Sisehääl või kahekõne

ESIMENE SÕJAMEES: Kui lubate, siis kaks lõiku Rilke kuuendast eleegiast: Nagu purskkaevu putk ajab su kaarduv võra laiali mahla, pärale: üles unest see kargab sulneima teostumise õndsusse, peaaegu ärkamata.

NAINE: Tead, ma nägin seda unes, see oli enne seda kui mul need ajad pidid algama. Nagu oleks kuulutatud… saad aru. Ainult inglit ei olnud… ja hää, et ei olnud… ta (iga ingel on kohutav) see luuletaja… ma ei oleks seda und välja kannatanud… võib-olla… Ja pärast muidugi. Mitu ööd järjest, ikka ühte ja sedasama, et ma sünnitan ja ema, minu ema, istub mu kõhu pääl ja vajutab… Aga ma pidin seda kiiresti tegema, enne kui sa ära sured, ta rääkis seda saksa keeles, ma mõtlesin, et näed, ta oskab saksa keelt, ema, minu ema: ja mul tuli hirm pääle, ma ei saanud liikuda, ma olin pikali, ja pimedaks läks ja ainult tankid sõitsid kuskil ja ma mõtlesin, et kuidas ma saan sünnitada, kui minu sees midagi ei liigu, ja ema ütles, et ei tohi pingutada, et siis see tuleb iseendast, nagu siis kui, noh, kui seda tehakse, mis inimese sünnitama paneb, noh, naisterahva, ma mõtlen…

TEINE SÕJAMEES: Oo kangelaste emad, oo ahnete virdade läte! Kuristikud, millesse kõrgelt südameservalt viskus halades juba tüdruk, tulevase poja ohver.^[1]

See on katkend Madis Kõivu filmistsenaariumist „Üks teine lugu”. Sellest sündinud kuuldemängu aineks on eestlaste põgenemine 1944. aasta sügisel Punaarmee eest, viimased paadid suunduvad Rootsi. Peategelane, noor naine nimega Virve, jääb paadile hiljaks. Koos naisega jääb paadist maha ka tema juhuslik teekaaslane, mees nimega Gunnar, arst. Olukorda pingestab naise rasedus ja juhuslik kohtumine küünis lapse tegeliku eostajaga. Virve on väljapääsmatus olukorras, sest tuleb sünnitada – kuid kellele ja millisesse maailma? Ta on „kuristikus, millesse kõrgelt südameservalt viskus halades juba tüdruk, tulevase poja ohver”.

Unenägu või voog

Võib öelda, et see on n-ö tüüpiline Kõiv, kus olmeline olustik põimub aegade samaaegse mitmekihilisusega, selle reaalse tajumisega inimese olemise kõikides kihtides. Mõnigi arvaks, et see on üks sürrealism või vigurdamine. Ühest küljest on unenägu ju lihtsalt teadvuse lainetus, ei maksa sealt otsida ettekuulutusi või tähendusi, küll aga olen ise kogenud paljusid lavastuslikke lahendusi just unes. Kui arvutisse sisestada hulk infot, siis ta modifitseerib seda suunas, mida soovime, otsingu- ja genereerimismootori sarnaselt. Tee mulle taipamist – paljud usuvad, et võimatu. Siiski, kui keskenduda vajalikule teemale, hakkab inspiratsioon voolama, ja kui hoida püsivalt fookust, tekib voog. Uni ja loomine on sarnased, erinedes vaid teadvuse tasandi poolest. Looja, looming, loomine, loovus, ei tule vaimu peale – tuttavad väljendid, mida pole vaja selgitada, sest peame neid mõistetavateks, kodusteks. Loomulik olek, sest oleme seda kogenud. Kui aga tekib kirjutamiskramp või lavahirm, unustame selle seotuse loomise olemusega, vaimsusega, ja langeme pragmatismi, otsides abi igapäevastest vahenditest – mitte aga sügavamalt, kus on tegelik inspiratsiooni kodu: teadvus, taju, kogemus, afekt.^[2]

Hingesugulane ja Haug

See on selline natuke isiklik lugu ja vaat et isegi mitte niivõrd nendest Madis Kõivu neljast kuuldemängust, lavastatud ERR-i raadioteatris vahemikus 1996–2003, mis siin kõneks tulevad, vaid pigem Madisest endast. Ma tegelikult ei tea, mida kirjanduskonverentsidel kõik kõneldud on või mida ma nende kuuldemängude taustal väga uut ütlen. Vajan pigem enda jaoks Madise lõpuni mõtestamist ja vast tunneb lugeja selle käigus midagi ka eneses ära. Madise, minu ja omaenda maailma ühisosa. Ütlen lihtsalt Madis, sest oleme hingesugulased, meil on sama sõnum. Ma tunnen temast puudust, sellest meie dialoogist, nüüd, kus ma oma isiklikus igapäevases kogemuses olen õppinud selitama teadvuse seisundeid praktiliseks kasutuseks tajutehnikate kaudu.^[3]

Täna soovin kirjutada Madise tajust. Ma ei ole kindel, et Madis Kõiv ütleks enda kohta filosoof. Muidugi, seda oli ta ka, oma ülimas erudeerituses. Kaldun kahtlema, kas Madis ennast ka kirjanikuna identifitseeris. Kindlasti oli ta matemaatik-füüsik ja filosoof, sest ilma oletuste püstitamise ja järelduste tegemiseta võrrandini ei jõua. Madis oli Haug ja Gladiaator. Siinse jutu ja Madise kontekstis on Haug ja Gladiaator üks ja seesama.

