Oleksin nagu jälle olnud Manhattanil, kuigi teadsin ometi, et viibisin seal viimati üle veerandsajandi tagasi. Kõik nägi justkui samamoodi välja kui siis, ehkki tundus, et midagi on lausa häirivalt teisiti. Tundus, et ajaga oleks nagu midagi juhtunud. Autod näisid nagu vanades Hollywoodi filmides ja meeste juuksed olid briljantiiniga üle pea kammitud. Ka rõivad inimeste seljas tundusid kuidagi vanamoodsalt korralikud – just sellised, nagu minu ema oleks neid oma noorusaastatel enesele soovinud. Nägin neid viiekümnendate tänavaid oma unedes esmakordselt pärast Malamudi juttude lugemist ja seda juhtus vähemalt paaril korral. See oli kuuekümnendate lõpuaastatel. Olin siis keskkoolitüdruk ja koolipäeva eel ärgates oli raske eraldada tegelikkust unenäost. Vahet nagu tegelikkusega polnudki, kuigi elasime siis otsekui mingis teises maailmas. Manhattanile sattumine oli neil aastail täiesti välistatud, ent midagi sellest ajast ja Ameerikast oli isegi mu ema riidekapis: pidulik must taftkleit, peene kontsaga banaanikujulised lakk-kingad ja üks villane kostüüm. Ja kapronsall – kahvaturoosa läbipaistev õlasall ühes pappkarbis õrnalt siidpaberisse kokku volditud. Alles üsna vana naisena sain lõpuks teada, et kaproniks kutsuti kuuendikul maakerast mujal tuntud nailonkangast. Aga tollal oli see uudne ja erutav kapron. Ja roosa õlasall püsis oma karbis vähimategi kulumismärkideta veel aastaid pärast mu ema surma.

Mul kogunes neist Eesti kuuekümnendatest palju mälukatkeid. Terve kollektsioon. Kõik kunagi kohatud vanemad naised olid mingil ajal midagi rääkinud, peamiselt rõivastest, moežurnaalidest, kasukatest, kingadest ja ehetest. Kõige kummalisem neist katkendlikest mälestustest oli ühe mu ema patsiendi lugu omaaegsest tuntud lauljannast Leida Sibulast. Külaskäigul Ameerika sugulaste juurde oli lauljanna elu päästnud tema raske Vene karakullkasukas. Kasukas oli vältimatu osa enesest vähegi lugu pidava naise garderoobist, kinnitas mu ema ja nõudis rõivavabrikus töötanud kasuisalt, et tallegi muretsetaks lõpuks korralik karakullkasukas või vähemalt merluška. See viimane oli „peaaegu karakull”, tegelikult laineline pehme karvaga tallenahast kasukas, mida tol ajal, kuuekümnendail ja hiljemgi kandsid paljud naised.

Leida Sibul laulis koos Hilda Koniga meie raadios lausa igal õhtupoolikul armastuslaule. Nende hääled kõlasid koos võrratult ja minagi oskasin nende laule oodata. Kord olin neid isegi laulmas näinud. Meie lähedal asunud koolimajja oli üheks nädalavahetuseks sisse seatud valimisjaoskond, kuhu vanemad mu kaasa võtsid, ja siis nägingi neid koolimaja saalis esinemas, mõlemal seljas pidulik tume kleit ja käed hoidmas rinnal väikest heegelpitsist äärisega kokku murtud taskurätikut.

Mingil moel saavutas Leida peaaegu võimatu: tal õnnestus külastada oma sugulasi Manhattanil. Ema patsient, kena keskealine proua, jõi meie suuremas toas emaga kohvi ja rääkis lauljanna põhjalikest ettevalmistustest tol ajal lausa uskumatuks välisreisiks. Mõlema naise arvates oli eriti tähelepanuväärne, et kuigi reis ei toimunud sugugi mitte külmal talveajal, kuulus Leida varustuse hulka ka tuliuus must karakullkasukas sametise kannikesekimbuga revääril. Ja ühel õhtupoolikul, kui ta jalutas imekaunite vaateakendega avenüül, kasukas lihtsalt „poose pärast” soojal sügisõhtul õlgadel, ründas teda selja tagant metsik must noormees. Ta lõi noa Leidale selga, sest arvas ilmselt, et nii kalli kasukaga daamil peaks olema väikeses lakknahast käekotikeses hulk raha või vähemalt kallisasju. Hirmus raske paks karakullnahk ei teinud noahoobist eriti väljagi ja ründaja meelehärmiks hakkas surmani kohutatud blond ohver hirmus valju häälega appi karjuma. Ega siis mees võinud teada, et ründab koolitatud häälega lauljannat. Must mees kadus hämarusse ja Leida pääses vaid ehmatusega. Politseiauto oli ta sugulaste juurde tagasi sõidutanud. Ei teagi, kas lugu tõepoolest just niimoodi aset leidis, kuid nii sellest räägiti ja kõik tuttavad naised Tallinnas kiitsid veel aastaid head Vene karakulli.

