Heneliis Notton (sünd. 2001) kirjutab ja kureerib – mõlemat väga erisugustes kontekstides. Tema arvamuslugusid ja arvustusi on ilmunud mitmetes kultuuri­väljaannetes, nagu Vikerkaar, Sirp, Teater.Muusika.Kino, Levila ja Müürileht, 2021. aastal pälvis ta äramärkimise Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel näidendiga „Emesis”. Tema proosat on ilmunud ajakirjas Värske Rõhk ning 2023. aastal pälvis ta selle eest ajakirja aastaauhinna. Põhikohaga töötab ta aga maja­dramaturgina kaasaegsete etenduskunstide keskuses Kanuti Gildi SAAL.
Möödunud aasta detsembris ilmus Heneliisi debüütproosakogu „Tähed Agnesele”, milles ta seob fiktsiooni teoreetilise mõtisklusega lugemis- ja kirjutamisviisidest. Kohtusimegi Heneliisiga vaid paar päeva pärast tema raamatu trükist ilmumist Kanuti Gildi SAAL-is.

SAARA LIIS JÕERAND: Sa oled nüüd juba mitu aastat aktiivselt tegelenud mitmesuguste kirjanduse ja etenduskunsti vahealasse jäävate projektidega – omamoodi hea näide on ka su värske raamat, milles on suur roll lugemisel kui füüsilisel aktil. Kas sa tutvustaksid natuke seda maailma seal kahe valdkonna kokkupuutepunktis?

HENELIIS NOTTON: Jah, etenduskunstid on mu ankur, see koht, kus ma tunnen end mugavalt, ja siin on ka need inimesed, kellega ma suhtlen. Nii-öelda kirjandusringkondadesse satun vähem. Etenduskunstide puhul paelub mind see koosviibimise intensiivsus – kui elav suhtlus selle sees on, kuidas kogu aeg toimub mõttevahetus ja üksteise toetamine, kuidas mu roll võib kogu aeg vahetuda –, samas kui kirjanikuamet tundus mulle juba nooremana väga üksildane. Aga mulle on alati meeldinud tekstiga töötada. Ütlengi praegu enda kohta lihtsalt tekstitöötaja.
Algul tegelesin etenduskunstidega ja avaldasin samal ajal ajakirjanduses tekste. Ja kirjutasin näidendi, käisin sellega kogu teekonna läbi – teksti enda arendamise protsess, siis igasugused lugemised. Aga ühel hetkel hakkasid mind inspireerima hoopis kunstnikud, kes just lavastuse sees intensiivselt tekstiga töötavad, seda loovad ja visuaalselt lavale toovad. Või kes näevad kunstnikuraamatut kui… koreograafiapraktikat. Kes mõtlevadki raamatust kui koreograafiast – sellest, et raamatul on kaaned, kuidas raamat avaneb, mis rütmis see läheb, kuidas toimib.
2021. aastal alustasime koos Bohdana Korohodiga projekti nimega Kausaal, mis oli sisuliselt pop-up-raamatupood. Uurisime seal ühtlasi seda, kuidas saaks koos raamatuid lugeda – mida see tähendab, kui meil on ühes ruumis hulk inimesi, kes kõik igaüks eraldi oma raamatut lehitsevad? Kuidas me saaks nende raamatutega ruumis tegutseda? Sealt edasi liikusin kollektiivse kirjutamise teema juurde. Me jõuame ju nii tihti oma ideeni tänu teistele inimestele, me räägime kellegagi, käivitame üksteist. Mõtlemine on üldse selline haraka moodi tegevus – ma kogun oma pähe siit ja sealt ideid, tsitaate, tekste, faile ja hakkan neid siis kombineerima. Selline mõtteprotsessi visualiseerimine on väga performatiivne ja ilma selle lähenemiseta ma niimoodi ei kirjutakski. Need kaks valdkonda on mu sees aja jooksul üha rohkem põimunud.

S. L. J.: Selliste ühisosade nägemine ja uurimine on minu meelest ka väga äge suund. Tekst ju elab igal pool, kirjandusel on nii palju potentsiaali, kuhu liikuda, mida teha, kuidas toimida.

