2025. aastal ilmunud või teatrilavale jõudnud eesti näitekirjandusest kokkuvõtet teha on samal ajal nii kerge kui ka keeruline. Olukordi, kus lavale jõudis uus eestikeelne tekst, oli aasta jooksul 100 ringis (ülitäpne loendamine pole siin võimalik ega ilmselt ka vajalik). Number sisaldab nii klassikalistele kaanonitele vastavaid näitemänge, dramatiseeringuid ja uustõlgendusi kui ka muid eriilmelisi teatritekste, mis on mõeldud laval esitamiseks, aga mida sulg näidendiks nimetamast tõrgub (ja ega autorid enamasti soovigi, et neid nii nimetataks). Varasemate aastate näitekirjanduse ülevaadetes on ikka tõdetud, et lavatekstide pilt on mitmekesine ja kirju, ning täpselt sama saab öelda ka läinud aasta kohta. Pilt on sama kirev kui meie teatrite afišid, mis on ju iseenesest hea, sest teatrit tehaksegi väga erinevatele inimestele ja on tore, kui kõik soovijad leiavad vaatamiseks midagi, mis nende arusaamade ja maitsega kõige paremini sobib. Liiga ühetaoline pilt oleks kurb ja siis tuleks kindlasti küsida, mis on lahti. Selleks küsimuseks õnneks põhjust pole.

Kuidas siis lahterdada, süstematiseerida ja üldistada 2025. aasta näitekirjandust ja teatripilti? Miks üldse teatripilti, kui jutt käib näitekirjandusest? Valdavalt räägime siiski tekstidest, mis on jõudnud lavale, väiksem osa on neid, mis on läinud nii trükki kui ka lavale, ja veel vähem on selliseid tekste, mis oma esietenduseni teatrilaval veel jõudnud pole. Siit saab teha loogilise järelduse: suurem osa näidendeid kirjutatakse teatrite tellimusena konkreetse lavastaja ja trupi jaoks või luuakse proovisaalis nn koosloomemeetodil (viimasel puhul ei saa alati kõnelda näidendi sünnist, pigem valmib konkreetse lavastuse jaoks mõeldud tekst, mis tõenäoliselt hiljem uuesti kasutust ei leia).

Trükis avaldati näidendeid vähem (ka siin pole midagi uut), sest enamasti on näidendiraamatu väljaandmine seotud pigem kirjaniku missioonitundliku sooviga säilitada ja jäädvustada teos tulevaste põlvede tarbeks, raamatupoodides näidendiraamatud paraku väga minev kaup pole. Ometi ilmus näitemänge Loomingu lehekülgedel (Meelis Friedenthali „Armastuse klavikord”, Eeva Pargi „Igavikumehed”), ajakirjas Vikerkaar (Sveta Grigorjeva „Mimmud maailmalõpu vastu”) ja mõistagi ühe kõige järjepidevama eesti näitekirjanduse kirjastaja Eesti Draamateatri välja antuna (Mehis Pihla „Ükskord Liibanonis”, Andrus Kivirähki „Kõrvaltegelased”, Elin Toona, Mari-Liis Lille, Priit Põldma „Üks helevalge tuvi”). Siret Campbelli „Jäljed meie vahel”, Piret Jaaksi „Tumeaine” (näidendid „Tumeaine” ja „Lõpp”), Enno Tammeri „Tuumanunnu” ilmusid autorite endi kirjastatuna ning Margus Kasterpalu näidend „Siuru sügis” nägi ilmavalgust osana luuleteater Valhallat käsitlevast raamatust „Valhalla aeg”. Kokku ilmus aasta jooksul 12 näidendit ja 2 näidendikogumikku. Trükis ilmunud näidendite autorite hulgas pole ühtegi kirjandusavalikkusele tundmatut nime, mahukamate kogumikeni jõudsid aga kaks viimasel kümnendil väga viljakalt tegutsenud näitekirjanikku, kelle teoseid tihedalt ka teatrites lavastatakse. Ott Kiluskil ilmus kogumik „Piiripealsed näidendid” (sisaldab näitemänge „Kirvetüü”, „Karateka ja salasamurai”, „Nagu süldikeeduvesi”, „Isad ja pojad”, „Tagasi tühjusse”) ja Urmas Vadil „Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee!” (näidendid „Kus sa oled, Juhan Liiv?”, „Millest tekivad triibud?”, „Sada grammi taevasina”, „Imelikud pikad rajad”, „Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise, kuidas saavad)”, „Pink”). Mõlemad kogumikud nägid ilmavalgust Eesti suuremate kirjastajate kaasabita.