Teadsin ka nendest ema kapis peituvatest Ameerika aaretest. Kui olin üksi koju jäetud, ja seda juhtus päris sageli, võtsin imepärase kapronsalli karbist välja ja seisin vanemate magamistoa riidekapi peegli ees, läbipaistev, pisut jäik roosa sall õlgadel ning ema sametiste õielehtedega kannikesekimp rinnale kinnitatud. Selle oli valmistanud üks ema patsient, ka Leida kannikesekimp oli tema tehtud. Vanemate magamistuba oligi ainus eraldatud ruum, kus võis end üksinda hästi tunda. Teist, suuremat tuba, kasutati kõigeks. Seal magasin mina õhtu eel voodiks muudetud diivanil, seal pakuti külalistele kohvi (siis võisin magada teises toas vanemate laial kušetil) ja mõnikord laulsid mu ema kursusekaaslased seal peaaegu hommikuni vanu tudengilaule ja paistsid end õhtu edenedes väga õnnelikuna tundvat. Kuulsin nende naeru ja jutte magamistoa seina tagant ja oleksin tahtnud samuti olla seal nende lõbusate inimeste hulgas, kuid mingi aja pärast uinusin siiski. Hommikul meenutasid nende rõõmsat meelt ja laule vaid kohvitassid, koogipurused lillelised desserttaldrikud ja õrnad Tarbeklaasi likööriklaasid köögi nõudepesukausis. Mõnikord lamasid minu voodil, päevasel diivanil, ka ema sõbrannad, keda ta oma haiglatööst vabal ajal vahel meie kodus läbi vaatas.

Mäletan tuttava õmblejanna lugusid naistest, kes hakkasid ootamatult oma välismaale pagenud sugulastelt pakke saama. Enamasti olid need juba pensionieas prouad, kes müüsid suurema osa pakkide sisust pisut enam teeninud naistele edasi. Teadsin rätsepatest, kes varjasid oma tööd ringi nuuskivate ametnike eest, ja harvadest välismaistest moeajakirjadest, mis käisid käest kätte või olid ära peidetud kodudes, kus lasti endale midagi õmmelda kelleltki ostetud kaunist haruldasest kangast. Need olid tõeliselt silmapaistvad rõivad, mis ilmselt rändasid hiljem ka minu Manhattani-unenägudesse. Ka Manhattan ise ei olnud mulle päris tundmatu. Ühel sisekujundajal mu vanemate sõpruskonnast oli kodus paar numbrit ajakirja Life. Olin sealseid värvilisi fotosid alati imetlenud, kui sel perekonnal külas käisime. Seal oli pilte tänavaist, mida palistasid imposantsed kõrghooned, ning fotosid mulle tundmatuist kuulsustest kaunites korterites või katuseaedades poseerimas. Ajakirjad ise olid rohkest vaatamisest üsna kulunud, kuid panid mu uskuma, et seal, Manhattanil elavadki kõik inimesed sellistes uhketes majades. Peale nende paari Life’i numbri oli selles kodus veel Soome sisustus- ja naisteajakirju, sest majaperemees oli kolmekümnendatel Helsingis õppinud. Tema ise enam Soome ei pääsenud, kuid vanad õpingukaaslased ja sõbrad hakkasid käima Tallinnas. Tallinna-reis oli küll esialgu väga pikk ja tülikas, sõita tuli ju Leningradi ja sealt rongiga Tallinna. Aga siis, kuuekümnendate keskpaiku, hakkas Helsingi ja Tallinna vahel tööle laevaliin ja neil õnnelikel, kes tulid Helsingist, oli vanadele sõpradele kaasa võetud siinpool lahte hindamatuid kingitusi: nailonsukad, kohvipakid, ajakirjad, raamatud. Osa kirjavarast võtsid sadamas agaralt kohvreid puistavad ametnikud ära, kuid midagi jõudis ka eestlaste kodudesse. Välismaalased ise ja välismaa asjad olid ühtviisi haruldased ja ihaldusväärsed. Eriti välismaa asjad. Neist räägiti. Neile Soomest tulnud inimestele tagasi mõeldes meenuvad mulle just ajakirjad, hullutav kohvi lõhn vaakumpakendi esmakordsel avamisel ja esimesed nähtud miniseelikud.

