Tere, I. K.!

Tere, I. K.!

Nii tavaliselt algavad meie vestlused – linnas, chat’is, telefonis.

Indrek Koff oskab üllatada. Ta on aktiivne sotsiaalmeedias, ent ühtlasi hästi distsiplineeritud keeruliste tekstide tõlkija. Temaga seostuvad kergus, vimka, nali, aga samas ka püsivus, süvenemine, vastutus. Temast kuuleme palju, ent ometi teame temast suhteliselt vähe.

Jah, ta kirjutab suurtele ja väikestele, ta on tõlkija ja frankofiil, teda köidab teater ja ta mängib trompetit.

Meie tavapärane suhtlus pöörleb ümber kirjandusfestivali HeadRead, kus oleme toimkonna liikmed juba ligi kümme aastat. Indrek jagab asjalikke soovitusi prantsuse kirjanduse ja lastekirjanduse kohta, sekka teater ja muusika. Tema ja Jan Kausi vahelised spontaansed humoorikad dialoogid tagavad hea tuju kõigile ja loovad meeldiva tööõhkkonna.

Tõlkijana on Indrek tõeline töömesilane, aga ta on ka raamatu „Eestluse elujõust” autor ja populaarse lavastuse „Stiiliharjutused” üks näitlejatest. Ja perekonnapea, nelja lapse isa, mida ta oma esinemistel ikka rõhutab.

Kui võimas on ta töö mõju, nägin oma silmaga festivali „Hullunud Tartu” kuluaarides. Oli aasta 2016, osalejad einestasid, kui Indreku juurde astus üks noormees:

Vabandust, kas teie olete Indrek Koff?

Jah, olen.

Kas tõesti? Milline rõõm!

Oih, ei oska selle peale midagi vastu öelda.

Ah, mis te nüüd. Tulin lihtsalt ütlema: suur-suur aitäh teile suurepäraste tõlgete eest. Teie tõlgitud prantsuse romaanid on meisterlik töö, puhas kuld! Minu suurim lemmik nende seas on Michel Houellebecq.

Üritasin rääkida Indrekuga niimoodi, et jõuda naljadest kaugemale. Nagu näha siinsest vestlusest, lubas lugupeetud literaat sellel ka sündida. Jutuajamine toimus augusti esimesel poolel.

IGOR KOTJUH: Tead seda nalja, et Eestis on vähemalt kaks kirjanikku, keda on keeruline guugeldada, sest viited viivad mujale? fs – flight simulator, Koff – long drink. Kui aga rääkida tõsiselt, ole hea, jutusta, kust pärineb selline kaunis nimi, lakooniline ja soliidne. Kas pead sageli täpsustama kirjapilti: et ikka kahe f-iga lõpus, mitte kohv?

INDREK KOFF: Aastate jooksul on mulle kogunenud palju üpris naljakaid nimeversioone, sest inimesed tõesti ei oska sellist nimekuju oodata. Olen mitmesugustes dokumentides ja kirjades esinenud kui härra Kopp, Kõpp ja Kipp, kord lapsena sain rahvastepallivõistlusel diplomi, millele oli kirjutatud Indrek Off. Prantsusmaal sai minust kord Monsieur Le Koff. Ja nii edasi. Mõne aasta eest võtsin asja kätte ja kaevasin end kirikuraamatutesse, kus liikusin otsest isaliini pidi tagasi nii kaugele, kui see maarahva puhul võimalik on. Sain teada, et mu juurikad on pärit Suure-Jaani metsade vahel asuvast Juurika talust ja et nimekuju Koff ilmus liignimede panemise aegu – nähtavasti lihtsalt mõisniku peast. Tõe huvides peab ka ütlema, et kuivõrd enamik eesti perekonnanimesid on ainukordsed, Koff aga esineb minu teada vähemalt kolmel „suguharul”, kelle vahel ma otsest sugulust tuvastanud ei ole, siis on mu nimi tegelikult üsna levinud ja harilik.

