Mis mõtet saab olla
mu mõtetel
mida ei mõtle kaasa
mu süda
Indrek Hirv

Ehk on just tähendus see,
mida inimene vajab üle kõige?
Doris Kareva

Kristiina Ehini tundeergas, sisekaemuslik ja hingeteraapiline romaan „Südametammide taga”, lugu kahe loojanatuuri sobitumisest teineteise iseärasuste ja tõekspidamistega, loomingulise aegruumi tabamisest igapäevaelu rutiini saginas ning sügavale hingesoppi tõrjutud mõtetest ja tunnetest, ei olnud enne trükis ilmumistki päris tundmatu. Vähemalt osa argielu kirjeldustest oli kättesaadav veebis. Nende paigutamine teistsugusesse vormi ja tähenduslikku konteksti ning järjestamine üheks tervikuks on seevastu andnud võimaluse kasutada erinevaid jutustamis- ja kompositsioonivõtteid, luua uusi seoseid, nägemis-, tõlgendus- ja üldistamisviise ning rajada aluspõhja, kummutamaks juba eos igasuguse katse tembeldada teost – mitte et mul midagi nende vastu oleks – naistekaks.

Kirjanduslik kollaaž: nuttev ja naerev silm

Kristiina Ehini vaimukat, kujundi- ja sõnatundlikku teost lugedes kerkisid mu silme ette Šveitsi kirjaniku Ruth Schweikerti jutustuse „Port Bou”(1994), naise topeltrollist ema ja tütrena kõneleva loo viimased sõnad, poolik tsitaat uuskantiaanilt Hermann Cohenilt: „…daß jede tragische Handlung, so erhaben sie auch auf ihrem Kothurn schreite, einen komischen Schatten werfe…”^[1]

Ühe nutva ja teise naerva silmaga vestab minajutustajast autor kahekümne kaheks pealkirjastatud peatükiks või vaatuseks liigendatud autobiograafilises tragikomöödias oma pihtimuslugu. Küllap ei ole tema silmad seejuures mitte päris kuivad, aga ka mitte märjad; nad on pisut niisked, s.t „väga-väga ausad” (Jaan Tätte). See on see Heinrich Bölli sõnul kirjanikule ülimalt vajalik empaatiline pilk ja vaade, et märgata ja äraostmatult peegeldada tegelikkust – igasuguseid (hingelisi) varemeid, rususid ja olukordi. Ladinakeelne vaste saksakeelsele sõnale „niiskus” (Feuchtigkeit) on teadupärast hūmor.^[2] Ainult huumoriga – vürtsitatud situatsioonikoomika ja anekdootlike pajatustega – aga ongi Ehinil võimalik endale armu heitmata ära rääkida, mis tal on kogunenud südametammide taha.

Traagilise ja koomilise ühendmõistet tragikomöödia ei tõlgendaks ma selle raamatu kontekstis ainuüksi žanrilise määratlusena. Näen selles nimetuses vahest enamgi inimelu kontrapunktilisuse tähistajat. Samuti ei taha „Südametammide taga” sobituda tavapärase autobiograafilise ja klassikalise romaani raamistikku. Pigem on see häälte, tunnetuste ja teadvuste polüfooniale rajatud, tabavate kujunditega varustatud sünkreetiline ja mitmekihiline teos käsitatav autobiograafia ja (vaimse) autofiktsiooni sümbioosina ning eri väljendusvahendite ja stiilide kirjandusliku kollaažina. Kristiina Ehini hästi komponeeritud, mängulises teoses segunevad proosa, luule, päevik, omaelulugu ja kultuurilugu; nähtav, kombatav, empiiriline maailm ja maagiline, unenäoline, mütoloogiline või transtsendentne maailm. Teose semantilist külge ja minajutustaja introspektsiooni elavdab veelgi maailmavaateliste ja tajumuslike põimingute ning ristumiste ümber kootud assotsiatsioonide niidistik: metatekstuaalsus (eelkõige poeetilised jutustamistehnilised kommentaarid), viited teiste autorite loomingule, rahva- ja regilauludele, põgusad viited ajalukku, alkeemiasse, astroloogiasse, mütoloogiasse ja kliimaärevusse.

Õhuliselt, sensuaalselt, (näiliselt) kergelt, ent gradatsiooniliselt kasvava (eelkõige seesmise) pingega jutustatud peatükke köidavad kimpu ning hoiavad koos peategelane Kristiina oma paljude minadega ja tema abikaasa Silver, mitmed teost läbivad – osalt ka raamistavad – märksõnad ja motiivid, nagu süda ja sümbolirohke (Thörmeri) karuohakas, udu, raba ja soo, tants ja vastakaid tundeid väljendav kollane värv, mis seisab kõige lähemal kulla, päikese ja valguse toonile. Raamatu sidusust loovad samuti elavad ja ellu äratatud kultuuritegelased ning tegelased-võrdkujud loodusest, nagu sihikindel Kilpkonn (austusavaldus luuletajast isale Andres Ehinile), Kalevipojale hüva nõu andvat siili meenutav Sookurg ning harmooniat ja armastust kehastav jäälind.

„Südametammide taga” tegelaskonna sekka lisaksin ka paigad, millele autor näib omistavat omaelu- ja kultuurilooliste narratiivide vastastikuse tingituse poeetilisel peegeldamisel omaette märgilise rolli. Kristiina Ehini teos on küll suuresti Tartu ehk „tõeotsijate linna”^[3] ja „sooauruse ülikoolilinna” (lk 14) romaan, kuid laias laastus on (tegevus)paigad pillutatud mööda maailma maastikke ja ilmakaari laiali, selle sügavustesse ja kõrgustesse.