Unenägudes rändasin taas Manhattani korrapärastel tänavatel. Olin mingis varasemas ajas tagasi. Siin polnud kellelgi miniseelikut. Naised kandsid kostüümi all siidpluusi ja peas kummalisi väikseid kübaraid. Neid oleksin nagu varemgi näinud. Jah, meie majaperenaise vanad kübarad ajal, mil olin veel üsna laps ja elasime Kivimäel ühe balletitantsija vanemate majas üürilistena. Mu ema kandis hoopis teistsuguseid kübaraid. Kaks-kolm vist oli seal riidekapi ülemisel riiulil, need oli teinud teatri kübarameister. Kellelgi teisel seal vaiksel eramajadega ääristatud tänaval sellist kübarat ei olnud ja emale vaadati kadedusega järele. Kuid vanaproua sõjajärgseid, neid imetles temagi. Oma unedes olin rännanud ajas tagasi.

Olin vaid mõne nädala eest taas lugenud Malamudi „The Magic Barrelit” („Võluvaat”) oma pooljabura kosjasobitaja Zaltsmanni ja tema eluvõõra kunde, noore rabihakatisega, kel oli soov veel enne Yeshiva ülikooli lõpetamist endale abikaasa leida. Usun, et tegelikult otsis ta armastust, kogu inimese olemust valdavat haruldast isetut seisundit, mis teda seal novellis ootamatult tabaski. Tasus vaid ühel fotol juhuslikult ümbrikust välja ilmuda ja põrandale liuelda, kui noor õpetatud mees kõik oma õpitud tarkused ja ettevaatuse unustas ning ülepeakaela senitundmatu otsingule tormas. Aga ehk polnudki selle foto esiletulemine nii juhuslik, kui eluvõõrale õpetlasele paistis. Ehk oli see kosjasobitaja Zaltsmanni kurikaval nõu elumere lainetele ulpima jäänud tütar lõpuks kasulikult mehele panna.

Kummaline mõelda, et eesti keeles ei olegi Bernard Malamudilt muud ilmunud kui väikene novellikogumik Loomingu Raamatukogus ja seegi juba ammu, 1966. aastal. Minu kätte sattus see raamat ehk lausa samal aastal või pisut hiljem ja aastate möödudes lugesin neid väheseid jutte aina uuesti, niivõrd intensiivselt mõjusid need Malamudi väikesed elus saamatud inimesed, kes leheküljelt leheküljele suures linnas oma elusid elasid. Tunnistan, et nad on mõjutanud ka minu enese elu. Seegi on ikka veel tulvil usaldust, usku ning lootust iga järgmise tänavanurga taga ootavale imepärasele üllatusele.

Tõesti kummaline, miks pole Malamudi senini eesti keelde rohkem tõlgitud. Ometi on tema kaasmaalastest juudi kirjanikke päris palju eestindatud. Saul Bellow, Isaac Singer, Šolem Alejchem ja mitmed teised enamasti kusagilt Venemaa provintsidest Ameerikasse sattunud mehed, nad kõik on tõlkijatele rohkem meeldinud. Aga Malamudi teoseid oli mu nooruses lausa võimatu leida. Kusagilt olin lugenud veel kurbnaljakat lugu poisse treeninud noorest pesapalligeeniusest, kes jutustas oma hoolealustele põnevaid seiklusjutte ja siis ise mingi kerglasevõitu tütarlapse õnge läks. Hiljem olin näinud ka kuulsa Robert Redfordiga tehtud filmi, kuid miski ei mõjunud mulle nii sügavalt kui „Võluvaat” ja üks teine, pisaraid kiskuv kurbnaljakas lugu väga vanast juudi mehest, kel õnnestus lõpuks toimetada oma idioodist poeg kiirrongile. Mäletan, kuidas see rong, nii erinev selle isa ja poja armetust igapäevaelust, seisis vaksalis pidulikus tulede säras, ärasõiduks valmis. Ja lõpuks, pärast vana mehe viimaseid meeleheitlikke võitlusi, kihutaski rong tulevikku, kus juba keskealist toimetulematut poega ootas üks teine vana juudi mees, tema isa elatanud vend. Niimoodi see elu ju käib, ja sugugi mitte vaid Ameerikas. Inimesed seavad su eluteele mõttetuid tõkkeid ega tee seda üldsegi mitte vaid kurjusest. Vahel harva on võimalik neid takistusi ületada, kuid Malamud on omistanud selles novellis ühele vanale juba surevale mehele selleks üheks õhtuks peaaegu üleloomuliku visaduse ja tal õnnestubki oma idioodist poeg lootusrikkasse tulevikku saata. Vähemalt on ta selles ise veendunud.