I. K.: Seoses su originaalse loominguga huvitab mind eelkõige sõna „eksperiment”. Töötad klišeedega, pead lugu eksperimentaalsest kirjandustöökojast Ouvroir de Littérature Potentielle (OuLiPo), balansseerid kirjanduse ja teatri, proosa ja luule, kirjanduse ja mitte-kirjanduse vahel. Kuidas avastasid enda jaoks kirjutamise? Kuidas tulid n-ö mängulise kirjanduse juurde?

I. K.: Kas kirjandus kui niisugune polegi mitte üks suur ja segane mäng? Kirjanduse juurde tulin juba väikesena, lugesin üsna palju ja elasin suure osa ajast mingites fantaasiamaailmades. Mulle näiteks meeldis väga sõda mängida, aga mitte nii, et vastaskaevikus oleksid teised poisid ja tüdrukud, vaid kujuteldava vaenlase vastu. Ühest küljest oli see vist turvalisem, teiselt poolt aga pakkus võimaluse tekitada iseendale närvikõdi ja kogeda päris äärmuslikke elamusi. Nn täiskasvanute kirjandust hakkasin lugema seltskonnas, mille keskmeks oli tollane keskkoolipoiss ja tulevane kunstnik Andrus Joonas. Sütevaka kirjandusõpetaja Elma Künnapas ja vaimsete huvidega koolikaaslased tõukasid mu veel sügavamale raamatutesse ja enam pole ma sealt korralikult välja saanudki.
Eksperimentaalse kirjandusega on niisugune lugu, et ma ei tea päris täpselt, mis see niisugune on (ikka selsamal põhjusel, et pean kogu kirjandust paigaks, kus vabadus on täielik), ja kui mingi aimus ehk ongi tekkinud, siis teadlikult valinud ma seda küll ei ole. Või kas ma üleüldse olen midagi valinud? Enamasti on tunne, et ekslen mingis hämus, kus aeg-ajalt aimub pisut selgemaid vorme – ja neist siis olen kinni haaranud, püüdnud voolida neist võimalikult terviklikke tekste. Võib-olla on mu aju lihtsalt niimoodi ehitatud, et ei oska toota „traditsioonilist” kraami?

I. K.: Su teosed on kontseptuaalsed, neil on üks keskne idee, mille tahad läbi katsetada ja ellu viia. Vene kirjanduses tegid 1970–1980-ndatel taolist tööd keele kallal Lev Rubinštein, Dmitri Aleksandrovitš Prigov, Vladimir Sorokin. Saan aru, et frankofiilina lähtud eelkõige Raymond Queneau tekstidest. Ent siiski on huvitav, kelle kontseptuaalsed tööd, artiklid ja ilukirjanduslikud teosed on sulle veel korda läinud.

I. K.: Lev Rubinšteini kartoteegid on mulle tõepoolest väga armsad. Huvitav on, et ma ei oska neid nautida mõistusega, vaid lähtun pigem kõhutundest. Ma ei ole eriline mõtleja, ei pea vajalikuks ega viitsi asju väga põhjalikult mõtestada, lahti seletada. Teoreetilist kirjandust ei loe peaaegu üldse. Ma hindan kirjanduse puhul ennekõike ikkagi seda, kuidas tekst minu peale mõjub. Need kartoteegid tekitavad tunde, et ma olen kodus.
Marguerite Durasi „India Song” ei mõjunud koduselt, aga vaimustas küll. Või vapustas. Miks, seda ei oska ma siiamaani seletada. Sinu küsimusega seostub aga see, et žanrimääratluseks on Duras ise pakkunud „tekst, teater, film”. Ei saa välistada, et see oli esimene teos, mis pani mind mõtlema: kirjandusel ei ole piire. Ja žanri mõistel pole erilist tähendust. See on vajalik teadusele ja ehk ka kriitikale (ehkki miks peaks?), aga kirjanik ja lugeja võiksid jääda puutumata. Mida vähem piiranguid, seda ehedam on loomise ja loomingust osasaamise kogemus.
Mis kirjutamisse puutub, siis ei saa ma küll öelda, et lähtuksin konkreetsetest eeskujudest. Tõsi, Queneau „Stiiliharjutused” või ka näiteks Padget Powelli küsimustest koosnev raamat „The Interrogative Mood: A Novel?” on mulle väga korda läinud, aga mulle tundub, et mu enda ideed tulevad kusagilt mujalt. Pealegi käib nende kirjapanemine mul üldiselt nii suure hooga, et kõik muu ununeb.

