„Emme, vaata mind!”

Krisse tõstis pea ja lehvitas innukalt. „Nii vahva, väga tubli!”

Üle pika aja paistis päike ja oli tõesti mõnusalt soe. Mänguväljakut ääristavad männid õõtsusid vaikselt tuules ja linnud siristasid laulda.

„Tee veel viimased mängud – me hakkame viie minuti pärast minema!”

Kodupark oli küll üsna väike, aga meeletult ilus ja rahulik. Siin oli justkui kõik vajalik olemas: suurte puude kaitsva pilgu all looklesid teerajad, ruumi oli nii tervisesportlastele, koertega jalutavatele vanuritele, rulatrikke tegevatele noortele kui ka mänguväljakul lustivatele lastele, nii et kõigil oli hea. Pargis kasvasid suuremalt jaolt männid, aga veidi eemal, pargi ääres oli üks veider kolmnurkne ala, mida ääristasid ilupuud. Krisse oli alati juurelnud, miks sinna selline platsike tehtud on – seal polnud midagi muud peale väikese muruplatsi ja ta polnud kunagi näinud, et keegi seda kasutaks. Ta oli alati unistanud seal pikniku pidamisest ja ta plaanis selle järgmisel päeval päriselt teoks teha, kui tüdrukud lasteaias on. Tegelikult ei suutnud ta siiani veel päris täpselt hoomata, et ka pesamuna on juba lasteaiaealine ja ta saab üle mitme aasta päriselt vaba aega nautida. Ja mõnus piknik pargis iseenda seltsis tundus selle tähistamiseks täpselt sobiv.

*

Krisse oli pikalt poeriiuli ees seisnud ja mõelnud, kas võtta porgandismuuti ja karbitäis marju, nagu normaalne oleks, või kotiga pisikesi kaneelisaiakesi, nagu ta tegelikult tahtis. Ah, suva, mõtles ta ja haaras kaneelisaiad kaasa. Kodus teen suure termosega kohvi ka.

Pargis oli täpselt nii mõnus, nagu ta oli ette kujutanud. Kolmnurkne ala ilupuude vahel oli piisavalt väike ja privaatne, et teised jalutajad teda ei häiriks, kohv oli hea ja saiakesed magusad. Krisse viskas kaasa haaratud linale pikali ja nautis vananaistesuve pehmeid päikesekiiri. Ja vaikust, oh seda vaikust!

Eelmisel aastal polnud siin üldse nii rahulik. Pargist üle tee oli ootamatult kerkinud peaaegu terve kvartal. See oli üks neid imelikke piirkondi, mis enne polnud justkui eksisteerinudki – mis seal siis oli, väike teeäär ainult! –, ent nüüd asus sama koha peal kolm uhiuut maja.

Krisse otsustas läbi uue kompleksi jalutada ja märkas ühe maja esimesel korrusel maitsekalt kujundatud silti „OÜ Parem Mina – tule ja loo unistuste versioon iseendast!” ning uksel julgustavat kutset „Astu sisse!”, mis viitas sellele, et koht on avatud ja ootab kliente. Kes siis ei tahaks endast paremat versiooni näha, eks! Hetkelise hulluse ajel astus Krisse sisse. Ei teagi, kas teda viis edasi rohkem uudishimu või naiivne usk leida eest parem Krisse. Ta küll kahetses kohe pärast sisenemist, ent kahjuks oli juba liiga hilja.

„Tere, kuidas ma saan teid aidata?” äratas kepsakas ja intensiivselt optimistlik hääl Krisse paanikast.

„Ee, tere! Ma, ee… elan siinsamas lähedal ja astusin niisama sisse. Heh.”

„Oi kui tore!”

Huvitav, kas see oli iroonia? Krisse tundis ebakindlust kasvamas ega jõudnud end ära kiruda. Tal ei turgatanud ühtki normaalset ettekäänet, miks kohe lahkuda. Aitäh, aga olen juba niigi äge? Krisse muigas mõrult.

„Meil on agentuur Parem Mina ning me aitame naistel leida üles parima versiooni iseendast. Tegutseme siin juba eelmisest aastast ja oleme paljudele silma jäänud.”

„Kuidas see parema mina otsimine täpsemalt käib?”

„Väga armas, et sa küsid!”

Jälle see läbitungiv optimism ja kepsakas hääl!

