Hanna Kangro: „Klaaslagi”.
Tänapäev, 2025. 218 lk.
Varauusaegses Euroopas levis psüühiline pettekujutelm nimega klaasiluul (glass delusion), mille puhul inimene tundis, et tema keha või osa sellest on tehtud klaasist. Ühe hilisema ja paremini kirjeldatud juhtumina on teada selle esinemine Baieri printsessil Aleksandral (1826–1875). Ta elas uskumusega, et oli lapsena klaasist klaveri alla neelanud, ja kartis, et hoolimatud liigutused või läbikäimine teiste inimestega võiksid selle katki teha ning klaasikillud tema sisikonda vigastada. Tema elu oli eraldatud ning piiranguterohke.
Mõtlesin selle obskuurse loo peale Hanna Kangro debüütromaani „Klaaslagi” lugedes korduvalt. Teose pealkiri on küll mõiste, millega kirjeldatakse ühiskondlikke nähtamatuid piiranguid, kuid romaanis jutustatud lugudes joonistub ilmekalt välja arusaam, et klaaslagi on ka sisemine, seotud arusaamaga oma väärtustest ja võimetest (mida omakorda on kujundanud pere, ühiskond ja elukogemus). Justkui oleks iga naine millalgi lapsepõlves alla neelanud klaasist klaveri ning sunnitud terve elu seda eneses kandma. Sellises olukorras ähmastub piir enese kaitsmise ja karistamise vahel. Isegi kui tegu on pettekujutlusega, tuleb olla ettevaatlik, sest me ei tea, mis klaveri purustamine endaga kaasa toob.
„Klaaslae” lugusid läbib konflikt keha ja vaimu vahel. Naiste võimed, ambitsioonid ja unistused mattuvad ikka ja jälle nende keha puudutavate ootuste ja eelarvamuste alla. On sümboolne, et kõigi peategelaste ihu hävib – tuberkuloosi, vähi või sõltuvushäire tõttu. Kõige teadlikumalt tegeleb raamatu tegelastest keha ja vaimu piiride uurimisega Sandra, kõige noorema põlvkonna esindaja, kes võõrsil, ilmajäetuse ekstreemsetes tingimustes ja sotsiaalses eraldatuses, proovib õnne pornotööstuses. Julgust selleks leiab ta feministlikust retoorikast, mis kuulutab naise õigust oma keha naudingu ja piiride üle ise otsustada (lk 182). Esimesel võttepäeval, robustse ja ebamugava vahekorra ajal kaasnäitlejaga, jõuab Sandra keha ja vaimu täieliku eraldumise, dissotsiatiivse kogemuseni: „Keegi justkui teeb temaga midagi arusaamatut, millel ei ole temaga mingit seost. Nagu keha ja meel oleks üksteisest eraldatud. Esimest korda elus tunneb Sandra ennast täiesti ja üleni üksi.” (Lk 194.) Füüsilise läheduse stseenid joonivad „Klaaslaes” alla hoopis naistegelaste üksildust. Isegi abikaasade, elukaaslaste või juhututtavate vahel on lähedus siin tihti vägivaldse loomuga. Mis ei tähenda, et see romaanist täiesti puuduks. Kummatigi on „Klaaslae” kõige intiimsemaks stseeniks hoopiski vägivalla tagajärgedega tegelemine.
Kätlin, „Klaaslae” tegelane hilisnõukogude ajast, on otsustanud oma kontrolliva ja vaimselt vägivaldse mehe eest salajas sünnitada (taas üks ekstreemne katse oma keha endale tagasi võita). Pärast lapse ilmaletoomist ning linna haiglasse toimetamist põgeneb ta kurnatu ja verisena ainsa inimese juurde, keda usaldab – leseks jäänud vanaldase tädimehe Kaspari ukselävele. Järgneb stseen, kus mees Kätlinit vannitab, kuivatab ja riidesse aitab (lk 107). See ei ole erootiline olukord, kuid raamatu kõige üksikasjalikumalt lahti kirjutatud episood, kus keegi endast nõrgema eest hoolitseb, mitte ei püüa teda ära kasutada. Usalduse ja hoole sõnatu vahetus annab sellele stseenile tõelise intiimsuse ja teineteise mõistmise tunde.