Autorite ringis oli 2025. aastal palju neid, kelle nimed on varasemate aastate kavalehtedelt juba tuttavad: näiteks Andrus Kivirähk, Piret Jaaks, Siret Campbell, Paavo Piik, Ott Kilusk, Urmas Lennuk, Urmas Vadi, Eero Epner, Mehis Pihla, Andra Teede, Indrek Hargla, Priit Põldma, Tiit Palu, Kristiina Jalasto-Kallas jt. On siiski ka debütante, näiteks nimekad filmistsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis ning Riste Sofie Käär ja Elo Valner.

Domineerivad dokumentaalne ja kultuurilooline draama

Kui otsida mingeid ühisnimetajaid, siis kõige populaarsem tundub praegu olevat dokumentaalse ainesega draama ning selle eraldi alaliigina ka kultuurilooline näidend. Minu subjektiivsel hinnangul on ka aasta põnevaimad tekstid sündinud just nendes rubriikides.

Dokumentaalse ainesega žongleerib meisterlikult näiteks Mehis Pihla, kelle „Ükskord Liibanonis” esietendus 2025. aastal Eesti Draamateatris. Näidendi aluseks on Ove Mustingu, Mehis Pihla ja Siret Campbelli arendatud telesarja stsenaarium „Trading Life” ning Tiit Pruuli „Antiliibanon”. See on ilmselt paljude mälust vaevata leitav tõsieluline lugu 2011. aastal Liibanonis kaduma läinud seitsmest eesti jalgratturist. Tundub, et Pihla on leidnud isikupärase tehnika uute tekstide loomiseks: näidendi aluseks on sündmus, mis on kõigile tuttav, ning otsekõnes dialoogid vahelduvad aeg-ajalt jutustaja teksti või tegelaste sisemonoloogidega. Üsna sarnase meetodi abil on kirjutatud ka tema 2024. aastal Eesti Teatriliidu aastapreemia pälvinud näidend „Rahamaa”.

Piret Jaaksi „Sisekliima” on kirjutatud Narva inimeste intervjuude põhjal ja on eelkõige mõeldud loona, mis võiks tänapäeva narvakale, kes on valdavalt venekeelne ning kelle vanemad ja vanavanemad pole Eestist pärit, rääkida tõe Narva linna hävimise ja taasasustamise kohta. Eestikeelses maailmas on ju fakt, et Narva pommitasid puruks Nõukogude väed, üldteada, sama kindlalt on aga venekeelses maailmas kinnistunud Nõukogude propaganda, et seda tegid sakslased. Vaheldumisi giidi jutuga Narva tõelisest ajaloost elustuvad stseenid militaartehase Baltijets töötajate elust, kelle aknast näidendi lõpus lendab sisse suitsupääsuke. Kahtlemata väga vajalik tekst, aga kui palju Narva elanikud seda teatris vaatamas käisid, on muidugi teine teema.

Siret Campbelli „Jäljed meie vahel” põhineb samuti intervjuudel, näidendi teemast johtuvalt on vesteldud peredega, kes on kaotanud oma vastsündinud lapse, ning ämmaemandatega, kes puutuvad lapse kaotuse traagikaga kokku oma töös. Kahele näitlejale kirjutatud lavalugu kõneleb noorte kohtumisest, ühiste plaanide tekkimisest ja lapseootele jäämisest. Paraku lõpeb ühine ootus nurisünnitusega ning sellele järgnevad lein ja tühjusetunne. Kaasaegne ja valus teema, mille avamiseks on kasutatud üsna karget ja lakoonilist stiili. Teksti lugedes jäävad tegelased pisut skemaatiliseks ja paberilt päris südamesse ei jõua, ent näitlejad saavad siin lisada oma tõlgenduse. Ka Andra Teede teksti „Käte ja jalgadega inimene” aluseks on autori 12 intervjuud liikumispuudega inimestega. Monoloogidest koosnev tekst on tundlik, empaatiline ning pigem elujaatava hoiakuga, kantud soovist märgata meie keskel olevaid kaaslasi.

