– Emake, mis sul seal kapi otsas on, selle vana suure plastmassist lambikupli sees?

– Seal on isa mandoliin, see sinises kilekotis, ja need mustad asjad on vildikud.

– Isa mandoliin ja vildikud. Miks nad kapi otsas on? Sul isa pöörab hauas ringi, kui teaks, mismoodi sa tema mandoliini hoiad!

– Miks ta peaks pöörama, ta on ilusasti kile sees…

– Isa on kile sees?

– Mandoliin on kile sees.

– Näe, mis sul siin on, ema, siin on su sukavarras. Palun, ema, võta-võta, puhtast hõbedast!

– Aitäh, pojakene, vaat kuhu sukavarras, va reo, peitu pugenud, ja mina otsin mitu aastat juba teist taga. Üks sukavarras on ilusasti spiraalköitega kaustiku spiraali sees.

– Kindlas kohas siis. Aga kus see kaustik sukavardaga on?

– Ei teagi, kuskil seal riiulis peaks olema. Alles ma nägin.

– Aga no mis sul siin on ometi, emake – kilekott, mille sees on tühjad tordikarbid, ja veel üks kilekott, kus on kilekotid, kus on… oi-oi, ah, kreeka pähkli koored, mis sa siis nendega plaanisid teha?

– Aga sa vaata, kui ilus pilt on siin tordikarbi peal!

– Talverõõm. No näe, mis torti on saadud kunagi süüa! Talverõõmu! Äkki nüüd tõstaks selle vana kiiktooli korraks koridori…

– Ei puutu minu kiiktooli!

– Sel pole ju õieti enam jalgugi all, nööriga kinni seotud, logisevad kõik neli jalga, kiikumise kaared lõikas see va Ants ka lühikeseks, kiikuda nagunii ei saa.

– No lõikas jah, muidu ta ei mahtunud mööda käima… Ei logise need jalad tal midagi nii väga. Ei puutu minu kiiktooli, kuidas ta ette jääb, las ta olla praegu, ma pärast lükkan laua alla ja ei jää kellelegi ette ju… See on minu kiiktool, mul on omad mälestused sellega, kuidas ma oma esimese stipendiumi eest selle ostsin ja me emaga koos kahe vahel ta koju tassisime. Talv ja kole külm oli, tuiskas mis hirmus, ja meie muudkui tulime ja ise naersime nagu hullud! Vahepeal ema istus hangede vahel kiiktooli, kui ära väsis, tal olid jalad juba siis haiged, istus, puhkas natuke, kiikus tooliga lume sees, ja siis läksime aga edasi kodu poole…

– Aga mis sul siin on, need kaks riidepuud, jäätisepulkade ja teibiga parandatud? Äkki ostaks uued riidepuud, pole üldse kallid ka. Plast kõik ju ära habrastunud! Näe, murdub praks ja praks… Oleks veel puust riidepuud, need peavad küll kas või sada aastat ja rohkemgi vastu!

– Milleks uued, need ju veel täitsa kõlbavad, saab riideid peale panna küll ja konksud on täiesti terved ja tugevad. Vaata, kui kõvad konksud, murra ühte- ja teistpidi ja ei midagi, ei paindu kuhugipoole!

– Makulatuuri on sul küll kõvasti. Miks neid raamatuid nii palju on? Minu arust ei olnud neid vanasti nii palju… Kas neid kõiki on vaja?

– Mitmes reas olid riiulis. Ma tean täpselt, mis siin on. Ma olen kõiki lugenud.

– Loeksid neid veel?

– Kui aega oleks, siis loeks. Raamatut ju prügikasti ei viskaks.

– Ei, raamatut muidugi ei viskaks prügikasti. Ja seal on ajaleheväljalõiked, mitu kastitäit… Mis nendega teha?

