„Ma luuletan kõige paremini siis, kui mul on hing õlekõrrega kaelas,” on Enno öelnud Ellale pärast nende tutvumise algust selle kohta, kuidas sündis luuletus „Kojuigatsus”: „Selle laulu tegin ma tugeva igatsuse mõjul. Sisendus tuli nii kergelt, et muudkui kirjuta maha, nagu oleks keegi mulle selle ette dikteerinud algusest lõpuni. Kui mind valdab mingisugune surve seest- ehk väljastpoolt, tuleb ainult maha kirjutada ja mul on nii kerge jälle.”^[1]

Taolisi „kergelt” sündivaid luuletusi ei pruukinud Ennol olla siiski mitte liiga palju. Vähemasti tekkib tema kogutud luuletusi lugedes tunne, et suurem osa ta loomingust sünnib hoopis muul kombel, justkui autoteraapilise palveharjutusena. Argipäevade vaikselt kannatava meele varjus endas teatavat „kadunud” või „kuldse kodu” meeleolu otsides ja kasvatades laob ta lauldes (oma luulet nimetas Enno lauludeks) samu mõtteid, sümboleid, kinnismärke ja kujundeid nagu mosaiiki taas ja taas ümber. Selles mõttes on ta luuletamise laad paljuski nagu mantra või meeli vabastav, enesekinnituslik palveviis. Küll improvisatsiooniliselt muutuv, helisev palveviis, et „südame kitsal teel” meel ikka kindel püsiks.

Tundub, et Ernst Ennol oli pikkade hallide argipäevade aegu probleeme ka raskemeelsusega, võimalik et isegi depressiooniga. Ja arvestades ta uhket ja kinnist loomust oma nõrkusi mitte tunnistada ega välja näidata, lasi ta ängil, kahtlustel ning valul nõrguda „pisarhaaval” omaenese hingekatlasse. Sisemise alkeemialaboratooriumi tingimustes, teatavatele kinnismotiividele tuginevate luuletuste kaudu kinnitas ta nõnda enesele meelekerguse ja jumalaotsimise meelt. Läbi kogu elu oli Enno enese-ehitaja, tema luuletused sarnanevad luuleliste seintega templite ehitamisega: „pisarate”, „killukeste” ja hingelise „mulla kullaks” tegemise kaudu tõstis ta nüridel argipäevadel oma tusaseks muutunud meele ikka ja jälle ülevatesse kõrgustesse, pilvede kohale.

Ernst Enno Valgas elamise perioodil (1909–1919) oli see sisemise hingealkeemia laboratoorium vahest kõige paremini sisse töötatud. Sarnaste motiividega luuletusi valmis sel perioodil väga palju, ja selles mõttes meenutab ta loomemeetod tõesti omamoodi lüürilist palvemasinat. Alkeemiline laboratoorium käivitub pikaldaselt kannatanud meeleolu faasis, ilmutub valuvorm, meelekolvikesed ühenduvad ise õigetesse kohtadesse, täituvad erinevate mõtte- ja tundmusvedelikega, ning teataval keskendumisastmel käivitub reaktsioon – ilmub sisemise palve sarnane luuletus, millega samal ajal naaseb Enno meelekergus ja usk, et just oma mina kaudu on võimalik tunnetada jumalat ja kõiksuse ilu.

Elamise vaevus olemist, vaimu kogumist ja kannatamise tihendamist kuni luuletuse juhtumise võimaluseni välja – taolist sisemise pinge kasvatamist ning süvendamist Enno valdas. See tundus tal olevat alateadlikult või teadlikult välja kujundatud meetod, mis viis vahel harva ka „hing niidiga kaelas” seisundini, aga sagedamini sinnamaani, kus ta enese meele kinnituseks ja ülenemiseks taas lüürilis-müstilise palve sarnase luuletuse kirjutas. Ehk lihtsamalt öeldes, leidis aset luuletaja inspiratsioon, hingelise „mulla kullaks” tegemise protsess.