H. N.: Kui sügisel oma vanas põhikoolis kirjutamisest rääkimas käisin, siis püüdsin ka just seda ideed edasi anda. Me saadame ju sõnumeid, kirjutame tegelikult kogu aeg, loeme oma videote ja meemide tekste, loeme reklaamtekste… Tegin neile näiteks skibidi toilet’i video analüüsi: keegi on seal teinud teadlikke valikuid, kuidas midagi sõnastada, kuidas narratiiv jookseb, mis sõnu kasutatakse. Isegi, kui see tundub suvaline, moodustab see kokku ometi midagi.
Ühesõnaga, ma arvan, et performatiivsust võib kirjanduse kontekstis tõlgendada ka lihtsalt mängulisusena – tähelepanu pööramisena sellele, kuidas me üldse tekstile läheneme, kuidas seda vastu võtame. See on küll praegu igal juhul ajakohane.

S. L. J.: Nagu mainisid, oled viinud läbi ka koos kirjutamise töötube, sellega lähedalt tegelenud. Mis siis koos kirjutades juhtub?

H. N.: Kõike võib juhtuda. Koos kirjutamise võimalus on minu jaoks kindlasti päästerõngaks olnud. Taipasin ühel hetkel, et kui kirjutades blokk ette tuleb, on tihtipeale kõik, mida sa vajad, sõbrale kogu asi ära seletada: mida sa täpselt teha tahad, millest sa seni kirjutanud oled, kus kinni jäid. Polegi oluline, mida sõber ütleb, aga see aitab endal tihti aru saada, mida edasi teha.
Koos kirjutamise alla käib minu jaoks ka koos mõtlemine. Kui kirjutades neid koosmõtlemise meetodeid rakendada, on see nagu tööriistakasti laiendamine. Olen selleks mitmesuguseid viise katsetanud. Belgias kaaskureerisin Bebe Magazine’i nimelist ajakirja, kus tahtsin töötada transindividuaalsusega – sellega, mis siis tärkab, kui me midagi päriselt koos teeme. Mis on need sädemed, mis kahe kivi kokkulöömisest tekivad? Kutsusin oma kollektiivi kolm inimest, alustasime alguses ühiste kirjutamistöötubadega ja seal idanema hakanud ideedest valisime kõik midagi, millest individuaalselt kirjutada. Et siis uuesti kokku tulla, tekste arutada ja vaadata, kuidas nad kokku sobivad.
Omaette teema on muidugi, kuidas mõjutab see, kui keegi kirjutab sinuga füüsiliselt samas ruumis. Vahel on see ülimalt distsiplineeriv, aga võib ka olla, et näiteks selle inimese parfüüm tekitab minus mingeid alateadlikke reaktsioone või toob pinnale mälestusi, mis minu kirjutamist mõjutama hakkavad. Või kuidas mõjutab see, kui ma oma täiesti toore teksti kellelegi lugemiseks ja kommenteerimiseks saadan? Või mis siis saab, kui ma teen honorari pooleks kellegagi, kes mu tekstiga kaasa mõtleb? Nüüd, seoses raamatuga „Tähed Agnesele” huvitab mind väga visuaaliga koos mõtlemine. Kas kujundaja ja kirjutaja saaksid näiteks reaalajas koos töötada, visuaalses dialoogis olla ja üksteist inspireerida?
Aga lõppkokkuvõttes on minu meelest kollektiivne kirjutamine ka see, kui ma loen üksinda raamatut ja kirjutan servadele. Eriti siis, kui teooriat loen, teen ma päris palju märkmeid ja tõmban jooni alla, lisan seostuvaid mõtteid ja kommentaare. Kui siis hiljem neid märkusi üle vaadata ja sealt mingid uued mõtted vormuvad, on see ka üks koos kirjutamise vorm.

S. L. J.: Kuidas su raamatu „Tähed Agnesele” valmimisprotsess kollektiivsuse vaatenurgast välja nägi?

H. N.: Kui raamatuga töötama hakkasin, lõpetasin parasjagu Londonis Rose Bruford College’is kvääretenduskunstide eriala magistrantuuri, ja mul tuli pähe need kaks suuremat loomingulist projekti ühendada. Arendasingi neid paralleelselt. Idee lugude jutustamisega töötada tuli ka tegelikult kväärteooriast – küsimusest, kuidas mõelda asjadest teistmoodi, kuidas korraks seisma jääda ja mõtestada, mida me teeme ja miks me teeme. Mitte et klassikaline lähenemine oleks kuidagi halvem, aga minu jaoks oli värske vaade oluline – sain paremini aru, mis mulle endale meeldib ja kes ma olen, misjärel oli võimalik seda teadlikult tõlkida sellesse, mida ma teen.
Tegin oma magistri lõputööks loeng-lavastuse, mis oli üles ehitatud tapetud kullakeste ideele (ingl k kill your darlings). Käisin täitsa päriselt oma sahtlid ja Google Drive’i prügikastid ja failide versiooniajaloo läbi, korjasin üles kõik, mis oli ühel hetkel tundunud geniaalne, aga polnud kasutust leidnud. Arutasin paljusid küsimusi oma mentoriga ja lugesin kväärteooriat ja feministlikku teooriat. Lavastuse valmimisprotsessis oli samuti palju inimesi, kes andsid tagasisidet, ja pärast etendusi sain tagasisidet ka publikult.
Pärast lõpetamist kirjutasin päris kaua üksinda. Tegelikult huvitas mind algusest peale, kuidas graafilise disaineri ja illustraatoriga koos töötada, aga kõhklesin pikalt, kas sellest kõigest saab üldse asja.