Merle Karusoo, kelle nime seostame Eesti dokumentaalteatri sünni ja paljude selle žanri eredamate lavastustega, tõi 2025. aastal välja kaks lavastust Ukraina teemadel: „Ma jätsin Ukraina” ja „Ma ei jätnud Ukrainat”. Mõlemad tekstid põhinevad intervjuudel ja nende lähtepunkt on sama: 2022. aasta veebruaris tungis Venemaa kallale Ukrainale ning miljonid inimesed on pidanud jätma oma kodu, otsima uut elukohta ja otsustama, kas jääda või minna. Mõlema näidendi tekstid on sündinud koostöös nende esitajatega: „Ma jätsin Ukraina” tegelased ja esitajad on Ukrainast pärit näitlejad, kes töötavad nüüd Tallinna Südalinna Teatris. „Ma ei jätnud Ukrainat” teksti autorid ja esitajad on samuti ukrainlased, kaks naist ja kaks meest, kolm neist on olnud Vene-Ukraina sõjas rindel. Valdavalt on tegemist monoloogidega, esitajate väga isiklike emotsioonidega, mis puudutavad valusalt – eks see olegi eesmärk. Monoloogide vahele on põimitud katkeid ukraina rahvalauludest. Lavastaja ja teksti kompositsiooni autor Karusoo on tegelaste mõtted ja hääled lõiganud kokku teravalt ning täpselt. Nägin neist kahest lavastust „Ma ei jätnud Ukrainat”: kuna laval on inimesed „elust enesest”, Ukraina sõjaveteranid, siis oli esitus asjaarmastajalik, aga teisalt seda valusam. Mängisin mõttes võimalusega, et seda teksti esitaksid professionaalsed näitlejad: täiesti teine lavastus, aga tegelikult vägagi võimalik.

Kultuuriloolised näidendid jäid meelde

2025. aastast meelde jäävamate kultuurilooliste näidendite hulka kuulub Ott Kiluski ja Kaili Viidase näidend „Elleni sekund”, mis on inspiratsiooni saanud Maarja Unduski raamatust „Ellen Niit. Heleda mõtte laast”. Kaunilt poeetiline tekst vaatleb oma loo peategelast suure armastusega, tuues fragmentaarselt lavale Ellen Niidu elu ja loomingu ning püüdes mõistatada ning mõtestada, kuidas on võimalik, et nelja lapse ema ning rahvakirjanik Jaan Krossi abikaasa, kelle õlul olid kõik nõukogudeaegse majapidamise keerukused, leidis selle kõrvalt aega üllatavalt mahukaks loometööks, mis on jätnud unustamatu jälje mitme põlvkonna laste ja täiskasvanute tundemällu ja hinge. Ülimalt tänuväärne võimalus tutvuda eesti kultuurilooga ja imeliselt sooja huumoriga roll nimiosaliselt Marika Barabanštšikovalt.

Priit Põldma, kes 2018. aastal lõpetas dramaturgina Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli ning mõningate eranditega on siiani rohkem dramatiseerinud kui ise näidendeid kirjutanud (mitmed varasemad tööd ei mahu õigupoolest ei dramatiseeringu ega ka originaalnäidendi mõiste alla), kirjutas XX sajandi alguse Eesti kunstielust kõneleva näidendi „Palavik”, mille peategelased on kunstnikud Nikolai Triik ja Konrad Mägi. Nikolai Triigi süümepiinalises tagasivaates ilmub vaatajate ette kunstnikest sõprade uljas noorusaeg, saatuslik naine nende kahe vahel ning ka loominguga seotud dilemmad. Näidendis elustuvad paljud omaaegsed kultuuri- ja ühiskonnategelased. Põldma põimib väga hea rütmitundega koomikat, lüürikat ja traagikat ning tulemuseks on näidend, millel on ilmselt potentsiaali kunagi tulevikus uuesti lavalaudadele jõuda. Mis muide pole ühe tänapäevase näitemängu puhul sugugi nii iseenesestmõistetav.

Omalaadse kultuuriloolise teksti (ja selle alusel ka lavastuse) on loonud Anu Lamp, Hele Palumaa, Kristina Preimann ning Emili Rohumaa, kes tõid lavale loo nimega „Sõsarkond”. Päris näidendiks seda nimetada ei tahaks, ent õdede triost, mille moodustasid kunstnikud Kristine, Lydia ja Natalie Mei (aluseks Kai Stahli raamat „Ainulaadne sõsarkond” ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi väljaanne „Neiud Lutsud. Natalie Mei kirjad Karin Lutsule”) on valminud väga soe ning hariv lavalugu. Tegemist ei ole klassikalise draamatekstiga, pigem nimetaksin seda kultuurilooliseks lavakavaks.