„Ühiskonnas on naistele nii palju ootusi tekkinud, et sellega on üha raskem sammu pidada. Meie professionaalidest koosnev tiim aitab tuunida ennast nii sisemiselt kui muidugi ka väliselt. Selleks arvestame iga kliendi soove ja eesmärke ning pakume laia valikut pakette,” jätkas administraator ametlikult. „On näiteks Kalamaja Hipster, Edukas Ärinaine, Spordiamatsoon, Metshaldjas… Neid pakette on palju ja iga naine tunneb just endale sobivaima ära, aga esialgu soovitame võtta tutvumispaketi, mis sobib alguse tegemiseks kõige paremini.”

Krisse kujutles end spordiamatsoonina ja muigas taas. Olgu, see vist mitte.

Administraator ulatas Krissele innukalt naeratades voldiku, milles oli kirjeldatud tutvumispaketti: „Üks intensiivne kuu – tulemused kogu eluks!”

„Tegelikult on meil praegu veel tutvumishinnad, aga mitte enam kauaks, nii et soovitan kohe liituda, kui huvi tunnete. Te saate isikliku coach’i, kes programmi just teie vajaduste järgi paika paneb ning teile igal sammul toeks on.” Administraator mõõtis Krisset pealaest jalatallani ja lisas kiirelt: „Võime näiteks välimusest alustada.”

Kommentaar tabas märki, seda pisikest tumedat nurka tema hinges, mida ta üritas vaigistada. Krisse oli küll juba veidi üle kümne aasta Tallinnas elanud, ent tundis end siiski lihtsa maatüdrukuna, võõrkehana, kes kuhugi nii kergelt ei sobinud ja justkui alati pingutama pidi. Ja ikka jäi nagu midagi puudu. Võib-olla saatis saatus selle programmi mu teele? Aega on tal ju nüüd küll, kui mõlemad lapsed lasteaias käivad. Ja ta oli tõesti lubanud hakata rohkem aega iseendale võtma ja endaga tööd teha, enne kui täiskohaga tööturule naaseb.

Kohtumine lõppeski sellega, et Krisse pani järgmiseks nädalaks esimese kohtumise aja ning lahkus agentuurist isegi pisikese elevusega hinges. Ta kujutas ette, kuidas samal ajal ühe kuu pärast on ta säravvalge naeratuse ja pilkupüüdva välimusega enesekindel naine, palju ägedam inimene, kes kellelegi märkamatuks ei jää. Kas tõesti on minu aeg lõpuks ometi käes? Ta tundis, et on seda juba nii kaua oodanud.

*

Kohtumispäev lähenes ruttu. Peagi istus ta agentuuri pehmete valgete tugitoolidega koridoris ning ootas ukse taga oma coach’iga kohtumist. Kogu agentuuri välimus sisendas, et nad teavad täpselt, mida teevad. Koridorid olid vaiksed, luksuslikud ja peaaegu pühalikud.

„Tsauki-ii, tule sisse, nii tore sinuga tuttavaks saada! Mina olen Sandra,” oli coach märkamatult uksele hüpanud ning võttis Krisse ülevoolava familiaarsusega vastu. Krisse tundis end veidi kohmetult, ent oli samas Sandra positiivsuse eest tänulik – see tegi kohtumise tõesti kergemaks. Varsti olen ehk mina ka samasugune! Ta kujutles Sandrat kohvikus või koosolekul, täis enesekindlust ja sisemist sära – tema juba kindlasti ei lööks ühegi katsumuse ees araks ega juurdleks, kuhu käsi panna või mida täpselt öelda.

Sandra rääkis talle lähemalt tutvumispaketist, mis sisaldab ühe kuu jooksul kolme kohtumist temaga ja muid ettevõtmisi, ning lubas, et see kuu tuleb väga intensiivne. Kuu lõpus pannakse ühtlasi paika arengusuunad ja plaan edaspidiseks. „Muide, nende kahe kuu jooksul on sul vaba voli kasutada ka meie oma jõusaali.” Uskumatu, siin on jõusaal! Sandra märkas Krisse üllatunud pilku ja lisas selgituseks juurde: „Jaa, me plaanisime selle kohe sisse, sest ausalt öeldes on enamikul inimestel vaja mõni kilo alla ja lihased toonusesse saada, eks? Nii et enne kui me muu juurde lähme, soovitan sul kohe panna kindlad nädalapäevad paika, millal sa trenni tegema hakkad. Annan sulle paberi ja pliiatsi. Kui sa kohe härjal sarvist ei haara, siis muutuseid ei järgne, kullake!”