„Klaaslagi” jälgib paralleelselt kolme ajaliini: 1930-ndaid (luuletaja Ilme pilgu läbi), hilist Nõukogude aega ja iseseisvuse taastamise perioodi (Kätlini lugu) ning 2007. aastast tänapäevani kulgevaid aastaid (Sandra eneseotsingud). Taoline mitmekihilisus ei ole raamatus aga mitte ajalise perspektiivi või kontrastide loomiseks, vaid rõhutab üha korduvat samasust, klaaslae purunematust. Raskused kangelannade teel on äravahetamiseni sarnased, ehkki romaani lehekülgedele on kokku surutud peaaegu sajand. Klaaslae kandetalad korduvad ajastust ajastusse – nendeks on vanemad, töökaaslased, sõbrad, elukaaslased… aga ka meditsiinitöötajad, kirjandus, meelelahutus ja meedia. Aina taastootmas ebamääraseid „traditsioonilisi arusaamu”, süsteemset ebaõiglust ning väärkohtlemist. Ent tasub vaid lahti lüüa uudisportaalid, kui „Klaaslae” kirjatähed kahvatuvad.
Selle arvustuse kirjutamise ajal on Riigikogus kooskõlastamisel nõusolekuseadus – raamistik, mis võimaldab selge nõusolekuta seksuaalvahekorda käsitleda vägistamisena. Seadusemuudatuse arutelul esines üks riigkogulane avaldusega, et inimese sugutungi ongi võimatu seadusega reguleerida ning naised hoopis hindavat meeste loomalikkust selles olukorras. Samal ajal on leheküljel Rahvaalgatus.ee üle 3000 allkirja kogunud EKRE algatus, mis nõuab Eesti väljaastumist Istanbuli konventsioonist. Naistevastast ja lähisuhtevägivalda ennetav lepete kogum on petitsiooni järgi nimetatud „äärmusideoloogia tööriistaks, mis surub peale ebanormaalseid soo- ja väärtuskäsitlusi” ega vasta eesti rahva traditsioonilistele moraalsetele arusaamadele. Sotsiaalmeedias jagab aga populaarne suunamudija anonüümseid kogemuslugusid lähisuhtevägivallast. Loost loosse kordub nende lõpus tõdemus „ma ei teadnud, et see ei ole normaalne”.
See on tegelikkus, mis peegeldub vastu ka „Klaaslae” lugudest. Sealgi argumenteeritakse, et on loomulik, et ükski mees ei suuda oma loomalikke instinkte talitseda (lk 75), või „Kui sul on vaja last toita, ei ole aega depressiooniks, enesehaletsuseks ega pummeldamiseks” (lk 135). Jah, siin on ka positiivseid meestegelasi, kuid nemadki peavad end ühiskonna silmis pidevalt kaitsma. Kaspar ja Riina on otsustanud lapsi mitte saada, kuid avalikult on lihtsam lastetust põhjendada viljatusega. Margus, kes oma abikaasast Kätlinist vähem raha teenib, peab aga õnnelikule abielule vaatamata ikkagi tööl aru andma, ega selline elukorraldus tema mehelikkust ei riiva.
Olukorras, kus keha on koorem, piirangute ja vägivalla allikas, võib pääsemist otsida vaimus. Just kirjandus pakub kõigil ajastutel teose peategelastele lohutust. Kõige otsesemalt muidugi luuletaja Ilme loos, kelle teadlikkus keha surelikkusest ning varase lahkumise paratamatus annavad tema loomingule erilise intensiivsuse. Kirjutamine võimaldab Ilmel, kellel 1930-ndatel ühiskondlikku kõlapinda ei ole, ometigi oma lugu ära rääkida ning vaimses plaanis saab ta nii võitu ka surmast. Enda kogemuste äratundmine Ilme loomingus pakub aga hiljem lohutust ja tuge ka Kätlinile ja Sandrale. Kolm naist ei kohtu omavahel kunagi, kuid ometi loob kirjandus nende vahele nähtamatu silla, mis nad justkui üheks sõsarkonnaks köidab.
