Ärka üles, ma armastan sind

9.2022

pelutu – kartmatu, kohkumatu

Olen näinud armastuse seljatagust. Longin nüüd teise taga. Olen aeglaselt liipav haavatud noor sõdur pikas suvises heinas.

põrpima – rabavalt, vapustavalt, tähelepanu äratavalt mõjuma

Lamame voodis. Minu sügisene Rootsi kolimine tõstab vestluses pead. Kuigi see teeb mulle haiget, surun oma tunded maopõhja ja manan ette ükskõikse näo. See on esimene kord, kui oravakarva patsiga poiss veeretab oma mõtteid kaasatulemise suunas. Ta lükib oma sõnu ettevaatlikult üksteise järele ritta, nagu lapse käed, mis suvel metsmaasikaid õrrele sätivad. Vaatan lakke, pisarate tagasihoidmiseks surun oma pilgu üles. Ta näeb, kuidas mu silmad läike saavad. Mu armsam naeratab ja avab oma käed: „Kalli mind!”

indulgents – patukahetsus

Ma ei ole kunagi Jumalat uskunud, ent viimastel nädalatel palvetan ma iga kord, kui magama lähen. Eile öösel nägin unes, kuidas ma istusin kirikus. Istusin seal terve öö.

lüümima – läbi paistma

Mingisugune tüdruk nimega Ira oli tema juurde ööseks jäänud. Kaheks isegi. Pakkusin küll välja, et võiksime kohtuda, aga minu palvet ignoreeriti. Ta kasutas chat’is veidralt sõbralikke väikseid naeratavaid nägusid, proovides ilmselgelt midagi kompenseerida. Kui neiu bussile saadeti, kutsus ta mind enda poole teed jooma. Külma südamega läksin. Istusin ta rohelises tugitoolis ja vaatlesin küllakutsujat. Ta tõi mulle tassi kummeliteed. Küsis, kuidas mul läheb, ja läks vastust ootamata avatud ahjusuu ette suitsetama ja venekeelseid meeme vaatama.

Seejärel tuli ta tagasi oma voodile istuma ning hakkas oma väiksest puidust laekast münte koukima. Seal oli ka muid nipsasjakesi, mida ta mulle ükshaaval näitas. Nende seas olid punase niidi sisse mässitud väike papitükk, välgumihkli südamik ja jänese kujutisega rinnanõel. Ta korjas kokku oma raha, mille eest endale õhtusööki osta, ning jäi silmitsema avatud laeka kaanele püsti pandud passipilti. Võttis selle ebaledes oma sõrmede vahele ning tõstis valguse kätte. Aknast peegeldus Tartu viimset suvekuma, mistõttu mina nägin foto tagaküljel pikkade juustega noore naise kuju. Noormees vaatas pilti ettevaatlikult, naeratas. Tema käsi väreles justkui mõeldes, kas näidata seda passipilti mulle või ei. Südant läikima ajava julmusega pööras poiss foto ümber. Seal ei olnud ta ema.

Koos esimese valusa hoobiga kuulsin avatud aknast oma sõprade rõkkavat naeru – imetabane juhus. Korjasin kokku oma koti ja teksajaki ning tormasin õue, kus ma nad Kasekese poe juures kinni nabisin. Nad läksid majaga hüvasti jätma. Selle laguneva maja katusele jätsingi valu, mis oli mu keha äsja kägarasse löönud.

mültuma – kinni kasvama (soo, järve kohta)

Leidub hetki, mil silmad lähevad kibedat vett täis ja küüned suruvad peopesadesse teravaid jooni. Näiteks siis, kui istusime veranda trepil. Vaatasin ta peenikesi, tööst puutumata randmeid, ilusaid, sirgeks lõigatud, mullatooni juukseid, tundsin ta puudutuse kuju, isegi kui meie naharakud ei kohtunud. Ootasin naeru. Kannatasin julgelt, sest ma olen juba suur tüdruk ja pean sellistes olukordades hakkama saama. Julgemata mulle neid sõnu selgepiiriliselt voolida, teadis mu süda, et me oleme läinud eri teed pidi.

hõllandus – igatsus

Kui palju kordi olen mõtetes kirjutanud pikki e-kirju, mis jäävadki ripnema? Lihtsalt – et ta teaks mingeid asju, saaks minust aru. Ma ei teagi tegelikult, mida täpselt ta teadma peaks. Et ma olen olemas? Et ma mõtlen ta peale? Et mis? Et mu õe poiss-sõber on ikka veel oss ja maailmas leidub häid filme, mida soovitada?

tiisu – kass

Nutsin tööl klaviatuuril edasi klõbistades ning hiirega õigetesse kohtadesse rihtides. Mitte selle pärast, et tal on uus tüdruksõber, sõna, mida mul on hirmraske temaga üldse seostadagi, vaid seetõttu, et neil on uus kass. Gus, kuus kuud vana. Mulle saadetud fotol lamab ta kelmikalt keset elutuba.

vira – sära, virvendus

Ma ei ole see inimene, kes Jumalast tuge otsib. Küll aga peale meie suurt tüli ja lahkuminekut palusin ma kedagi, kes kuuleks ja aitaks. Küsisin armastust, tahtsin, et ta tooks mulle armastust. Järgmisel päeval istusin ma nutetud silmil veranda trepil, suutmata tõsta pilkugi. Ühtäkki kääksatas värav ja sealt ta tuli: mu oravapatsiga armsam astus pika sammuga mu kõrvale istuma. Oli päike ja roheline suvi. Ta võttis mul ümbert kinni. Ütles vaid, et ma ei nutaks.