Üksikisikut puudutavatele hingelistele ja eksistentsiaalsetele küsimustele induktiivselt lähenedes jõuab end eurooplase ja maailmakodanikuna (lk 165) tundev autor välja arhetüüpsete inimsuhete ja käitumismustriteni. Autorile ei näi olevat esmatähtis mitte narratiivi kujundamine lineaarselt kulgevas ajas, vaid ikka ja jälle „läbi mullatolmuste ajakihtide” (lk 167) sööstmine ja tähenduste loomine, aga ka teatud kindlate hetkede väljavõtmine mälusahtlitest. Ses mõttes võib tema romaani narratiivi käsitada kui „tähenduslikult ühendatud sündmuste esitami[st] tekstina”.^[4]

Niisiis ärgem võtkem surmtõsiselt sõnu, mis on suhu pandud Eduard Vilde satiirilise komöödia „Pisuhänd” kaante vahelt välja pugenud Ludwig Sanderile, sellele minajutustaja omamoodi kirjanduslikule satelliidile (milline julge ja vaimukas kooslus!): „Ma ütlesin Sulle, et vajad professionaali abi. Tee mõni selfi ja pane üles, et vähemalt turunduse mõttes pinnal püsida.” (Lk 236; vrd lk 44.) Ja: „Romaanikirjanikku sinust pole, eks igaüks jäägu ikka oma liistude juurde, aga vahest keegi ikka loeb su värsse ja tunneb midagi ära.” (Lk 243.) Pareeriksin neid pooleldi enesekriitilisi või kriitikanooli ennetavaid märkusi meenutusega, et vähemalt varasema värsiloome põhjal on Jürgen Rooste Kristiina Ehini kirjandusloolise koha paika pannud. 1990-ndate lõpu nn rühmituste põlvkonnast luulesse tulnuist tõstab ta esile kolm nime, „kelle mõju on kirjanduse üsna suletud ringist välja ulatunud ning kes on toonud noori lugejaid luule juurde, mõnele ka ise kirjutamiseks tuld andnud”:^[5] fs, Kristiina Ehin ja Contra. Jürgen Roostega ühineb teises kontekstis Johanna Ross, kes arvab Elo Viidingu ja Maarja Kangro kõrval kolme tugeva poetessi hulka Kristiina Ehini.^[6]

Ääremärkusena olgu lisatud, et romaani kaante vahele koondatud peatükkide arv kakskümmend kaks ahvatleb spekuleerima numeroloogiliste tähendustega: „22” manifesteerib selles valdkonnas unistusi ja kõrgemate vaimsete eesmärkide saavutamist. Mõnes kultuuris peetakse seda numbrit ka õnnenumbriks, heebrea alfabeedi kahtekümmend kahte tähte aga universumi ja maailma loomise põhialuseks. Tõepoolest, viimase peatüki lõpus püütaksegi Kristiina ligi kahtkümmet laialivalgunud mina kujundlikult uuesti kokku riisuda.

Sukeldumine: põhjamudas ärakäimine

„Alateadvuse ader künnab üht sügavat hingevagu. Sisekaemuse silm otsib Riksu järve kallastelt, Paldiski pangalt ja südame salateedelt Thörmeri karuohakat” – seda ilusat rohttaime, kes oma pehme õiesüdamiku ja okkaliste lehtedega peegeldab elu mitmekesisust selle vaevas ja valus, vastuseisus ja jõus. Kodust kaugel hingevagu oma alateadvusesse ajades ja päevikusse ülestähendusi tehes küsib minajutustaja: „Kas varjan oma okkalisi mõtteid?” (Lk 104.)

Okkaliste mõtete ja tunnete valguse kätte toomine, kirjanduslikku pihitooli astumine nõuab aga häbitunde summutamist, julgust ja veel kord julgust. „Südametammide taga” autor võtab endale moraalse vastutuse öeldu eest, kinnitades tegelikust elust võetud piltide autentsust kõige lähemate ja omaenda nimega. Kirjutaja olevat oma julguse kallal tublisti tööd teinud, käinud läbi pika teekonna kuni psühhoterapeudini välja, et vaadata silma elamist ja olemist pärssivatele tabudele ja hirmudele ning esitada endale mitut laadi küsimusi. Sellest protsessist välja kasvanud kujundlikku pealkirja „Südametammide taga” võib pidada kõigi nende ja ka poeetilise eneseteraapiaga seotud küsimuste ühisnimetajaks.

Sarnaselt Carolina Pihelga pihtimuslikku laadi „Lõikejoone”^[7] minajutustaja Liinega, kuid teistsugustel ajenditel, siseneb Kristiina Ehini teose minajutustaja individuatsiooniprotsessi. „Kus olen? Kes olen?” Need koha ja isiku enesetaju määramisele suunavad küsimused on esimesed, mis ta „alles ilmaveerel” kõikudes ja poolärkvel astudes „aimamisi udu sees otsekui mööda samblast rada” (lk 7) iseendale „Avamängu” sissejuhatuses esitab. Neist aimub sõnade „kõikuma” ja „udu” suurem tähendusväli selles teoses. Tegusõna ei osuta mitte ainult une ja ärkveloleku piirimail olemisele, vaid võib-olla koguni esmajoones kõikumisele oma sisemisel ilmaveerel ja oma paljude võimukate „minade” olelusvõitlusele: „Tean, et kohe hakkab jälle peale igavene olelusvõitlus rollide vahel [—].” (Lk 7.) Päris sõjakad ja võitlushimulised on Kristiina Ehini „minad” tõepoolest: siin lüüakse oimetuks (lk 9) ja silm siniseks (lk 8), väänatakse käed selja taha (lk 9), peetakse käsikähmlust (lk 11) ja antakse kõrvahaak (lk 12). Siin on sarnaselt Carolina Pihelgaga, kes kõneleb sõjast enda sees,^[8] juttu ka üha laienevast lahinguväljast Kristiina hinges (lk 8). Udu aga mahendab võib-olla nagu Kärt Hellermal ka Ehini jaoks „maailma teravust”, võtab „tunnetelt raskuse”, leevendab „inimsaatuse piirjooni”^[9] ning võimaldab vahetumalt ligi- ja sissepääsu teistsugustesse ajakihtidesse ja dimensioonidesse. Udu sees sammudes leiab Kristiina ehk koguni „olemasolemise vaevale”^[10] kergendust. Niisiis ilmuvad juba avataktides esimesed märgid teose ühest põhiteemast – iseendasse kaevumisest, aga ka märgid mütoloogia, maagia ja teispoolsuse ainese kaasamisest romaani. Jutustamise käigus lisanduvad üha uued eksistentsiaalsed küsimused, sest „nii läbisegi on jooned”,^[11] nagu on kunagi sõnanud Kristiina Ehinile küllap hingesugulaslik, absoluuti ja terviklikkust ihkav Ernst Enno.^[12]

