11. veebruaril asus 92-aastasena oma viimsele rännakule XX sajandi suurkuju Cees Nooteboom (1933–2026). Korduvalt Nobeli kirjanduspreemiale esitatud hollandi erudiit astus taevaste tähtede ritta Willem Frederik Hermansi, Gerard Reve, Harry Mulischi ja Hella S. Haasse kõrvale. Madalmaade kuningakoda mälestab oma riigi ja kogu Euroopa üht prominentsemat autorit nii: „Ta oskas oma terava sulega ühendada kultuure ja puudutada inimesi. Madalmaad on kaotanud kirjandushiiu, kes suutis oma piireületava fantaasia jõul kütkestada lugejaid kogu maailmas.” Enam kui seitsmekümnesse aktiivsesse kirjanikuaastasse mahub üle 125 raamatu: romaane, reisikirju, esseistikat, kunstiraamatuid, luulekogusid, teatritekste ja tõlkeid. Nooteboom ise pidas end eeskätt luuletajaks. Kui temalt 2023. aastal küsiti, mis pärast ta surma tema töödest kestma jääb, vastas ta, et „kirjutamine on edasilükatud suremine” ja ta oleks rahul ka üheainsa luulereaga.

Nooteboom oli Brüsseli, Berliini, Londoni ja Nijmegeni ülikooli audoktor, ta sai Tšiili, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania riiklikud autasud ning pea kõik võimalikud Madalmaade kirjandusauhinnad. Kummatigi oli ta terve elu pettunud, et mujal Euroopas peeti tema loomingust rohkem lugu kui Hollandis. „Ma olen ja jään hollandi kirjanikuks, kes tahab ka oma keeleruumis olla hinnatud ja austatud,” on ta öelnud. Võimalik, et kohaliku lugeja jaoks lendas ta lihtsalt liiga kõrgelt ja tungis liiga sügavale.

Cees (Cornelis Johannes Jacobus Maria) Nooteboom sündis 31. juulil 1933 Haagis. Pärast seda, kui tema isa 1945. aastal Haagi „ekslikul” pommitamisel surma sai, abiellus ema uuesti ning katoliiklasest kasuisa sunnil käis poiss frantsiskaani ja augustiinlaste kloostrikoolides, kust ta järjepanu välja visati. Hiljem on ta öelnud, et varane kreeka ja ladina keele õppimine ning raamatutes tuhnimine on tema maailmapilti oluliselt kujundanud. Lause „Minu klooster on maailm” romaanist „Rituaalid” (e.k 2006, tlk Kerti Tergem) sobib hästi ka tema enese kohta.

Kuna sõjaväeteenistuse jaoks peeti teda liiga kleenukeseks, hulkus ta koos sõbraga 1950-ndatel pöidlaküüdiga läbi terve Euroopa, Provence’ist kuni Skandinaaviani välja. Raadio Klarale antud intervjuus on ta öelnud nii: „Ema küsis, et kuhu ma lähen, kui ma Bredas maantee peal seisin. „Ära,” vastasin mina. Ja teatud mõttes ma enam kunagi koju tagasi ei tulnudki.” Sellest seiklusest sündis tema esimene romaan „Philip ja teised” („Philip en de anderen”, 1954), mis kõneleb noore mehe ulaelust armastuse otsingul. Poeetilisest ja romantilisest seiklusjutust sai Saksamaal paljude tudengite jaoks kultusromaan. Tõelise läbimurde romaanikirjanikuna rahvusvahelisel areenil tõi aga kolmest enesetapust jutustav liigutav põlvkonnaromaan „Rituaalid” („Rituelen”, 1980), millest õige pea ilmus ka inglise tõlge ning tehti hiljem film. Kirjastuse sõnul on see üks enim loetud ja tõlgitud raamatuid hollandi kirjanduses ning sellele on omistatud F. Bordewijki auhind ja Ameerikas Pegasus Prize for Literature.