Hiljem, üheksakümnendatel, tulvas Eestisse lugematul hulgal saksa- ja ingliskeelset ilukirjandust ja aimeraamatuid. Pisut kulunud raamatud seisid virnades ja pappkastides mitmetes väärikates asutustes koju viimist oodates ja vähemalt osa neist jõudis lõpuks ka oma lugejateni. Siis tulid kusagilt päris korralikud, ainult pisut peetud kirjutusmasinad ja needki tassisime tänulikult endale koju. Arvutitest polnud lausa sülle kukkunud iseseisvusaja alguses siin Eestis enamasti veel undki jõutud näha. Leidus ka paar ingliskeelset kapsaks loetud Malamudi romaani, aga „Võluvaati” ei ületanud ükski neist. Ma oleksin nagu ise elanud selles novellis, kas just ühe osalisena Manhattani ja Bronxi tänavatel kerivast jutustusest, ei suudagi kohemaid otsustada, aga elasin selle novelli ajas ja tundsin neid inimesi, nagu oleksid nad minu lähedased tuttavad. Vahest isegi sugulased. See kosjasobitaja nimelt. Kust ta oligi tulnud Ameerikasse? Või õigemini tema vanemad? Mäletan oma emapoolset vanaema üha meenutamas oma vendi, kes sõitsid kõik kolmekesi Esimese maailmasõja algul või ehk isegi pisut varem Tallinnast Peterburi ja sealt edasi Ameerikasse. Ta kahetses nende lahkumist elu lõpuni kibedasti taga. Eriti valus oli tal meenutada, et vennad ei saanudki temaga korralikult hüvasti jätta. Ei olnud kaisutusi, hüvastijätusuudlusi ega saanud hoida lahkuvate vendade käsi. Üksnes kardinad tõmmati tema toa akna eest kõrvale ja kolm venda seisid järsku aknal, näod vastu klaasi. Ta mäletas ahastust nende kolme silmis ja nokkmütse ning kulunud villaseid mantleid, krae külma käes üles tõstetud ning sall ümber kaela ja kukla veetud. Nad olid seal aknal siis koos köhinud ning pisaraid valanud, ninad pakasest punasinised. Ei olnud ju teada, kas difteeriasse jäänud teismeline õde suudab oma haiguse läbi põdeda või sureb, nagu noorem õde Sonja oli just paari aasta eest surnud. Noor vanaema oli püüdnud naeratada ja vendadele lehvitanud, endal pisarad silmist purskamas. Nii palju pisaraid kahel pool viletsa agulimaja akent. Vanaema rääkis kogu elu, kuidas ta oli oma voodis mõelnud, et lumi ja jää oleks pidanud nende pisarate ja hingeõhu käes sulama ja valged lumikellukesed akna all keset veebruaripakast õitsema hakkama. Aga aknad kattusid vaid läbipaistmatu jäälilledest mustriga ja ühel hetkel olid vennad sealt kadunud. Vanaema ema oli kartnud, et pojad sel laevareisil surnuks külmuvad, kuid lõpuks tuli suvel postkaart: nad olid kohale jõudnud ja Pisarate Saarelt suurde linna pääsenud. Olid isegi tööd leidnud või lootsid vähemalt midagi leida ja hoidsid kolmekesi kokku, et võõras linnas kuidagi toime tulla. Selles hiiglaslikus Ameerika linnas elas väga palju juute. Neidki oli keegi kunagi pisut abistanud ja nii nad seal suure linna kivimajades pidasid oma lihtsaid ameteid. Esialgu kitsukestes tubades mitmekesi koos, pakkisid kohvritest välja oma palvesallid ja kel oli, ka pühade palveraamatud. Nad abiellusid kõikjal sehkendavate kosjasobitajate vahendusel ja said lapsi ning lapselapsi. Elu oli kiire: järglaste koolitamiseks heades koolides tuli kõvasti tööd teha. Ja neid esimesi ümberasujaid vaarisasid meenutati kokkusaamistel alati. Neid ja Venemaale jäänud poolmüütilisi esivanemaid, uskumatuid ja kummalisi lugusid, mida teati veel kaua üsna ühtmoodi nii siin- kui sealpool suurt ookeani.