Mäng ja surm

Madise tekstidest sündis aastatel 1996–2004 viis kuuldemängu ehk mängu häältele ja jättes hetkeks kõrvale nende suurema tähenduse ja sõnumi, on neljal neist ühine tunnus: ikka ja jälle üks laip, surija või surma mõistetu, kas või veel enese teadmata – ja need lood ei ole sugugi krimkad.^[4] Need on eluliste situatsioonide laiendused, mis ei kipu aga otseselt neid selgitama, vaid ärgitavad kuulajat-jälgijat otsima seoseid realistlike ja nn sürrealistlike maastike-seisundite-juhtumite vahel. Seesama otsiva teadlase (ja Stanislavski-põhise teatritegija)^[5] mõttemudel: kui etteantud olud on sellised, siis milline on (või võiks olla) tulem? Sellised tekstilised kõrvutused toovadki nähtavaks lihtsa materialismi teispoolsuse, aidates leida lugude sõnumit ja enda olemise pealisülesannet.

Kuuldemängus „Üks teine lugu” otsustab noor naine viimasel hetkel siiski sünnitada, tulistades aborti alustavat arsti jalge vahelt parabellumist silma, ja sünnitab lapse maailma, mis kohe-kohe hävib Teises maailmasõjas. „Järve” ^[6] loos tapetakse vanaeit niisama ja naine, kes elas kokku kolme mehega, põletatakse ühega neist majja omamishimu survel. Sama loo paralleelmaailmas mõistab eesti kirjanduseliit Poeedi lindpriiks kui küündimatu. Kuuldemängus „Ketas”^[7] kutsub noor poiss külla liiakasuvõtja ja tapab ta, raha leidmata, samaaegselt kerivas paralleelloos tajub mees, et elab juba viiskümmend aastat surnuna. Helindis „Haug”^[8] läheb mees vabasurma, olles saanud eelnevalt tajukogemuse, mida tähendab olla kala konksu otsas.^[9]

Gladiaator loogilises lõksus

Kirjanik kirjutab kogu elu ühte lugu, kunstnik maalib sama maali, lavastaja lavastab ühte lavastust, ikka sedasama ühte sõnumit. Madis läks aga ennekõike füüsikuna ruumide ja aegade vahele, nähes kogu aeg mitmekihilist tervikut. Kuid mitte kosmosesse, pigem vee ja sügaviku teispoolsusesse, sulandus kuhugi materiaalse maailma elementaarosakeste kaudu. Oli kui haug, konks kõris, aga ei kaevelnud, vaatles ja tajus. Ta liigitas kuuldemängu tekstid „mänguks häältele”, mis toob omalaadse psühhofüüsilise vormimõõtme: hääl kui meele- või vaimulaadne tajumuslik kanal ja mäng kui piirideta struktuur, mis eksisteerib nii kuuldemängu „Haug” lakoonilisuses kui ka „Ketta” või „Järve” monotoonsemas jutustamises või siis „Ühe teise loo” dialoogis. Tema detailitäpsus kirjelduses ja samal ajal üldistusvõime tekitasid võimaluse, et näed suurt pilti ja oled samas võimeline suumima detaili kaudu sinna sisse ja uuesti välja. See lõi nähtustest kohe ja vältimatult mitmekihilise arusaama. Ma usun, et ta elas ka inimesena ise samamoodi kahes ajas paralleelselt, mõlemad tema jaoks loomulikud ja realistlikud, liikudes spirituaalse ja materiaalse välja vahel. Juba tema füüsiku-matemaatiku akadeemilis-hüpoteetiline (loe: mänguline) lähenemisviis ja teadmised annavad struktureerimisoskused, seoste nägemise, üldistuse tegemise ja sellest järeldamise võime. Ta võttis universumi lahti nii teaduslikus kui ka tunnetuslikus, inimliku kogemuse mõttes.

Madis rääkis kord, et kui akadeemilises elus professor püstitab hüpoteesi, siis moodustatakse selle ümber teadlastest uurimisrühm, kellest igaüks saab mingi kitsama lõigu süvenemiseks ja millest tulenevad üksikud lahendused tervikuna toestavad kõik professori antud hüpoteesi. Sageli juhtub, et teatud faasis, nii tulemustele, mis pisitasa hakkavad ilmnema, kui ka enda intuitsioonile tuginedes (teadvus toob ajapikku enam keskendudes esile võimalikud uued seosed), näeb uurimisrühma professor, et hüpotees ei pea paika, on toores ega vii kuhugi. Ja ta loobub, idee heidetakse kõrvale. Aga sageli juhtub ka, et mõni rühma liige ei usu seda tupikut, ei soovi loobuda ja jääb kangekaelselt omal käel lahendust otsima. Temast saab gladiaator, kes elab selleks, et minna surma, on sellest teadlik, aga usub edasi ega muuda kurssi. Gladiaator jääb kuhugi kinni, iga kirjanik-looja jääb kuhugi kinni. Kus sa siis oled: uues kvaliteedis, loogilises lõksus või kus?

Samaaegsuse status quo

Kuuldemängus „Järv” põimuvad kaks paralleelset lugu: ühest pahaendelisest metsatalust Meeri mõisa ligidal ja Protagonisti mälestusest ühest kultuuri-intelligentide seltskonna (äratuntavate kaasaegsete prototüüpidega) sünnipäevapeost, kus Protagonist (Kõiv) ja Poeet (Alliksaar) leiavad end kontvõõrastena. Suhtlemispinged ja irratsionaalsed hirmud põimuvad kahel tasandil: nii maainimeste looduslähedases elus kui ka intelligentsi kokkusaamises või hoopis lahknemises. Metsatalus tapetakse vanaeit, aga läheduses elavad kolm venda, kes jagavad ühte naist. Kaks neist põletavad kolmanda koos selle naisega küüni ja hakkavad varsti jagama uut naist. Lugu eelarvamustest, hukkamõistust ja surma mõistmisest nii otse kui ka ülekantud tähenduses. Loojatena võiksime olla võrdsed ja sallivad – aga ilmneb vaid sõnulseletamatu julmus, nii primaatlik ja alasti…

PROTAGONIST: See on vana lugu, mille ma nüüd jutustan; Observatooriumiaegadest veel, esimesest või teisest. Poeet elas siis, Mari alustas rääkimisega, Viia käimisega. Juunis hakkasin otsima maja suveks ja hulkusin Keeri järve taga metsades, Meeri mõisa ja jõe ja järve vahel soodes ja võsas; see oli esimene kord, mil nendesse kantidesse sattusin.