Šveitsis, kuhu kirjutajat oli heas mõttes lausa üleöö tõugatud maandama oma sinusoidset argielu ja hingepinget, satub niisiis mitte juhuslikult tema teele psühhoterapeudina üles astuv Elumõnude Jumalanna, kelle prototüübiks on Kristiina tuttav hingearst Varje. Psühhoanalüütilise vankri ette ei rakenda Kristiina mitte üksnes Elumõnude Jumalannat, kellel on kogu teoses täita üks kandvamaid rolle, vaid samuti end talle usaldanud luuletajast ja tõlkijast ema Ly Seppel-Ehini ning muusikust ja fantaasiapillimängijast abikaasa Silver Sepa. Veelgi enam: enese läbivalgustamiseks ja mõtestamiseks, „rõõmujuuretise” (lk 60) ja värske kujundi leidmiseks südame kohta rakendab Kristiina kogu kirjutamise protsessi, ühesõnaga kõik raamatus kasutatud kirjanduslikud võtted, narratiivsed kujundid, sümbolid ja vihjed, sealhulgas alkeemilised tõekspidamised värvide jõu kohta, dialoogid elusa ja eluta loodusega – „Võin leida end kõnelemas puuga, kassiga, mõne vana fotoga” (lk 105) – ning antropomorfiseeritud Sookure, kirjandusliku tegelase Ludwig Sanderi ja autorile oluliste inimestega meie kultuuriloos.

Tõenäoliselt lülitub sellesse hingetöösse veel üks geoloogiline fenomen: liustikud. Täpsemalt Šveitsi Morteratschi liustik. Kas ööbimisega hotellis Alpides liustiku jalamil teeb Elumõnude Jumalanna, kelle kasutada on asjade tuuma ja probleemide algpõhjusi peegeldavad kuldsed päikeseprillid, teadliku teraapilise käigu minajutustaja hinge malelaual, see pole selge. Üks teose põhimotiive sugeneb aga tõenäoliselt Šveitsis veedetud päevade jooksul kogetud äratundmisest. See on mitmel sõnakujul ilmuv (välja)sõelumise motiiv: Sõnasõeluja, sõnaliivasõeluja, sõnakullasõeluja, kullatera, sõnaveski mölder, Johann Voldemar Veski, sõeluma, sõnaaganate nokitseja Sookurg. Kas selle motiivi metafoorset alglätet tuleb otsida imaginaarse Pablo Picasso tegelaskuju tungivast soovitusest „kuld pahna seest välja sõeluda” (lk 61), kui tahta kunsti teha, polegi ehk oluline. Määrav on sõelumise kujundi toestav funktsioon romaani ühe olulisema esteetilis-eetilise kandetalana ja igale kirjutajale mõeldud üleskutsena teha vaagijana-vormijana laused paikapidavaks. „Sõnarikkus ja kultuuriküllus” (lk 11) hoiavad elus ka meie pisikest keelt ja kultuuri.

Kujustanud ennast sõnaliivasõelujaks ja (unenäos) kirjuks sümbolitiineks jäälinnuks, kes sukeldub liivakalda käikudesse otsima „salasõnu, mis tooksid ajahoovused nähtavale” (lk 11), alustab Kristiina Ehin oma raamatu kirjutamist. Pärast vaevarikast sukeldumist mitut laadi keerdkäikudesse ja sügavustesse, ühesõnaga pärast põhjamudas ärakäimist, suudabki minajutustaja oma südame kohta kullatera ehk ingeborgbachmannliku „kristallsõna”^[13] ja lõpuks ka õige sõnaga luuletuse välja sõeluda (lk 243).

Üleüldse: see, kes tahab midagi luua, peab kõigepealt sukelduma: veepõhja, mullapõue, ajalukku, raamatusse, omaenda hinge. Kui tahad maailma, Eestit, luuletust või teist inimest armastades kolmandat luua, pead ikka põhjamudas ära käima. Ainult helgest õhuvärelusest ei sünni midagi. (Lk 169.)

Nii kõneleb „Südametammides” ellu äratatud Lydia Koidula, kes lõpuks ise muutub Emajõkke sukelduvaks tugevate tiibadega merelinnuks (lk 170). Võib-olla oli temalegi kunagi kuklasse hinganud Loomingujumalanna Freya, kes otsekui ürgse psühhoterapeudina soovitas samuti alustada just sügavusest, sest „[s]ügavuses ja varjudes on alati sinist, on alati sind ennast” (lk 9–10). Nii mõnigi kord on aga kauaoodatud kirjutamissoone tabamiseks, oma loomingusse süvenemiseks vaja tõusta ka vertikaalsuse alumisest otsast selle vastandotsa (vrd lk 174): ajuti kõrgemale liustikest, kõrgemale linnu perspektiivistki – lausa taevasügavustesse.

Iidne side: elu ja elamise valupunktid

Sotsiaalsed ja ühiskondlikud valupunktid või hetkeprobleemid, mida romaanis „Südametammide taga” põgusalt puudutatakse, haakuvad teravalt minajutustaja sisemiste läbielamistega: koolikiusamine, koolide sulgemine, olukord haridussüsteemis, noorte enesetapud, loomeinimeste omavahelised nääklemised, Eesti seisund, sõjaohust ja edukultusest tingitud vaimse tervise kriis, liustike sulamine ja globaalne soojenemine ning sellega kaasnevad muud pahupidi pööratud klimaatilised nähtused.