Aga see Zaltsmann, too Malamudi jutu kosjasobitaja, kas ta polnud mitte vanaema vanema venna tütre abikaasa? Kolm venda olid ju kõik Ameerikas peaaegu kohemaid abiellunud ja lapsed saanud, ise vaevalt maale pääsenud. Kosjasobitajad olid neile paarilised leidnud. Nad uskusid sobitatud abieludesse. Nii oli tehtud ka Venemaal, ka Eestis või kus tahes nende esivanemad olid elanud. Nad uskusid ise nii, sest on kirjutatud, et inimesel pole hea elada üksi. Ja selle vanema venna Aron Zorkini tütar oli vaevu seitseteist või kaheksateist aastat vana, kui noor Zaltsmann hea väimehena majja tuli, kohemaid Aroni korraldatud voorimeheametisse asus ja pärastpoole oma kosjakontori asutas. Kirjad hakkasid New Yorgist alles siis Eestisse tulema, kui sõda läbi sai ja Eestist oli imekombel päris omaette väike riik saanud. Neist kirjadest polnud midagi järel, olid kuidagi kaduma läinud, kui vanaema pere teise sõja ajal Venemaale põgenes. Võib-olla isegi teadlikult ahju visatud. Ega sõja ajal Venemaal Stalini ametnikud ei maganud, nagu meie vanaemagi rääkis. Aga igal juhul teadsid nii vanaema kui ka tema lapsed ja lapselapsed, et too Zaltsmann oli olnud üle prahi väimees, kellel käed ilmaski niisama süles ei seisnud. Muidugi võis ka juhtuda, et too oli hoopis üks teine Zaltsmann, neid sama nimega hakkajaid noori juudi mehi võis seal linnas ju rohkemgi olla, aga ehk ikkagi oli just seesama, kellest meie vanaema hea meelega rääkis, ehkki ta ise polnud seda meest ealeski näinud. Jah, muidugi pidi see meie vanaema kiidetud Zaltsmann olema seesama kosjasobitaja, kellest kirjutas Malamud oma kuulsas novellis. See esimene naine, vanaema vennatütar, oli lõpuks mingisse haigusesse surnud ja Zaltsmann oli võtnud uuesti naise, sest inimesel ei ole hea üksi elada. Ja kui see esimene naine oleks kauem elanud, oleks ka Zaltsmanni kosjakontor õitsenud nagu omal ajal. Kui Malamud temast kirjutas, polnud Zaltsmanni kontorist enam midagi alles: kontor oli siis vaid tema sokkides, nagu öeldi Malamudi novellis.

Selles korduvas unenäos viiekümnendate linnast teadsin kindlalt, et tuleb laskuda metroosse ja sõita ühele veel tundmatule Bronxi tänavale. Asi oli minu pojatütres, armsas kahekümne ühe aastases tüdrukus, keda tuli maksku mis maksab tutvustada sellele kuulsale juudi kirjanikule. Tal tuli nimelt kirjutada essee ühest Ida-Euroopa juurtega kirjanikust, omal valikul. Keegi oli just Malamudi soovitanud, tundis teda suurepäraselt, ehk oli isegi lähedane tuttav. See juudi kirjanik Bernard Malamud istub ju päevade kaupa oma kirjutustoas jõevaatega akna all ja on oma tammepuust kirjutuslaua keskmise sahtli kohal oleva lauaserva aastatega läikima kulutanud. Unes oli aeg kummaliselt väändunud ja Malamud pidi elama ikka veel, kuigi eluaastad olid jõudnud lausa ulmelise piirini. Seesama tuttav oli kinnitanud, et vaid sõrmedeta kindad, mida Malamud kandis, tuletavad meelde kirjaniku õiget vanust. Ta olevat üle saja aasta jõudnud seal oma tammist kirjutuslauda nühkida, ja selle järgi need kindad ka välja nägid. Tõsi küll, juba väga ammu olid tuttavad lugenud lehest tema surmakuulutust ja kaastundeavaldusi, mis osavõtlikult omaks võeti. Vaid seitsekümmend üks, nii noorelt suri! Pärast surmakuulutust hakati tema raamatuid taas hoogsalt ostma, hoolimata sellest, et viimane romaan oli pälvinud päris tõsist kriitikat. Tehti kordustrükke ja kirjastused teenisid tema pealt tublisti. Varane surmadaatum jõudis küll kõikidesse annaalidesse ning on väljaspool imeväikest tõsiusklikku austajate ringi tänini vaieldamatult aktsepteeritud. Vaid pühendatud teadsid, et tegelikult elas Malamud oma üksildases Bronxi kivilinnakorteris häirimatult edasi. Tema kummaline tervenemine ja järgnev ajatu eksistents olla juhtunud pärast tema India-reisi. Ta ei olnudki tahtnud sõita, niigi habras tervis oli tema ametliku elu viimastel niisketel ja külmadel talvedel teinud kopsudega lausa midagi kujutlematut ja niigi aastaid piinanud lakkamatu sügav nohu oli tema nina muutnud mingiks alatasa tühjendamist nõudvaks rikkis instrumendiks, põskkoopad olid täis mädast sekreeti ning otsmikuurkas toimus midagi kirjeldamatut. Muidugi ei osanud Ameerika arstid tema olukorra kohta enne India-reisi midagi arukat öelda, vaatasid vaid nõutult röntgenipilte ja vereanalüüside vastuseid ning lasid end ikka ja jälle üksteisega vaieldes segadusse ajada. Keegi neist oli koguni arvanud, et võib-olla on see haigus üks paljudest nuhtlustest, mille kõikvõimas ikka aeg-ajalt inimkonnale kaela saadab. Aga Malamud ei olevat olnud just väga usklik inimene, kuidas oleks ta muidu võinud kirjutada sellise jumalavallatu romaani.