– Las need nüüd olla. Näe, ma näitan sulle, vaata, vanad pildid, raami sees, ilusad ju, no sa vaata, kui ilusad – kiisupojad ja nii armsad lapsed, ja siin ühel pildil noored armunud jätavad hüvasti, neiuke nutab valgesse taskurätti, noormees on nii kenasti riides, kübaraga, ja kübaral on kirju sulg küljes, ja puhvpükstega ja puha… Vanasti ikka osati ilusaid pilte teha, kohe südamesse läheb, kui vaatad…

– Need pildid on nii vanad, et neil on väärtust küll, ma mäletan, olid seal tagumises mamma toas seina peal, need ju üle saja aasta vanad kindlasti. Neid võiks kuidagi väärtustada rohkem, paneks seina peale, muidu seisavad siin tolmu sees kapi all.

– Ei ole kapi all, kapi kõrval on ju!

– Kappi ma parem ei vaata…

– Ära vaata. Tõesti, parem ära vaata. Seal on riided ja asjad ja… no mingid asjad, asjad noh… Proovime nüüd selle riiuli ja kapi toast esikusse tõsta.

– Ja kuhu see valge elevant kadus mamma toast? Kindlasti mõni sugulane pani pihta.

– Kindel see, et mõni sugulane pani elevandi pihta! Ma tegelikult tean ka, kes see oli, eks ikka seesama, kes mulle neid vanu alumiiniumlusikaid sokutada tahtis, et siis olen ma ka midagi nagu päranduseks saanud. Ja selle roosidega tassi võttis ta ka endale, selle, mille mamma mulle lubas… Ma üldse ei tahtnud neid lusikaid, ta oleks võinud vabalt endale need lusikad jätta. Oleks veel hõbedast olnud…

– Kui oleks hõbedast olnud, siis ta poleks sulle neid lusikaid küll pakkunud.

– Seda nüüd küll… Ma oleks seda valget elevanti omale tahtnud, aga noh… ilma jäin. Pärast ta ajas tagasi ja ütles, et ta ei tea elevandist midagi, pole näinudki. Oli see elevant keraamiline või lausa metallist? Kole raske elevant oli. Kuhu see elevant siis ometi jäi? Kuidagi südame peal on see elevandi saatus.

– Elevandist tunnen ma ka puudust, aga proovime nüüd selle riiuli siit toast välja saada kuidagi… Ja siis kapi, emake.

Kuulasin nördinult, kui ilusasti, leebelt ja pehmelt, naljatledes ema ja vend omavahel suhtlesid. Minu ja ema suhted ja suhtlus polnud sugugi nii leebed, me olime hoopis emotsionaalsemad ja ägedamad oma sõnades ja toonis. Tegelikult olimegi viimased kaks nädalat peamiselt tülitsenud. Ikka et miks neid tühje pakendeid, purke ja karpe ja kilekotte nii palju olema peab seal köögilaua all. Purkide ja karpide asjus mina endal süüd ei näinud. Mina ei keeda moosi ega auruta mahla ega kogu vanu tordikarpe, et sinna mingeid asju panna. Ja kellele neid raamatuid nii palju vaja on, nagunii ju ei loe neid enam ilmaski. No või kui, siis mõnda üksikut ehk. Jah, tunnistan, et mina ostsin mingil perioodil üsna valimatult uusi raamatuid juurde ja muidugi ei lugenud neist suuremat osa, heal juhul jõudsin siiski mõnega poole peale. Ja mõne üksiku lugesin ikka lõpuni ka, ja sedagi mitte huvist, vaid kohusetundest – ostsid raamatu, loe nüüd! Uued raamatud riiulitesse ei mahtunud, kus vanad mitmes reas ja kihis ees, ja nii tekkisid raamatutest tornid – sinna, kus parasjagu ruumi oli.