Kahe romaani vahele jäänud aastad pühendas Cees Nooteboom reisikirjade kirjutamisele, algul reportaažidena ajakirjandusele ning hiljem filosoofiliste reisiraamatutena. Rändamisest sai tema eluviis ja maailma mõtestamise alus, mille ajendiks oli tema enda sõnul elunälg. Õigupoolest lõi ta omaette rännuraamatute žanri, kust ei leia lugusid seikleja sekeldustest: flanöör asetab kohapealsed tähelepanekud laiemasse perspektiivi ning ajaloo- ja kultuurikonteksti. Tuntuim näide on ehk tema suurele armastusele Hispaaniale keskenduv „Ringiga Santiagosse” („De omweg naar Santiago”, 1992). Nooteboom on läbi sõitnud terve maailma ja sattunud olema „õigel ajal õiges kohas”. Nii viibis ta 1956. aasta ülestõusu ajal Ungaris ja 1968. aasta üliõpilasrahutuste ajal Pariisis, nägi Berliini müüri langemist 1989. aastal ja kohtus Boliivias geriljajuhi Che Guevaraga. 1975. aastal New Yorgis vastvalminud kaksiktorne nähes on ta kirjutanud, et see on „miski, mis kuidagi ei saa püsima jääda ja mis ühel päeval ohkega kokku vajub”.

Ja veel: „Võib-olla tõeline rändur ongi alati tormi silmas. Torm on maailm; silm on see, millega ta seda näeb. Tormi silmas on vaikus ja igaüks, kes selles paigas asub, tajub midagi sellist, mis jääb märkamata neil, kes püsivad kodus.” („Nootebooms hotel”, 2002).

Cees Nooteboom külastas 1993. aastal Eestit, kui Mati Sirkli tõlkes oli ilmunud tema „Järgmine lugu” („Het volgende verhaal”, 1991; e.k LR 27–28, 1993). Euroopa reisijuttude kogumikus „Silmitu filosoof” saab tähelepanu ka „auguliseks puretud Eesti” rabamaastik. Tema ühes kaalukamas romaanis „Hingedepäev” („Allerzielen”, 1998) peab peategelasest dokumentalist sõitma filmivõtetele Eestisse ja Jaapanisse. Rännukihiga melanhoolses intellektuaalis, 45-aastases kaameramehes võib kergesti ära tunda autori enda. Tundub, et Eesti ja Jaapan olid Nooteboomi jaoks mingid äraspidised, lõpuni mõistetamatud pelgupaigad.

Nooteboom on tõlkinud hollandi keelde selliseid autoreid nagu Pablo Neruda, Nicolás Guillén ja Michael Krüger. Saksamaal ilmusid tema teosed saksakeelses tõlkes sageli veel enne kui originaalid Hollandis. Tõlkijana teadis ta hästi, et kirjanik pääseb maailmaareenile ainult tõlkijate vahendusel. Nõnda olid tänutäheks kutsutud ka kõik tema tõlkijad 2009. aastal Brüsselisse Belgia kuningapaleesse, kus kuningas Albert II andis Cees Nooteboomile üle Madalmaade olulisima kirjandusauhinna Prijs der Nederlandse Letteren.

Nooteboom jagas oma elu kahe riigi vahel. Alates 1965. aastast viibis ta suvel ja varasügisel Hispaanias Menorcal, kus ta veetis ka oma eluõhtu. Lisaks kuulus talle kanaliäärne maja Amsterdamis, kus mul oli „Rituaalide” tõlkimise ajal põhjust teda ja ta kolmandat abikaasat, fotograaf Simone Sassenit külastada. XVIII sajandi algusest pärit mitmekorruseline hoone oli pilgeni täis raamatuid – neid leidus nii riiulitel kui ka treppidel ja seinte ääres maas, laudade peal ja laudade jalgadeks. Ühe väiksema toa seinu täitis riiul, millel üksnes tema enda raamatute tõlked teistesse keeltesse. Piki seina jooksva kirjutuslaua all põrandal üksteise otsas omakorda sõnaraamatute ja entsüklopeediate read. Lõbusaks vahepalaks võin öelda, et selle laua all olen vanameistriga koos neljakäpukil õngitsenud üksteise alt entsüklopeediaid, et otsida neist vastust ühele küsimust tekitanud sõnale. Sellised hetked on meeldejäävad.

Cees Nooteboom pidas ennast eeskätt luuletajaks, ehkki tema luuletki on peetud hermeetiliseks. Lõpetan selle väikese meenutuse suurest kirjanikust luuletusega tema kogumikust „Mõrumagus” („Bitterzoet”, 2000), mille pühendusega eksemplari ta mulle toona lootusrikkalt kinkis.

EIMISKI

Elupeaksid saama
meenutada
nagu välismaareisi
sõprade või sõbrannadega
sellest muljeid jagada
ning öelda:
lõppeks oli ju päris kena,
see elu,
näha mälupildis vilksatamas naisi, saladusi
ja maastikke
ning siis rahulolevalt tahapoole naalduda
aga surnud ei saa tahapoole naalduda.
Ja edasi ei saa nad ka miskit.