I. K.: Kirjelda palun, kuidas see „suure hooga” kirjutamine mõjutab su rutiini.

I. K.: Õigupoolest mul korralikku argirutiini polegi: selle eest on seni hoolitsenud lapsed ja muidugi ka mu enda korrapära hülgav loomus. Mõnikord siiski häirib kirjutamine sedagi vähest. Mäletan, et kui „Eestluse elujõust” hakkas ennast suure survega kaane alt välja pressima, siis käisin mitu nädalat märkmikuga ringi ja vehkisin mõne minuti takka kirjutada nagu poolearuline, mõnel korral (näiteks ühes pulmas) palusid lapsed, et ma ometi järele jätaksin, sest inimesed hakkavad juba imelikult vaatama. Tavalisem on küll see, et võin mõneks ajaks muutuda klassikaliseks „hajameelseks professoriks”. Lähedaste õnneks pole mu kirjatükid pikad ja see äraolek ei kesta kaua.

I. K.: Just tahtsin küsida „Eestluse elujõust” kohta… Svetlana Aleksijevitši Nobeli preemia pani jälle arutlema kirjaniku rolli üle. Kas kirjanik on lugude koguja ja koostaja või n-ö oma teksti kirjutaja. „Eestluse elujõust” ja Indrek Koff, kuidas mõistad oma rolli selles teoses? Kas uus aeg nõuab uut hüsteerilist traktaati?

I. K.: Nobeli preemia paneb ju enamasti arutlema ja see on väga hea. Inimestele on vaja meelde tuletada, et kirjandus eksisteerib ja on oluline! Muide, kas Bob Dylan on siis luuletaja või ei ole?
Kas ei ole mitte nii, et kõik lood on juba nagunii olemas? Muidugi on tähtis, et kirjandus räägiks lugu, aga meenutagem Kogujat: ei ole midagi uut siin päikese all. Kõik on juba olnud, kõik on juba leiutatud, inimese peast ei saa tulla midagi tõeliselt enneolematut. Niisiis jääb kirjaniku osaks ennekõike ikkagi olemasolevale põhimeloodiale variatsioonide loomine. Ja selleks on tarvis leida oma hääl.
„Eestluse elujõust” on tekst, mille puhul autorlus ei ole mu meelest eriti oluline. Ma sikutasin need laused välja oma elust, oma verest, aga kindlasti pole ma ainuke, kes on neid kuulnud ja suurt osa neist ka lausunud. Kaks teksti sisse paigutatud monoloogi pole samuti teab mis erilised ega originaalsed, vaid mõeldud toetama ümbritsevat tervikut, seda pisut struktureerima ja sellega harmoneeruma. Midagi on see eesti inimeste kollektiivsest alateadvusest kaevandatud lausekogum puudutanud – ja mulle endale on kõige tähtsam, et raamatuke on mõtlema pannud väga erinevaid inimesi, sealhulgas selliseid, kes muidu üldse raamatuid ei loe.
Teine, mis mulle suurt rõõmu tegi, oli raamatuga kaasnenud segadus ja mõningane pahameel: mis see sihuke on? Kellele seda tarvis läheb? Kas see peab siis nüüd luule olema või? Mina näiteks ei tea siiamaani, kas on või ei ole. Ei taha ka teada. Eesti rahva eriliseks saavutuseks pean seda, et meie ühislooming pealkirjaga „Eestluse elujõust” leidis „Loomingus” mainimist nii luule-, proosa- kui ka draamakirjanduse aastaülevaadetes. Mulle tundus, et see illustreeris omal tagasihoidlikul moel seda mõtet, et žanr kui niisugune on üks kunstlik moodustis, mida on vaja vaid vähestele.
Kas rahvas vajab uut hüsteerilist traktaati või mitte, seda on küll raske öelda. Kas seda esimestki vajati? Juhtus lihtsalt, et see tekkis, ja mõnele see siis midagi ka pakkus. Aga päriselt vaja on inimestele ilmselt midagi muud kui kirjandust. Pealegi, ka kirjanduses vajadused muutuvad, iga põlvkond otsib oma. Võib-olla vajatakse praegu hoopis uut eepost? Uut arvutimängu? Uut lihtsust? Uusi kalambuure? Või hoopis uut reaalsust?