Riiuliga oli lihtne, aga kapp ei mahtunud ukseaugust esialgu kuidagi läbi, sest ust ei saanud päris lahti teha, ainult poolenisti. Ja polnud kunagi saanudki laiemalt seda ust avada. Uksest tuli külg ees sisse ja välja käia. Ja nii oligi käidud, juba 1987. aastast saadik, ja polnud hullu miskit… Mõnikord võis küll pluusikäist- või taskut- või hõlmapidi ukselingi külge kinni jääda, aga üldiselt… polnud nii hull midagi. Elus on suuremaidki probleeme kui ukselingi külge riideidpidi kinni jäämine. No eks ta ikka ärritab, see külg ees käimine, aga elab üle, harjub ära. Ukselink oli täpselt vastu kapi nurka ja kappi ei saanud nihutada, sest kapi kõrval oli teine kapp ja kapi peal veel üks riiul, kus olid raamatud ja mingid asjad, näiteks vanad kellad, vaasid, erinevad lambikuplid, kunstlilled, vana lömmis supipott täis kuivanud roose, ja kapis sees oli ka igasuguseid asju – kõige väärtuslikum neist oli minu jaoks suur lõunamaine merekarp, mis kohises nagu meri, kui seda kõrva juures hoida. Lapsena kuulasin ma merekarbist sooja sinise mere mühinat ja unistasin, kuidas me kõik neljakesi – ema, isa, vend ja mina – sõidame suvel mere äärde puhkama. Muidugi ei sõitnud me kunagi mere äärde. Ma ei suuda meenutada, et me üldse kuskil kõik koos oleksime käinud, pole sellist mälestust. Surusin siis aga kõrva vastu merekarpi, mille salapäraselt kohisev sisemus helkles korallroosakalt, ja unistasin niisama. Sügisel kirjutasin koolis kirjandi „Kuidas minu suvi möödus”, et kuidas me perega autoga läbi Eesti sõitsime, mere ääres telgis magasime, ujusime ja päevitasime ja kui tore see kõik oli. Tegelikult polnudki meil autot, üldse vähestel oli, aga mul oli mu merekarp ja hea fantaasia. Hindeks sain muidugi viie.

Vannitoas koorus värv seinalt maha, sealt, kus duši all käies kõige rohkem vett vastu seina pritsis. Vannituba valgustas sooja kollakat valgust heitev seinalamp, mille külgvalgus tõi halastamatult nähtavale kõik muhud ja lohud näos, mis kohati lainetava pinnaga väikesest peeglist igal hommikul mulle vastu vaatas. Targad inimesed soovitavad oma päeva alustada tervitusega endale: „Tere hommikust, ilus inimene! Ma armastan sind!” Vaatad ennast peeglist ja armud endasse iga päev uuesti. Vot nii tuleb elada ja endasse suhtuda. Minu päev algas nii, et ärkasin selle peale, et keegi karjus seina taga jämeda häälega: „Suuka!” Tühjad ja täis šampooni- ja dušigeelipudelid, kammid, harjad, klambrid, vanad lokirullid, erinevad lokitangid, katkised ja terved föönid, seebid, kreemid näole, kehale, jalgadele, kätele, silmaümbrusele, kaelale, näopesuvaht, näopuhastusvesi tundlikule nahale, juukselakid, juukseniisutajad, läiget andev juuksesprei ja kuumakaitset pakkuv juuksesprei, veel kord kammid, harjad, klambrid, vanas katkises ämbris kirjud sukkpüksid ja T-särgid, kaetud nii paksu tolmukihiga, et näis, nagu kõik hallitaks, švammid, nuustikud, uued ja kasutatud žiletiterad, pesemata ja pestud riided. Aga vannituba polnud sel hetkel oluline.

Kilekotid… kilekotid… suured mustad kilekotid, suured sinised kilekotid. Mis neis on? Ei tea, ei mäleta. Kilekottide hunniku otsas troonis valge paberkott, sangad musta lipsuga kinni seotud, peal kiri „Crème de la Crème Haute Parfumerie” ja seal sees must-kuldses karbis pudelike… Mmmmm… roosa pipar, sandlipuu, piim, viiruk, mürr, porgandiseemneõli, seeder, merevaik, ploom, konjak, tubakas ja mis kõik veel! Nagu sellest peenest parfüümipoe kotist oli näha – olin üritanud. Olin üritanud olla kõrgemal vanadest ajalehtedest, raamatutest, riietest, hunnikust kilekottidest, mis olid täis midagi, millest ei mäletanudki, mis seal oli, aga mida oli kunagi vaja olnud. See oli mannetu üritus. Miski ei muutnud vääramatut kilekottide ülemvõimu. See valge luksuskauba kott oli nagu kirss tordil. Ja seda kõige halvemas mõttes.