Võimalik ka, et ta tõepoolest seitsmekümne esimesel eluaastal suri. Aga kes siis istus tema kirjutuslaua taga? Kindlasti ei olnud ju tegemist mingi kirjanduslik-ärilise trikiga, selleks oli Malamud liiga tõsine inimene ja tõsine kirjanik. Ega pärast ametlikku surmadaatumit polnud ühtki esmatrükki enam ilmunud. Ilmus küll uustrükke ja veel XXI sajandil paar suurepärast monograafiat temast kui inimesest ja kirjanikust. Või vahest ei lasknud tema teine, tunduvalt noorem abikaasa, enam midagi uut trükki? Inimeste kaalutlused ja soovid võivad olla äraarvamatud. Kuigi, mõlemad kõige tõsisemalt võetavad monograafiad väitsid üksmeelselt, et see naine elaski vaid oma abikaasa loomingule. Oli löönud kirjutusmasinal käsikirju ümber ja jälitanud sõnakordusi ning väikesi ortograafiavigu, mis paratamatult lipsavad ka kõige geniaalsemate kirjanike tekstidesse.

Oli kuidas oli, aga ärkvel olles painas mind aastaid veendumus, et meie perekonna Ameerika suguvõsas leidub ümberlükkamatuid tõendeid sidemetest selle kirjanikuga. Midagi väga olulist pidi seal olema, midagi, millest me siin kinnises Nõukogude ühiskonnas lihtsalt ei saanud kuidagi teada. Ent kuidas saavutada nende sealsete sugulastega mingitki kontakti? Ma ei teadnud neist midagi. Vähemalt seni, kuni Nõukogude riigikord lõpuks kokku kukkus. Ja miks ta üldse kokku kukkus? Selle üle vaieldakse tänini. Kõige usutavama teooria kohaselt oli raha lihtsalt otsa saanud.