Ja algab paralleel, mille jutustamise viis, rütm ja kulg tekitavad omalaadse staatilise dünaamika, justkui pulseeriva ajalise fluidumi. Kirjanike-luuletajate sünnipäevapidu Tartu lähistel:

PROTAGONIST: Poeet on nende vahele purjetanud ja nende vastas istub Kybele, Megale Mater, Grosse Mutter [—]. Kybele,^[10] kogu oma matriaarses eneseteadvuses ja teadmises, mis haarab endasse kõik, mis otsustab kõige üle ja langetab vääramatult vaieldamatuid, lõplikke otsuseid, teoks tehtud otsuseid – istub seal suur liikumatu Kybele, C, ja teab, ja minul on hirm. Mul on hirm, mida ma seletada ei mõista, kuid ka lihtne kartus, et nüüd kohe juhtub midagi, et midagi ongi juba juhtunud, et Kybele on sellegi, mis nüüd kohe teoks saab, otsustanud. [—]

PROTAGONIST: Ma nägin korraga, et kõik on siin vaid status quo. Kõik. [—] Status quo, asjaolude kokkulangemine, juhuslik silmapilk, vaheaeg igaveses status belli’s. Nüüd räägiti kirjandusest. Kunstist, aga sõnade taga oli salajane ähvardus ja hirm. Sõnade taga olid teised sõnad, millega nad pidasid läbirääkimisi. Nende teiste sõnadega esitasid nad salajasi pakkumisi, salajasi ähvardusi, tegid salajasi õiendusi – vanad asjad olid õiendada. Kunagi tulevad need klaarimisele. Esialgu on sõnade taga ainult ähvardused, ettepanekud, küsimused. Status quo ajal käib ettevalmistus, ajutiste liitlaste valimine, vaenlaste eraldamine, erapooletute neutraliseerimine. Nad rääkisid kirjandusest – luulest ja vabavärsist, aga oma sõnadetaguste sõnadega küsisid: kes-sa-oled?, mis-sa-s i i s-tegid?, kas-sa-oled-tuleja-kui-meie-läheme?, ole-ettevaatlik!. Ole ettevaatlik, ole ettevaatlik, sõber, keegi ei tea, kes on kes! Nad räägivad García Lorcast, aga ei teagi, et vahetpidamata kordavad: ole ettevaatlik, sõber, ole ettevaatlik, sõber, meie… [—] Ma istusin laua keskel, seal, kus ennist oli istunud Poeet, tema aga nüüd laua otsas, istus seal ja lõi näpuga takti ja luges. Luges oma luuletust „Lahkusid, kui loojus kuu”. Just äsja, päev või paar enne sünnipäevaletulekut oli ta sellega lõpule jõudnud, praegu deklameeris ta seda kõledas selges valguses, milles iga kuulaja viimne kui näojoon oli nähtav. [—] Nad kuulasid, nad olid jälle üks. Nad kuulsid ja nende nägudesse oli lõigatud otsus. Nad teadsid, mis on hea ja mis on halb. [—] Nad kuulasid, nüüd juba pinevalt ja üksmeeles, nad olid otsuse langetanud, ootasid vaid kinnitust, sellest see tähelepanu, hingamisest raske vaikus.^[11]

Omal moel kirjeldab Madis siin teatud ajas ja ruumis ühise välja moodustamist, mis peaks olema toetav unisoon, kuid siiski eraldub igaühe erisooviks, suhtumiseks, eelarvamuseks, mis samas teiselt üle võetakse, ometi sisaldades erinevat isiklikku eesmärki, ja hakkab mõjutama ühisvälja toimimist nõnda, et see enam toetav ei ole… Mind on õpetatud, et alati ei ole võti dialoogis endas. Vaatamegi siis hoopis ühte Madise näidendi lihtsat olustikukirjeldust.

Peiarlik sümmeetriaprintsiip

Häälte ja valguse näitus: hääled, nagu valguski, ei tule lavalt ega lava tagant, kuigi võivad tulla sealtki, kuid ainult siis, kui selleks on möödapääsmatu tarvidus. Muidu ei tule hääled kusagilt, nad on lihtsalt saalis ja sellega kaotab saal oma lae ja seinad, teda ei ole enam, sest olles saalis, tulevad hääled ikkagi kusagilt ja see „kusagilt” on kaugus, kuid kuigi kaugelt, on hääled selged, tugevad, valjud, kuuldavad viimse ülemtoonini ja see hävitabki ruumi. Saalil ei ole häälte ees seinu, kõik on avatud ja lahti ja seepärast on kõik väljas, nagu tegevuski tegutseb väljas, nagu näitus näidatakse väljas, kus mängijad (osalised ja vaatajad) ei jagune lavaks ja saaliks – tuleb unustada saal, peamiselt saal – vaatajad, s.t osa mängijaist, on seal, kus nad just on, kus just juhtuvad olema, nii, et nad juhtuvad nägema, mis küüni ees väljas sünnib, ja on ise väljas ja näevad vaatevälja, mida küüni ülepingutatud mõõtmed ometi ei varja ja mis tõuseb rohelise heinamaana järsult läbilõigatud horisondini.

