Eesti kirjandusteadlastele ja luuleuurijatele on sageli meeldinud Betti Alveri loometeekonda temporaalselt-mõtteliselt kaheks-kolmeks jagada. Kõrgpoeetika najal laiast maailmast inimhinge aatelisi tunnetustasandeid taga ajav trotslik varane Alver ja liigenduselt rahutu, ent tähenduslikult kodu leidnud, selle­sama laia maailma pärast muretsev hiline Alver pärinevad taolises jaotuses esma­pilgul nagu vastandlikelt poolustelt.^[1] Seejuures on siiski märgitud teatavat järje­pidevust, mis seob arbujate Alverit ja viimase kogu „Korallid Emajões” aegset luuletajat – saledad ja ranged stroofid ning klassikaliselt selged luulekujundid moodustavad silla loomingulise teekonna alguse ja lõpu vahele. Vahepealset loomeperioodi on põhiliselt kirjeldatud suuremate muutuste kaudu – kui 1940-ndate luulesse sugeneb rahvuslik hoiak ning rahvaluulele omased võtted-sõnavara, siis 1960-ndate puhul võib välja tuua mänguliselt pillavat sõnaküllust, legendi- ja (koha)müüdiloomet.^[2]

Muidugi ei saa luuletaja loomingut nõnda julmalt osadeks lahutada ja see pole ka (loodetavasti) kellegi eesmärgiks olnud. Betti Alveri luule oli kogu tema loome­teekonna vältel pidevas muutumises. Viit autori eluajal avaldatud luulekogu lähemalt uurides märkab, kuidas uued poeetilised võtted segunevad kinnistunutega ja kasvavad nii teineteisega kokku, täiendades Alveri poeetika kirjut pilti.

Must vari

Kui debüütkogu „Tolm ja tuli” (1936) poeetiline rõhuasetus on eksimatult silbilis­rõhulisel rütmil ja lõppriimil, siis omas ajas poliitiliste olude tõttu avaldamata jäänud luulekogu „Elupuu” (1943) rahvaluulelembusega sugenevad Alveri luulesse seni tema loomingus vähe(m)tähtsad häälikuinstrumentatsiooni võtted. Uus vorm manifesteerub ehk kõige jõulisemalt Musta Varju luuletuste tsükli poeetikas. Luuletused moodustavad tsükli vaid tinglikult, poetessi loomingulise terviku kontekstis, sest neli varju-luuletust jagunevad nelja Alveri eluajal ilmunud luulekogu vahel. Tsükli kolm esimest luuletust algavad ühtmoodi: „Must vari käib akna taga”, pika rea teine pool on aga luuletuseti erinev. „Tähetunnis” (1966) ilmunud esimeses varju-luuletuses „Lähen müüjaks” lõppeb värsirida sõnadega „ja üle me köögilae”, kogus „Eluhelbed” (1971) ilmunud „Tuulelapsed” jätkab tsüklit sõnadega varjust, „kes mullu ka lagedel käis”. „Lendavas linnas” manifesteerub kujund luuletuses „Kodune kirjandustund”, värsirea jätk annab teada, et vari on lagedelt ukse taha jõudnud „ja kobab me korteriust”. „Korallid Emajões” (1986) lõpetab Musta Varju seeria „Vanitas Vanitatumiga”. Luuletuse algus erineb teistest, kurjakuulutav paatos teatab: „Must Vari, / sa neelad kõik ära / nii huupi / hulluse / hoos – // et päikest / ei usalda enam / ka pakatav / päevaroos.”

Musta Varju tugev kujund näis Nõukogude võimu esindajatele kahel korral nõnda ohtlik, et luuletuste levikut üritati takistada. „Kodune kirjandustund” oli Alveri esimene luuletus, mida kultuuriperioodikas trükkimast keelduti – linna parteikomitee esimees ja ajalehe Edasi peatoimetaja jõudsid koos otsusele, et Musta Varju all peab Alver silmas üht toonast parteifunktsionääri. 1975. aastal heastas ülekohtu Loomingu toimetaja Asta Hameri, kes ühes teiste „Lendava linna” luuletustega „Koduse kirjandustunni” siiski avaldas (1975, nr 2, lk 182–183). 1984. aastal sooviti luuletust „Vanitas Vanitatum” pärjata Juhan Liivi luule­auhinnaga, ent Musta Varju kujund ohustas nähtavasti Nõukogude võimu sel määral, et auhindamine keelati ära.^[3] Kuigi read „Oh ei! / Sa ära võtta võid linnad, / sa võtta võid / mere ja maa – / kuid värvata oma väkke / üht sädet / sa iial / ei saa” panevad partei keskkomitee ideoloogiasekretäri muret vaat et mõistma, siis tervet Musta Varju tsüklit mõtestades pole keeruline aru saada, et kujund tähistab midagi palju üldisemat – ohtu nähakse kõiges, mis inimloomust ja -­loovust ähvardab.