Maistest asjadest Ernst Enno lüüriline hing erilist tuge ei saanud ega vajanudki. Ta pidas neid peaaegu eimillekski. Enno leidis, et „inimene ei ole tähtsam ega targem kui rohulible. Inimelu on lühike, üürike ja mööduv. Ainult oma hinges võib inimene midagi tõeliselt saavutada. [—] „Kui vaesem see, kel puudub oma hing”.” (131)

Eelkõige sai Ernst Enno tuge oma siseilmast. Vaatamata õrnale hingele ja kehvale tervisele oli tema siseilmalik loomus tugev. Seda tõestab eelkõige seik, et Enno ei loobunud ega läinud kunagi oma elus kergema vastupanu teed, kuigi see oleks aeg-ajalt võimalik olnud. Ei olnud ta ka kuigivõrd mõjutatud kirjandusilma kiitustest-laitustest-tunnustustest, nagu enamik temast paremaks kiidetud luuletajaid. Ennos oli mingi sõltumatu, sisemine meeletugevus, mis kätkes endas ka usku jumalasse, kuid samas oli see jumal nii spetsiifiliselt ta enda ainulaadse hingeilma nägu. Võiks öelda, et luuletaja oli ühtlasi oma jumala kaaslooja.

Enamikul eesti kirjanikest, kui välja arvata Tammsaare, Vilde, Betti Alver ja mõned ehk veel, pole olnud säärast välisilmast sõltumatut tugevat loomust. Ning selle hingelise tugevuse ja sõltumatuse kasvatas Enno endale ise. Kasvatas seda läbi elu ikka ja jälle, kuigi see vahepeal ka kokku varises. Kasvatas viimse lõpuni välja. Enno väliselt askeetlik eluviis oli kinnitus tema hingeilma tõelisuse ja tugevuse kohta.

„Mida teie ei tunne oma tundmuses, seda ei saa te mitte kätte [—]. Mõtted jäävad mõteteks, kui süda juures ei ole. Mõte on külm. Süda alles toob soojust mõttesse. Süda, mis head armastab, leiab tundmuse läbi salajõude üles, mis sõnades ja mõistetes peidul puhkavad. [—] Kui midagi kasvama peab, ei ole kasvamise nähtus tähtis, vaid jõud, mis kasvatab.” (117)

Kui Juhan Liivi üks tuntumaid luuletusi lõppeb sõnadega „nüüd on see helin pea matnud mind, / ta alla rusuks on raugenud rind”, siis Ennol oli säärane „helin” osa palju pikemast, teadvustatud protsessist. Helina alla rusuks raugemine oli läbi elu korduva hingelise ringkäigu osa. Et tõugulik nukkumine ja liblikalik taassünd, mis Enno luuletustes aina korduva kujundina kajastub, saaks juhtuda, tulebki vahepeal surra, tuhmuda, kannatada argielutaaka, koguda hallide päevade „pisaraid” kokku.

Enno luulet lugedes jääb mulje, et ta tõesti „pisarhaaval”, „tilkhaaval” kasvatas oma hingelille. Need „pisarad” või „tilgad”, mis kujunditena ta luules tihti korduvad, olid kannatustest läbi immutatud, aga see kannatus kuulus samas salajase, jumaliku, üleva elurõõmu „valemi” juurde.

Luuletaja Enno kui kristlik müstik

Ernst Enno tekstidest võib leida palju kristlikke ja budistlikke motiive. Kuid see oli vaid osa ta luulesõnumist. Vaimne kojuigatsus, sellest ehitas, selle kaudu uuendas, taastas ja arendas ta läbi kogu elu värelevate ja helisevate seintega isiklikku pühakoda, mis asus ta enese hinges: „Kaduvuse hõljumises / Las mu rusud tantsida – / Valgus, oma hõõgamises, / Vaikus, oma õitsemises / Templiks südant uuenda.”^[2]

Üksildusest, loodusest, mitmesugustest religioosse sisuga raamatutest endale kokku pandud sobivaist teemadest ja usumõtteist ehitas Enno enese hinges üles ainulaadse luulekiriku, olemise kiriku, vabaõhutempli, olles oma pooleldi jutlustavate luuletustega ise selle pastor. Lugejaid „kogudusena” polnud tal palju: „Ta isik ja luule on asunud omaette, kuid leidnud just sellisena veendunud austajaskonna läbi aegade.”^[3]