S. L. J.: Põikaks korra ajas veidi tagasi. Mis rolli kirjutamine ja kirjandus su lapsepõlves mängisid?

H. N.: Mul on alati olnud paralleelselt huvi kirjutamise ja raamatute kui esemete vastu. Üks mu lemmiktegevusi oli üksinda mängida, et ma olen Reet Linna „Prillitoosis”. Ma ei osanud siis veel lugeda, aga ma panin raamaturiiuli ette tooli, võtsin sealt raamatu ja luuletasin kokku, mis see on ja miks inimesed seda lugema peaksid. Vahel panin vanaema lugemisprillid ka ette.

S. L. J.: Kas mäletad, mis raamatud need sellised olid, mida ette kujutasid?

H. N.: Igasugused lood. See mäng oligi võimalus kellelegi lugusid jutustada. Mulle väga-väga meeldisid lood, käisin vanaemal ja emal kogu aeg sabas ja palusin neil oma lapsepõlvest rääkida. Kasvasin suuremalt jaolt talus, nii et palju oli igasuguseid käelisi tegevusi, mille tegemise ajal sai jutustada. Eriti tähtsad olid lood muidugi enne magama jäämist – ma kartsin pimedat, nii et keegi lausa pidi mulle jutustama midagi nii kaua, kuni ma päriselt magama jään.
Aga jah, kirjutama hakkasin tegelikult päris varakult. Sain kiiresti aru, et kirjutamine annab võimaluse ennast kuidagi teistmoodi väljendada – mu vanaema on näiteks rääkinud, et kui ma nelja-aastaselt väikevennaga koos tuppa jäin ja vanaema-vanaisa lauta läksid, siis ma kirjutasin vanaemale kirju, kui loll ja tüütu mu vend on. Ma olen ka palju päevikut pidanud ja oma esimese eluloo kirjutasin siis, kui olin kümnene. Neid tekste on tagantjärele väga huvitav lugeda – inimese ettekujutus iseendast muutub ajaga nii palju ja nii sujuvalt, et ise ei saagi aru. Miski, mis toimus, kui olin viiene, võis kümneaastasena tunduda õudselt traumeeriv, aga hiljem lugedes tuleb välja, et pikas plaanis polnud see siiski kuigi mõjukas sündmus. Eks ma vist kasutasingi kirjutamist peamiselt sellise teraapiavahendina.
Ühel hetkel hakkas mind huvitama, kuidas kirjanikud ise kirjutamisest kirjutavad ja milline on nende elulugu. Mul oli suur soov ise ka kirjanikuks saada. Aga mind ajas närvi see, et kõik ütlesid, et sa pead enne hästi palju lugema – ma olin väga kannatamatu. Kuigi eks ma ikka lugesin ka päris palju. Ja kui ma olin viisteist, siis üritasin oma esimest raamatut avaldada. Saatsin ühe lasteraamatu käsikirja mitmele kirjastajale, keegi ei tahtnud vastu võtta (naerab).
Nii et asi polnud vist niivõrd mingis sügavas äratundmises, et mulle kirglikult meeldib kirjandus, vaid pigem ma lihtsalt püüdsin kohe varakult ise kirjutama hakata.