Must Vari on hea näide sellest, kuidas Alver asub talle omase humoorika tõsidusega mõtestama suuri ühiskondlikke ja üldinimlikke teemasid, ent tiheda sisu kõrval ei tasu tähelepanuta jätta luuletuste vormi. „Lähen müüjaks” ja „Kodune kirjandustund” on (oma keerulise poeetika kiuste) vormiliselt kõige sirgjoonelisemad. Mõlemad luuletused koosnevad pikkadest ridadest, värsse poolitab paarisriimilises asendis kahesilbiline seesriim^[4] ja lõpetab paarisriimiline ühesilbiline lõppriim. Kui Betti Alveri luules on riimipositsioonidel üldiselt semantiliselt laetud sõnatüved, siis varju-luuletuses on ühesilbilised lõppriimid sageli muutelõpud, mille ülesanne on pigem rütmistamine, mitte tähendusloome.^[5] Seesriimiahelaid pikendavad üksikutel juhtudel ka sõnad, mis ridu ei ­poolita – kui fikseeritud kohtadel riimsõnad on eranditult foneetilised täisriimid, siis fikseerimata asenditelt võib leida ka irdriime. Nii rõhutute kui rõhuliste silpide arv varieerub reati – luuletuses „Lähen müüjaks” on reas 6–8 rõhulist takti, „Kodune kirjandustund” üllatab 6–12 rõhulise taktiga. N-ö topeltriimid aitavad lugedes rütmi hoida, rõhkude arvu vaheldumise kiuste on tegu tuntavalt kindlarütmiliste luuletustega.

Lõpp- ja seesriimid pole ainsad häälikuinstrumentatsiooni vahendid, mida luuletuste heakõlastamiseks kasutatakse – eufooniat täiustavad nii alg- kui siseriimid. Sarnase poeetikaga alustab ka „Tuulelapsed”, ent pärast esimest stroofi loobutakse seesriimidest. Kõik eeltoodud väited võiksid ka „Vanitas Vanitatumi” kohta kehtida, ent kogule „Korallid Emajões” omaselt on stroofika katkendlik ning read lühikesed, sageli paarisõnalised. Värsimõõdu ja riimide abil saaks luuletuse küll teistesarnaseks sättida, ent see oleks nii luuletaja kui ka luuletuse vastu ebaaus – luuletaja enda määratud kujul mõjub ta tahtlikult ja teadlikult kolmest esimesest varju-luuletusest erinevalt. (Riimi)poeetilise kirevuse illustreerimiseks aga pakun välja ühe võimaluse luuletuse „Kodune kirjandustund” analüüsimiseks:

Must vari käib akna taga ja kobab me korteriust.
Mis uutmoodi õhinaga me uurime kirjandust!

Me täna ei kisenda huupi: „Kõik teised on jahupead!”
Teiste peas on ehk teri ja kruupi ja mõndagi mõttekat head.

Me tahame teada, kas looja on tõesti piiritult prii?
Kas kiirgavad valgust ja sooja ta juuksed? Või pilgud? Ja pintsak? Vist pole see nii.

Mõni mees, kel on lokke ja laupa, kuldprillid ja puhevil pluus, –
muudkui sohiseb köidete kaupa, nagu oleks tal takud suus.

Mõni teine, kel värsivirves lööb vilkuma ridade raadium, –
näib vilets kui vihmakirves ja vaheti kõige vaimetum.

Mõnel värsil on vänderjalad. Mõni mõttemärku ei saa.
Mõned sõnabetoonist palad näivad hiljem kui märg halvaa.

Võib ju põrkuda nagu põrgel. Võib ju siduda ennast sõlme. Võib ju väänata silmi ja suud.
Aga kunst on koletu kõrgel. Aga kunst on salalik sügav. Ja kunsttükk on midagi muud.

