Aliis Aalmann: „Pääsulinn”.
Loomingu Raamatukogu 2025, nr 29. 54 lk.

Pealkirjakunstis Aliis Aalmann nõustamist ei vaja. Nii nagu 2021. aastal ilmunud debüüt „Verihaljas” ja sellele järgnenud „Väe võim” (2023), haarab ka kolmanda luulekogu kaanel seisev „Pääsulinn” kohe lugeja tähelepanu ning avab ta peas korraga mitu ust. Kas külalislahked kollased kaaned koos noore autori tõsinaeratava näoga juhatavad meid tema varasemast loomingust tuttavale looduse ja linna pingeväljale või on linn seekord ka pääsu pakkuvaks pelgupaigaks? Kas linnad on linnud? Kas tegemist on alverliku lendava linnaga või leiab siin aset rahvuskehandi metamorfoos sinitaeva linnust bensiinihaisuliseks maailmalõpulinnaks? Kas Võru on linn?

Ausalt öeldes ma ei tea, kas Loomingu Raamatukogu väljaannete kaanevärv on aasta alguses ette määratud või valitakse see teose järgi, aga seekordne toonivalik on tänuväärselt täpne. Midagi kollakat vilksatab teoses iga paari-kolme lehekülje järel: siin on meekarva pudelid, kollased silmad ja hambad, vaik, mesilane, volbriöölõke, kuld, küünlaleek, konjak, koltunud tammelehed, tulikollane tulbikimp ja kolletav vaher. Silma jääb, et kullaseim kõigist, päike, esineb positiivse assotsiatsiooniga vaid ühes luuletuses (lk 44). Ülejäänuis on taeva tuline kera kas varjus, loojumas, kadumas, kustumas või seotud millegi vältimatult negatiivsega. Enim meenutab kaane kollane varjund siiski soolikarohu õisi – see taim esineb ka tekstis, mida võib pidada kogu nimiluuletuseks: „eesti rahvuslinn on pääsulinn / lendab murumadalalt rööpaid mööda / kõhualune riivamas soolikarohu kuldseid tippe” (lk 16).

Teiseks värviaktsendiks Aalmanni kujundikoosluses on endiselt roheline, ehkki ka sellega pole asjad ühesed. Kui kujutluspildis on taimede ja looduse värv kohal pea igas luuletuses ja seda võib pidada Aalmanni loomingu tingimusteta taustatooniks, siis konkreetselt välja öelduna kõlab see „Pääsulinna” tekstides kaasa pigem südamevalus, millega luuletajamina jälgib rohepöörde vältimatut läbikukkumist (lk 27) või tunnistab looduskaitse taandamist roherähklemiseks (lk 33).

Tuleb möönda, et Aalmanni luulet on lihtne lugeda ökoloogilises või posthumanistlikus võtmes, ja paljud tekstid ka kutsuvad seda tegema. Kapitalismi jäljed looduses, sagenevad metsapõlengud, harvesterid ja Rail Baltic – need märksõnad on kogus selgelt kohal. Pääsulinna kujund on aga siiski mitmekihilisem kui ökokriitika baastase ning suudab lisaks linna ja looduse vastandamisele möödaminnes vabisema panna ka rahvusdiskursuse raudkivist tuuma. Kas oleme valmis selleks, et suitsupääsukese asemel saab kodumaa sümboliks „masinate magala autode urisev põõnav areen” (lk 27)? Millist pääsemist ootame neist paarist-kolmest linnast, millest väljaspool elu järjekindlalt koomale tõmbub ja mitte sellepärast, et seal ei saaks või ei tahetaks enam elada, vaid seetõttu, et nööbisuurusel Eesti riigil puudub regionaalpoliitika?