S. L. J.: Millesse see kirjutamisvajadus hiljem suubus?

H. N.: Päevikut pidasin päris pikalt. Aga kui 2021. aastal päeviku pidamisest Värskes Rõhus essee avaldasin, siis see vist kuidagi ammendas ennast. Pärast seda on tekkinud omamoodi digitaalne päevik – ma vahetan sõprade-tuttavatega pidevalt sõnumeid, see meeldib mulle väga. Mul on olnud ka mitu kaugsuhet, mille puhul on kirjalik kontakti hoidmine eriti oluline. Ma saan oma kirjutamise limiidi sellega põhimõtteliselt täis, sõnastan kõike kogu aeg kellelegi teisele.
Põhikoolis meeldis mulle kirjandite kirjutamine. Aga Sauelt Tallinnasse gümnaasiumisse tulles tekkis mul kirjanduse vastu tohutu trots, sest kõik, mida me tunnis tegime, oli otseselt riigieksamitele suunatud. Samuti tundus tekstide valik väga ühekülgne. Käivitusin vist palju trotsist ning soovist õpetajaid või kohustuslikku õppekava provotseerida. Kirjutasin näiteks arvamusloo Urmas Reinsalu „kanakarja kambaka” väljaütlemisest ja tegin uurimistöö sellest, kuidas vanemate konservatiivne maailmavaade homoseksuaalseid noori mõjutab.
Teismelisena kirjutasin üldse sageli lähtuvalt just õiglustundest. Mind on alati segadusse ajanud, kui õiglust ei ole, ma olen tundnud sügavalt, et need olukorrad tuleb ära lahendada. Ja me lahendame neid nii, et kirjutame neist artikli. Punkt A, punkt B, punkt C – lahendus. Tegin seda gümnaasiumi koolilehte toimetades, ühel hetkel saatsin Müürilehte artikli ühest meie kooli õpetajast, siis kirjutasin midagi Fridays for Future’i kohta ja Paavo Piigiga kirjutasime Levilasse mitu osa järjelugu „Kuidas tehakse näitlejat”. Kirjutamine on olnud see, mida ma oskan, mille kaudu ma saan aru, mis toimub – ja siis kuidagi peaks nagu õiglus majja tulema.

S. L. J.: Kuidas selle õiglusjanuga praegu on? Kas usk kirjasõna jõusse on alles?

H. N.: Tegelikult olen ma selle eest ka kõvasti kõrvetada saanud. Sain aru, et tihti inimesed tegelikult ei tahagi, et nende nimel võideldaks. Ma olen palju passiivsemaks muutunud ja ülimalt tundlikuks selle suhtes, mida ja kuidas teha. Selle õiglustunde olen kandnud üle pigem etenduskunstide praktikasse – kellega töötada, kuidas, mis tingimusi luua. Nii et ma olen endiselt vägagi poliitiliselt meelestatud ja mulle läheb korda, mis toimub, aga ajakirjandusse ma ei taha enam minna. Ei mõtle enam esimese asjana, et kui on ebaõiglus, siis lahendame ära.

S. L. J.: Kuidas seda õiglust siis praktiliselt maailma juurde luua? Milline su filosoofia etenduskunstides on?

H. N.: Eks see on tunnetuslik, selline erinevatel telgedel tasakaalu otsimine. Esiteks on oluline, et kohaliku välja inimesed saaksid mõnuga tegutseda, et oleks põnev. Ja teiseks kutsume Kanutisse pidevalt ka välismaa kunstnikke oma töid näitama või töötuba läbi viima, et tasakaalustada seda, millest meil on puudu. Kogu aeg tuleb proovida aru saada, milliseid võimalusi oleks juurde vaja. Kuidas väli muutuma peaks? Kes teeb midagi põnevat, millele pole veel kohta? Aga samamoodi on see ka küsimus sellest, milliseid teemasid tõstatada. Meil Kanutis ei ole kunagi üht suurt teemat, see käib ikkagi kunstnike kaudu – meie töö on aru saada, mis parasjagu õhus on, ja anda hääl neile, kellel ei ole seda veel nii palju.

S. L. J.: Kas oskaksid tuua näite millestki, mille puhul sul on tunne, et keegi võiks kätte võtta ja teha? Millest praegu Eestis puudu on?

H. N.: Mul endal on suur huvi teooria vastu. Selle vastu, kuidas me asjadest räägime, kuidas luua hetki, kus me saame koos mõelda, eriti praeguses poliitilises olukorras. Tihtipeale tunnen Eesti etenduskunstide maastikul puudust just rääkimise ja mõtete vahetamise formaatidest, töötubade ja vestluste programmidest, väljaannetest, kureerimist puudutavast diskursusest üldisemalt. Rahvusvahelise suhtluse küsimus on mulle ka oluline – kuidas olla ühenduses kolleegidega teistest riikidest, seda ka näiteks rahastust ja üldist ühiskondlikku olukorda puudutavas teemas.
Sisulise poole pealt meeldis mulle väga näiteks sellise kollektiivi nagu CENTRALA tegevus, keda eelmisel nädalal Krakówis nägin. Neil on projekt „Institute for Performative Law”, mille raames nad uurivad mitmesuguseid sotsiaalse õiglusega seotud probleeme. Nad tegid näiteks lavastuse jõereostusest, mis Poolas kolm aastat tagasi toimus ja mille vastu valitsus midagi ette ei võtnud. Nad uurisid probleemi juriidiliselt ja esitasid siis tulemusi laval. Samamoodi on nad tegelenud Poola-Valgevene piiri põgenike temaatikaga. Nad uurivad seadust, otsivad asitõendeid, ehitavad üles korraliku juhtumianalüüsi, toovad need küsimused inimestele lähemale.