Tundsin, kuidas juhe praginal kokku jooksis. Kuidas on võimalik, et elamises kõik nii pekki on läinud? Vastus oli ja seda ei olnud ka. Ma teadsin ja ei teadnud ka. Aga nüüd tuli tagajärgedega tegeleda. Asjade laviini pealmine kiht oli liikuma hakanud. Ja seda välisel sunnil. Korteriühistu oli suutnud nii palju raha remondifondi koguda, et oli võimalik kogu maja soojapüstakud ja radiaatorid uute vastu vahetada ja pidi sättima oma elamise nii, et meestel oleks vähemalt meetri jagu vaba ruumi igas toas töö tegemiseks. Selge see. Teeme siis ruumi.

Vend lükkas suurt raamaturiiulit. Vihaga lükkas, sest see vana raibe oli ju raske. Aga õnneks oli vennal palju jõudu. Nagu karu. Vend nohises, raamaturiiul ragises ja nihkus paigast.

Targad inimesed teavad rääkida, et jalutamine ja värske õhk pidavat hästi mõjuma, mõtted selgeks lööma, pead tuulutama… Tõesti või? Eks tuleb siis jalutada. Õhk oli soe, õhtune taevas roosatas soojalt ja niiskelt. Aga kuhu jalutada…? Muidugi poodi! Isu polnud millegi järele, aga ostsin ikka – piima ja kohvi, kaks lõiku lõhekala, karbiga viilutatud ananassi, banaani, mineraalvett, leiba, juustu, vutimune, tomatit, kurki, kodujuustu, petti, granaatõunamahla, ahjupeedisalatit, hambapastat, WC-paberit… Ma ei elanud ju halvasti, mõelda vaid, kui palju asju mul on ja toitu on piisavalt – milleks kurvastada!?

Esikus võtsid mind vastu jalatsid – suvised plätud, kinnised kingad, lahtised kingad, talvesaapad, sügissaapad, lukuga saapad, nööridega saapad –, ja kõik need jalatsid pigistasid, tegid jalale haiget, sobis ainult üks paar, mis ei pidanud niiskust ega vett, ja need olid mul jalas… Aga kus on mu sussid?

*

Kõik ärritas mind – naabrite naer ja jutt läbi seinte, tolmuimejate ja pesumasinate undamine, trellpuuride tärin, lifti kolin trepikojas, korteriuste plärtsumine, vee sahin uutes radiaatorites, kella tiksumine, ema norskamine, kuskilt kostev muusika, laste jooksumüdin lae peal või põranda all või seina taga –, kõik see tekitas ärevust ja ma võtsin kõiki neid hääli isikliku rünnakuna. Vahel ei saanud ma aru, kust need helid täpselt tulevad, ülevalt või alt, vasakult või paremalt, või liiguvad diagonaalis. Ma ostsin endale erinevaid kõrvatroppe, aga selliseid polnud, mis oleks sobinud ja millest ka kasu oleks olnud. Kõrvatropid panid kõrvad ning pikapeale terve pea valutama ja ma kuulsin, kuidas mu enda veri voolas ja tuksles mu sisemuses.

– Võta nüüd rahulikult! Katsu nüüd rahuneda! ütles ema. Mille peale mina veel rohkem endast välja läksin.

– Kui mind enam ei ole, võid kõik aknast välja visata! lubas ema.

– Ma ei saa ju kõike lihtsalt välja pilduda, siin tuleb enne kõik läbi sõela lasta!

– Tee kõigepealt oma tuba korda, siis tule minu oma kohta midagi ütlema!

– Aga suur tuba on ka põhiliselt sinu sitta ja sodi täis!

– Mis sitta ja sodi, sitta seal nüüd küll ei ole!