Ei aita ka viin ega õlu, vitamiinid ja kohvipaks.
Aina loojate varjatud võlu vahel sähvib kõik elavaks.

Palju sädinat ära neilt palu. Just niisama kui sinul ja mul
on hamba– ja südamevalu igal sündinud laulikul.

Ning ikka on isemahti neil hoopis hullemat hoolt:
nende uksed käivad kõik lahti ainult hingede poolt.^[6]

Mainisin eespool, et võrreldes Alveri ülejäänud loominguga esineb varju-luule­tustes lõppriimipositsioonidel palju semantiliselt vähe(m)tähtsate sõnaosade riimimist. Siiski leidub ka neil positsioonidel sõnatüvedel põhinevaid strukturaalseid vastandusi, riimipaarid jahupead : head ning raadium : vaimetum moodustavad (vähemalt luuletuse kontekstis) tugevad poolused. Esimene riimipaar vastandab humoorikalt isekat ignorantsust headusega, ajaline marker reas „Me täna ei kisenda huupi” annab vaimukalt mõista, et seda on varem tehtud. Teine riimipaar vastandab radioaktiivselt lummavat ainest vaimetusega (jõuetusega). Kaks järjestikust distihhoni, mis maalivad portreed uhkeldava välimusega diletandist ja rääbakast geeniusest, mõjuvad niikuinii kontrastsena, semantiliselt sarnaselt vastanduvad riimipartnerid stroofi lõpus aitavad aga kontrasti süvendada.

Kõlalise ja rütmistava vahendina toimivad lõppriimid suurepäraselt – luuletuse pikad read on tähendusest üsna koormatud. Seesriimid poolitavad värsse sageli süntaktiliselt loogiliste kohtade pealt, ent rea tervik toimib nõnda tugevalt, et lugemisse ei jää pikemat pausi sisse. Pikki ridu toetavad lisaks lõpp- ja seesriimidele ohtrad heakõlad. Luuletuse alg- ja siseriimide abil kõrgendatud eufoonia ja tugev rütm teevad teksti nii voolavaks, et 12 rõhulise taktiga värss kulgeb lühematega võrreldava hooga. Nii kuuluvad paljud häälikud korraga mitmesse riimiahelasse – hea näide on eelviimase rea lõppriimilisel positsioonil paiknev hoolt. Järgmise reaga moodustub täisriimiline paar hoolt : poolt, ent mitte vähetähtis ei ole selle kuuluvus algriimiahelasse hoopis hullemat hoolt. Nii alg- kui lõppriime toetavad häälikuheakõlad, mis ei kuulu küll otseselt riimiahelatesse, ent laiendavad nende kõlaulatust: riim pluus : suus poleks pika vokaali kiuste sedamoodi kõlav, kui esimesele riimipaarilisele ei eelneks u-heakõlaga varustatud sõnad kuldprillid ja puhevil pluus. Alveri häälikuinstrumentatsioon on lõpuni läbi mõeldud, iga sõna on valitud kõlalistel kaalutlustel, ent ka sisu ei näi kõlamängude ikkes kannatavat.

Siitpeale, õnnelik, sa pole luuletaja

Siinsest analüüsist võib märgata, et põhiline tähendusloome on nihkunud värsiridade keskele. Ühe näite leiab ka sõnaosadega riimimisest (taga : õhinaga), ent põhiliselt on riimipartneriteks laetud sõnatüved. Kõige märgilisemana mõjub riimipaar sooja : looja, mis seostub Karl Ristikivi 1972. aastal ilmunud luuletusega „VI (Varjumäng)”: „Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks, / me unenäoski ei saa päris vabaks, / ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja, / et oma loodud lõkkest ei saa sooja.” Riimipaar sooja : looja pole eesti luules küll haruldane, ent tõsiasi, et „Koduse kirjandustunni” saatis Alver esmakordselt toimetajale 1973. aasta lõpul,^[7] aasta pärast Ristikivi kogu ilmumist, paneb sellele seosele mõtlema. Samuti ühendab luuletusi priiuse küsimus – kui Ristikivi mõtiskleb tõsisemalt üldinimliku vabaduse üle, siis Alver kahtleb loomingu ja looja vabaduses pigem humoorikas-utreerivas laadis (säilitades siiski tõsise mure).