S. L. J.: Põnev on kuulda, kuidas sa teed nii erinevaid asju, eri kohtades ja eri inimestega, aga kõigi su tegemiste ja huvide keskmes on ikkagi sõna. Mis on sõna jõud, mis sulle selle juures meeldib?

H. N.: Ma ei oska hästi öelda. Mulle meeldib selgus, ma tahan kõigest aru saada, kõige klassikalisemas mõttes. Kirjutan küll sellest, kuidas me asju erinevalt tunnetame, aga ma ise vajan seda sõnastamist vist ennekõike turvatunde jaoks. Mul on tunne, et sõna kaudu on kõige suurem tõenäosus üksteisest ühtemoodi aru saada. Ma olen ka inimsuhetes kindlasti ülesõnastaja, tahan kõik välja öelda ja selgeks teha. Nii et võib-olla hoiab mind sõnade juures hoopis kontrollivajadus.
On olemas erinevad kihid, mille kaudu maailma mõtestada, ja need kihid erinevad inimeseti. Mõne jaoks on hoopis liikumine või heli see, mille kaudu nad maailma tajuvad. Aga mina teen kõigest, mida näen, lauseid. Ma pean oma peas pidevalt dialoogi. Seda on kindlasti mõjutanud ka psühholoogi juures käimine – proovin kogu aeg alateadlikult läbi mõelda, kuidas ma toimuvat seletaks.

S. L. J.: Kas sa tunned enda ümber ka mingit kollektiivsust või põlvkondlikkust? Olgu siis kirjandus- või etenduskunstiväljal.

H. N.: See on huvitav küsimus. Mul on tunne, et see väli, millel ma olen või tahaksin olla, on pigem rahvusvaheline. Ma olen eesti kirjanduseluga enam-vähem kursis küll ja elan kaasa, mõtlen ikka, et jee, Aliis Aalmann! Aga rohkem olen ma kuskil etenduskunstnike, kunstnike-kirjutajate ja iseseisvalt kirjastavate kollektiivide infoväljas. Tunnen kokkukuuluvust hoopis mingite raamatupoe inimeste ja akadeemiliste kirjutajatega Brüsselis ja etenduskunstnike, kirjutajate, luuletajate kambaga Viinis… Ja kogu jaanuari olen nüüd residentuuris Helsingis Tekstintalos. Selles mõttes tunnen ma küll kirjandus- või kirjutamisväljale kuulumist, aga jah, mitte niivõrd Eestis.

S. L. J.: Tahaksin veel lõpetuseks seda ka küsida, mis raamatud sind mõjutanud on. Mis sulle on meeldinud?

H. N.: Praegu elan peamiselt ingliskeelse teooria mõjuväljas. Aga varasemast on kindlasti oluline mõjutaja Sofi Oksaneni „Puhastus”. Olin teismeeas vaimustuses teatrist ja vaatasin vist umbes 12-aastasena üht Vanemuise teatri „Puhastuse” lavastuse salvestist. Mangusin siis oma ema, et ta mulle selle raamatu ostaks, lugesin poole peale ja olin täiesti traumeeritud. Aga kui paar aastat hiljem uuesti lugesin, meeldis see mulle väga. Minu jaoks oli üldse elumuutev kogemus lugeda naiste kirjutatud tekste, sest koolis me nendeni eriti ei jõudnud. Nora Ikstena „Emapiim” puudutas mind sügavalt. Mind on alati huvitanud ajalugu ja mind paelus see, kuidas need raamatud seda ajaliste hüpetega endasse põimisid.
Lapsepõlvest ei saa tegelikult kuidagi mainimata jätta Andrus Kivirähki, täitsa päriselt. Sundisin oma ema mulle pidevalt „Limpat ja mereröövleid” ette lugema. Arvan, et mu huumor ja absurditaju on alateadlikult Kivirähkist tugevalt mõjutatud. No mõelge vaid, Limpa!