Margus Kasterpalu „Siuru sügis” pole oma ambitsioonilt samuti päris traditsiooniline näidend. „Siuru sügis” on kirjutatud mõttelise järjena 1985. aasta novembris esietendunud Tartu ülikooli luuleteatri Valhalla lavastusele „Siuru. Carpe diem!”. Kui 1985. aasta legendaarne lavastus rääkis kirjandusliku rühmituse loo Teise maailmasõja alguseni, siis „Siuru sügis” jutustab selle loo teise poole aastatest 1940–1951 ja veidi kaugemalegi. Suure arhiivitöö taustaga teksti on põimitud katkeid kirjavahetustest ja muudest arhiivimaterjalidest, laiema konteksti lugeja või vaatajani toomine on jäetud jutustaja hooleks (nii oli ka varasemas „Carpe diem’is”). Tegevuslikkust on tekstis vähe, valdavalt monoloogidena kõlavad kirjad ja mälestused annavad tihti valus-lõikavalt, aga vahel ka humoorikalt edasi pagulaste ja Eestisse jäänute lugu ning mälestuste vahele on põimitud hulk head eesti luulet, mis näidendi kontekstis jõuab vastuvõtjani kuidagi eriti tundekeeli kriipivalt. Meie siin, aastal 2026, teame ju nende inimeste saatust lõppvaatuseni välja.

Kultuuriloolistel materjalidel põhinevad ka Tiit Palu „Tormide poeg”, mis esietendus Kuressaares ning pajatab Saaremaalt pärit kirjanikust ja laulukirjutajast Albert Uustulndist, ning Toomas Uibo vendadest Urbidest kõnelev „Vihmana ma sajan”. Ott Kiluski suvises Viljandis esietendunud näitemängus „Kondas ja Maasikasööjad” on juttu naivist Paul Kondasest. Ka Arlet Palmiste „Viimane metsavend” põhineb dokumentaalsel materjalil: oma metsavenna-aastatest pajatava Ruuben Lamburi raamatul „Alutaguse saaga”. Rohkem või vähem paigutub dokumentaallavastuste sekka Jarmo Reha ning Aare Pilve (koos Grete Jürgensoni, Juhan Soone ja Kirill Havanskiga) „Hymn”, mille loomiseks on kasutatud mitmesugust statistikat noorte kaasatuse kohta Eesti ühiskonnas. Lastele on samuti kirjutatud eesti kultuurilugu tutvustavat uut dramaturgiat, Ilon Wiklandi lapsepõlve ja Eestist põgenemise loo jutustab Indrek Koffi näidend „Piip ja Tuut otsivad Ilonit”.

Tartus esietendus suvel Ivar Põllu ja Katrin Ruusi „Tapty 1985. Laskumine orgu”, mis portreteerib Nõukogude stagnatsiooniaja kulminatsioonihetke pisut enne laulva revolutsiooni algust ning on omamoodi rännak ajas tagasi neile, kelle mälu veel neisse aastatesse ulatub. Kellel ei ulatu, tuleb seda lugu kuidagi teisiti vaadata või lugeda. Näidend koosneb eraldi episoodidest, mis on mõeldud simultaanselt esitamiseks, valdavalt seob neid ajastu ja loo pealisülesanne, süžeeliselt stseenid ja tegelased enamasti seotud ei ole. Siin-seal vilksatavad tuttavad tekstid ja nimed, mõnes tegelases võib ära tunda tema prototüübi. Pealkirja teine osa „Laskumine orgu” on otsene viide Vaino Vahingu ja Madis Kõivu romaanile „Endspiel. Laskumine orgu”, mis portreteeris 1960.–1970. aastate Tartu intelligentsi. Näidend ja sellel põhinev lavastus kuulusid kindlasti 2025. aasta enim kõneainet pakkunud kunstisündmuste hulka. Ivar Põllu panustas aastasaaki ka näidendiga „Soosteri koolkond”, mis jõudis Tartu Uues Teatris lavale koostöös Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia 16. lennu teatritudengitega. Lavastus räägib sürrealist Ülo Soosterist, ent teatri kodulehel kinnitatakse, et tegu pole eluloolise lavastusega. Ilmselt on see ka tõsi: reaalseid fakte segatakse lavastuses julgelt ja mänguliselt fantaasiaga. Põnev tulemus ärgitab koju minnes uurima, mis mees see Sooster õigupoolest oli.