Aastate möödudes olin oma Manhattani-retked ja kosjasobitaja Zaltsmanni peaaegu unustanud. Tegelikult olid nad mu aju kaugemates hoidlates muidugi alles, ent ei püsinud enam alatasa meeles. Kuni 2002. aasta varasügisel randus Tallinna sadamas uhke kruiisilaev Sarah Rose. Mu ema New Yorgi sugulased olid selle laevaga läbi sõitnud pool maailma, enne kui jõudsid lõpuks Tallinna reidile. Nagu selgus, teadsid nemad meie perekonnast üsna palju, isegi mu ema aadressi, ja olid juba paari kuu eest kirjutanud oma tulekust. Me käisime minu ülikooli lõpetava poja, ema ja tema noorema õega sellel laeval ja ma nägin esimest korda oma vanaema kõige nooremat venda Saul Zorkinit. Ta oli selsamal kruiisil just saanud 101-aastaseks. Kõrvad nagu lokaatorid, väike kiilas kolp, mis meenutas kõige enam iidvana merikilpkonna pead, ning valgete puhmaskulmude all uskumatult kortsus pisike nägu säravvalgete kunsthammastega tihedatest tumepruunidest plekkidest kirjude krimpsus põskede vahel. Ta naeratas lakkamatult ja pärast maha istumist nende luksuskajuti juurde kuuluvas pisikeses salongis ulatas tema väike, vanahärrast tunduvalt noorem abikaasa minu emale ja tädile pakikesed: Metropolitani muuseumi kingipoest ostetud siidsallid ja väikesed Prantsuse lõhnaõlipudelikesed maitsekas karbis. Chanel N^o 5. Kindla peale minek. Seda odööri pidi ometi teadma isegi aastakümneid Nõukogude jõledas ja vaeses ühiskonnas elanud naisterahvas. Ja oligi nii: mu ema naeratas pudelikarbikest uskumatu pilguga vaadates ja surus käed rinnale. Jumal küll, te poleks pidanud nii hirmsasti kulutama! Teadsin küll, et ta oli lasknud oma abikaasal endale viimaste aastate jooksul kinkida vähemalt neli-viis Chaneli ja Diori parfüümi, kuid sõprus oli sõlmitud. Vestlus kulges inglise-jidiši vahelduvkeeles mõlemale osapoolele tuttavate piiripostide ümber, kuni jõudis 11. septembri katastroofini. Nende poja hambaravikabinet oli olnud ühes neist tornidest. Nad ei olnud terve päeva aru saanud, mis seal siis õieti juhtunud oli, kuni hilisõhtustes uudistes näidati lennukeid kõrghoonetesse sukeldumas ja põlengus alla varisevaid torne. Seejärel olid nad valmistunud kõige hullemaks. Sugulased helistasid lakkamatult ja kogunesid vaikselt nende katuseaiaga korterisse Park Avenuel. Keegi ei olnud midagi otsesõnu öelnud. Vaikiti, kuni helises telefon ja poeg teatas, et oli selle päeva vabaks võtnud ning külastanud lastega oma abikaasa ema mingis kallis vähikliinikus. Mu ema noogutas innukalt, kuigi pool kogu jutust oli talle vist mõistetamatuks jäänud. Kuid nende inimeste poeg oli pääsenud. Sellist imet oskab hinnata iga normaalne inimene. Ta haaras vastleitud vana sugulase käed ja hoidis neid õrnalt oma pihkudes, talle oma suurte kannikesesiniste silmadega otsa vaadates. Saul Zorkini pisikeseks kuivanud krimpsus näost vaatasid vastu samasugused sinised silmad. Ta lausa uppus mu ema silmadesse. Ja siis küsisid nad lõpuks, miks olime pannud ka minu pojale nimeks Saul. Miks selline küllaltki haruldane nimi? Oli kiusatus öelda seda, mida nad lootsid kuulda, et just selle vastleitud vanaema venna järgi. Kuid kõne all oli meie poja haruldane nimi ja ma püüdsin jääda ausaks. Rääkisin midagi oma lemmikkirjanikust Saul Bellow’st, tema mitmest eesti keelde tõlgitud raamatust ja Nobeli auhinnast. Vana mees ei kuulatanud, vaid vaatas ikka veel liigutatult mu ema silmadesse, kuid naine naeratas tüdinult: Bellow, issake, kas tasus sellist kirjanikku nii tõsiselt võtta? Vaat, Malamud, see on tõeline kirjanik ja veel sugulane. Naeratasin uskmatuses, kuid proua Zorkin õngitses oma käekotist väikese nahktasku ja näitas pakikest fotosid. Ja tõesti, koos fotodega tema poegadest, ta pojalastest ja nende tädi- ning onupoegadest koolilõpumütsides, bar mizva palvesallidega ja lihtsalt kodustel sünnipäevapidudel leidus ka ammune foto vist temast endast intelligentse välimusega vanamehe kõrval. Korralikus aastakümneid vastu pidanud tviidpintsakus naeratav vuntsikestega mees oli Bernard Malamud. Selgus, et Malamudi kõrval ei seisnud siiski proua Zorkin ise, vaid tema paaril korral abielu lahutanud ema. Malamud olevat olnud selle ema esimese abikaasa kauge sugulane.