„Igikelts sulab meie silme all sooja kevadpäikese käes nagu kõik liustikud planeedil,” (lk 63) märgib jutustaja oma 24. märtsi (reisi)päeviku sissekandes näiliselt rõõmsameelselt, ent solastalgilise varjundiga, kui näeb hotelliaknast „suuri jääkamakaid sulaveelahvandusse” (lk 64) varisemas ja kuuleb liustiku sulamise sulinat. Päris selgelt püüab kõrv kinni kliimaärevad alatoonid Šveitsis kohatud Hollandi looduskaitsja keskkonnateemaliste laulude pealkirjadest. Üks neist on äärmiselt düstoopiline, õudust tekitav ja morbiidne: „Me sulame surnuks!” (Lk 65.) Sarnast õhustikku kumab Kristiina Ehini elu polaarsuste põimingut peegeldava luuletuse ridadest, mis tal võib-olla just tänu hollandlase lauludele ja Alpijärve kohale kerkinud täiskuu valgusele (taas üks korduv märksõna) õnnestus kirjutada lõpuni (lk 66, 69):

„Lähme Elujärve äärde
päiksekera kõrvale
tegemata kannakäände
Surmajärve servale

[—]

Tegemata kannakäände
Surmajärve servale
Lähme Elujärve äärde
päiksekera kõrvale”

Kõigi nende eluliste probleemide seast kerkib naiselikust vaatenurgast esile üks iidne ühiskondlik hoiak, mis tundub otseselt või kaudselt ühendavat ka jutustava mina värvikaid rolle (lk 13): naise osaluse ja agentsuse puudulik väärtustamine patriarhaalses ühiskonnnas. Selle tuumprobleemi ümber tiirleb omakorda küsimus, kuidas ikkagi tulla toime maailmas, kus nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil põrkuvad endiselt kokku mehe ja naise nägemis- ning mõtlemismustrid. Maailmas, kus naiselt oodatavad rollid (lk 237) tõrjuvad ikka veel tema esteetilised vajadused, loomingulise ja kultuurilise eneseteostuse tungi udulaamade piirimaile: „Ja miks on mul viimasel ajal loominguhetki aina raskem leida?” (Lk 98.) Kuidas viia oma loojanatuur argielu virvarris, „rööprähklemises” (lk 92, 226; vrd 123) ja stressisituatsioonides kooskõlla kohusetundliku vaimuga ja Karavanikaameliks (lk 12), s.t emaks ja abikaasaks olemisega, ning ühendada neid rolle omakorda naiseks olemisega, ilma et kuhtuks Sensuaalne Armastaja? Kuidas ikka ja jälle leida värskus, „eelkõige iseenda silmis” (lk 104)? Ja nii edasi ja nii edasi. Ilmeka pildi mainitud probleemide rägastikust loob kahe eri ajastust pärit, kuid sarnaste murede ja rõõmude keskel tegutseva naise, minajutustaja ja Lydia Koidula omavaheline vestlus. Eriti nörritab Kristiina Ehinit naisi manav ja alandav kuvand Uku Masingu „Pessimismi põhjenduses” (1995) ja Indrek Hargla romaanis „Raudrästiku aeg” (2016). Kui arvestada veel seda, et eesti naiste ajalugu on niigi vähe uuritud, olevat „lausa kuritegelik täita seda lünka nii põlgliku ja alandava pildiga meie esiemadest” (lk 143). Kas pole naiste väärikust riivav seegi tõik, et Eesti heade mõtete linnas peaaegu puuduvad neile pühendatud avalikud skulptuurid ja monumendid? Kristiina Ehini poeetiline võte põrutada selle kultuurilise häbipleki pihta lakoonilise loeteluga meestele pühendatud skulptuuridest, mille tippu troonib turuhoone pronkssiga (vaene, pealegi lõigutud emis!), on lihtne, aga geniaalne ja mõjuv. Õnneks on 2010. aasta alguses Teerajajate alleele pronksi valatud naiste ja meeste jalajäljed tunduvalt paremas tasakaalus: 13 naist ja 20 meest.

Väikese kõrvalepõikena olgu lisatud, et Kristiina Ehini emakuvandist aimuvad püüded mõrastada emadusega seotud sotsiaalseid norme ja väärtusi, eitamata seejuures naisele antud ematundeid ja emaks olemise tungi. Emaduse kasutamise naiste ühiskonnast väljajätmiseks ja patriarhaalsete struktuuride säilitamiseks on võtnud sihikule näiteks Marion Priglingeri film „Die Erfindung der guten Mutter” („Hea ema leiutamine”, 2022). Jälgides emaduse ajalugu paleoliitikumi perioodi emajumalanna kuvandist, Maarja kultusest keskajal, emaarmastuse ja emaduse kui naiseliku kutsumuse avastamisest XVIII sajandil kuni tänapäeva working-mom’ini välja, demütologiseerib ja paljastab film ka kõige püsivamad emamüüdid.

„Südametammide” minajutustaja justkui kannaks endas kõiki neid ajastuid ja iidsuse tundeid. Šveitsi-reisil olevat talle meelde tulnud, et ta on „nelja miljoni aastane” ja „mäletab a s j u!”, et temasse on salvestatud „kõik, mis on toimunud peale inimeellaste puu otsast allatulekut” (lk 51; vrd lk 99–100, 244). Temas oleks nagu kõik tallel, mis on „juhtunud pärast Suurt Pauku” (lk 99–100), ka selle naise lugu, kelle kahe väikese lapse vahel lamav skelett oli leitud Tartu-kodu vastasmaja vundamendi alt. Kas iidsuse ja vana naise tunne on mingil moel seotud ka liustikul ööbimisega? Autorile tuttav Islandi kirjanik Andri Snær Magnason (snd 1973) näiteks näeb ja kuuleb vana naist, kui teeb liustikest fotosid. Ta nagu lindistaks „vana naise laulu, et seda talletada. Tuhande aasta pärast silmitsevad inimesed neid pilte nagu vanu käsikirju ja püüavad meie mõtteid mõistatada.”^[14] Kas see vana naine on olemas kõigis liustikes Maal ja ka kõigis naistes?