See on „Peiarite õhtumängude” sissejuhatus.^[12] Näidendi mõistes on see olustikukirjeldus (needsamad etteantud olud), mis peaks määratlema lugejale-lavastajale-kujundajale-näitlejale Stansilavski-põhised mängimiseks ette antud olud. Esmalugemisel mõjub see kaosena. Ent kui muuta natuke lähenemisnurka, arvestada kirjutaja tausta, siis on siin sõnastatud uue väljateooria sümmeetriaprintsiip:^[13] väli ja ruum on samaväärsed, ruum ei ole passiivne taust, vaid tekib koos väljaga ning selle struktuur määratakse välja enda kaudu. Seejuures, sõltuvate ja sõltumatute muutujate rollide vahetus ei muuda füüsikalist sisu, vaid võimaldab sama protsessi kirjeldada paralleelsete esitusviisidena. See sõnastabki Madise kogemuse aja paralleelsusest, mis avaldub kõigis siin ära toodud kuuldemängutekstides ja „Peiarites”. Sama aja ning ruumi ülesus kandub tal edasi eksistentsiaalsesse lihalikku vormi, mis samal ajal esindab mittelihalikku ja kirjeldab inimese keha-meele ühtsust. Nõnda võiks nimetada tema kogemust ka psühhofüüsiliseks, nagu me teatris oleme harjunud, aga tajumuslik (armastus, jumal, hirm) ei ole alati psühholoogiaga selgitatav. Prossi monoloog, mis õieti jääb väljapoole mängu:

Mälestus meie olemisest, lihalikust ja kehalisest noorusest, kõige ülemast, mis olemises ja lihalikkuses ja nooruses on meile antud, kus olemise välisruum on seesamane tema siseruumiga, olemine oma kõrgeimas elulises intensiivsuses nõuab aga surma ennast, et iseendaks jääda ja teoks teha ja tõestada ennast, aga ikka ja ainult selleks, et teda, suremist nimelt, ära unustada. [—] Need (viipab käega) lahtise rinnaga sulased, külapoisid, peiarid, nendes kõigis on sees see surmani tihenenud olemine [—], kus elamine on nii täiuslikult lihaline, nii täiuslikult siin paigas ja sellel momendil, nii täiuslikult valmis, kummargil hüppeks kuhugi, et see kuhugi ise jääb varju täiesti, ei tule ilmsiks kunagi, on tähtsusetu sootumaks, näitab ennast ainult selles hüppes, tema pingutuses, et pingutuse intensiivsus ise saaks ennast näidata ja selles näitamises ennast jälle ja ikka ülenäidata – surm siis seega, kuid surmana unustatud, lõbu vist siis, nauding ainult, kuid naudinguna unustatud. Hüppamise enda füüsiline siin-just-praegu. [—] Aga midagi loomalikku, midagi toorest ja jõhkrat ei ole selles hüppes, mida me siin meelde tuletame, ennem on hüpe ülimalt lihalik, s.t vaimne mäng: meie vaimse tegevuse äärmine tihedus kui ülim lihaline pinge on puhtalt vaimne – muutub siin nähtavaks, tähendusest täidetuks, viimne kui asi saab siin olema tähenduslikkusest kokkupressitud lõhkemise ääreni ja ometi ei ole see mingi rituaal, šamanistlik mäng, kübeme võrra ei ole siin erootiliselt orgastilist, ega mängi ainuski sümbol. Tähendus ei tule manast või loitsust, on vaimne intensiivsus ise oma lihalikus kohalolemises.^[14]

Olemise kahesus

Kõiv ja Rosenhaus rõhutavad, et ruum on sidus välja dünaamikaga. Massumi kirjeldab tühja ruumi kui superintensiivset potentsiaali, mis sisaldab afektiivseid võimalusi.^[15] Nad eitavad „tühjuse” mõistet ja näevad ruumi aktiivse ning laetud väljana. Hodograafilised^[16] teisendused võimaldavad Kõivu ja Rosenhausi järgi vahetada sõltuvaid ja sõltumatuid muutujaid, muutes aja välja funktsiooniks ning luues paralleelseid kirjeldusi samast protsessist. See haakub Taiti paralleelaja kontseptsiooniga,^[17] kus etenduskunsti ajalisus ei toimu lineaarses põhjuslikkuses, vaid liikumise või visuaalse vormi algimpulsi afektiivsete järgnevuste kattumises, mis mõjutavad vaatajat. Mittelineaarne väljadünaamika kirjeldab süsteeme, kus nihestus viib kvalitatiivse üleminekuni, samal ajal kui Massumi mõistab afekti intensiivse valmidusena enne otsust või tähendust.^[18] Visuaalid toimivad siin intensiivsuse käivitajatena, mitte sümbolite kandjatena. Need erinevad perspektiivid kinnitavad, et tühi ruum ei ole tühi, vaid impulsside ja võimaluste allikas.^[19]

Ega selles tema aegade- ja ruumidevahelises olemises midagi väga müstilist ei olegi. Madise tekstides tekib yoga nidra,^[20] uinumiseelne teadvuse seisund, kus keha on stand-by, on puhkamas, aga meel on ärkvel. Eesti keeles võime nimetada seda unelemiseks, siiski on see rohkem fokuseeritud. See on teadvustatud äraolek primaarsest-esimesest (?) teadvelolekust. Tavaelus kogeb inimene seda vahetult enne uinumist: oled nagu siin ja nagu juba seal. Unes ilmsi. Natuke nagu „Peiarite õhtunäituse” pealelõunane madal kollane valgus, milles oleks just nagu mingi ohu aimus sees, nagu enne äikest. Et piiri peal, et kohe hakkab juhtuma, aga veel mitte.