Vesteldes Karl Maidiga, rääkis Enno: „Võrdleva usuteaduse professor [—] Eduard Tennmann ütles minu kohta mulle isiklikult kunagi nii, et minu religioosne kontseptsioon on segatüübiline, on mitmekandiline, et see sisaldab elemente ehk motiive esiteks eesti mütoloogiast [—], teiseks elemente tavalisest kristluse eetikast ja dogmaatikast [—], kolmandaks elemente budistlikust nirvaanakäsitlusest [—], neljandaks tees Gustav Teichmülleri hinge surematuse metafüüsikast (motiiv luuletuses „Meil kõigil ühine on pulmapidu ees”, kus öeldakse, et meil igavikud ees ja igavikud taga), viiendaks arvas prof. Tennmann, et minul endalgi olevat omamoodi originaalseid arusaamasid religioossusest ja paar omaloodud natuurfilosoofilist kontseptsiooni.” (193–194)

Et Enno ise sellele Tennmanni arvamusele vastu ei vaielnud, siis võib arvata, et ta oli säärase religioossuse käsitlusega enda puhul üldjoontes nõus. Siia võiks lisada veel ka Elli Enno mälestuse Ernsti öeldust: „Pane tähele sümboleid, siis on sul kergem kanda oma eksimusi, oma elu, kui sa seda tead taluda. Veel kallimaks pea juhust – see on ainuke reaalsus Jumala ja inimese vahel. Sa oled tark, kui sa seda tead.” (119)

Niisamuti süvenes Enno tihti müstik Bȏ Yin Rȃ raamatutesse ja õpetustesse. Ta tõlkis enese tarbeks tolle müstiku saksa keeles kirjutatud tekste, et siis ise neid hiljem lugeda.

„Kadunud kodu”, „kuldse kodu” kujundiga kaasneb Ennol igatsuslik, samas ka müstiline meeleolu. „Kodu” kujundit suutis ta oma kristlik-müstilise, oma hingealkeemilise luulevalemi kaudu ikka ja jälle läbi kogu elu esile manada ja uuendada, vahel küll üsna laialivalguvalt ja isegi sonimist meenutuvalt.

Karl Ristikivi: „Enno laiendas meie luule kodutänava aineala usufilosoofilise müstitsismi suunas.” (151)

Enno ise müstikuna ei vajanud lihtsalt ilusat luuletust ega tunnustust sellele, vaid „müstilise kodutunde” meeleolu. Luuletamise eel see „kuldse kodu” meeleolu kasvab luuletaja hingest väljapoole, hõlmates kõik ümbritsevad vaateväljad, maastikud – ja siis, selle meelolu valgel, saabki ta neist maastikest „helisevalt” luuletada. Värelevate seintega „kodutunde” templi ehitamine oli Enno jaoks „armas töö”. See tempel valmis temas luuletusena, kuid mitte vähem tähtis polnud selle kõrval ülev, igatsuslik meeleolu, enesekinnitus, luuleline palveseisund.

Luuletusena jäi tekst alles, kui ülev meeleolu lagunes peagi jälle laiali, uppus argipäevade hallusse, rutiini ja kohustuste alla. Kuid Enno poleks Enno, kui ta sellest end kõigutada oleks lasknud. Pigem vastupidi, just säärane meeleolulangus, sisemise templi lagunemine, kauakestev ränkraske rutiin sundis teda vaimus tegutsema. Enno jaoks oli elementaarne sisemine vajadus, eluline tung „kildhaaval”, „raske tunnetest keena” hakata seda õiget „kuldse kodu” meeleolu ikka ja jälle vaikselt uuesti üles ehitama.

„Luuletuse „Kojuigatsus” juhtmõte peitub sõnades „sala laulvad minu vaiksed leinad”. Leinatakse taga igavikust pärit algkodu, mis ammu-ammu on kadunuks muutunud, kaotsi läinud. Ja see praegune maine kodu, mis tavaliselt on nii hall, nii hall, [—] muutub igavikulise kodu igatsemise alusel, igatsemise armust, poeetiliselt nii ilusaks, südamelähedaseks, et minagi valasin ohtrasti õnnepisaraid [—].” (153) Selle tunde kasvatamine, selle meeleolu esilemanamine oli Ennole üks jumala ekvivalentidest.

