Sanna Kartau: „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga”.
Tuum, 2022. 88 lk.

Ma olen alguste ja lõppude usku. Raamatu esimene tekst on kohe luulest, kirjutamisest: „Low maintenance / Unpoem” annaks justkui võtme antiluulesse, mitteluulesse, mis võiks haakuda Nicanor Parra ja meil Eestis muidugi (:)kivisildnikuga. Ja siin on tõesti aimata mingit sarnast taotlust, püüdu – mõtlen puhtalt tekstimaailma loomise tehnilist, julget, räpast poolt, mis võib mõnele lõbusõidule tikkunul kõrvadest ja ninast vere välja võtta.

See on muidugi omamoodi ohtlik – pole ju kedagi, kes ei kirjutaks kirjutamisest, aga see on ka paratamatu, et me kirjutavate ahvidena selle otsa sattume. Siin lööb välja ka autori hirm, haavatavus, mis on vast paremaks võtmeks tollele raamatule kui „antiluule” mõiste: „ma pigistan kujundeid, allun neile, / palvetan nende poole nagu vangikambris, / üksi, jälle. kujundid on sõnakuulmatud, / naeravad näkku. kuskil on see / vähem tõsine. kuskil olen ma / tühjaks pigistamata, ettevaatamatum. [—] kuskil avan ma sahtlitäie sõnu ja kuskil / olen ma mürgi välja sülitanud, ma tõstan / selle teksti oma õlgadelt maha.” (Lk 10–11.)

Säärane sissejuhatus ja järgnev kujundi­tulv andis mulle kätte mingid õhujuured ja haakumised. Esiteks meenus sõber Ivar Sild oma hermeetiliste kujundite ja intertekstuaalsusega. Kõige lihtsamalt seletades – paljud Kartau kujundid on hermeetilised selles mõttes, et ta ei loo teksti­mängu, omamütoloogiat alati tuttavalt, kindlalt, ühiselt aluspinnalt. Mõni kujund, mis on autori maailmas tõenäoliselt realistlikku algupära, muutub lugeja jaoks muugitavaks salalukuks või võimaluseks luua oma tähendusruumi. Intertekstuaalsus tagab aga siiski tolle ühise aluspinna, maailma põimituse läbi tekstide, osaduse.

Mõnes kohas meenus nonde hermeetilisemate kujunditega üks põnevaim praegus­aja autor, Joanna Ellmann, raamatu ilusaimas tekstis „Serenaad kipitavale kurbusele” kirjutab Kartau: „pool-lämbumas värdnägemustest ärkvel / nagu karikakar valgusetuse värvi / selle tühikargaja nimi on tabalukk / tal on prillid mis pilgu värvi­pimedasse lõksu tõmbavad / uttu eksind kõigest-eemal-kasarmu soo keskel karantiinis [—] arulage sa oled arulage / su seitse arulagedat kombitsat roogivad mind / harutavad lahti mu püsivuse poldid su hääl / õitseb nõgesena palun / kingi mulle oma olematus // ja ära tee mind karmiks kurbus / ära karmista mind palun veel” (lk 42–43).

Et siis klaaspärlimäng, poeetiline hüplikkus ja teadlik rohmakus, poeesia pleekinud olemuse käest laskmine (seega siis ikkagi kuidagi antiluule): „Ammu aega tagasi otsustasin ma / suuremõõtmelise elu kasuks       Värvilise, valju / kõhus keerama paneva, keerulise elu kasuks / Kinnismõtted ja vastukäivused põlemas / sitked ja kohutavad [—] Hambad sügaval nädala turjas: selle metslase karje / on mu alalhoiuhümn” (lk 18).

Minu rõõmuks peab ära mainima – mitte et see luule puhul oluline oleks –, et suurtähtede ja kirjavahemärkide kasutamises pole raamatut läbivat olulist järje­pidevust hoomata, kord nii, kord naa, aga ma olen ise alati selle poolt olnud, et reeglid võivad kehtida ka vaid ühe tekstiüksuse, elemendi sees, iga tekst loob kirjutamise hetkel oma maailma… Kujundi üleküllus eeldabki vahepääl selgemat süntaktilist lõhkumist, vahepääl aga voolu vallapäästmist: „Su silmad loopisid täkkeid pimeduses lebavate / siseelundite teravusest. Õlad, muidu vabalt / laotatud ja hingamas, tõusid / pildi püüuhetkeks üles.” (Lk 16.)