– Veel ei ole jah. Kuigi eile leidsin ma vanade nääriehete karbi pealt kahest kilekotist mädanema läinud porgandid ja kolm süsimusta banaani – need, mis köögist salapärasel moel kaduma läksid paar nädalat tagasi. See nägi nagu sitt välja küll. Ma poleks neid porgandeid ja banaane muidu üles leidnudki, äädikakärbeste parve järgi leidsin, küll ma mõtlesin, et miks nad tiirutavad seal… Vaata, ma ju küsisin ka, et kuhu sa need porgandid köögist panid…

Ema oli natuke aega vait.

– Mina panin banaanid ja porgandid sinna nääriehete peale või?

– Mina panin või? Muidugi sina.

– Aga köögilaud on küll sinu sitta ja sodi täis, võiks vähemalt need maitseainetopsidki üle vaadata! pareeris ema vastu.

– Need on küll nüüd kõige olulisemad asjad jah! Vaata parem, mis sul seal köögilaua all on! Tahaks kunagi nii ka, et saab jalad laua alla panna ja köögis süüa.

– Sööksid sa köögis?

– Kui võimalik oleks, siis sööksin küll.

Ma vihkasin seda korterit esimesest hetkest, kui siia kolisime, see oli mu kodu ja mu lõks, minu isiklik väike limbo, kust ma väljapääsu ei olnud leidnud. Ma ei saanud aru, kuidas kõik teised justkui mängleva kergusega muudkui elukohti järjest paremate vastu vahetasid. Või kas just kõik, aga paljud. Rääkisid silmi pööritades uute köögikappide ostmisest ja kui palju jama ikka nende paigaldamisega on.

Ema oli öelnud, et ma saan selle korteri päranduseks, kui tema ära sureb. Ja siis võib kõik tema asjad akna kaudu torust alla konteinerisse lasta.

– Millal see veel juhtub? 20 aasta pärast äkki. Ma olen siis 70. Et siis alustan iseseisvat elu? Las ma viskan vähemalt selle tühja tordikarbi ära, ägasin mina ahastuses.

– See on nii ilus karp, seda küll ära ei viska, ma panen sinna oma salli ja kindad sisse, siis ei saa koid ka kallale.

– Arvad tõesti, et tordikarp koi kinni peab? Ja miks sul need heegeldatud linikud siin kohvikannus on?

Ma peaaegu nutsin.

Tunnistasin endale oma allajäämist. Kõik need asjad, see tolm ja segadus, tülitsemised tühjade ja täis karpide ja kastides ajaleheväljalõigete pärast, eluhääled seinte, põranda ja lae taga ja minu ülereageerimine neile – see oli sümptom ja tagajärg, see oli katkise elu katkine kõverpeegel.

*

Helistasin vennale.

– No kas toad hakkavad juba korda saama? uuris vend.

– Kaugel sellest, ma pole veel alustanudki, ei taha puutudagi neid asju.

– Miks siis ometi?

– Ei teagi… kuidagi vastik on kõik.

– Kohe nii hullusti või? Seal on ikka väärtuslikke asju ka peidus.

– Jah. Eile otsisin seda merekarpi kappidest, mäletad, oli selline siiruviiruline, kui kõrva vastu panid, kuuldus justkui meremüha, sa ei mäleta…?

– Ei mäleta, õeke. Oli meil selline asi tõesti? Aga kuna sa viimati pesu pesid?

– Suvel kunagi pesin, kui tubade korrastamisega alustada proovisin.

– Vaata, sa võiksid ema jope ikka ära pesta, see näeb üsna võidunud välja. Ilmad on ka külmemaks läinud, kaua ta käib selle õhukesega.

– Jah, ega seda paksemat jopet polegi pestud vist üldse. Ta on nüüd ikka juba mitu aastat sellega käinud, näeb tõesti kuidagi pesemata välja see jope. Mul on kaks pesukapslit veel täitsa olemas… Ma parem ostan talle uue jope. Mis sest vanast pesta, viskaks minema… Või ei, pesen ära, kohe pesen, kui selle merekarbi üles leian, siis pesengi.