„Minu luuletus jutluse ajal on sündinud pisarate meres, kui mina hingehardumuslikkudes palvetes pöördusin tundide viisi jumala poole. [—] Võiks tõemeelselt ütelda, et minul ei esine ühtegi puhtakujulist looduseluuletust, kuigi mõni minu laul sellisena võib näida, sellisena võib kõlada jne. – ikka ning ikka on iga minu luuletuse tagapõhi ehk taust igavikuline. See ongi minu hinge olemuse põhijoon.” (153)

Viimase tunnistuse kaudu tuleb eriti esile Enno kui kristlik müstik. Ta manab, kutsub, sünnitab eneses esile meeleolu, mis on sarnane intensiivse igaviku tajumise tundega siin ja praegu.

Enno luuletempli arhitektoonika

Enno kui kristlik-müstilise luuletaja igatsust ja unelust võib metafoorselt nimetada pühaks sideaineks, mördiks. Selle „templi” müüride sideaine koostisse kuulub veel Enno „pisarate”-rohke meeleolu, vaikne valulemine, lugemine, üksindus, jalutamine, mõtlus. Selle templi tellised on aga sõnad. Enno luuletuste valmimine on nagu eri värvi sõnatelliste mosaiikne ülesladumine.

Tema luuletustes ilmnevad aina uutes põimingutes tihtilugu samad sõnad ja väljendid. Mainin neist mõningaid, mis on rohkem silma torganud: muld, kuld, pisar, kild, piisk, kuldne kodu, kadunud kodu, lõpmata tee, hall tee, teede tolm, vaikne sära, rändaja, kojuigatsus, päikse helinast kee, helisev hing, muinasjutt, kutse ja igatsus, Jumal, otsija, tagamaa, hingenurm, kauguse rand, südame tee, hool, mure, ei tea kus, ei tea kes, udu, unustus, hõõgumine, surm, taassünd, tuum, sügav valgus, elu sissepoole lend, nõmm, jaaniöö, kust kõik mis on, ei mõista / sul üksi tunne jääb, kohin, õnnis, üks õnn nii jõudis kuskil oma randa, vaikne tund, usk, on ümbrus ainult sissepoole lai, tuli, tuba, põhi, tunde sügav maa, ring, hinge elu tempel, miski mis ei sure, endasünnitus, hingekasv, süvinemine, kured, hall päev, tiivad, süda, sõlm, kiir, kuulatamine, külvaja, ammu, tolm, hingekoda, lilleline kee, salaja, õnne vaikne tee, leek, hämar, kodutu, sumin, võti, uinumine, ei saa naerda, ei saa nutta, tähed, rand, kukku-kukku!, kuldkellade helin hinges, ikka laulab enda ette, enese taga sügaval sees, hõbe, vete vulin, kaduvus, rõõmus töö.

Selle „rõõmsa töö” protsessi iseloomustamiseks sobivad järgmised värsiread: „Ära tuku, igavus / Vea telgedele, / Kudu sisse üksildus, / Kudu enesele / Imeline hingemärk, / Vikerline valgussärk.”^[4]

Need värsiread peegeldavad samuti ennoliku meeleolu järkjärgulist ülesehitumist, ootamist, milles see ta jumalik sideaine „tilk-tilga” haaval valmib, kuni ehitub üles teatav meeleolulik rõhkkond, mis seespidiselt aina survestub ja paisub, kuni lõpuks luuletusena, luulekirikuna, vallandub – vallale pääseb.

Ernst Enno luuletused on siiani oma elava väe säilitanud ja palju uusi lugejaid leidnud. Imekspandav on aga, et see üsna korduva mustriga valuvorm, milles valmisid Enno igatsusmeeleolud, on oma vaimsuselt sedavõrd laululine, et Ennost on järgnevate põlvkondade heliloojate seas kujunenud kõige inspireerivam luuletaja. Seda enam, et lähedaste sõnul polnud Ennole muusikalist kuulmist ja viisipidamist looduse poolt kaasa antud.

Enno luulest sündinud laulud

Enno kasvatab, sünnitab, kutsub eneses esile meeleolud, mis on sarnased igaviku tajumise vahetu tundmusega. Luulesse panduna on need meeleolud kõlalt lähedased muusika vaimule, heliseva meele valuvormile. Sestap on Enno luule ka nii viisistama kutsuv.

Kui avasin YouTube’i kanali, et vaadata, kui palju seal on Enno laule, tabas mind suur üllatus. Neid on ikka väga palju, üle saja väga erinevates žanrites loodud laulu. Kammer- ja koorilaulust kuni roki ja popini.