Kui 1990-ndate lõpu, 00-ndate alguse soome luule dominant oli Turu parnassi üsnagi mehelik-biitniklik jõur, siis Helsingi uue laine ägedad naised 00-ndate luulest – nt Sanna Karlström ja Saila Susiluoto – tõid mängu mingi julguse, tiheduse, intensiivse modernistliku vaimu, mida näeme ka näiteks Kartau tekstis „Närvipuntratants kolmes vaatuses”. See haakub otseti ka Elo Viidingu luulega, ta jaheda või külma iroonia, halastamatu teravusega, mida Kartau tekstides samuti kohtab. Kui NVN-rongi mainida, siis mu jaoks jääb Elo Viiding alati selleks esimeseks, originaalseks „nooreks vihaseks naiseks”, kuigi tema pea järele­aimamatult omapärast häält ja julgust on hiljem me luules vähem vastu kajanud kui mõnd ekspressiivsemat-realistlikumat suunanäitajat.

Sellise materjali vahel, mis haagib Silla või Ellmanniga (hetkiti meenub ja heiastub isegi Marko Kompuse fantastiline maailm!), on ootamatut realismi ja lihtsust, nagu „McDreamy”, mis on lihtne nagu USA lembefilm, või „Talv” – võimas loodus­kujunditega luuletus, mis kõige muuga siin tekstirägastikus kohe otse ei seostugi… Ning siis järsku vahele puhta juhanliivilikult: „laubakortsud laiad õlad / kohmakus elektrivõlad / hinge­raskus õlujanu / rõõmu taga jahe valu” (lk 22), mis vääriks tõesti Liivi auhinda enam kui mõnigi selle pälvinud tekst. Või siis „lihtsate asjade juurde” laadis luuletus „Mida naised tahavad” või sellele oponeeriv tumedam realism „Kõik on karjuv kohustus”.

NVN-rong oma tänapäevasel, äratunta­val kujul on ka kohal: „Otsin käbenõtket, võimuiharat, rabedat, roppu / Tigedat naist / Rusikate, puusade, igiruužiga naist / Vaistu, paiste, pillavusega naist / Voolava rohmakusega rõkkavat naist // Tahan ringi nikkuvaid, ligi tikkuvaid, ennast rikkuvaid naisi / Vihtuvaid, sittuvaid, pittu-vaid naisi / Itkuvaid, sõtkuvaid, lõtvu­vaid naisi / Paukuvaid, raukujaid, vastu põtkivaid naisi.” (Lk 64.)

Päris lõpu eel tuleb rohkem ka säärast õrna poeesiat, mida nimetaksin hääs mõttes underdamiseks („Alice” ja „Tüümian”). Nõnda et kokku saab stilistiliselt parajalt eklektiline poeetiline valimik ühe noore inimese tekstiradadest. Eklektika ei ole paha, eluaegse Queeni fännina võin ma öelda, et vahel saab jääda endaks, kanda endaks olemist ka lõhkudes järjepidevalt kõiki kolme ühtsuse reeglit, sest need ei kanna meid sellisena. See, et mõnikord on väga põnev lugeda suurepärast debüüti, kus domineerib üks selge ja võimas hääl (Mariliin Vassenini „Horror vacui” tuleb kohe säärase ägeda debüütkoguna meelde või Helena Läksi „Helena läks”), ei tähenda, et teinekord ei taha me juhatet olla piki salarada mõnes võsastikus.

Raamatu keskmine osa on kandev – järjestikused luuletused „Issi”, „Viina­värin” ja „Vetikaõed” loovad valusa, kriipiva fooni, mis hakkab põhjendama esimeses tekstis esitet kirjutamisprobleemi ja haavatavust. Lugemise kaudu tänapäeva inimsuhteid ja sugudevahelist tasakaalu(tust) kujutada on lihtne, aga vägev mõte: „Külm hakkas. Mina lugesin Audre Lorde’i, / sina James Baldwinit. / Mina Doris Lessingut, / sina Roberto Bolañot. / Mina Adrienne Richi, / sina Don DeLillot.” (Lk 34.) Lugemise teema on tänapäeva luules üldse võluv (võluvam kui too paratamatu kirjutamise teema): ma pean alati õigeks tunnistada, et me ei tule tühjusest, ei kirjuta tühjusest, iseenese lõpmatust andest, vaid me tuleme loetud tekstidest. Näiteks dialoog Louise Glückiga (ja kõik muud viited, mis ma maha magasin) on imeilus: „Sonnenallee. Me uuristame / üksteise kehadest luid välja, imeme / need üdist puhtaks – krudisevad kõhred / kui õudukate traktaadid. / Ma hääletan selle sõja poolt / oma kehaga, ma hääletan, laiali jaotatud kui / maailm peeglites. Ma nägin, / kuidas sa armide servasid leida püüdsid, / karusüda.” (Lk 38.)