I. K.: See võib olla mu subjektiivne mulje, aga mulle tundub, et su originaallooming (pean silmas teoseid täiskasvanud lugejatele) mängib erinevate kirjandusvormidega, ent esikohale seab luule. Seejärel tuleb draama. Ja siis proosa.

I. K.: See võib jälle olla minu subjektiivne mulje, aga mulle tundub, et päris nii see ei ole. Kui nüüd žanrite juurde naasta ja eeldada, et need on ikkagi olemas, siis pean alustama sellest, et täiskasvanud lugejale suunatud proosaga olen õigupoolest vähe tegemist teinud, selle koha pealt on sul tuline õigus. Võib-olla väldin proosat alateadlikult, sest pole kindel, kas saan sellega hakkama? Ei tea.
Luule ja draamateksti vahekorraga on aga see lugu, et ma ei oska neil õieti vahet teha. Enamik mu tekste paigutub kuhugi halli alasse, need pole õieti ei üks ega teine. Olen kirjutanud luuletusi, mida on raske lugeda, aga kerge kuulata. Olen kirjutanud draamateksti, mis mõjub luuleliselt. Usun, et mu kirjutistes (ka teistes peale eespool nimetatud hüsteerilise traktaadi) on küllaltki palju suulisust – kirjutades kuulen iga lauset, iga tekstijuppi kusagil sisimas nii, nagu ütleks keegi selle kõva häälega välja. Kui ei kuule, võin kahtlustada, et miski on valesti. Siis loen jupi endale valjusti ette ja püüan aru saada, mis on viltu ja kuidas seda oleks võimalik õigeks ajada.

I. K.: Räägid enda loomingust üsna delikaatselt. Kas väikse naljaga (à la mis ma, hädine inimene, oskan öelda) või pöördudes retooriliste küsimuste poole. Võib-olla kaitsed niimoodi enda know-how’d. Küsin teistmoodi. Lõpeta lause „Kirjandus on…” Ja lisa väike põhjendus juurde.

I. K.: Kirjandus on see, kui üks inimene üritab midagi kirja panna ja selle kaudu teise inimese peale kuidagimoodi mõjuda. Kirjandus on suhtlus. Kirjandus on vabadus.
Aga vabadus tähendab ühtlasi kuhjaga vastutust. Kirjutajal peab olema midagi öelda ja ta peab leidma selle „millegi” päraleviimiseks õige hääle.
Oskusteavet, mida kiivalt endale hoida, mul kahjuks või pigem õnneks ei ole. Alustan iga raamatu kirjutamist nullist, võtan vastu signaali, mis tuleb (naljaga pooleks öelduna) kusagilt kosmosest, ja üritan selle niimoodi teksti vormi valada, et ise ei peaks pettuma.

I. K.: Oled tõlkijana avaldanud mitukümmend raamatut prantsuse ja viimastel aastatel ka portugali keelest. Su tööd on kõrgelt hinnatud, näiteks 2016. aastal tuli tunnustus Prantsuse Vabariigi kunstide ja kirjanduse rüütlikraadi ordeni näol. Kuidas hakkasid tõlkima? Mille järgi valid autoreid ja teoseid?