Näitleja eikusagil

Näitleja kogeb eikusagil olemist vahel läbi lavahirmu. Näitlejal on etenduse ajal kolm aega: lava aeg ja saali aeg ja isiklik, mina-aeg. Ta võib kogeda aegade ja ruumide vahel olekut. See tekib kahel hetkel. Kui etenduse ajal on esitusvoog pidev ja katkematu, on näitleja vaid 20% teadlik nn reaalmaailmast (Kõiv küsiks ilmselt kohe: mis see on, mis mõttes?), mille moodustab teadmine, et prožektorid põlevad ja et ruumis on teisi inimesi veel peale partneri. Ülejäänus elab ta loo reaalsuses pluss kokkulepitud sooritusnüanssides, mis aga on ilmselt juba teadvustatud harjumuseks saanud ega vaja tähelepanu. Sellisena on ta väljas saali reaalsusest ja esinemisvoos, loo reaalsuses (ajas ja ruumis). See on tema loomulik olek esinemise ajal. Teine asi on, kui näitleja langeb esitusvoost välja – kogeb näiteks midagi häirivat saalis, unustab teksti või ilmneb mõni muu väline segav asjaolu, mis tähelepanu endale võtab, näiteks publiku ootamatu reaktsioon või märkab ta endale olulist inimest publikus vms. Tekib katkestus esitusvoos. Siis ei ole ta enam partneriga (lava aeg), publikuga (reaalaeg meie ümber), vaid on omaette teadvuse seisundis, aktiivne, aga kõigest väljas, iseendaga üksi.

Seda hetke nimetan ma nullpunktiks – eikusagil olekuks. Enamasti tekitab see hirmu, millestki välja kukkumist. Aga kui vahetada vaatenurka, siis muutub ka perspektiiv. Kui seda nullpunkti näha kui suunamuutmise võimalust, siis võime välja navigeerida sellest aegadevahelisest august. Kui aja ja ruumi ülest või ühist näha kui tegelikku realismi, võimalust liikuda vabalt kuhu iganes, siis me vähendaks oma igakülgset kammitsetust, sealhulgas egopõhiseid kiindumusi ja hirmusid. Sest just hirm loob egopõhise vastandumise ja kannustatuna saavutusvajadusest blokeerib loovuse.

Ma usun, et Madise hirm oli kinni jäämine. Ma usun, et ta asus päris tihti selles nullpunktis – ei kusagil –, isegi kui ta seda endale niimoodi otse ei sõnastanud, ja liikus sealt hirmuta, kuhu vaja. See on julge väide, aga mind on õpetatud lavastajana tekste, autori ideed, pealisülesannet, sõnumit jpm detailselt lahti kodeerima. On lihtne ütlemine: kui sa kohe ei taipa, loe ka autori teisi lugusid. Kui sa ikka ei taipa, loe, kuni taipad. Ma olen vägagi kindel, et Madis elas oma tegelaste elu.

A: Ma tahtsin sulle seda seletada, et ma ei tea, kas ma olen elus või surnud. Ma ei tea seda. Ma ei saa kuidagi sellest tundest lahti, et ma olen juba viiskümmend aastat surnud.
     B: Umbes.
     A (lootusetult): Jah, umbes.
     B: Kas umbes surnud või umbes viiskümmend aastat tagasi?
     A: (karjub) Umbes viiskümmend aastat juba umbes surnud. [—]
     B: Kõik see sinu umbes surnud olemine tuleb sellest, et sa talle ise ette jooksid.
     A: Ja mitte midagi ei näinud ja ainult jooksin ja jooksin ja mida rohkem jooksin, seda rohkem nad karjusid ja seda lähemale tuli ketas peale, kuni ta riivaski pealage. [—] Kui see ketas oleks mulle pähe tulnud, oleks mu pea pooleks lõiganud… [—] Või on kogu asi ajas? Lõpuks on ju aeg ja mina üks ja sama. Või vähemalt ei saa ühte teisest lahti tõmmata. [—] Vaata, kui ma mõtlen sellele jooksmisele seal staadionil, st kui see mulle meelde tuleb, ei saa ma uskuda, et see ketas mulle pähe ei tulnud, ta ju tuligi, peaaegu tuli, riivas pead, see oli nii vähe tõenäone, et ma ta eest pääsesin – tõenäone ei tähenda siin muud kui uskumatu – nii uskumatu, et ma seda uskuda ei saa. Ma ei usu, et see ketas ei tulnud mulle pähe. [—] Et ta ainult riivas, et läks mu peast mööda, see võis mulle nii ainult tunduda, ma kujutasin seda ette, et nii juhtus, aga tegelikult jooksis ketas mulle pähe, nii et ma sain silmapilkselt surma ja ei tea sellest midagi. [—] Sada aastat ja ikka umbes [—] ja mina olen siin ja ketas tungib mu pääluusse [—] sõjad algavad ja lõpevad, maailmasõjad käivad ja ikka tungib mulle ketas pääluusse, ikka ma suren pikaldaselt, kuigi ainult sekundi võtab see aega, mu suremine, mu peakolju pooleks lõikamine nüüd praegu, silmapilkselt, ja see ainult tundub mulle, et ma elan, elan nii kaua ja näen kõike seda, mis pärast juhtub, kuulen seda, justkui oleks see alles juhtunud, kuigi ei olegi veel juhtuda jõudnud [—,] näen sind ja kuulen su lollakaid vastuväiteid, isegi loodan sinuga ükskord magada…
     B: Kuule, selle oled sa juba ära unustanud. [—] Kõik need meie magamised…^[21]

See lõik on kuuldemängust „Ketas”, dialoog Naise ja Mehe vahel, kes oleksid nagu hooldekodu arst ja patsient, aga saame ka aimu, et neil oli suhe. Nad arutavad Mehe minevikku: staadion ja ketta viskamine – ketas lendab, poiss jookseb ette, aga pääseb, ometi tunne jääb, nagu oleks ikka pihta saanud. Lisaks käib paralleellugu liiakasuvõtja mõttetust tapmisest. Läbi sellise kõrvutuse tekib aga paralleelselt ka eneseiroonia ülemõtlemisest:

A: Ma ei tea… sa tahad vist mind mingisse loogilisse lõksu püüda.
     B: Ise sa ronid sellesse mingisse loogilisse lõksu.
     A: Ei, mind tõugati sinna… umbes viiskümmend aastat tagasi.^[22]

Haugvalus olemine

Eesti Kirjanike Liit, Tartu filosoofid, Akadeemia, 24. september 2014: „[Suurvaimu] määratlus kõlaks Kõivu enda jaoks ilmselt ülipiinlikult ülepaisutatuna, tema tagasihoidlikkus oli nii suur, et praegune järelehüüegi peaks tema soove arvestades õieti olemata olema. Nii mõnegi tema teksti või vestlustes pillatud lause järgi võiks oletada, et ta eelistanuks kaduda ilma igasuguse järjeta teispool surma. Võib loota, et ehk ta soovid täituvad.”^[23] „Haugi” peategelane on vananev mees. Üksi metsas kõndides vigastab ta jala, operatsiooni ajal narkoosi all on mehel aga tunne, nagu tungiks üks toru tema kõrisse – justkui õngekonks kalasse. Pärast haiglat soovib mees siit maailmast jälgi jätmata lahkuda. Äraminekusoovi põhjuseks on mehe avaram igatsus vabaduse järele. Eutanaasiast räägitakse tekstis otsesõnu, ent see ei ole peamine: ajas ja elus on mingi oluline tasakaal paigast nihkunud. Lõpuks teebki mees oma otsuse teoks ja laseb end maha – astudes ühtlasi laukasse, et keha teiste koristada ei jääks. Tema jaoks on see vahetuim sulandumine loodusesse, rahu leidmine. Aga miks tekib soov lahkuda, mis on selles keskkonnas viltu, et vananeval mehel tekib vajadus suitsiidi järele?

H1: Vaata, kui nad seda maski mulle pähe surusid, sääl oli nagu mingi toru sees, ma ei näinud, aga ma tundsin. Aga ta ei läinud oma õigesse kohta. Ta läks sinna kuskile kõrvale, või (köhib) kõrri või söögitorru, või kus kuradisse ta läks, ega mina aru ei saanud, aga valesti ta läks, ja surusid peale ja surusid ja see saadana narkoos hakkas mõjuma… saad sa aru: narkoos mõjub, vajud kuskile ära, kuuled, et häälitsevad kaugel, aga ise laguned laiali, käed kuskil eemal, jalad, silmad, kõik vajub küljest ära, kogu ihu, saad aru, aga nemad ikka suruvad, kuigi kuskile ei ole enam suruda, keha ei ole, ja siis sa ei kuule ka enam midagi, mitte midagi enam ei ole, ainult valu on. Saad sa sellest aru? Midagi enam ei ole, midagi enam ei saa teha, ühtegi häält, ühtegi liigutust, keha ei ole, laiali kantud, valu ilma ühegi kandjata. Puhas metafüüsiline taju. Intentsioon, paratamine paratamatuse vastu. Valu ise, mis valust tahab läbi pääseda, aga ei pääse, sest valu ainult ongi, ainus olemas-olev, muud ei ole midagi. Ja siis lõpuks mõte: See siis nüüd ongi põrgu! See viimane, mis seepärast, et viimane, on igavene, sest midagi enam ei tule. Lõppu ei ole, sest aeg on otsa saanud. Kui ma ei oleks ärganud [—], oleks jäänudki põrgusse. Viimsepäevani. Võibolla oligi viimnepäev, kui ma ärkasin, lõpmatus juba lõppenud ja kõik hakkas otsast peale… Lollus muidugi, aga sellest mõttest ma ei saa enam lahti. [—] Kaks täiesti erinevat asja – füüsiline suremine, saad aru, läbitungimine elust surma, ja surm ise. Sa oled valukesta kinnipandud vang, et surma pääseda, pead sa füüsilisest põrgust läbi käima, läbi tungima. Ja kas sa tungidki? Kas sa pääsedki sellest põrgust läbi – surma? Kas sa ei jäägi sinna kesta, valusse pidama? Surmal endal ei ole muud häda, kui et pead oma surnukeha piinlikul kombel vedelema jätma, teistele koristada. Selle pääle on halb mõtelda. Peaks olema nii, et saaks ennast juba ise, enne juba ära… [—] Ma näen, et ma olen haug – kala. Hakkab alati ühtemoodi pääle, vahepääl on mitmesugust segast jama, aga see korduv osa on väga selge: ma lähen järve äärde kala püüdma. [—] Nojah, ja lähen sinna, järvele ja paati [—] pikad vibad on mul kaasas, nagu kaldalt püüdmise jaoks, viskan sisse, näen korki ka, selgesti korki, alt valge, päält punane ja, nojah, vajub siis vee alla, just täpselt, nagu haug võtab. Ma tõmban, jääb kinni, raskelt jääb kinni. Aga saad aru, see ei ole tavaline unenäo kala. [—] see on haug, päris tavaline, ehtne haug, päält pruunikas ja kollaste täppidega ja alt valge, kui lööb ennast poolviltu pinna pääle välja. Suur lapiku suuga haug ja siis äkki olen ma ise see haug. Kuidas ma olen, seda ma ei tea, seda ma ei näe seespool unenägu ega pärast väljastpoolt, aga olen ja konks on kõris, just sääl, kuhu nad kuradid mulle tolle achilleuse operatsiooni ajal narkoositoru sisse toppisid. Ja siis kaovad, saad aru, jälle käed ja jalad ära, aga saba selle asemele ei anta, kõik läheb minema, pea ja kõht ja rind ja kogu ihu, ainult see koht jääb, kus konks on sees, valukoht, kiskumise koht. Mitte midagi muud kui ainult kiskumine ja haug ja vesi, need on, kuigi minul keha ei ole, minul on ainult konks ja kiskumine ja haug, teadmine-et-haug. Seesama põrgu mis tookord, aga seda ma siis ei tea, sääl unes, sääl ma tean ainult, et haug, nagu oleks haug põrgu teine nimi, varjunimi, ainult haug ja konks ja vesi ja kiskumine ja häält ei ole, ainult…^[24]

Tundubki, nagu oleks Madis vahel iseenda loogilises lõksus, filosoofi loogilises lõksus, aga samal ajal ka uues konstruktsioonis. See tundub mentaalne, aga ma väidan, et ta tundis seda just kehaliselt, kinni olemist oma kehas, tundis enda lendava vaimu piiratust keha kaasa vedamise kohustuse kaudu.