(Sellest tekstist tuleb ka raamatu päälkiri: pean pihtima, et see küll võlub mind, köitis kohe alguses, aga kas ta pole praeguses maailmas ja olukorras natuke eksitav? Teisalt, vahest oli see juba enne paigas, kui kõik pilbasteks pudenema hakkas? Kust mina seda tean? Ühesõnaga – ma pole praeguses olukorras kindel, kas sel raamatul on hää ja õige päälkiri. Muidu, teistes oludes, olnuksin tollega igati päri.)

„Õnnistuslaulus” on korraga kohal piiblitekstide vaim ning Allen Ginsberg: „Õnnistatud olgu kastreeritud hinge­torud ja / õnnistatud olgu mu jääkapp-aju, mis jätab / igaveseks tallele solvanguna sõnatud silbid!” (Lk 54.) Aga siin on ka lihtsa­maid-kodusemaid viiteid, mille taga kummitab veel midagi tuttavlikku, kätte­saamatut ja imeilusat: „Jõest saab järv, millel bambu­sest laevaga / uppuma asun. Su laul / kummitab kummitab kummitab mind. Kael / sügeleb surematuse ja surelikkuse vahel valides.” (Lk 14.)

Nõnda kulgeb see valus laul inim­olemisele läbi raamatu tõusvas joones. „Spirituaalsuses” on miskit külmust, eloviidinglikku irooniat, aga siiski ka siirast astumist mingi vaimse-valusa kogemuse poole. Sellele järgnev „Kas me pole mitte kõik hüpnotiseeritud sellest, kui pimedaks ikka minna võib?” (pean tunnistama, olen salajas ülipikkade laulupealkirjade fänn) mõjub mulle nagu hümn, ood kaduvikule ja ilule ja kõdule: „laulsin kaasa kui mandrite lihked / maas musti kaevikuid lahti murdsid, / kui kured ja tihased õhust sukeldusid / ja nende pisikesed koljud märjalt / vastu kanjoneid raksatasid, / kui pilved rähklesid punaselt / surnud poega­dega, surnud armukeste või / surnud lindude kiljatustes. // ma laulsin kaasa, / metsikutes plahvatustes kurja rõõmu täis / nii palju mäda! nii palju viha!” (Lk 48.)

Kui ma ütlen vahel „rohmakas” või „eklektiline”, siis ma ei mõtle seda halvasti, sest luuletajana on mu jaoks siia peitunud seisund, kuhu tagasi tahaks – olla laps, kes on vaba, kes ei tea ega peagi teadma, mis on luule, kuidas seda täpselt „peab” tegema, ja julgeb seepärast eksida, ta mängib, ta lammutab ja lõhub: „ma tegin ukse ise lahti, et raudukse hallile värvikorrale / sissemurdmise jälgi ei jääks / sissetungijal oli kaasas väike          jõõrane püstol, / millega lahtist ust tulistas / kallas lillele vett ja pühkis hirmuhigi käisega maha / ise naeratas laialt nagu tal ainult head plaanid oleksidki” (lk 62).

Raamat on pühendatud õdedele. See on hää, ilus pühendus, mis muidugi püstitab ka küsimuse: kas mina olengi tolle raamatu õige lugeja või saan seda olla? Ütlesin ennist, et olen alguste ja lõppude usku. Kui poleks seda raamatut, neid küsimusi, seda tihedat kudedevõrku, millest too tekstistik koos seisab, siis poleks seda teadmist, seda tõde(mist), mida viimase teksti „Tants” keskel kohtame: „Mõni sünnitus, mõni ohverdustants – / meie elu on üks suur / ohverdustantsude istutamine, / üks suur vigade ja kuulide puusalt tulistamine.” (Lk 82.) Annaks jumal meile nii palju nii ilusaid vigu…