I. K.: Tõlkimise juurde sattusin varakult, kohe ülikooli alguses. Õppisin Tartus prantsuse keelt ja kirjandust ning tõlkimine oli meie õppekava lahutamatu osa. Sain päris kähku aru, et tahan sellega põhjalikumalt tegelda. Ja umbes teisel kursusel tekkis mul võimalus pakkuda mõni raamat Varraku uude sarja „Ajalugu. Sotsiaalteadused”. Mis siis ikka, noore mehe ülbusega valisin välja Claude Lévi-Straussi „Nukra troopika”. Huvitav on see, et kahetsema ma seda otsust ei pidanud, ehkki töö selle tõlke kallal kestis umbkaudu viis aastat ning oli täis valu ja vaeva. Aga see oli minu tõlkekool. Tollal tõlkimist teisiti õppida ei saanudki, ikka läbi tegevuse ja heade toimetajate käe all.
Kuivõrd ma elan puhtalt kõhutunde järgi ja mõtlen (ette, taha, järele) üsna vähe, tahaksin öelda, et autorid ja teosed valivad pigem minu – ses mõttes, et kirjastusele ütlen jah-sõna (või koputan ise uue plaaniga kirjastuse uksele) ainult siis, kui raamat on mulle sügavalt korda läinud ja mulle tundub, et selle saabumine eesti kultuuri- ja keeleruumi teeb meid rikkamaks.

I. K.: Tõlkija läheb tõlgitava autori maailma, astub temaga dialoogi. Claude Lévi-Straussi püüd leida ühismustreid erinevate ajastute ja rahvaste vahel, Michel Houellebecqi pessimism tänapäeva Euroopa suhtes… Praegu on fookuses Venemaa julm sõda Ukrainas ning vilksamisi Türgi-Iraagi, Serbia-Kosovo, Hiina-Taiwani, Aserbaidžaani-Mägi-Karabahhi pinged. Mis on juhtunud maailmaga?

I. K.: Tõlkija peab tõepoolest autoriga kuidagiviisi dialoogi astuma, muidu ei saa ta oma tööd teha. Aga dialoog võib tekkida kõikvõimalikel tasanditel ja leida väljendumiseks ka üpris kummalisi nurki. Autori ilmavaadet ei pea tingimata omaks võtma, sellega võib haakuda mitutpidi. Houellebecqi puhul näiteks hindan kõige rohkem hoopis tema süsimusta huumorit, mis on kohati tõesti ikka pööraselt naljakas. Pessimismi kõrval näen peaaegu igas tema raamatus ka mingit äraspidist optimismi (TAIMEDE TRIUMF ON TÄIELIK!), õnneliku lõpu võimalust – keegi ei ütle ju, et lõpp peab olema õnnelik just praegu ja just meile siin.
Sinu küsimuse teise poole juurde tulles… Jah, maailm võib tunduda üks kole koht, aga samas on see ju otsast otsani ilu täis. Juutidel on pärimus, mille kohaselt inimeste seas on alati 36 õiglast, lamed-vovnik’ut ehk varjatud pühameest (aga miks mitte ka pühanaist), kelle vagadus ja headus hoiavad maailma püsti. Nad on tagasihoidlikud inimesed, ei tüki esile ega pruugi ise teadagi, et just nemad aitavad maailma kuristiku servalt tagasi sikutada. Ilus mõte! Meile siin tundub, et ajad on hirmsad ja et lõpp on enneolematult lähedal (sa ei maininud võimalikku kliimakatastroofi ega ohtu, et ressursside kokkukuivamise korral võivad inimesed üksteisele kõrri karata). Aga jubedusi on ikka olnud, võtame kas või kaks ilmasõda. Taevast sadas tuld ja tõrva, elu ei maksnud punast krossigi. Inimeste peale visati tuumapomme. Mõlemal korral suutis inimkond ennast juukseidpidi kohutavast jamast välja tirida. See läks väga napilt. Ma olen mõelnud, et äkki nendel aegadel on lamed-vovnik’ud teinud suitsupausi. Loodan, et seegi kord ei jää nende paus liiga kauaks kestma ja et nad jõuavad õigel ajal palve uuesti üles võtta.

I. K.: Ilus vastus! Pärimusest on kohane tulla lastekirjanduse juurde. Miks pead tähtsaks kirjutada lastele? Kuidas leiad lastega ühised teemad ja sobiva keele?