„Ehh, no võib-olla siis esmaspäeva ja kolmapäeva hommikuti. Viin oma lapsed lasteaeda ja tulen kohe siia.” Krisse püüdis kõlada otsusekindlalt, justkui härja sarved oleks juba ammu tema käte vahel taltunud, ent tegelikult oli härg heal juhul alles kaugel silmapiiril.

„Super! Kolmanda trennikorrana võiksid võtta jooga – see mõjub hästi kehale ja vaimule, aitab sul rahuneda ja lõõgastuda, aga see on ka üleüldiselt väga in. Kõik teevad joogat! Mediteerimine on ka praegu teemas ja meie õpetaja juhendab sind mõlemas. Ja kõik on meil majas olemas. Aga räägi nüüd natuke endast veel – miks sa siin üldse oled?”

Krisse jutustaski ülevaatlikult endast, sellest, kuidas ta tunneb end hingelt maatüdrukuna, et midagi jääb temas justkui puudu ja tal pole julgust karjääriredelil ülespoole ronida. Sellest, kuidas kogu aur läheb tavaliselt laste peale ja endani ta alati ei jõuagi. Samas tunneb ta siiski ka survet olla kuidagi teistsugune, jõuda kõike, teha paremini.

„Tead, mis?” hüüdis Sandra vahele. „Alustame sinuga välimusest – mulle tundub, et sul on alustuseks enesekindlusesüsti vaja! Mida sa arvaksid solaariumist, maniküürist-pediküürist ja juuksurist? Kõik on…”

„…majas olemas?”

„Haha, just nii! See ongi meie agentuuri põhimõte, et sa astud uksest sisse ja saad kõik vajaliku ühest kohast. Elu on ju kiire ja kellelgi pole aega mööda linna ringi joosta. Krisse, kirjelda mulle nüüd palun oma hommikut. Mida sa kõigepealt teed?”

„Hmm, no ärkan siis, kui lastest emb-kumb ärkab. Peseme hambad ja siis lähen hommikusööki tegema…”

„Üks hetk! Ma mõtlesin pigem sinu enda hommikurutiini. Kas võtad aega iseendale, et panna päevaplaan paika, ehk ka väike meik teha? Muu seesugune.”

„Rutiin? Noh, kohv. Ja siis… ei, tegelikult ongi kõik.”

„Oh, kullake! Sellepärast sa siin oledki. Tead, mina soovitaksin siis hoopis nii teha, et paneme sellesse nädalasse kulmud ja ripsmed ja näohoolduse kindlasti ka. Pakun välja näohoolduse homseks, et nahale restart teha, ja edasi saad kulmud ja ripsmed, mis ei vaja igapäevast tähelepanu, aga samas annavad välimusele palju juurde. Nii näed sa juba ärgates valmis välja!”

„Ee, olgu, proovida ju võib.”

„Muidugi! Super, nii tore! Aga rõhutan veel üle, et me ei keskendu siin ainult välimusele – see on vaid tilluke osa kogu valemist. Edaspidi sukeldume üha sügavamale. Mõtleme huvitavatele hobidele, enesearengule, laiale silmaringile ja palju muud. Moodne naine peaks natuke kõike oskama, kõigest midagi teadma, aga samas leidma aega ka iseendale, et hoolitseda nii välimuse kui ka oma sisemuse eest. Sul ootab ees põnev aeg!”

*

Täpselt tund aega hiljem väljus Krisse agentuurist kaheleheküljelise põhjaliku plaaniga ning veidi umbmäärasemate ideedega edaspidiseks. Lisaks näohooldusele, kust ta pidi naha noorena hoidmiseks ka soovitusi saama, kulmude püsimeigile ja kunstripsmetele oli lõpuks kavva võetud ka juuksur ja maniküür, et üleüldist välimust parandada nii, et Krisse vajadusi arvestades oleks igapäevane ajakulu võimalikult väike. Vaikselt pidid nad koos Sandraga hakkama ka kõike muud vaatama, mis lisaks välimusele muutmist vajaks. Kodune ülesanne oli järgmiseks korraks valida üks hobi – üks soovitusi oli olnud investeerimine, mis lisaks sellele, et on arendav hobi, parandab pikemas perspektiivis ka elukvaliteeti ja mida nagunii tänapäeval kõik ägedad inimesed tegema pidid. No ei tea, äkki oleks lugemine ka okei? Kudumine?