Pole küsimust, kas pääsulinn on lendav linn, sest „kõik linnad / on linnud” (lk 13), aga muus suhtes ei ole ka linnadega lugu lihtne. Nad on mitmetised ja kihilised, nende all „hingab küla” (lk 13); „tallinn kuulub lindudele” samamoodi nagu „võru kuulub lindudele” (lk 13), aga Võru ei ole Tallinn, „võru on ketikoer keda pole põllule lubatud” (lk 52) ja kus seetõttu „polegi teha muud / kui olla nõid / püha viha toitja” (lk 17). Selliseid kontraarsusi linna kui kategooria sees on luulekogus palju ja luuletajamina nendib: „mõtlen vastandites” (lk 13). Need vastandid pole aga välistavad, vaid nüansseerivad.

Ehkki luulekogu ühes deklaratiivsemas tekstis lubab luuletajamina tõepoolest hävitada „omagi linna” (lk 52), on Võru siiski teistsugune kui teised linnad. Kagu-Eesti maagiline mõtteruum ei ilmu siin mitte taustana, vaid närvisüsteemina: rahuliku rütmina, mis hoiab luuletaja häält ka siis, kui maailma tähendusvõrku koos hoidev ämblikuniit kipub katkema. Luuletused liiguvad vabavärsis, ent nende rütm on täpne ja kindlakäeline: read murduvad, kordused ja algriimid loovad Aalmanni varasemast luulest tuttava loitsu meenutava kulgemise, milles on selgelt tajuda regilaulu ja folkloori. Ja nagu varemgi, ei ole rahvalaul ja -luule pelgalt stilistiline ornament, vaid viis, kuidas maailma ja selles leiduvat nimetada, kõnetada ja manada. Ka siis, kui jutt käib pilvelõhkujast, mootorimürinast või kilekottidest, jääb keelele alles see vana, rütmiline süda, mis ei kiirusta järeldustega. Lugedes tekib liikumine, mis annab sõnadele kehastunud hingamise ega lase neid kahmitseda kiirustades.

Siinkohal ei saa mainimata jätta neid väheseid kirjavahemärke, mis luulekogus leiduvad. Üleüldse on neid vähe, enamik neist punktid proosaluuletuses „rohepööre”. Kui olla kirjavahemärkidega nii kokkuhoidlik, siis saab palju ära teha näiteks poolituskriipsuga, mille ülesandeks saab kehastada ehitusjärgus Rail Balticut: „raudtee mis lõikab / otsekohe kodu- / maa pooleks” (lk 25). Kõige iseloomulikumalt on punkteeritud luuletused „seelik” ja „kleit”, mille rütm luuakse skandeerivalt, algriimi ja kordustega. Esimeses neist õmmeldakse seelik kõigest, mis on pööningule jäänud, kuid õmblemine muutub psühhedeelseks liikumiseks, mille lõpus lastakse Singeri masinaga sirinal kokku juba linn ja küla, metsad ja sood. Teises tehakse kleiti kõigest, „ka sellest kuidas sõid oma lapsed” (lk 23), ja raske on aru saada, kas siin räägitakse revolutsioonist, kapitalismist või mingist müütilisest loomast. Igatahes moodustavad need kaks teksti lugejat transsi keerutava paari ning mõlema luuletuse keskel on punkt või punktid, mille abil võetakse korraks tempo maha, jäädakse seisma ja siis keerutatakse edasi või tuldud teed tagasi.