Armastus versus peapealepööratus

„Hommikul on Silver püsti pöörane. Olen temaga päris hädas. Kui mina ehitan, siis tema lammutab. Kui mina koristan, ajab tema segi. Kui ütlen midagi armastusväärset, peab tema selle igal juhul pea peale pöörama. Ma ei saa talle vastu,” pihib minajutustaja (lk 71). Ja: „See elu on üle mõistuse armas, aga ka ahistav. Silveriga kooselu on üks asjade ja ideede virvarr, äärmuste süüdimatu sulandumine meie igapäevaeluks, mis pole kunagi hall.” (Lk 198.)

Teoses oponeerib melanhoolsele ja korda armastavale Kristiinale „sünnipärase optimismiga” sangviinikust Silver (lk 13), kes on haaratud (või vallatud?) eriskummalisest kirest: ta kogub pillide ehitamiseks igasuguseid asju, täites nendega kõikvõimalikud kohad, kaasa arvatud abieluvoodi.

Oma harakaliku kogumiskirega meenutab Kristiina „armas rõõmuõpetaja” (lk 105) pisut irratsionaalseid või patoloogilisi asjade kogujaid, kelle jaoks Saksamaal on käibel kõnekeelne sõna „die Messies” (ingl k mess ‘kaos’, ‘korralagedus’). Üheks nende kire vallandajaks võib olla kihk anda asjadele surematuse ilme. Kummatigi aga osutub taoline näiline püüd surma seljatada haletsusväärseks enesepettuseks. Asjad on olulised vaid seni, kuni nende omanik veel hingab.

Silveril on aga teine eesmärk. Asja naljaks pöörates – või surmtõsiselt – selgitab ta, et korjab esemeid oma tulevase majamuuseumi tarvis, kuna tema elu olevat „suur kunstiteos ja asjadel on selles tähtis osa” (lk 200). Tema päris eesmärk tundub olevat ikkagi muusika an sich. Ja kes teab, võib-olla peitub selles sihis alateadlik tung muusika lätete, transtsendentse ürgheli, universumi ürgallika mõistmise poole. Muusika on ju see, mis „põhineb taeva ja maa harmoonial, tuhmi ja selge kooskõlal”.^[15] Oma püüdluste nimel on melomaan valmis koguni loobuma esinemistasust ja astuma naturaalmajanduslikku suhtesse. Väide, et sel moel omandatud sada plastmasskaussi on head vesitrummid, polegi ehk väär. Vähemasti minu kõrva jaoks. Omamoodi kuuluvad nemadki elu sisemist pulssi sümboliseerivate, müütilis-kosmilist tähendust ja paljudes kultuurides kultusinstrumendi staatust omavate trummide hulka, mille helid ja rütmid on tulvil ürgset väge ja salapära – seda minajutustaja Kristiinale väga südamelähedast tunnet.

Sellal kui kirjanik kutsub teispoolsusest enda juurde vestlus- ja saatusekaaslasi, äratab muusikamees ellu elutuid asju, et astuda nendega muusikalisse dialoogi. „Mu pillid pole lihtsalt asjad. Saad aru, need elavad, elavad ka ilma kolme veretilgata!” (Lk 246.) Ja vabadust mees nii lihtsalt käest ei anna (lk 81), nagu ta oma esimeses luuletuses kuulutab. Hüva nõu seevastu jagab ta oma „kõrvitsaõiele” ülima rõõmuga: „Sa oled loodud tegema üht asja korraga, nagu vanaajainimene.” (Lk 98.)

Kõik need mõeldavad jõud, mis päästavad valla mehe kogumiskire, ei muuda olematuks tema ja ta abikaasa tõekspidamiste põrkumist ega võimalust naise orjastamiseks asjade poolt. Viimane aga seaks ohtu teineteisele vaikimisi antud tõotuse asjade pärast mitte tülitseda ja ähvardaks matta enda alla nende armastuse.

Silver ja Kristiina on nagu paarisrakend oma eluvankri ees, vedades ülevuses ja hulluses, rõõmus ja kurbuses käesolevat hetke, mis „ongi ainus, mis meil on” (lk 23; vrd lk 34). Nii seisab kollases mõttetera-rullikeses, mille naine ulatab mehele, ja samuti mehe kuuris valminud laulus. Sellest mõtteterast kujuneb poeetilise igatsuse metafoor ja üks romaani põhimotiive, millega ühildub Lydia Koidula hääle läbi sukeldumise motiiv: „Igatsusel on palju urgusid. Ka sukeldumine aitab!” (Lk 235.)

Kristiina ja Silver kulgevad otsekui kooskõlas olev kahehäälne meloodia, teineteist täiendades, teineteist rünnates, teineteist tingides, „igal juhul aga avaldavad teineteisele igal hetkel, rea igas punktis kõige tõsisemat, elavamat vastastikust mõju ning on omavahel seotud”.^[16] Elu ja inimsuhete paratamatut voogamist kahesuses ja vastandites – ilma üheta poleks tajutav ega nähtav teine – ning üksolemises ja ajutises kassi ja hiire mängus, millesse mahuvad krutskidki, võtab kujundlikult kokku Kristiina Ehini varem ilmumata üheksastroofiline luuletus „Sirelite aegu” (lk 108–109): „Sirelite meri / suure suve hakul / Kana nokib teri / kuketapupakul [—] Ööbikud on mures / toomingad on längus / Hommikuni unes / näen kassi-hiire mängu”.