käänama – nurjama

Me ei olnud teineteist mitu päeva näinud. Igatsesin teda hirmsasti, mistõttu käisin H&M-is ning ostsin samasuguse pusa, nagu tema alati kannab. See on selline lohmakas must kapuutsi ja esitaskuga dressikas. Juhtusime Estonia peatuses kokku saama, mõlemal seesama must pusa seljas. Ta silmad olid kassiallergia tõttu paistes, ent tuju maaniliselt ekstaatiline. Ta hüples ringi, tahtis mind muudkui suudelda, lollitas, pigistas mu tagumikku ja tahtis mulle hirmsasti välja teha. Jalutasime ringi ja otsisime kohta, kus kooki süüa. Ta ostis mulle kalli magusa Napoleoni koogi ning veelgi absurdsema hinnaga rohelise tee, makstes viiekümnesega. Mehi teeb raha alati enesekindlamaks ja tõstab nende tuju. Ta tahtis ägedasti tähistada. Seda, et algas uus kooliaasta. Seda, et me kolisime mõlemad Tallinna. Esimest korda terve meie suhte jooksul, mis jooksis tollal oma seitsmendat elukuud, ütles ta välja selle, mis oli mulle enim haiget teinud: „Mul on hea meel, et me oleme nüüd mõlemad siin – uues linnas, uues koolis – ja saame seda tähistada. Mul on kahju, et see pole päris nendel tingimustel, mida sina tahtsid, aga meid ootab ees ilus tulevik.” Siis võttis ta tordikahvlile koogi, mina enda omale ka, ning ta lõi oma tükiga minu oma.

sirevil – pikali

Kella viie paiku kadus mu unevarruka haare, sest nutt tikkus silma. Ma ei taha tema ees nutta. Läksin koju. Võtsin Rääbu, kes jäi mind verandale ootama, endale kaissu. Voodis oli ruumi ja kodust turvatunnet. Kass tuli mu rinnale ning jäi nurrudes tukkuma. Mina aga ei suutnud uuesti magama jääda, lamasin voodis selili, vahtisin udust lage ning mu nägu kattis märg vaevatekk. Olin terve päeva voodis, kuni mu hea sõber mind sealt kättpidi välja tiris.

Võtsime suuna jõe äärde. Alguses kraapisime lihtsalt tenniseid vastu vihmamärga Emajõe liiva, moodustades ringe ja ebamääraseid kujundeid, siis aga alustasime oma mitmetunnist rännakut mööda väikest sissekasvanud rada. Sammusime mööda suvelõpu lopsakat taimestikku, mis hiljaaegu rohket vett oli saanud. Meie tennised said kiiresti märjaks. Niisamuti püksid ja kampsunid. Mis sest, et meie retke idee sündis kohapeal, ei heitunud samm külmast veest ja uduhämarast ilmast. Nukrust haarasid mu kehast angervaks, põdrakanep, naistepuna ja lokkav pilliroog, jättes maha märja pai.

olbama – jälgima

Peas kummitavad Margiti sõnad: „Ma ei mõista, mida sa temas näed.” Täna Sveta baarist mööda kõndides pomises pikk noor mees endamisi: „Nagu Narvas kõik see siin… kakskümmend aastat tagasi.” Tol hetkel tema sammuga ühes liikudes, käest kinni, õlg õla kõrval, sain ma aru, kui eksootiliselt moodne see on – meie suhe. Kogu see post-soviet’i värk on ju praegu nii hip ja lahe. Ta on minu moeaksessuaar.

noobuma – saatusele alistudes leppima

Autosõit. Kuulame Dagö pulmalaulu. Mul on peas valge pärg ja seljas puuvillane hele pluus. Vaatan kõrgele silmanurka, et read „ …ja algab abielu” mind nutust pooleks ei kisuks.

sõupima – ammutama

Olen kaks päeva teda vahtinud, proovinud endasse ahmida ta lõhna, leida võimalust puudutamiseks. Eile istusin diivanil ja tema lamas mu ees. Vaatasin ükskõikselt oma Instagrami uudisvoogu, samal ajal piieldes ta aeglaselt üles ja alla liikuvaid puusanukke. Kõik teised olid juba magama läinud. Nii me seal külitasime, vaikuses ja pimeduses. Ühel hetkel ta avas silmad ja vaatas mind. Küllap oleksimegi jäänud niimoodi kleepuvalt teineteist vaatama, aga minu häbi takistas mind. Ta ei vihka mind, seda julgesin juba arvata. Sellegipoolest on temas midagi, mis tähendab vaid üht – ta on edasi liikunud. Ma ei mõista, kas ma olen temasse ikka armunud või minuni on jõudnud taipamine, et olen temast ilma jäänud.

nide – seotis, kokkukuuluvus

Leidsin biojäätmete konteineri kõrvalt hiiglasliku kimbu roose. Lugesin saagi üle – kolmsada õit. Tassisin buketi koju, hoolimata sellest, et suvi rõkkas liiga palavalt ja kimp ise kaalus pool minu kehakaalust.


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Doktor Leossimi telefoniraamat

„Piip, piip, piip,” kostis kõrva äärde tõstetud telefonist. Näis, nagu keegi ei mõtlekski vastata. Liisi tundis, kuidas iga järgnev kutsuv toon suurendas ärevust kogu tema kehas. Miks keegi juba ometi…

Hetki haugide hingeelust

Baari uks paiskus ristseliti lahti ja trobikond mehi valgus sisse. Järsku olid kõik kohad higihaisu ja jäsemeid täis, tundus nurgalauas istuvale vanamehele. Ta polnud ammu nii palju inimesi korraga näinud.
„Õu,…

Aeg on sinist värvi

Sel aastal põlesin igal ööl koos ühe kauge ereda tähega ja ärkasin uue südamega, mis söepuru keskel tuksles. Uhiuus keha kasvas südame ümber alles selleks ajaks, kui ema juba neljandat…
Looming