Aasta tõi ka mõned uustõlgendused: dramaturg Priit Põldma töötles näitemänguks Madis Kõivu / Sulev Keeduse filmistsenaariumi „Süütu”, mis räägib ühe Eestisse sattunud ingerisoome tüdruku saatusest. Sven Karja vormis teatrilava jaoks Eduard Vilde jutustuse „Kippari unerohi”, Pärnu Endlas jõudis lavale Ingomar Vihmari töötlus W. O. von Horni / Lydia Koidula näitemängust „Maret ja Miina ehk Kosjakased”, mis uusversioonis sai pealkirjaks „M & M ehk Kosjakased”.

Omajagu lavastati ka maailmaklassika tõlgendusi: John Fowlesi „Maag” (dramatiseerija Roos Lisette Parmas), Shakespeare’i „Romeost ja Juliast” tõukunud masinate tragöödia „Romula ja Julia”, mis teksti puudumise tõttu siia ritta päriselt justkui ei kuulu, ent olgu Shakespeare’i esiletõstmiseks siiski mainitud. Aare Toikka dramatiseeris Elias Lönnroti ja Aleksis Kivi põhjal „Kullervo” ning Mihkel Seeder George Orwelli romaani „1984”. Suvisel Setumaal esitati aga Kauksi Ülle libretol põhinevat rokkmuusikali „Seto Odüsseia”. Tore tsitaat libretistilt: „Mind on inspireerinud seto ja kreeka põliskultuuri ühisosad, poliitiline olukord, huumor, laulude ja itkude kultuur. Homeros oleks vabalt võinud olla seto leeloisa.”

Lapsed, meie tulevik

Rõõmustavalt palju lavastati lastele mõeldud tekste, nende seas nii ajatut eesti kirjandusklassikat kui ka uusi lavatekste-näitemänge. Erki Aule on dramatiseerinud taas rahvajutu „Kaval-Ants ja Vanapagan”, Aire Pajur Andrus Kivirähki lasteloo „Oskar ja asjad”, Südalinna Teatris tuli lavale Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Põhja konn”, Piip ja Tuut Teatris aga Mia Maria Rohumaa ja Jaanus Rohumaa dramatiseeringus Ellen Niidu „Onu Ööbik” ning Endla Teatris Ott Kiluski dramatiseerituna Karl Ristikivi „Semud ja sellid”. Kristiina Jalasto-Kallas tegi dramatiseeringu Silvia Rannamaa teosest „Nösperi Nönni Natuke”, kus on kasutatud ka Kersti Merilaasi ja August Sanga luulet. Uusdramaturgiast esietendusid Helena Kochi „Kartuli kuningriik”, Loone Otsa „Päkaplika” ning lasteooper „Metsalaulupidu”, mille libreto on koolitüdruku Gerli Grau muinasjutu järgi kirjutanud Leelo Tungal. Kultuurilooliste dokumentaalide all sai juba mainitud Indrek Koffi näitemängu „Piip ja Tuut otsivad Ilonit”, lavale jõudis ka Kadri Hinrikuse „Taks, Dogi ja teised”. Lavavalgust nägid Tiina Mõlderi, Christin Tauli ja Andri Luubi „Minu jälg” ning Kristiina Jalasto-Kallase „Käbidega ei mängita”. Noorele publikule mõeldud näidendi „Tükk maad” Kristiina Jalasto-Kallase sulest võiks ehk tinglikult paigutada ka dokumentaalse ainesega näitemängude hulka. Näidend jutustab eesti rahvaga Teise maailmasõja pöörises toimunu põhjal sõjast ja pagulusest, tõmmates meie mõtetes samal ajal ilmselgeid paralleele Ukrainaga: mida peavad tundma ja üle elama lapsed, kelle ümber on sõda, kelle lähedased kaovad või hukkuvad ja kelle side kodumaaga kaob. Väga vajalik lugu, mis sai meeldejääva tõlgenduse teatris Must Kast.

Enamasti jäävad teenimatult spetsialistide tähelepanu ja preemiateta žanrid, mis on mõeldud meelelahutuseks. Õnneks kompenseerib avaliku tunnustuse puudumist tihti publiku armastus. Indrek Hargla „Taani printsi vaim” esindab möödunud aasta saagis meie üsna väiksemahulist kriminäitekirjandust. Gotlandi saarel toimuv ajalooline krimipõnevik on huvitav, hea dialoogiga, oskuslikult üles ehitatud, paljude eksitavate kurvide ja käänakutega, mis teevad lugemise (ja ehk ka vaatamise) pinget pakkuvaks. Ehkki pealkiri viib mõtted Hamletile, pole selles näidendis siiski juttu temast, vaid ühest teisest Taani printsist. Uurimist juhib Hargla kuulsaim tegelaskuju apteeker Melchior.