Looja kujund on Alveri luules tugevalt kinnistunud. Loomingulise teekonna alguses käsitleb ta loojat Ristikivist traagilisemaltki, ise külmetamist traagikana tajumata. „Tolmu ja tule” IV tsükkel on stiilipuhas ood kunstile, kus looja jääb pea alati kunsti kõrval (ühtki etteheidet esitamata) kaotajaks, sest „kunst on koletu kõrgel”. Ristikivi „loodud lõke” pole mõeldudki Alveri loojale sooja andma, sest kunst on juba ette pühitsetud eesmärk: „Nii pehkib, hoolimata suurest ohvrist, / päevpäevalt elu nagu mööblivilt. / Mu vaimust kukub ent kui ­koitand kohvrist / kord kõlinal üks kulda raamit pilt.” („Pilt”) Alveri luulekeeles muutub 50-aastase loomeelu jooksul palju, aga kunsti ja kunstniku suhe püsib üsna selges vahekorras. „Tolmu ja tule” kõrgkunsti ainujumaldamise kõrvale tekib küll teiste vormide ja värvide aktsepteerimine, ent looja ülesanne on ka hilisemates luuletustes toimida isetu vahendajana: „Mis voorused eeldavad edu? / Või annad sa erru kõik loojad?” / „Kus iganes eeldavad edu / su enda vooruse vapid / ja süümeta suleproovid – / seal annab ise arhiivi / sind ikkagi / ainult / elu.” („Ainus autor”)

„Kodune kirjandustund” päädib kauni kreedoga: „Palju sädinat ära neilt palu. Just niisama kui sinul ja mul / on hamba- ja südamevalu igal sündinud laulikul. / Ning ikka on isemahti neil hoopis hullemat hoolt: / nende uksed käivad kõik lahti ainult hingede poolt.” Tõeline kunstnik võib ju olla kõigest loomingu käskjalg, ent seejuures on ta ka inimene. Kunst ei pruugi olla oma looja suhtes lahkemaks muutunud, aga Alveri luulemina on. Ta mõistab, kui palju loomine nõuab, ja tunneb (ning palub lugejalt) sümpaatiat – küll mitte otseselt enda, aga luuletuse peakangelaste vastu. Looja õrn südameuks käib ju „lahti ainult hingede poolt” – füüsikaline paradoks, mis vaimsel tasandil näib igati loogiline. Teistmoodi ei saaks luua: „Siitpeale on sul raudsed närvid kogu eluaja. / Siitpeale, õnnelik, sa pole luuletaja.” („Raudsed närvid”) Ja veidi tänulikkust võiks ometi üles näidata, lõppude lõpuks toovad kunsti inimkonnani siiski need­samad loojate haprad hinged ja rakkus sõrmed: „Üle sõnade serva, / üle raamatu randi / me südant on puutunud / loojate käed.” („Üle tuhande tõkke”)

---

^[1] Karl Muru, Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Tartu: Ilmamaa, 2003, lk 54, 211; Ele Süvalep, Kaheksakümnendate Betti Alver. Sirp ja Vasar 24. IV 1987.

^[2] Ele Süvalep jt, Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri, 2001, lk 268.

^[3] Karl Muru, Betti Alver. Elu ja loomingu lugu, lk 192–193, lk 217.

^[4] Kuna eesti kirjandusteaduses on terminit „siseriim” kasutatud nii sõnasiseste hääliku­korduste kui ka värsirea keskele jääva lõppriimi omadustega riimuvate sõnade märkimiseks, siis kasutan nende eristamiseks teisel puhul terminit „seesriim”.

^[5] Vt lähemalt: Rahel Ariel Kaur, Nihe riimipoeetikas: Betti Alveri varane ja hiline luule. Magistri­töö. Tartu Ülikool, 2025, lk 40.

^[6] Paksus kirjas on markeeritud alliteratsioonid ja assonantsid, kaldkirjas sees- ja lõppriimid ning alla on joonitud võimalikud siseriimid ja heakõlad. Viimaste markeerimiseks on alternatiivseid võimalusi, ent siinkirjutaja on (enda sisemise taju alusel) esile toonud domineerivad häälikukordused, mis toetavad kas fikseeritud riimiahelaid või moodustavad eraldiseisva heakõla.

^[7] Karl Muru, Betti Alver. Elu ja loomingu lugu, lk 192.