Tuntumatest klassikalise muusika heliloojatest, keda Enno sõnad on inspireerinud, võib nimetada Eduard Tubinat, Ester Mäge, Veljo Tormist, tänapäevastest Pärt Uusbergi ja Rasmus Puuri.

Ühest Enno hilise perioodi luuletusest „Kuulmata kuskil kumiseb kodu” on näiteks tehtud kaks lauluversiooni, üks on Veljo Tormise koorilaul, teine popansambli Karavan loodud laul. Peab ütlema, et mulle meeldis Karavani variant rohkem kui Tormise oma. Viimast iseloomustas teatav raskepärasus ja äng, mida aga selles luuletuses pole. Viisi autor Agu Tammeorg ja ansambel Karavan on suutnud mitmehäälsel esitusel selle luuletuse hõljuva kerguse ja romantilise igatsustunde ennolikult edasi anda.

Kui nimetada teisi heliloojaid ja trubaduure, siis mainiksin ära need, kelle Enno-viisistused on mind ennast rohkem puudutanud: Jaak Tuksam, kellelt tean vähemalt nelja Enno sõnadele tehtud laulu, vendade Urbide „Rändavate vete ääres”, ansambel Ruja ja Rein Rannapi „Need ei vaata tagasi” ja „Nii vaikseks kõik on jäänud”, Lauri Sommeri Enno-lauludest on mu lemmik „Ja lill on iga inime”, Aare Kruusimäe „Me sügavam sisu” Mari Jürjensi esituses, Heilo Aadla, kes on viisistanud üle saja Enno laulu (enamik neist on ka YouTube’is üleval), Erko Niidu imeline „Nii, nii see küll ikka oli”, Triin Araku „Kodu imelisem töö”, Priit Pedajase „Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad” (kammermuusikalise viisi on samadele sõnadele teinud ka helilooja Leo Normet), Tõnis Mägi „Öö valge on õnn”, ja muidugi Anne Maasik, kelle „Rändaja õhtulaul” „Nipernaadi” filmis on muutunud Eesti kultuuris nüüdseks juba krestomaatiliseks.

Kuulates neid laule erinevate muusikažanrite esindajatelt, on küll tunne, et see midagi tabamatut, see „kadunud” või „kuldse kodu” tunne, mida Enno läbi elu nii otsis ja igatses, on vähemalt ühe kodu ja kohalolu leidnud just muusikas. Kui Juhan Liivi luule kõnetas lugejat otse ja vahetult, siis Enno loomingus on tihti ka hämarat ja poolsonivat, justkui demiurgilikult mõistu ütlevat luulet (mida Tuglas talle nii pahaks pani), ent sageli on just säärane luule leidnud laululoojate kaudu hiljem üles oma konkreetsuse, tee „kadunud koju”.

Vestluses Karl Maidiga on Enno ülima enesekriitilisusega öelnud: „Et minust kui religioossuse poole püüdlevast inimesest ei ole kirjanduses aru saadud, on täiesti mõistetav, täiesti andestatav, sest mina oma kirjandusliku algelisuse tõttu ei olegi täismõõduline kirjanik, täismõõduline luuletaja, nii on professor Gustav Suits ja Friedebert Tuglas kui suured kirjanduslikud asjatundjad mind täiesti õiglaselt arvustanud minu kirjanduslike vigade ja saamatuse tõttu. Need kaks eesti kirjanduslikku suurmeest on minus avastanud suure puuduse, et mina uuele sisule ei ole suutnud anda ka uut edasiviivat kirjanduslikku vormi, vaid uus sisu on asetatud nii-ütelda vanasse astjasse, mistõttu kannatab uus sisu, mitte vorm [—].” (193)

Aga kas mitte siin ei peitugi üks Enno fenomenidest, ning ühtlasi tõestus, et ta on siiski suur luuletaja: see valuliselt igatsev, õrn ja sügav sõnum, mis ta kohmakas luulevormis varjul on, pääseb kogu oma ilus ning avaruses kuuldavale paljuski just hilisemate trubaduuride ja heliloojate muusika kaudu. Mis tundub jäävat tema luules hämaralt ulmlõikeliseks, muutub hilisemate viisistajate kaudu kuldlõikeliseks.