Me viibisime sel laeval tunde. Plaanitud jalutuskäik vanalinnas jäi ära, see lihtsalt ei huvitanud neist kumbagi ja oleks vanale Saulile ka liialt väsitav olnud. Meile pakuti lõunat ja tehti ettepanek nende laeva ujumisbasseinis supelda. Proua küsitles Sauli tema tulevikuplaanide kohta ja läks lausa elevile, kui kuulis, et Saul oli juba aasta eest õnnelikult konkursi läbinud ja alustab sügisel oma kraadiõpinguid Rockefelleri Ülikoolis. Viis aastat õpinguid ja tööd ülikooli laboratooriumides. Lõpuks tuli aeg hüvasti jätta. Malamudi hõimlasest proua võttis mu poja kõvasti embusesse ja palus kõigil veel korraks istuda. Ta andis meile oma linnakorteri aadressi ja joonistas täpse teekonna, kuidas Rockefelleri kampuse juurest nende korterisse jalutada. Ta oli oma kooliõega seal tennist mängimas käinud ja kiitis poja tulevast elukohta: viis aastat Manhattani ilusaimas paigas, roosipõõsad ja kaunid vanad hooned. Ja täiesti ohutu, kõik on ümbritsetud kauni sepisaiaga ning väravas peab valvur alati vahti. Ja siis avaldas ta meile sealsamas oma välgukiirusel arendatud plaani: meie poeg peaks hakkama tema kodus käima vähemalt kahel korral nädalas. Rahvarohkemad pühapäevased perekonnalõunad ja muidugi reedesed sabatiõhtud. Tema ise on kohemaid valmis läbi rääkima vähemalt nelja esindusliku juudi perekonnaga. Kõik need perekonnad saavad kutse Zorkinite pühapäevalõunatele. Muidugi ei pea Saul millegi üle muretsema. Sündsa aasta või paari pärast tuleks tal vaid oma tädile öelda, milline hästi kasvatatud ja läbinisti haritud tütarlastest tädi külaliste hulgast talle kõige enam südame järgi tundub. Jah, tänapäeval ei pöörduta enam kosjasobitajate poole, kui küsimuse all on nii heal järjel elavad perekonnad. Ta selgitas meile, et Rockefelleris kraadi kaitsnud noormehes ei kahtle mitte keegi, kuid kogu doktoritööjärgne karjäär sõltub eelkõige soovitustest ning perekondlikest sidemetest. Jaa, kas tema siis ei tea, mida tähendab doktorikraad Rockefelleris! Ta naeratas meile kõigile lahkelt ja embas taas Sauli, nimetades end nüüd tema tädiks. Pühapäevased lõunad ja reedesed sabatiõhtud… Nemad ja nende tutvuskond käib traditsioonilistel pühadel Beth El Temple’is. Seal peaks hakkama käima ka Saul ja muidugi tuleb tal pisut lisatööd teha, et vähegi orienteeruda traditsioonilistes asjades ning siis see väikene füüsiline küsimus. Ta punastas erutusest ja embas veel kord kahvatuks ehmunud näoga Sauli. Tema arvates oli kõik suurepäraselt kokku lepitud. Ta rääkis veel pikalt traditsioonist ja kahetsusväärsetest kultuurilistest erinevustest, mille tõttu mõtlematult ja liialt kiirustades sõlmitud abielud võivad karile joosta. Ja enamasti jooksevadki. Muidugi on ka väheseid erandeid. See Malamud! Tema teine abikaasa oli ju katoliiklane, itaalia juurtega noor naine. Proua Zorkini ema tutvusringkonnas peeti seda abielu esialgu täiesti vastuvõetamatuks. Aga ega Malamudil sest midagi olnud. Ta oligi alati eelistanud oma päevi vaid kitsamas perekonnaringis veeta. Nemad ei suhelnudki peaaegu kellegagi, vähemasti mitte proua Zorkini ema tuttavate New Yorgi juudi perekondadega. Noh, võib-olla tõmbas teda siis nende itaallaste poole. Need kunstiinimesed ja kirjanikud, teate küll. Nad on alati nii isemeelsed. Ta vakatas järsku. Me asutasime mu pisarais ema toetades sugulastega hüvasti jätma ja lahkuma.

Augusti lõpul sõitis Saul New Yorki ning seadis end Rockefelleri kampuses sisse. Ta ei külastanud mu ema kurvastuseks perekond Zorkinit viie aasta jooksul kordagi ega helistanud neile kunagi. Ta abiellus sealsamas kampuse lähedases linnaosa keskuses vaid mõned kuud enne doktorikraadi kaitsmist oma Pupastvere pruudiga, kes oli Houstonis ülikooli juures oma doktoritööd lõpetamas ja teda külastades lapseootele jäänud.

Peale poole aasta pikkust asjata ootust ei kirjutanud solvunud proua Zorkin minu emale enam kunagi. Kuid mõne aasta möödudes saatis keegi emale väikese paki Malamudi viimase romaani esmatrükiga. Ühtegi kirjarida ega aadressi ei olnud lisatud. „God’s Grace” oli vist seisnud päris kaua kusagil raamaturiiulis ja saanud millalgi pisut niiskust. Ehk oli lillevaas ümber läinud? Aga raamatulehed olid lahti lõikamata. Keegi ei olnud seda eales lugenud.