Kas Hermann Hesse kinnitus, et vastandid on „alati vastandid vaid silmapilguks, et nad lähevad alati teineteiseks üle”,^[17] suudaks trööstida kodust jalga lasknud minajutustajat, kelle hing sai pilgeni täis, süda oli valust rusunemas ja Silveri kuurilaul üles leidmata? Kas see viib „tõejuuretise” (lk 127) juurde välja? Selles pole ma päris kindel. Küllap aga pani teda järele mõtlema Kristjan Jaagu lohutav tõdemus viimases peatükis, et alati kriibib tõde „kedagi, mõnda teist jälle aitab edasi” (lk 245). Võib-olla sedapuhku teda ennast.

Pesamättad kunagistel kalmudel: kõnelused surnud suurkujudega

Puhastamist ei vajanud mitte üksi minajutustaja südametammide taha kogunenud praht. („Ma tean neid tamme. Ainult prahti koguneb sinna,” sõnab Kristjan Jaak Peterson, lk 244.) Valla päästmist ootasid ka sinna varjunud epistemoloogilised vaated ja uskumused ning kõnelused ja salamõtete jagamised teispoolsusest kohale kutsutud inimestega. Just see on üks asi, mida Kristiina Ehin olevat „tagasi hoidnud oma südametammide taga”.^[18] Kas endisaegsete elude ilmumist võimalikuks pidava (lk 102) ja Eelmisi Elusid Mäletava mina kõnelused nende inimestega omandavad meie silmis transtsendentse mõõtme, kas kompab ta epistemoloogilisi ja ontoloogilisi piire ning millisel meelelisel tasandil toimuvad tema tajunihked, sellega ma spekuleerida ei söandaks. Küll aga võib Kristiina Ehinis hoomata Kärt Hellerma sarnast piirilkõndijat nähtava ja nähtamatu maailma vahel; kirjanikku, kes astub oma avara tunnetuse ja intuitsiooni abil mitte ainult inimkonna, vaid ka lindude ja loomade ühisele teadvusele lähemale. „Linnuparvel on ühine tark teadvus, ka inimkonnal on,” tsiteerib ta füüsik ja sünergeetik Tiit Lukki ning koondab hakkide teadvused ühtse mõiste „hakiparveteadvus” alla (lk 179–180).

Kirjanduslikus mõttes kasutab Kristiina Ehin oma raamatus üht maailmakirjanduses varemgi – kas aga ka autobiograafilises teoses? – tuntud võtet: surnute imaginaarset elluäratamist (lugusid on jutustatud koguni laiba vaatevinklist). Kõnelused mineviku kultuuriinimestega lisavad eluloolistele kajastustele sotsiaal-kultuurilise mõõtme. Strukturaalse ja sisulise ühenduslülina täiendavad need tegelased aga ilmselgelt teose kompositsioonilist ülesehitust. Nimetagem siinkohal kaht laiemas või kitsamas mõttes peatükke raamivat tegelaskuju: sõnu jahvatavat Johann Voldemar Veskit, kes siseneb autobiograafilisse narratiivi unenäo möldrina juba avamängus, ja üle kahesaja aasta tagusest minevikust meie aega astuvat Kristjan Jaak Petersoni, kes ilmub lavale viiendas vaatuses. Eesti rahvuskirjanduse ühe loojaga peetakse ka viimane kahekõne pärast südametammide-luuletuse väljasõelumist ja enne deus ex machina’na saabuvat vaimukat puänti – kujundlikku Pisuhänna ja Krati duelli^[19] – täiskuuöise uduse Emajõe kaldal.

Ühe hingelisema vestluse surnuist äratatud inimestega, lausa terve peatüki, pühendab Kristiina Ehin Lydia Koidulale. Tartust pärit saksa kirjanikule Else Hueck-Dehiole, kes nüüd teispoolsuses olles käib ikka Dorpatis oma kodupaika vaatamas, esitab ta aga vägagi provotseeriva küsimuse: „[M]ispärast me – eestlased ja Eestimaa sakslased – koos venelastele vastu ei astunud?” (Lk 75.) Tagatipuks paneb autor surnud suurkujud – Päts, Tõnisson, Meri jt –, neid omamoodi müstifitseerides, kaitsma Eesti ühiskonda. „Teie, elavate maailm oleks liiga habras, kui suured surnud te piire ei kaitseks,” selgitab Emajõe Ööbik (lk 167), kelle hääl ulatub Kristiina kõrvu veel viimaseski peatükis (lk 235).

Veel ühe kolmandagi lisaväärtuse pakub kultuurilooliste suurkujude elustamine. Pean silmas eespool mainitud poeetilist võtet, milles mõeldakse ja vaadeldakse üksikult üldisele liikudes, avardatakse üksikisiku nähtut kõikehõlmavaks tajumuseks. Luulekogus „Janu on kõikidel üks” jõuab Kristiina Ehin näiteks äratundmiseni: ^[20]

Me sobitume suuremasse pilti
seda tihti ise teadmata
Ja suured mõtted jäävad mõtlemata
ja laulud sõnadesse seadmata

Pärast vihma vilksamisi nägin
kuis kiiskas pesunööril märtsipäikse tilk
See pimestas mind sügavuti läbi
ja korraks hiigelmustrit aimas pilk