I. K.: Kui keegi lastele ei kirjutaks, siis oleks kirjandus võimatu. Elu oleks sel juhul vist samuti võimatu, sest inimene vajab lugusid nagu õhku, aga kui ta ise sellest aru ei saa ja lugude tarvitamist lapsest saadik ei harjuta, siis ta kasvabki kuidagi… kängu. Räägib ja mõtleb toomisest ja viimisest, aga seest on tühi, vaata et sureb lõpuks veel äragi.
Tegelikult kirjutan ma lastele ennekõike sellepärast, et nad meeldivad mulle. Nad on inimestena täiesti avatud – ja siin kohtub kirjandus kui kõigi võimaluste ja vabaduste kuningriik oma ideaalse publikuga. Ma ei tea, millal ja kuhu kaob suuremast peast loovus, avatus ja huumorimeel, aga tihtipeale kipub see nii minema. Lapsena on need peaaegu igal inimesel olemas, aga teismeea keerdkäikudes toimub mingi traagiline nihe või sumbumine. Loodetavasti on sõltumatud Šveitsi teadlased selle küsimuse lahendamisele juba lähedal, sest ausalt öeldes ei kannata selle asjaga enam kuigi kaua oodata!

I. K.: Lastekirjanduses on sul oma evolutsioon, jõudsid proosast luuleni. Jah, narratiiv jäi alles, ent tulid juurde riimilised avastused. Kujutan ette, et luuleraamat „Kuhu lapsed said?” tähendas sulle palju musta tööd. Palju õnne suurepärase tulemuse puhul!

I. K.: Aitäh, Igor, aitäh. Riimi juurde viis mu tõepoolest ränk töö, mida üha edasi vihun. Tõlgin nii hästi ja kiiresti, kui vähegi suudan, Jean Racine’i klassikalist värssdraamat „Phaidra”, ja selle juurde jõudmine on mu elu kõvasti muutnud. Esiteks sain aru, et riimilisse luulesse ei pea tingimata sündima, vaid et sellesse on võimalik ka sisse kasvada. Vähemasti olen selle protsessiga algust teinud ja loodan, et need püüdlused kannavad vilja. Teiseks olen hakanud riimilise luule maailma varasemast põhjalikumalt avastama ja palju-palju kõrgemini hindama.
„Kuhu lapsed said?” aga oli puhas rõõm. Ei mingit roppu tööd! Selle raamatu värsid sündisid suure lusti ja kergustundega. Kõndisin mööda Tallinna ringi, märkmik taskus, ja ootasin neid nagu Nuuskmõmmik oma kevadelaulu. Kui nad riburadapidi kohale jõudsid, mõjus see tõesti õnnestavalt ja helgelt.

I. K.: Ma olen nii sinu kui ka su abikaasa Eva raamatute austaja. Üks perekond, kaks loojat, Eva käest küsiksin täiesti teistsugusid küsimusi. Tal on oma tee kirjanduses, omad teemad ja teostused. Kui palju te arutate üksteise loomingulisi plaane? Kui palju te kasvatate üksteist kirjanduses või kas toimub see iseenesest, kui kodus on palju raamatuid ja väljas kirjanikest sõpru?

I. K.: Minagi olen Eva raamatute suur austaja. Loomulikult arutame omavahel tööasju väga põhjalikult! Kui oskame, anname nõu, kui ei oska, siis saame teineteise loomingust niisama rõõmu tunda. Eva on kõigi mu tekstide esimene, tundliku ja kriitilise silmaga lugeja, tänu temale olen pääsenud nii mõnestki piinlikust olukorrast, ta on aidanud mul omaenese tekste selgema pilguga näha ja need paremaks teha, enne kui kirjatükk või -käkk trükipressi alla läheb. Loodetavasti on Evalgi minust väheke tuge ja abi olnud.
Seda ei saa siiski öelda, et me kumbki kõnniksime lõpuni päris oma teed: oleme ju koos kirjutanud kolm näidendit ja neljanda algimpulss on juba leitud, ootame head hetke, et hakata ideed vormistama. Koos kirjutamine on väga kummaline ja samas väga viljakas, kui tähtede seis seda soosib. Mulle tundub, et meie puhul on seni soosinud. Mitte mingil juhul ei tahaks ma draamateksti kirjutada üksinda – teater on väga kollektiivne kunst ja ma usun, et kui see kollektiivsus algab juba alusmaterjali loomise hetkel, siis peaks see lavastusele kui tervikule ainult kasuks tulema.

Aitäh selle vestluse eest, hea I. K.!