Madise intervjuu ERR-ile, kasutatud kuuldemängus „Ketas”:

See hirm on mind alati saatnud, et sinna surma nagu ei pääsegi. Ja tõepoolest, kui hakata mõtlema, kuidas sa sinna pääsed: kui sa surnud ei ole, sa elad – ja kui sa surnud oled, ei olegi nagu midagi, oledki sinna kesta sisse jäänud. Ja niisugune tunne, millest ei saa lahti ja millele ei ole võimalik seletust anda, et surma ei pääsegi sisse, jäädki sellesse valurõngasse. Sest kui sa oled ükskord pääsenud, siis sind ei ole ju enam. See viimane jääbki igaveseks, sest aeg lõpeb ära. Kui aega enam ei ole, siis on s e e viimane aeg. Tihtipeale inimesed minestavad ja kaotavad teadvuse ja tulevad teadvuse juurde tagasi ja siis nad teavad, et siis ma ükskord minestasin ja kadusin ära ja ikkagi oli see üleminek, aga see üleminek oli tänu sellele, et ülemineku ajal hoiti alles see tagasiastumine. Ja ainult tänu sellele tagasiastumisele ma tookord pääsesingi noh sellest teadvusest välja ja kui see lükkub lõpmatusele edasi, siis lükkub lõpmatusele edasi ka minu viibimine selles viimases astmes, siis on niisugune tunne, mis ei ole mingisugune mõtegi, mida ei saa millegagi põhjendada ega kuidagi loogiliselt… [—] Ja kui ma Jumalat usuksin, uskuda mõistaksin… Ma ei mõista kahjuks uskuda Jumalat või ma pole õieti aru saanud, mida tähendab uskuda Jumalat. Kui keegi küsib, kas sa oled usklik, siis ma tavaliselt vastan, et ma olen selle peale palju mõtelnud, aga ma ei saa hästi aru, mida see küsimus küsib. No hea küll – aga kui ma seda suudaksin, siis ma paluksin Jumalat, et see samm oleks täielikku tühjusesse.^[25]

Maag ja kanaldaja

Madis oli maag ja kanaldaja, kes elas vägagi kõrges teadvuse seisundis ja ilmselt käis vaid aeg-ajalt siin vaatamas ja asju selgitamas. Aegade ja ruumi vahealas, nullpunktis. Sel moel oli Madis sõnumitooja ja selgitaja. Tema tehniline haridus ja tajuline tunnetus võimaldasid keerulist maailma dekonstrueerida, et seda siis arusaadavas keeles taas kokku panna ja lahti võtta, teistele mõistmist luua. Ma usun, et see oli Madise pealisülesanne. Selle surma-lõksu jäämise hirmu selgitamine. Et sa ei ole üksi ja on võimalik, et ei ole tingimata järgmist ringi. Mis omakorda loob sõnumi, et ela siin ja praegu igas olemises korraga. Ole tolerantne ja hinnangutevaba, sest kõik muutub, kui vaatepunkti muuta, aga jää ise ometi endaks. Ühendatud vektor, paratamine paratamatuse vastu. Ma usun, kõige selle metafüüsilise varjus oli lihtne sõnum: nähkem inimestes ja olukordades rohkem seda, mida nad on, nende potentsiaali ja võimalusi, mitte seda, milliseks meie neid soovime reflekteerida. Küsige asjalikke küsimusi, kui on sisemine kahtlus, selmet hakata kedagi eluajal müstifitseerima või peale lahkumist demüstifitseerima.

Võib olla, et Madis oli seda kas kogu aeg või siis vähemalt sai lõpuks konksu otsast lahti ja ühtlasi osutas meile, et konksu loome ise, ainult et tagurpidi – loome endale uskumuse, hüpoteesi, millest me gladiaatoritena lahti ei saa. Ja siis viskleme haugina selle käes kuni surmani, riskides veel ka sinna valusse kinni jääda. Sest meie lähenemine on endiselt ikka veel liiga pragmaatiline, rakenduslik, akadeemiline, filosoofiline, selmet uskuda tunnetuslikku ja kasutada teadvuse kõiki tasandeid võrdselt. Me tarvitame ühtesid tööriistu, mida meile on õpetatud ja mida ise kogemuslikult oleme endale omaseks kujundanud, kuid välistame teisi, inimesele sünnipäraselt omaseid „tööriistu”, sest tekib hirm ja sealt ego-põhine tõrge. Me võiksime rohkem uskuda ja ennast usaldada. Ärgem pangem seda mitmekihilisust ainult oma teostesse, vaid elagem seda ise iga päev, teadvuse kogu amplituudi ulatuses, et veelgi selgemalt neid erisusi tajuda ja edasi anda.

See oli ehk Madisegi sõnum, kes esitas hüpoteese ja oli ise vaba hinnangutest. Füüsikuna ta teadis, et paralleelsus ongi reaalsus ja vastupidi. Ja oli vast kurb, et seda ei mõisteta laiemalt igapäevaelus. Või mine tea, ehk hoopis lustlik muigaja. Tema äärmuslik tagasihoidlikkus? Küllap ta mõistis, et see ei ole tema isiklik tarkus, vaid süntees, mida ta kanaldab. Ja et see töötab vaid juhul, kui inimene on täiuslikult isetu, asudes vahendiks millelegi kõrgemale. Madis, võib olla seda see küsimus – kas sa oled usklik? – küsiski, et millesse sina tegelikult usud? Aitäh sulle selle siinse kirjutise eest.