Viimasena märgitagu psühhoanalüütilises teraapias kaalukaks osutuvat kommunikatiivset ja emotsionaalset aspekti. See puudutab teispoolsusest pärit inimeste toetust minajutustajale psühholoogilise tasakaalu leidmisel ja eneseteadvuse virgutamisel, sisemise tühjustunde ületamisel või leevendamisel. Viimasesse vaatusesse äkitselt sisenenud Kristjan Jaak Peterson annab Kristiinale teadmise, et ta pole üksi, „pole seda kunagi olnudki” (lk 244). Nagu eelnenud aruteludest Sookure ja Johann Voldemar Veskiga selgub, tulebki kõrgemale tõusta igasugustest (vastakatest) tunnetest ning „teha midagi ühiseks hüvanguks” (lk 241; vrd lk 236). „Surm on elu osa, nii et see pole probleem. Oluline on, et su elul oleks tähendus, et sa oma elu jooksul tooksid teistele kasu. Siis ei tunne sa kahetsust,”^[21] sedastab dalai-laama 2010. aasta juunikuus Indias Andri Snær Magnasonile antud intervjuus. Oleks surm vähemalt Sisyphose kivigi, mis alati mäest alla veereks, kuid ei, see jääb seal üleval fataalse elu tõsiasjana rõõmutsema ja võib-olla koguni uut algust sisse juhatama. Tõepoolest: „Ilma surmata ei sünni midagi uut.”^[22] Ka ülekantud tähenduses mitte. Sellel foonil on psühholoogilises pingelanguses (peripeetia) teatud mõttes võrreldavad Silveri hinge heitev Kratt ja kuuri alt leitud kaua taga igatsetud laul.

Veel ühel teiselgi moel astub Surm Kristiina Ehini eluloolisest tragikomöödiast läbi. Luuletuses Elujärvest ja Surmajärvest tõdeb minajutustaja: „Õnn ei oota jää ei jäta / arad käivad armudel / Luikedel on pesamättad / kunagistel kalmudel” (lk 69). Kõneluste taustal surnutega tundub suisa salapärasena ja müstilisena, et ka Kristiina ja Silveri „pesamätas” asus Viljandis ja asub Tartus kunagise kalmistu kohal või vahetus läheduses (lk 99, 101, 134). Mil määral on need „morbiidsed” maastikud mõjutanud autori maailmataju, kõnelusi teispoolsusega ja tekitanud temas (hinge)sideme tunde naissoost saatusekaaslastega? On see universumi saadetud märk ja kuidas tuleb ta toime selle lahtilugemisega?

„Surma sees on elu saladus, mida elav ei saa (võib-olla?) kunagi teada. Surma argisus on odavaks tehtud elu märk,”usub Ene Mihkelson.^[23] Siingi näib peituvat sama fundamentaalne emotsioon, mida Kristiina Ehin usub tajuvat Albert Einsteini äratundmises: „Kõige ilusam tunne [—] peamine emotsioon, mis seisab tõelise kunsti ja teaduse hälli juures” (lk 178) on võimalus tajuda ka seda, mis asub väljaspool inimese kogemust ning mõõdetavat aega ja ruumi – see on salapärasus. Seesama salapärasuse tunne, mida minajutustajale pani südamele Einsteini mõtet „kujutlusvõime ümbritseb maailma” parafraseeriv imaginaarne Pablo Picasso: „Ära kunagi unusta, Kristiina, et kõik, mida suudame ette kujutada, ongi reaalne.” (Lk 61.)

Lõpetuseks: muusikalis-tantsuline elamis- ja armastuskunst

Poeetiline kirjanduslik kollaaž „Südametammide taga” võrsub mitmeski mõttes muusikalisest pinnasest ja kasvab sellel pinnasel. Seal on sõnade muusikat. Südame muusikat. Looduse muusikat. Vokaalinstrumentaalmuusikat. Viiulimuusikat. Südamepunaselt helilindilt aga kostab kord nähtavalt ja kuuldavalt, siis jälle nähtamatult ja kuuldamatult teisest peatükist viimase vaatuseni Silveri kuurilaulu. Ning sissejuhatuseks mängitakse „Avamängu”, mis definitsiooni järgi hõlmab sageli (nii muusikalise kui ka kirjandusliku) teose tähtsamaid teemasid ja juhtmotiive. Mis laadi muusikateosega võiks selles mitmehäälsusele ehitatud elunäidendis täpsemalt tegu olla, seda pole ma pädev väitma, küll aga pakuksin välja ühe võimaluse: fuuga. Veendunud olen siiski, et kogu see poeetiline tragikomöödia on paljuski nagu üks suur helisev kompositsioon. Võib-olla oligi Kristiina Ehinil kirjutades tunne, nagu komponeeriks ta oma sisemist maailma korrastades omalaadset heliteost.

Muusika lahutamatuks osaks on juba antiikaajal olnud luule ja tants. Tants, üks vanimaid kunstiliike, pole mitte üksnes eneseväljenduse vorm rütmiliste kehaliigutuste ja sammude abil. Tantsimine on „ka mõtlemise vorm, niisiis kehaline mõtlemine”, kehaga mõtlemisel on aga alati kaasatud ka pea, usub saksa kirjanik, tantsija, etenduskunstnik ja koreograafMartina Hefter.^[24] Läbi „Südametammide” lugude vooklev tantsumotiiv pole küll teoses esiplaanil, ometi ei jää märkamata, et nii Kristiina Ehinil kui ka Carolina Pihelgal tähendab tantsumotiiv hingeteraapiat ning uute pidepunktide ja horisontide otsinguid.

Carolina Pihelga „Lõikejoones” avalduvad tantsimises kaks äärmuslikku tajuviisi, milles kohtuvad metafoorselt vägivaldne mees ja naine: oksüümoronlikult pingestatud hirm ja rõõm.^[25] Kristiina Ehini „Südametammide” lood kujutavad tantsimist küll teistlaadi tunnetustasanditel, kuid samamoodi kahe, eksistentsiaalse ja erootilise funktsiooni kaudu: tants kui armukadeduse tekitaja ning tants kui eluringkäigu võrdkuju. Armukadeduse sütitajana pannakse tantsumotiiv mängu minajutustaja esimesel kohtumisel Kristjan Jaaguga (lk 45), seejärel mõnes mõttes ka kahe krati kokkupõrke ajal Emajõe kaldal Vorbuse külas, paigas, kus 19. mail 2018 korraldati kavandatud tselluloositehase (lk 238) vastu suunatud nn Emajõe kett. See sünnib salapärastel uduga looritatud tundidel pärast kodust jalgalaskmist – nn tragikomöödia kulminatsioonis ehk hingelise pinge haripunktis –, mil minajutustaja satub otsekui väljaspool aega ja ruumi asuvasse krattide-pisuhändade folkloorimaailma. Tundidel, mil ta tajub taas kõikide minade „igal pool” olemist, ajakihtide ja ruumide „üksteisega segi” olemist või kõige ühekorraga toimumist.^[26] Istudes udus vaevu märgataval kivil, tantsib ta samal ajal koos viiuldajaga veski katuseharjal (lk 247).