Andri Luubi näidendit „Soo” on Theatrumi kodulehel nimetatud paraja kiiksuga komöödiaks. Lugedes saab tõesti naerda ja kujutlusvõime käivitub üsna elavalt. Julge ettevõtmine, sest nii tundlikul teemal nagu soovahetus tänapäeva ühiskonnas nalja visata kätkeb ilmselgelt võimalust sattuda kellegi pahameele alla.

Andrus Kivirähki „Kõrvaltegelased”, mis on kirjutatud sünnipäevakingiks Liina Tennosaarele ja Harriet Toomperele, toob varjust välja Tammsaare „Tõe ja õiguse” kaks kõrvaltegelast, täpsemalt Kadri ja Tiiu, kes isegi põhjalikumale epopöa tundjale ilmselt esimesel hetkel ei meenu. Kuna hetked, mis Tammsaare neile tegelastele oma teoses reserveeris, jäid üsna üürikeseks, tõttas appi näitekirjanik Kivirähk ja andis mõlemale oma elu ja saatuse. Päris vaimukas lugemine.

Ilmavalgust nägi ka üks võrokeelne naljatükk: Olavi Ruitlase komöödia „Marss”. Oma silmaga näinud ei ole, aga kuuldavasti kostab polügoonidelt relvakõma ja Elon Musk on isiklikult ääremaale saabunud.

Mis jäi näitekirjandusaastast veel meelde?

Urmas Vadi kirjutas ja lavastas komöödia „Lasteaed”, mis tuli lavale Rakvere Teatris ja pakkus paljudele rõõmsat äratundmist elust enesest. Nalja naljalt ümber ei jutusta, aga sündmused toimuvad suhtekolmnurgas õpetajad-lapsevanemad-lapsed ning vahel pole päris selge, kas täiskasvanud on ikka täiskasvanud või on nemad ka lapsed. Vähemalt nii nad vahel käituvad. Hea võimalus peeglisse vaadata. Komöödia on antud juhul muidugi üsna tinglik žanrimääratlus (kuhugi peab ju näitemängu liigitama), teatris töötava inimesena tean, et publik suhtub tragikomöödiasse või absurdimaigulisse tragikomöödiasse üsna ettevaatlikult.

Stsenaristide paar Livia Ulman ja Andris Feldmanis, kes varem on loonud filmistsenaariume ja teledramaturgiat, debüteeris näitekirjanduses tekstiga „Orgia”. See on huvitavalt komponeeritud ja küllap äratundmistunnet võimaldav pilk tänapäeva maailma, kus majanduslikult edukas noorpaar püüdleb täiuslikkuse poole. Paraku nullib nende pingutuste tulemused sõpradest abielupaar, kelle külaskäikude järel tunduvad kõik senised saavutused tühised ja vaja on midagi hoopis muud, sest teised ju teevad nii. Lakkamatu ärevus oma sotsiaalse staatuse pärast ja sellest tulenev ebakindlus ei lase näidendi tegelastel endalt küsida, mis neile päriselt meeldib või mida nad tegelikult soovivad.

Riste Sofie Käär, Elo Valner ja Dora Maria Käär lõid lavastuse „Nälg”, kirjutasid sellele teksti ja esitasid ise Von Krahli Teatris. Tekst on hõrk, ent ainuüksi lugedes on tervikut keeruline haarata ja ette kujutada. Arvustuste põhjal otsustades sündis laval omapärane segu supikeetmise käigus jutustatud lugudest, nostalgiast, kokaraamatutest ja ilmselt paljust muustki. Kultuuriringkondades käivad jutud, et neil noortel daamidel (autoritel ja esitajatel) tuleb nüüd ja edaspidi silm peal hoida.