---

^[1] M. Kõiv, Üks teine lugu. Lavastaja T. Tohver. Raadioteater. ERR 9. IX 2003. Kõiv kasutab Ain Kaalepi Rilke tõlget.

^[2] Afektiseisund on äkiline, mööduv ja sageli välise stiimuliga seotud tundeplahvatus, mis erineb meeleolust oma lühiajalisuse ja intensiivsuse tõttu. Afekti teooria käsitleb aga afekti intuitiivse ja samas kehalise impulsina, mis eelneb emotsiooni lõplikule formatsioonile. Vt B. Massumi, Parables for the virtual: Movement, affect, sensation. Durham, 2002.

^[3] Varasemalt tegin seda üle neljakümne aasta peamiselt isikliku teatripraktika kaudu.

^[4] Viies on Kuuldemäng „Ennola”, mille Ernst Ennost kõneleva näidendi „Las olla pääle” põhjal lavastas Taago Tubin (2004).

^[5] S. M. Carnicke, Stanislavsky in Focus. London, 2009.

^[6] M. Kõiv, Järv. Lavastaja V. Keller. Raadioteater. ERR 16. XII 2000. Ümber kirjutatud 26. XI 1972 dateeritud novellist.

^[7] M. Kõiv, Ketas. Lavastaja A. Prosa. Raadioteater. ERR 12. XII 1999.

^[8] M. Kõiv, Haug. Lavastaja T. Tohver. Raadioteater. ERR 19. I 1997.

^[9] Kõik need kuuldemängud on järelkuulatavad ERR-i arhiivis.

^[10] Kybele oli Kersti Merilaas, tegemist on tõestisündinud looga. Kybele (lad Cybele) on Väike-Aasia päritolu suur jumalanna, keda austati kui looduse, viljakuse, maa ja metsikuse jumalannat ning keda tunti ka kui „jumalate ema”. Vt L. E. Roller, In search of God the Mother: The Cult of Anatolian Cybele. Berkeley, 1999.

^[11] M. Kõiv, Järv. Rmt: Kas kuulete…? Koost. T. Tohver. [Tallinn, 2002], lk 53, 64, 66–68.

^[12] M. Kõiv, Peiarite õhtumängud. Rmt: M. Kõiv, Näidendid II. Tartu, 2007, lk 177.

^[13] Vt M. Kõiv, V. Rosenhaus, Two-dimensional equations with field-space-time symmetry: conservation laws and invariance groups. Algebras, Groups, and Geometries 1986, 3 (3), lk 277–300.

^[14] M. Kõiv, Peiarite õhtumängud, lk 180.

^[15] B. Massumi, The Autonomy of Affect. Cultural Critique 1995, 31, lk 83–109.

^[16]  Hodograafiline teisendus tuleb kreeka keelest (hodos = tee, rada + grapho = kirjutama) ja tähendab üldiselt liikumise kujutamist kiiruse või impulsi ruumis, mitte tavapärases koordinaatruumis. Kui tavaliselt kirjeldame osakese liikumist koordinaatide x(t), y(t) kaudu ajas, siis hodograaf on trajektoor, mida sama osake kirjeldab kiiruse või impulsi ruumis. Hodograafiline teisendus tähendab, et sõltuvad ja sõltumatud muutujad vahetavad rolle. Näiteks aeg ei ole enam „taustsõltumatu”, vaid võib muutuda välja funktsiooniks. See lubab vaadata sama protsessi paralleelsetes kirjeldustes, kus tavaline lineaarne ajakulg ei ole ainus võimalus.

^[17] P. Tait, Forms of Emotion: Human to Nonhuman in Drama, Theatre and Contemporary Performance. London, 2021; Body Show/s: Australian Viewings of Live Performance. Amsterdam, 2006; Forms of Knowing in Theatre. Cambridge, 2017.

^[18] B. Massumi, Parables for the Virtual: Movement, Affect, Sensation; Politics of Affect. Cambridge, 2015.

^[19] Seda lähenemist on praktikas rakendanud Polygoni Teatrikompanii (2008) ja Nullpunktipraksis (T. Tohver, Nullpunkt Stanislavski meetodis. Sirp 16. IX 2022), kus ruum muutub agentsuseks, mis mõjutab mängu ja retseptsiooni. Vt T. Tohver, Zero Zone Praxis as Conscious Creative Cultivation. Ecumenica 2022, 15 (2), lk 167–186; samuti K. King, Flow Theory in the Actor’s Process: Can the Pursuit of Optimal Experience Alleviate Anxiety? University of Central Florida, 2023.

^[20] Yoga nidra on teadvuse seisund, mida kasutatakse lõdvestuseks ja tähelepanu fokuseerimiseks; see seisund sarnaneb une ja ärkveloleku piiril olemisega, kuid on teadlikult juhitud. D. R. Vago, F. Zeidan, The brain on silent: mind wandering, mindful awareness, and states of mental tranquility. Annals of the New York Academy of Sciences 2016, 1373 (1), lk 96–113.

^[21] M. Kõiv, Ketas. Rmt: Kas kuulete…?, lk 76, 81, 84–86.

^[22] M. Kõiv, Ketas, lk 77.

^[23] Järelehüüe Madis Kõivule. Postimees 24. IX 2014.

^[24] M. Kõiv, Haug. Rmt: Kas kuulete…?, lk 38–39, 43, 47–48.

^[25] M. Kõiv, Ketas, lk 90, 103.