– A sa pane masin enne käima ja siis otsid merekarpi. Selle peale võib aastaid minna, enne kui merekarbi üles leiad.

– Arvad? Võib küll nii minna, kui nüüd päris aus olla.

Vennaga rääkimine mõjus mulle rahustavalt, oli alati kuidagi nii mõjunud, sest ta ise oli nii rahulik.

Panin pesumasina käima, ema jope luku otsad käisid rütmiliselt kolksudes vastu pesumasina trumlit. Enne mõtlesin pikalt, kas tõmmata lukk kinni või jätta lahti… Otsustasin lahti jätta. Oleks pidanud kinni tõmbama.

Seisin ema toas ja vaatasin kapi otsast paistvaid vildikuid ja kilekotti, kus vanaisa mandoliin sees oli. Vildikute ja mandoliini kõrval oli suur punane pappkohver, milles oli ka ammu unustatud väärtuslik kraam. Äkki merekarp on just selles kohvris muu pudi-padi seas. Ootab seal kurvalt, et keegi paneks ta kõrva äärde, kuulaks müstilist meremüha ja imestaks, kuidas saab ometi olla ühes vanas merekarbis peidus terve tormine meri. Ei, ma ei saa seda kätte, siis peaks tooma tooli ja isegi siis vist ei ulatuks. Istusin vanasse katkisesse kiiktooli, mille pikad kiigukaared olid lühikeseks saetud, nii et tooliga sai ainult natuke edasi-tagasi nõksutada. Nõksutasin siis ennast tuimalt, kuulasin, kuidas vesi uutes radiaatorites sahises, kuidas ema jopelukk vastu pesumasina trumlit kolksus… Vanaisa mandoliini ots paistis kilekotist. Ema oli kunagi rääkinud, et kui ta isa vahel paar pitsi oli võtnud, siis ta mängis mandoliinil kurbi lugusid ja laulis: „Ma mustlaskombel maailmas rändan ja otsin õnne, kus asub see.” Kas tuua tool, kangutada mandoliin kapi otsast alla… Ja mis edasi? Täpselt nii ma tegingi, sain mandoliini kätte ja istusin toanurgas vanaema vanas kiiktoolis, plõnnisin vanaisa mandoliini, ümisesin sõnadeta midagi enda ette ja ootasin, et pesumasin oma kolksuva pesutsükli lõpetab, ema jope on siis puhas või vähemalt puhtam. Ja siis hakkan kohe merekarpi otsima.

Pesumasin lõpetas tsükli, uurisin jopet. Otsustasin viimase kapsli masinasse panna ja ema jope veel kord üle pesta, kuigi tundus puhas. Siis on kindel, et tõesti ikka puhtaks saab. Seekord tõmbasin jope luku kinni. Kuulasin, kuidas vesi pahinal masinasse jooksis ja masin uuesti ööd alustas. Jopeluku otsad kolksusid samamoodi nagu ennegi. Istusin tagasi kiiktooli, aga mandoliini enam plõnnida ei tahtnud. Vaatasin, kuidas akna taga hämarduma hakkab. Läbi seina kostis naabrite hääli, naised naersid, mehed jutlesid hoogsalt, võib-olla oli kellelgi sünnipäev. Tundsin, kuidas mu sisemuses vaikselt praksus miski, nagu habrastunud plastist riidepuu oli praksunud. Peaks välja minema, peaks pead tuulutama, peaks täna veel poodi minema, kindlasti peaks poodi minema… Vähemalt pesukapsleid ostma, kui mitte muud. Siis saab veel pesu pesta. Ülemise naabrimuti masin undab iga jumala päev ja öö. No mis teha, inimene armastab puhtust ja korda. Ma armastan ka tegelikult puhtust ja korda ja tahaks, et kõik oleks chill ja zen, nii seest kui väljast.

Ja siis hakkan kohe merekarpi otsima. Ausalt.

Nii, ja kus on mu valge plüüsist koerake?