Üks möödunud aasta viljakamaid autoreid on Paavo Piik, kelle tekste on etendatud mitmes teatris. Koos Riina Roosega valmis eesti raamatu aasta puhul tekst Tallinna Linnateatri lavastusele „Alguses oli laul”, mis jutustab publikule eestikeelse raamatu sünniloo päris algusest peale. Linnateatri avalavastuste hulgas jõudis lavale ka „Viimane liivlane”, mis omanäolise fragmentaariumina mõtiskleb keele ja identiteedi hoidmise, ellujäämise, väljasuremise ja veel paljude maailma asjade üle. Olles näinud nii lavastust kui lugenud ka teksti, oleksin soovinud, et neid põnevaid teemasid, millest näitemängus juttu, oleks ehk veidi enam edasi arendatud, ainesesse sügavamale kaevutud. Esialgu jäi tervik pigem sketšide jadaks. Dramaturgina oli Piik kaasas ka elektron.arti ja Von Krahli Teatri lavastuses „Enigma”.

Teatris TEMUFI esietendus viimaste aastate ühe viljakama näitekirjaniku Piret Jaaksi psühholoogiline põnevik „Tumeaine”. See on kahele esitajale kirjutatud näidend, mis räägib kaksikõe ja -venna keerulistest suhetest, lapsepõlvetraumadest ning sellest, kuidas lapsena kogetud armastuse puudumine saadab inimest kogu elu. Kirjaniku ja dramaturgi Andra Teede „Viimane vaba suvi” esietendus Haapsalu jaamahoones, kus toimub ka näidendi tegevus. Sündmused viivad tagasi aastatesse 1938–1941, sel sõjaeelsel ajal sõlmuvad nii poliitilised kui ka armuintriigid. Ehk liigagi kontrastsete ja värvikate karakteritega tegelasgaleriis on esindatud kõik ühiskonnaklassid ja sündmused arenevad peadpööritava kiirusega.

Urmas Lennuk on metsavendade teemat oma teatritekstides varemgi puudutanud („Ai velled…”, mis pajatab Hirmsast Antsust), ka tema „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu” käsitleb eestlaste jaoks valusaid aastaid Teise maailmasõja järel, mil osa uue režiimiga leppimatuid läks võimude eest metsa. Näidendi tegevus toimub aga 1990. aastatel, tagasivaatena minevikku, sest ikka veel on eestlastel rääkimata lugusid ja kinni kasvamata haavu. Ise vaid näidendit lugenuna tundsin, et ehk on tegelasi kujutatud liiga paksude värvidega, aga paljud, kes lavastust nägid, pole kiitusega kokku hoidnud.

Näitlejal ja lavastajal Ott Aardamil jõudis lavale kaks eriilmelist näitemängu. „Armas ilves” on muheda huumoriga absurdimaiguline lugu perekonnast, kes otsustab minna metsa telkima. Kui otsida sellele huumorile mingit paralleeli juba olemas olevast kirjandusilmast, siis meenuvad kõige enam Jaan Tätte kirja pandud maailmad. Aardami teine näidend „Dora-Mia. Kellele kuuluvad unenäod” räägib noorest perekonnast, kes on otsustanud end kaasaegsest elust lahti lõigata ning minna koos lastega elama metsade keskele. Selgub aga, et naisel saab ühel hetkel tsivilisatsioonivabast elust kõrini ja tekib igatsus kino, kohviku ja punase kleidi järele. Seejärel tuleb loosse kriminaalne pööre.

Üks nimi, mis teatriafiššidel tihti vilksatas (ja on seda teinud juba mitmeid aastaid), on kahtlemata Eero Epner. Ta on kavalehtedel kirjas küll dramaturgi, küll lavastusdramaturgina, tihti on ta ka üks (juhtivatest) osalistest mitmesuguste koosloomemeetodil sündinud tekstide juures. Tekstidest etendusid „Eneseabiõpik” Draamateatris (esimene osa koosneb valdavalt paljudelt autoritelt pärinevatest tsitaatidest, teine osa on tiheda koega monoloog), „Juulikuu lumi” Pärnu Endlas (inspireeritud Quentin Dupieux’ filmist „Yannick”), „Pantheon” ja „Tagasiside” Von Krahli Teatris.

Siinkirjutaja 2025. aasta suuremad teatrielamused pärinevad valdavalt kultuuriloolistel tekstidel põhinevatest lavastustest, näiteks „Siuru sügis”, „Elleni sekund”, „Palavik”; tugeva impulsi sain aga ka lavastustest „Tükk maad” ja „Ma ei jätnud Ukrainat”. Kas midagi on teatripildist puudu? Kui, siis ehk just tänapäeva Eesti ja „tavaliste” inimeste elu. Ei saa öelda, et see päris puuduks, kuid lavale jõuavad pigem üldistatud ühiskondlikud pildid või dokumentaalsed fragmendid. Nii nagu proosakirjanduses on ikka otsitud „suurt romaani”, võiks ka draamasse soovida mõnd praeguses ajas hingavat realistlikku näidendit, mis ei õpeta ega manifesteeri, vaid loob karakterid ja narratiivi, milles publik tunneb ära elu enda ümber. Aga küllap sünnivad ka need tekstid.