Võtmesõnaks on siin just „heli”. Kõik Enno laulud helisevad ja kõlisevad, nad on kõlakojalised. Viisipidamatus Ennos elas ometi suur olemise muusika tajumise anne.

„Ennole meeldis klassikaline muusika, aga tal puudus muusikaanne. Ta väljendas sisemisi kiidulaule Jumalale oma musikaalses luules. On huvitav märkida, et Ella ei kasuta Enno loomingust rääkides kunagi sõna „luuletus”, vaid „laul”. Omavahelistes vestlustes mõeldi „laulude” all luuletusi. „Laul sai valmis,” ütles Erni.” (113)

Kord palus Enno kirjutada Ellal Kodavere rannaäärsetest suurtest, ilusatest ja värvilistest kividest üks laul, s.t luuletus. Kui laul valmis sai ja Ella seda Ennole näitas, olnud Enno kommentaar naise sõnul järgmine: „Ta leidis viimaks, et pole halb, kuid puudub musikaalsus. Mu luuletuju närtsis.” (125)

Kas siis ei või olla nii, et Ennol oli tänu oma õrnale hingele ja samas suurele süvenemisvõimele otseühendus mingi algheliga? Vähemasti tajus ja otsis ta seda. Nagu alkeemikud otsisid tagajärjetult suurt algmetalli, mis kõike hiljem kullaks muundaks, nii kurtis ka Enno, et ei saa oma „kadunud kodu” või „kuldse kodu” tunnet kätte. Ja ometi tabas ta selle ära, vähemasti luuletuse kirjutamise ajal. Selle tõestuseks on ka hilisemate põlvkondade heliloojate looming. Kõik need algheliga rikastatud värsid, mis ärkasid hiljem ellu eesti rokis, folkmuusikas, klassikalises koorilaulumuusikas, kammerlikes soololauludes, kümnetes lastelauludes.

Kas võib siis ütelda, et see vapustavalt intensiivne lihtsus ja selgus, mis Liivi luules olemas on, tuleb Enno luule puhul justkui kauge ringiga, alles lauldavaks tehtuna esile? Et just viisistatud laulu kaudu (taas)ärkab ja ehitub üles Enno „kadunud, kuldne kodu”? Siinkirjutaja arvates võib küll.

Igatahes midagi õrnalt mängulist ja imeliselt olevikulist heliseb Enno sõnadele tehtud lauludes. Võib-olla peitub üks põhjustest selles, et sõnaline konkreetsus, nüansseeritus ja mõtteline täpsus, mis luules sageli nauditav, kaotab muusikas tähtsuse ja võib hea viisi sünnile isegi takistuseks olla. Samas kui hämar ja mõistukõneline, kuid lüüriliselt ja hingeliselt laetud mõtteluule võib inimhinge tuua selguse, puhastumise, katarsise. Enno luules nii tihti esinev hämar mõistu ütlemine tuleb laulude kaudu kuulajale väga lähedale, nii lähedale, et korraga on väga „kodune” olla.

Nii võib seegi olla üks Enno kui kristliku müstiku tunnusjoon, et müstiline taipamine pääseb tema luule puhul mõnikord alles selle viisistamise kaudu vallale. Olen ise seda tajunud lauludes nagu juba korduvalt mainitud Anne Maasiku „Rändaja õhtulaul”, aga ka Erko Niidu „Nii nii see küll ikka oli”, Jaak Tuksami „Sulin-vulin ojavulin” ja „Igatsus”, Karavani „Kuulmata kuskil kumiseb kodu”, Triin Araku „Kodu imelisem töö”, Rannapi ja Ruja „Need ei vaata tagasi”, Pärt Uusbergi „Siis vaikivad kõik mõtted”, Lauri Sommeri „Ja lill on iga inime”… Kõik need laulud kätkevad endas teatavat õrna, diskreetset manaväge, mille jõud peitub just sõnade seesmises õrnuses, tõstes kuulaja hinge ilma ise seda märkamatagi maast lahti.

Kes millist maja või templit ehitada oskab. Enno oskas oma luule kaudu kasvatada ja ehitada värelevate seintega hinges hõljuvat „igatsuse maja”. See maja ümbritseb inimest, taasehitub inimese ümber, kui ta loeb Enno luulet või kuulab tema luulesõnumitele kohandatad viise.

