Elust tüdinuile

Veel leidub teid, kel elus miski pole püha,
Kes tunnete end asetatuna kui puuri.
Teid haletsen, sest tean – teil pole toitvaid juuri;
Vaid haigetele paistab tüütav elu rüha.

Selsamal tunnil meeliskella võib vaid üha:
Liig’ vähe hetki kütkestatud elu-uuri;
Ei aita oktavist, mis moodustab me duuri,
Kui igavesti tahaks kuulda aja müha!

Sa olla võid mistahes adventist või kveeker,
Sind ootab ikka sama ülevoolav peeker.
Kuid oled loll, kui vähe naudid selle sisu!

Pead tervitama võitlust, armu, söögiisu –
Neid kõiki võrdselt; nõnda Jumal on su loonud,
Või ole viimne, Meistrile kes häbi toonud!

Päiksekiired jootvad poore

Saabub kevad – saabub päike,
saabub naeratuste aeg.
Kõik mis suur ja kõik mis väike
omandab nüüd uue läike.

Õisi pillab iga aed.

Aasta algab helgeid käike.

Kõiguvad taas eluvaed:
ühel mööduv kireäike,
teisel karmid ajasaed.

Haarab küpse, haarab toore
käristades kombeloore
ülev kevadine trall:
nagu kasukas ja sall
tuleb peita nüüd kõik hall
vabast hingest.
                        Võimsaid koore
kevadele kogu ball
laulab.
                        Murtud talve vall,
päiksekiired jootvad poore.

Enne algust

Siin trükitud kaks luuletust pärinevad Postimehe arhiivis olevast säilikust „Avaldamata luuletused ja lühijutud” aastatest 1942–1944.^[1] Sinise pliiatsiga kirjutatud „Ei!” all on otsusetegija nimetähed VN, mille taga tollane Postimehe kultuuriosakonna toimetaja Valter Niilus. Niilus arreteeriti Saksa okupatsioonivõimude poolt 1943. aasta suvel, seega on Kaalep luuletused Postimehele saatnud enne seda. Samas ei ole neid käsikirjalises värsivihus, mille Kaalep kinkis Karl Eduard Söödile 30. märtsil 1943 (muuseas pühendusega „nooremalt kolleegilt”).^[2] Nii võib arvata, et need luuletused on kirjutatud 1943. aasta kevade ja suve vahel.

Säilikus on tekste rohkem kui 30 autorilt. Valdavalt on nende nimed avalikkuses tundmatud, aga mitte kõik. Nii on üks luuletus Hendrik Adamsonilt, kolm luuletust Kalju Lepikult ja kaks L. Rimmelilt (hiljem Leili Andre), mõlemad 1940. aastal loodud Tuulisui kirjandusrühmituse liikmed. Proosapalaga esitleb ennast 17-aastane Kaljo Kangur, kes on suure tõenäosusega hilisem luuletaja Kalju Kangur. Käsikirjad on ühte säilikusse kokku kogutud 1948. aasta suvel ja selle süüstavale funktsioonile viitavad mõne kirjatöö tagaküljele lisatud autorinimed kirillitsas.

Luuletuste saatmise ajal oli 16-aastane Kaalep Tartus Treffneri gümnaasiumi abiturient. Samal sügisel astus ta Tartu ülikooli, aga juba novembris põgenes Soome ja astus Soome armeesse. Veebruaris 1944 jõudis ta Karjala kannasele Jalkala väljaõppelaagrisse ning sealt Kivijärvi allohvitserikooli, mille ta lõpetas mais. 1944. aasta suvel osales Kaalep Karjala kannasel toimunud lahingutes, aga otsustas siis naasta Eestisse. Ta saabus kodumaale 19. augustil 1944 ja osales Kose lahingus 22. septembril 1944. Sellega tema sõjatee lõppes.

Sellesse aega jääb Kaalepi avaliku kirjatöö algus. Tema esimene töö ajakirjanduses ilmus Postimehe „Leheküljel noortele” 1943. aasta 6. aprillil. See oli lühisõnum „Tartu III gümn. ja H. Treffneri Gümn. Põhjala õhtu”, allkirjaks -aa-.

1943–1944 kirjutas Kaalep enda sõnul mitu isamaalist luuletust. Tegelik pilt on laiem ja mitmekesisem. Soomepoiste käsikirjalises almanahhis „Quasimodo” (1943–1944) ilmus temalt viis luuletust, kolm laastu ja kaks lühijuttu ning soomepoiste masinakirjas ajakirjas Kodutee (1944) kuus luuletust ja kaks laastu. Enamikku neist võib tõepoolest nimetada patriootlikeks-isamaalisteks võitluslauludeks, aga näiteks mõlemas väljaandes avaldatud ja juba 1943. aasta veebruaris kirjutatud „Liblikana” on armastusluuletus ja jaanuariga 1944 dateeritud „Vagabund” nipernaadilik lauluke saabuvast sügisest koos rõõmsa refrääniga „Mina aga naeru tilistan – olen varblane ja vilistan”.

Kaalepi luule trükidebüüt aga toimub Stockholmis ilmunud ajalehes Välis-Eesti, kus 25. veebruaril 1945 avaldatakse „Üle meeleheite”. See on luuletus lootuse kadumisest, aga Eesti püsimisest meie sees. 8. märtsil Ain Kaalep arreteeritakse Tartus.

Roosmarii Kurvits, Tiit Hennoste

---

^[1] Rahvusarhiiv, ERA.4416.1.315, 78 lk.

^[2] Kirjandusmuuseum, EKLA, f 173, m 101:28.