mis meil õitseb südameis. Uu-uuu. Mm-mmm,” mõtles Eero.

Aga ütles:

„Polnud hullu midagi, ainult et homme ma muidugi ilmselt käia ei saa.”

Ja Eero naeris sisimas. Siis aga ei suutnud end enam talitseda ja naeris avalikult ka. Kõva häälega. Enam ta seda lihtsalt tagasi hoida ei suutnud. Avas külmkapi ukse, nägi kapsast ja naeris veel valjemini.