„Kuulmata kuskil kumiseb kodu / Enese taga sügaval sees, / Mustaval merel luikede rodu – / Kuulmata kuskil kumiseb kodu, / Tule, oh tule! hüüab kõik ees,” laulab ansambel Karavan. Selles päikesekollases, kumisevate, poolläbipaistvate seintega halli lõpmata tee servas, mustava mere kaldal asuvas majas on üksildasel ränduril (kes me selles elus ju oleme kõik) hea ja kerge istuda, puhata, jõudu koguda… nagu oleks ta igatsustunde enda koju jõudnud.

Ühel mu sõbral oli elus mitu aastat kestev periood, kus ta iga päev kuulas YouTube’ist Anne Maasiku „Rändaja õhtulaulu”. Seal on video, kus Nipernaadit mängiv Tõnu Kark rändab ja hulgub läbi erinevate Eesti maastike, vahepeal istub niisama teeservas, vaatab vaiksel, kuulatleval ilmel loodust. Sellel sõbral oli seda laulu igapäevaseks hingetoiduks vaja. Ja kuigi see sõber istus oma kenas väikeses majas, mis asus kenas väikeses aedlinnakus, vajas tema hing veel ühte maja, ühte sisemist eluhoonet:^[5] „Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed, / Nii hallid ja tolmused kõik need teed, / Need rändaja eluhooned.”

Toimetaja järelmärkus

Mehis Heinsaare essee toimetamise ja tema viidatud Enno laulude hoolika kuulamise ajal sugenes 3. detsembril mõnevõrra üllatuslikult, aga kuidagi väga täpselt ajastatuna minu postkasti südamlik kiri, mis algas nii: „Siin Elin Toona! Mõtlesin, et ka minu eas on võimalik astuda tulevikku, ja ma pakun siin ühe luuletuse – WATCHED OVER BY MACHINES OF LOVING GRACE – Richard Brautigan, mille tõlkisin arvutis, vanaisa Enno vaimus.” Ja järgnevast võis mõista, et Ernst Enno lapselaps ja tema loomingu põhjalik uurija on leidnud uuest, n-ö küberneetilisest ajast midagi, milles Enno kõiksust ja terviklikkust taotlev vaimulaad edasi elab ja ennast ilmutab hoopis uutmoodi reaaliate kaudu. Ja tahaks väga oma avastust meiega jagada.

Brautigani luuletus pärineb aastast 1967 ja nii luuletus ise kui ka selle värvikas retseptsioon on võrgust kergesti leitav. Elin Toona on sellele inimeste ja masinate vahekorda käsitlevale luuletusele lisanud aga veel ühe performansliku tahu, mis luuletuse valmimise ajal olnuks sellisena mõeldamatu ja lasknud teksti eesti keelde tõlkida masinal: „By Richard Brautigan – and Claude a. i, in the style of Ernst Enno”, nii kõlab tõlke alapealkiri.

Luuletus koosneb kolmest salmist. Esimeses ütleb autor, et armastab mõelda „küberneetilisest niidust”, kus imetajad ja masinad elavad koos suures harmoonias. Teine salm kõneleb „küberneetilisest metsast”, kus hirved jalutavad masinate nagu tavaliste taimede-lillede vahel. Ja kolmas, kõige „ennolikum” salm, visandab inimkonna ühtse tulevikuperspektiivi. Masintõlge meenutab Ennogi vahel pidulikult kohmakavõitu sõnaseadet, kui ta tunneb ennast seisvat suurte aimduste lävepakul.

Ma armastan mõelda
(see peab nii olema!)
küberneetilisest maailmast,
kus me vabaks saame oma tööst
ja ühineme taas loodusega,
naaseme oma imetajaist
vendade ja õdede juurde,
meie üle valvamas
armastust täis masinad.

Tervitustega Elinile,
T. H.

---

^[1] Elin Toona, Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno. Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 99. Edaspidi viitab sellele raamatule leheküljenumber tekstis.

^[2] Ernst Enno, Rändaja õhtulaul. Tartu: Ilmamaa, 1998, lk 81.

^[3] Sirje Olesk, Enno elu luuletajana. Rmt: Ernst Enno, Rändaja õhtulaul, lk 315.

^[4] Ernst Enno, Rändaja õhtulaul, lk 256.

^[5] Ernst Enno, Rändaja õhtulaul, lk 136.