Kolmanda, ökokriitikat ja rahvaluulemotiive täiendava dominandina joonistuvad kogus välja ääremaastuva väikelinna olustikupildid, mis sageli ei ole ei regivärsilised ega rõhutatult ühiskonnakriitilised, kuid mõjuvad vaikselt, aga võimsalt, sest suudavad nähtavaks teha seda vaigustunud aega, mida saab kogeda ainult kohtades, kus enam isegi „bensiinijaama pole järel on tühjad hüüdnimed” (lk 21). Need tekstid on poeetiliselt tundlikud miniatuurid, mis koosnevad argistest olustikupiltidest ja on kirja pandud täpsetes ja pretensioonitutes kujundites, kus luuletus ei püüa midagi öelda, vaid laseb millelgi tajutavaks saada. Siin on kirjeldused äärelinna korterelamutest, mille kopitavates tubades „ripuvad ööliblikakookonid neis küpseb / tiibadega kodutunne” (lk 48). Võib olla päris kindel, et „kauged riigid ei tea vihmapilvede läbipaistvat piima / mis väetab väsinud paneelmajade naadid / keldrikõrvalistes peenardes” (lk 41). Ühes sellises vaatab luuletajamina oma tolmusel aknal peegelduvat nägu ning aset leiab huvitavalt intensiivne interaktsioon toas viibiva luuletaja teadvuse ja akna taga paistva välismaailma vahel: „tedretäpid kiirte torgatud augud / koon võrku / kardina ja klaasi vahele / tõmban kiired enese poole / õunapuuvõradest läbi / läbi tuule vihiseva siidi” (lk 20). Tegevusi, mida teadvus tavaliselt sooritab passiivselt, ilma et me seda kunagi märkaksime, on siin kujutatud aktiivse tegutsemisena.

Samasse seeriasse kuulub ka luuletus „helilooja”, mis kirjeldab väikeseid helisid väikeses korteris, kuhu kostab „vihma trummeldus sammaldunud rõdulaudadel / päeva kauge kriisk / sammud lael naaber on ärkvel / ja süütab jälle sigareti” (lk 46). Luuletajamina jääb kassi nohisemist kuulates magama ja sünteesib unenäos kõik teda ümbritsevad helid kokku. Unes kõnnib ta mööda tolmuseid ja tuuliseid linnatänavaid ning ärgates mäletab seda kõike tegelikult sündinuna: „kõik milles olen elanud / on päris”. Unenäoteadvus on päris selles mõttes, et on osa elatud kogemusest, ehkki erinevalt teistest kogemustest puudub unenäol intersubjektiivne horisont – keegi ei saa mu unenägude sisu valideerida, kuid mul pole seda ka vaja. Luuletus toob tahes-tahtmata meelde intervjuu John Cage’iga, kus helilooja ütleb, et eelistab muusika kuulamisele avada akna oma New Yorgi korteris. Kui ta kuulab inimese loodud muusikat, siis tundub talle, et keegi räägib. Tänavalt kostval müral aga sellist intersubjektiivset mõõdet ei ole ning ta saab kuulata heli ennast.

Kuigi need viimast tüüpi tekstid võivad tunduda vähem poliitilised, nad seda minu meelest pole. Pigem näib mulle, et Aalmann on neis olustikuluuletustes kõige rohkem tema ise, kõige nüansitihedam ja detailitäpsem. Poeetika ongi poliitika. Betti Alveri luule ei olnud poliitiline mitte seetõttu, et ta oleks sõnastanud oma ajastu ideoloogilisi konflikte, vaid seetõttu, et ta ei avaldanud kolmkümmend aastat mitte midagi. Sunnitud vaikusest sai poliitiline akt, mis andis Alveri tekstidele erilise kaalu. Tänapäeva luuletaja seisab vastupidises olukorras: temalt oodatakse järjest enam päevapoliitilist häält, kiiret reageerimist ja selgeid positsioone, kuid kõige mõjusam vastus sellele nõudmisele võib olla keelduda igapäevaideoloogia intriigidest ja valida nende asemel kujundi, rütmi ja vaatepunkti aeglane ja järjekindel ülesehitamine.

Lõpetuseks midagi luuledetektiividele. „Pääsulinna” lehekülgi läbib teatav intertekstuaalne mäng eesti luuleteoste pealkirjadega: lisaks autori enda esimestele luulekogudele (lk 27 ja 53) ja Alveri „Lendavale linnale” on tekstidesse rohkem või vähem eksplitsiitsete viidetena põimitud ka Mart Kanguri „Armkude” (lk 27), Piret Raua „Sõsara sõrmeluud” (lk 24), Tõnis Vilu „Kõik linnud valgusele” ning Alveri „Korallid Emajões” (lk 24) ja „Võlg” (lk 53). Võimalik, et neid on veelgi – hea luuletundja saab siit korraliku viktoriini kokku.