Ilme prototüübiks on luuletaja Ilmi Kolla (1933–1954), vaid 21-aastaselt tuberkuloosi surnud ja siiani võrdlemisi vähe tuntud luuletaja. Oma eluajal ametliku tunnustuse pälvimiseks oli Kolla looming liiga romantiline ja isiklik, stalinistlik aeg soosis ideoloogiliselt laetumat luulet. Aga ka hilisemates, postuumselt ilmunud Kolla luulekogudes ja biograafiates on tema elulugu ja loomingut esitatud selektiivselt, luuletajat idealiseerides ja infantiliseerides, püüdes luua talle „siira tütarlapse” kuvandit, mis sobituks paremini ühe naisluuletaja eluloo kaanoniga.[1] Ehkki Hanna Kangro loodud Ilme on fiktiivne tegelane, võib tal paradoksaalselt olla rohkemgi ühisjooni tegeliku Ilmi Kollaga, kuna autor ei eita tema agentsust ega sisemisi vastuolusid.
Stilistiliselt on „Klaaslagi” väga lugejasõbralik raamat. Võrdlemisi lühikesed peatükid on omakorda veel pisemateks lõigukesteks liigendatud. Tegevus areneb kiiresti ja peaaegu iga lehekülg toob kaasa mõne pöördelise sündmuse. Nagu Katarina Budrik oma ülimalt läbinägelikus arvustuses välja toob, on mitmikperspektiiviga mittelineaarne jutustus „omane nii feministlikule kui ka kväärkirjandusele [—], sest see murrab välja „õige” kirjanduse või loovestmise mallist, mis on enamasti suurte (privilegeeritud) klassikute nägu”.[2] Puhttehniliselt lubab taoline kiire „montaaž” ka selgemini esile tuua kõrvutused erinevates tegevusliinides ning sündmustiku tihedaks tervikuks siduda.
Kummatigi kaotab romaan seeläbi kohati veenvuses. Teose sündmusterohkus ja ülim kontsentreeritus mõjub paiguti melodramaatiliselt, sisaldades liiga palju ootamatuid kokkusattumusi ja õnnelikke juhuseid, mis soovitud lahenduse poole viivad. Sama tähelepaneku on teinud ka Budrik, leides, et teosele oleks ehk kasuks tulnud karmim toimetajakäsi.[3] Mõnevõrra üllatavalt ei läbi teos ka nn Bechdeli teksti – kuna peategelaste emad, naiskolleegid ja sõbrannadki kommenteerivad eelkõige suhteelu ja mehelemineku võimalusi. Ilmselt on taoline ülim fokuseeritus meeste ja naiste vahelistele suhetele olnud autori teadlik valik, kuid laiem teemadering oleks ehk aidanud lugejal tegelasi paremini tundma õppida.
Raskest temaatikast hoolimata lõppeb teos helgel noodil. Kõik kolm peategelast saavutavad vabaduse oludest, mis neid seni tagasi on hoidnud. Ilme postuumselt, tänu tema loomingu uurijatele ja lugejatele, kes lasevad luuletaja häälel lõpuks päriselt kõlada. Kätlin, kes nõukogude ühiskonnas toimetulekuks oli sunnitud vastumeelsesse abiellu astuma, saavutab taas iseseisvas Eestis tõelise finantsvabaduse ja majandusliku sõltumatuse. Sandra, kelle elu on suunanud kuuluvustunde ja läheduse otsingud, andub aga süümepiinadeta hedonismile. Klaaslaega ruumis elades ongi ehk vabadus ihaldusväärsem kui õnn.
Tegu on hoogsa ja olulise teosega, mida on just siin ja praegu vaja. Usun, et „Klaaslagi” on romaan, mis võiks pakkuda tröösti sarnasel moel nagu Ilme looming Kätlinile tema rasketel hetkedel: „Need väljendamata, ummikusse jooksnud tunded ja pained, mis Kätlinit vaevasid, oli Ilme justkui lõpuks ometi paberile pannud. Ilme loomingut lugedes tundis Kätlin, et ta saab lõpuks hingata ja elada.” (Lk 117.) Kirjandus ei muuda klaasklaverit meie sisemuses olematuks, kuid jagatud kogemus aitab ehk pisutki selle teravate nurkade survet pehmendada.
[1] Eve Annuk, Naised ja kirjanduslugu: tuntud ja tundmatu Ilmi Kolla. Ariadne Lõng 2003, nr 1–2, lk 72–90.
[2] Katarina Budrik, Üks lõputu jobude rada teel paradiisi. Värske Rõhk 2025, nr 97, lk 113.
[3] Sealsamas, lk 114.
Lisa kommentaar