Tagasi lennanud oma võssakasvanud puuri – „Ega see paha puur ole,” oli möönnud Sookurg (lk 236) –, võetakse epiloogis tantsumotiiv humoorikalt veel kord üles. Otsekui andnuks Silver öösel kolm veretilka, on tal juba järgmisel hommikul kolm vajalikku asja pillipuhumiseks käepärast võtta: naise soengust tõmmatud kamm, küpsetuspaber ja prügikastis oma patu ära kahetsenud ja armu leidnud eriline pastakas. „Noh, kas tantsime kõik jälle segamini?” küsib järgmisel hommikul rõõmus muusikamees Silver, kellele tantsida tähendab võib-olla ka lihtsalt elada ja armastada.

Elu(ring)tantsu kurvitamine mööda elu spiraali ja elu sinusoidi võssakasvanud muusikalises puuris jääb kestma. Seda mahendavad tasakaalustava väena „sügavale südamesse sadanud” (lk 248) tantsitav ja uinutav, erutav ja rahustav, turvatunnet loov varakevadine viis – too minajutustajale „uut, õrna nahka” (lk 24) peale kasvatav lummav laul, mis kinnitab, et „armastada tuleb nüüd ja kohe, sest kõik on võimalik siin kiiresti kuhtuvas kevades, siin üürikesel eluharjal” (lk 109) – ning tantsisklev kihelus tema sõrmedes.

---

^[1] „…et iga traagiline tegevus, nii ülevalt kui see ka oma koturnidel ei astuks, heidab koomilist varju…” Ruth Schweikert, Erdnüsse. Totschlagen. Erzählungen. Zürich: Rotpunktverlag, 1994, lk 22. Nende sõnadega oli Walter Benjamin lõpetanud oma essee „Schicksal und Charakter” (1919).

^[2] Heinrich Böll, Bekenntnis zur Trümmerliteratur. Der literarische Zaunkönig 2015, nr 3, lk 18–19.

^[3] Kristiina Ehin, Südametammide taga. Tartu: Loomepuhkus, 2024, lk 233. Edaspidi viitab sellele teosele leheküljenumber tekstis.

^[4] Epp Annus, Kuidas kirjutada aega. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2002, lk 19.

^[5] Jürgen Rooste, Contra luule tagasivaatepeeglis. Looming 2024, nr 12, lk 1667. Vt Jürgen Rooste, Kas Värske Rõhu põlvkond on olemas? Sirp 18. IX 2015.

^[6] Johanna Ross, Naised, nišid ja nullid. Keel ja Kirjandus 2011, nr 3, lk 210.

^[7] Vt Eve Pormeister, Kestamiste aeg. Tants versus vägivald. Carolina Pihelga proosast. Looming 2024, nr 12, lk 1676–1688.

^[8] Carolina Pihelgas, Lõikejoon. LR 2024, nr 1–2, lk 59.

^[9] Kärt Hellerma, Koer ja kuu. Tallinn: Tuum, 2018, lk 276.

^[10] Sealsamas.

^[11] Ernst Enno, Rändaja õhtulaul. Tartu: Ilmamaa, 2008, lk 194.

^[12] Eve Pormeister, Näen, kuulan, tunnetan. Tallinn: EKSA, 2021, lk 296.

^[13] Vt Ingeborg Bachmann, Ausgewählte Werke. Kd 1, Gedichte. Hörspiele. Schriften. Berliin, Weimar: Aufbau Verlag, 1987, lk 588.

^[14] Andri Snær Magnason, Ajast ja veest. Jutustus tulevikust. Tlk Lemme Linda Saukas Olafsdóttir. Tallinn: Postimees Kirjastus, lk 188.

^[15] Hermann Hesse, Klaaspärlimäng. Tlk Helga Kross. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 25.

^[16] Hermann Hesse, Supelsaks. Ülestähendusi Badeni tervisevetelt. Tlk Krista Räni. LR 2003, nr 17, lk 94.

^[17] Sealsamas, lk 94.

^[18] Jane Saluorg, Ehin uuest romaanist: vaatasin otsa tabudele, mis mind tagasi hoiavad. ERR 12. XII 2024.

^[19] Pisut semantilist segadust võib tekitada sünonüümsete folkloorimõistete (Pisuhänd ja Kratt) kasutamine iseseisvate tegelaskujude tähistamiseks. Võib-olla seisneb erinevus kratile omistatavas lendamisvõimes. Tõenäolisem tundub, et autor kasutab neid mõisteid metonüümlikult, rõhuasetusega Eduard Vilde „Pisuhänna” tegelaskujul Ludwig Sanderil.

^[20] Kristiina Ehin, Janu on kõikidel üks. Tartu: [K. Ehin], 2020, lk 121.

^[21] Andri Snær Magnason, Ajast ja veest, lk 273. Siinkirjutaja kursiiv.

^[22] Hermann Hesse, Demian. Emil Sinclairi nooruselugu. Tlk Krista Läänemets. LR 1994, nr 5–7, lk 99.

^[23] Ene Mihkelson, Nime vaev. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 260.

^[24] Volkmar Mühleis, Tanzende Worte. Deutschlandfunk 21. VII 2010.

^[25] Vt Eve Pormeister, Kestamiste aeg. Tants versus vägivald, lk 1687–1688.

^[26] Vrd: Viivi Luik, Varjuteater. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2011, lk 46, 285.