Tormid Eesti teatrimaastikul

2025. aasta sügisel tõusis Eesti teatriväljal kõige tulisemaks teemaks etendusasutuste rahastamise süsteem, mille ümber kujunes mitmetahuline ja kohati emotsionaalne avalik arutelu. Arutelu keskmes ei olnud üksnes rahastuse maht, vaid küsimus sellest, kas senine mudel suudab samadel alustel hinnata väga erinevate eesmärkidega institutsioone. Sügisel selgus, et neljateistkümne tegevustoetust taotlenud teatri seast jääb järgmiseks aastaks toetuseta viis, nende hulgas Theatrum ja elektron.art, mis olid varem toetusele kvalifitseerunud. See tekitas avalikkuses kõneainet ja küsimusi süsteemi läbipaistvuse kohta.

Teatrikriitik Meelis Oidsalu sõnastas probleemi: Eesti teatrimaastikul pannakse ühte tabelisse „ühismõõdutud” teatrid. Siinkohal tuleb siiski rõhutada, et suur osa teatreid täidab rahastajate seatud põhieesmärke, mille hulgas on rahvuskultuuri järjepidevuse hoidmine, tekstipõhise repertuaari arendamine, hariduslike ja lasteprogrammide pakkumine ning regionaalne esindatus. Need eesmärgid ei eelda avangardset lähenemist ega esteetilisi eksperimente, vaid stabiilset ja kvaliteetset repertuaaritööd. Ka kultuuriministeeriumi rahastusloogika eristab institutsioone nende põhikirjaliste ülesannete järgi – innovaatilisus on üks võimalik suund, mitte kõigile kohustuslik norm.

Statistikaameti andmetel külastavad teatrit kõik vanuserühmad ning üle poole kõigist lavastustest moodustavad sõnalavastused (2024. aastal 55,6%). See kinnitab, et Eesti teatripublik eelistab valdavalt narratiivseid ja traditsioonilisemaid vorme. Kui teatreid sunnitaks pakkuma vaid uuenduslikku repertuaari, tekiks nihe, mis kaugeneb „tavalise” teatrisõbra vajadustest ja ootustest. Suure publikuarvu ja püsikuluga repertuaariteater ei saa lubada repertuaarivalikuid, mis kõnetavad ainult kitsast kunstiringkonda – mitte seetõttu, et konservatiivsus oleks rahastusnorm, vaid seetõttu, et teatrit kui avalikku kultuuriteenust rahastab maksumaksja. Seega peab repertuaar maksumaksja huviga arvestama. See ei tähenda mingit repertuaarilist populismi, vaid demokraatlikku kultuuripoliitikat, kus eri publikusegmendid on võrdsed.

Viimase aasta rahastustrendid toetasid samuti vaadet, et Eesti teatrisüsteem on piisavalt mitmekesine, et mahutada oma tiiva alla nii uuendajaid kui ka järjepidevuse kandjaid. Kõigi teatrivormide standardiseerimine – näiteks kõigi kohustamine uuenduslikkusele – oleks nii kultuuripoliitiliselt kui ka kunstiliselt problemaatiline. Rollid on jaotatud: repertuaariteatrid tagavad nn põhiteatri; projektiteatrid ja kaasaegse etenduskunsti platvormid kannavad riskantsemat innovatsiooni; regionaalsed teatrid tagavad kultuurilise kättesaadavuse ning rahvuslikud institutsioonid hoiavad keelelist ja kultuurilist järjepidevust. Kõik need rollid on vajalikud ja neid üks ühele võrrelda on keeruline. Eesti teatri ökosüsteemi tugevus seisneb tasakaalus: kõrvuti peavad olema nii uuenduslikkus kui ka järjepidevus, nii julgus kui ka turvalisus.

Küsimus „kuidas võrrelda repertuaare?” on metoodiliselt endist viisi problemaatiline, sest teatrite institutsioonilised mudelid, sihtrühmad ja mängutsüklid on erinevad. Algupärane eestikeelne dramaturgia jääb siiski eesti teatri tuumaks.