Teine kodutöö oli tegelikult ka: valida välja ajakiri, ükskõik kas kodu- või välismaine, milles käsitletakse muu hulgas stiili ja moe teemasid, ning hakata lugejaks.

*

Nädal läks üsna kiirelt. Näohooldus oli olnud väga lõõgastav ja kohtumine ise informatiivne. Talle anti näoseerum ning päeva- ja öökreem koju kaasa, ent ta teadis ka, mida edaspidi toodetes vaadata ja mida kuidas kasutada – kõlasid sõnad nagu „hüaluroonhape”, „kollageen” ja muu, mis kõik ei jäänud meeldegi. Juuksur oli aga ehmatusest käsi kokku löönud ja tungivalt soovitanud juukseid iga kolme nädala tagant värvima hakata, et aegamisi juustesse ilmuma hakanud hall kinni katta. Krisse küll ütles, et hallid karvad olid talle natuke isegi meeldima hakanud, justkui oleks ta need kuidagi välja teeninud, aga juuksur vaatas teda mõistmatult ja teatas, et need võivad ta visuaalselt vanemaks muuta „ja seda ei taha ju ükski naine”. Krisse oli oma naiivse mõtteavalduse üle piinlikkust tundnud ja värske vaatepilt peeglist nägi tõesti hea välja. Ent tuunitud kulmud ja ripsmed olid alguses väga harjumatud – ta tundis end naeruväärselt ja nägi enda arvates välja, justkui valmistuks ta aastavahetuspeole minema. Algul oli tal poodi saiagi järele lausa piinlik minna, aga ilmselt oli see kõigest alguse asi.

Märkamatult jõudis kätte aeg taas Sandra jutule minna. Hommik oli septembri kohta väga soe, üle 20 kraadi. Ta pani jalga lühikesed püksid, oma lemmikmustriga sokid (kas ägedal inimesel on üldse lemmiksokid?) ja tavalise musta T-särgi. Krisse oli hiljuti ostnud kihvtid sporditossud, millest ta lapsena ainult unistanud oli ja mida ta nüüd liigagi tihti kandis. Tal käis siiamaani väike rõõmujõnks südame alt läbi, kui ta neid esikus seismas nägi. Tuleks see külmem ja vihmasem sügis nüüd viitega, et saaks tossusid ikka võimalikult pikalt kanda!

*

Sandra astus taas samasuguse siira naeratusega uksele. „Hei, kullake! Tule edasi. Täna võtame ette su riietumisstiili. Tead, me ju tunneme üksteist juba hästi, ma olen sinuga aus. Sinu stiil tundub olevat väga hektiline – sa näed välja, nagu oleksid just trennist tulnud. Või nagu sul oleksid puhtad riided kapist otsa saanud.”

Krisse hakkas kõva häälega naerma. Olukorra absurdsus jõudis talle kuidagi korraga ja täielikult kohale ning langes paksu tekina peale, nii et tal tuli silmist lausa pisaraid.

*

See naermine oligi, mis ta lõpuks äratas. Või õigemini naermine oli see olnud ainult unenäos, selline armas ja lõbustatud. Ärgates oli ta kuulnud pigem midagi köhimise, norina ja lämbumise vahepealset, enne kui lõplikult virgus. Ta vaatas uniselt ümberringi ning nägi kotikest viimase pisikese kaneelisaiaga ja pikali vajunud kohvitermost.

Ta haaras eemalt oma lemmiktossude järele, pani need jalga ja korjas asjad kokku. Park oli talle alati kosutust pakkunud, nii ka nüüd – ta sulges hetkeks silmad ja tõmbas kopsud õhku täis. Männid õõtsusid leebes tuules ja muru tundus istumise all nii pehme. Ta tundis rõõmu mõttest, et saab varsti oma tütardele lasteaeda järele minna. Nad olid kokku leppinud, et küpsetavad õhtul õunakooki, nii et tõotas tulla vahva ja mõnusat kaost täis õhtu. Ta tundis, et rohkem polegi vaja, et iga inimene on ilus täpselt sellisena, nagu ta olla tahab.

Krisse asus teele ja ta sammus oli kergust, mida seal varem ei olnud.