Reeli Reinaus: „Hiietantsijad”.
Ronk Ronk, 2025. 366 lk.

Alustuseks tsiteerin Tõnu Õnnepalu, kelle aednikust minategelane sõidab kesktalvel autoga ning arutleb endamisi: „Kas ma mõtlesin, et käivitan ilmaasjata sisepõlemismootori, aitan kaasa maailma hukule, muudan selle veelgi vältimatumaks? Ei mõelnud. Kui paljud nendest – nendest, kes isegi sellele üldse mõtlevad, nendest, kes isegi kliimaprotestides osalevad – mõtlevad selle peale siis, kui nad oma auto käima panevad?”^[1] Õnnepalulikult vähese optimismiga jätkab ta natuke hiljem: „Ületootmisühiskond tagab lõpuks ka selle, et mõned selle liikmed saavad vabalt tema vastu protestida, tegeleda kliimaaktivismiga või kirjutada progressiivseid, keskkonnateadlikkusest kantud luuletusi ja romaane.”^[2] Veel pisut edasi on ta jõudnud mõttele, kuidas kõigest puhtalt pääseda: „Aga sõda on juba alanud. Võimalik, et ta on tulnud meid päästma. Keda elust, keda muudest muredest. Sõjaentusiasm suureneb iga päevaga. Sõjast on juba saanud perspektiiv, mitte enam mõeldamatus.”^[3] Aednikku vaevavad muudki mured, nagu üksildus ja vananemisega kohanemine, nii et kõik kokku muudab ta pigem justkui hoolimatuks, ehkki see on ilmselt vaid mulje jätmine, võib-olla ka mingit sorti kaitse iseenda eest – ta ei ole tegelikult sugugi nii passiivne, korduvalt püüab ta just nimelt kliima ja maailma säästmise nimel midagigi ette võtta.

Siit on hea minna sellise raamatu juurde, kus kujutatakse mitut tegelast, kes jagavad Õnnepalu keskkonnastressi ja maailma lõppemise muret, aga vastupidiselt väikelinna aednikule ka aktiivselt tegutsevad – seda rohkem või vähem läbimõeldult, rahulikult või rapsides. Nagu Õnnepalugi, kõneleb Reeli Reinaus „Hiietantsijates” ilmselt meist paljude igapäevastest, võib-olla endalegi tunnistamata muremõtetest. Reinausi tegelasgalerii on aga lai, nii et vaatenurki on paratamatult rohkem ja neidki esitatakse eri lähtepunktidest.

Niisiis, raamatu fookuses on kuus tänapäeva inimest, kes kardavad maailmalõppu erinevatel põhjustel ja eri moodi. Kõik nad püüavad praktiliste lahenduste kõrval mingitmoodi üles ehitada poolmaagilist kaitsesüsteemi, millesse uskuda – nad küll rabelevad ega jäta midagi juhuse hooleks, aga jooksevad aina enam puntrasse. Võlukepikesest ega kavalast taktikast ei ole abi hirmude ja eluga toime tulemiseks. Seejuures on esitus väga haarav: ma ei ole tükk aega lugenud raamatut, mis niisuguse nakatava hooga lahti läheks.

Tegevusväli on sama põnev. Lugejana tajusin, kuidas tegevusliinidest ja -paikadest visandub mitmekihiline Eesti kaart. Näiteks kerkib justkui minevikuhämust hajuvate või juba kadunud pärimusmaastike vaevuaimatav kihistus, mida kaardistab üks tegelastest, kultuskivide inventeerija, tehes seda tänapäevaste vahendite, auto ja kaardirakenduse abiga ning kirudes samas oma tegevuse kaheldavat mõttekust. Ta mõtleb tihti sellele, kas bensiinikuluga kaasnev keskkonna-jalajälg on ikka põhjendatud ja kas kellelegi võiks tema tegevus või töö tulemus üldse korda minna. Sel kaardikihil on raamatus küllap kõige rohkem kaalu, vihjab ju ka pealkiri muistsetele pühapaikadele hiitele ning nende kaudu põimuvad lõpuks mitme tegelase teed, teod, oskused ja mälestused. Niisiis on vaatamata tegelase pessimistlikele mõttekäikudele kindel, et see on üks oluline kaart. Kujundlikult aga juhib see atlas tegelase rappa, sest ta tahaks üpris ebaprofessionaalsel moel neid kive ka kasutada, ent ei oska teha seda nii, et neist talle endalegi abi oleks. Poolik juhend on olemas, ent ei ole kedagi, kes enam päriselt valdaks kohtade nõiduslikku võimu; lood on oma tähenduse kaotanud või ei olegi keegi neid rahvaluulekogujale vahendanud.

Eraldi kaardikiht on ehe metsik loodus laante ja rabadega, sest üks tegelastest aitab oma tegemistega Kotkaklubi.^[4] Ta on ka orienteeruja ja matkaja, niisiis ei ole kaardilugemiskunst talle võõras. Seegi kiht on ohustatud, aga mitte minevikku vajumisest, vaid oleviku tõttu – suuremas plaanis kliimamuutusest, kohalikus mõõtkavas siinsetest ahnetest metsaraiujatest ja kinnisvaraarendajatest. Tegelane ise on aga hiljuti lähedase kaotanud ja võib öelda, et eksleb hoopis leinamaastikel.

Joonistub üks natuke naljakas, natuke meeleheitlik kihistus ehk suhteäpid. Tinder – seegi on kaart. Ja veel üks kaart – jällegi tekib tugev tunne, et kindlasti just mitmemõõtmeline – on ka influentserite vahendatud maailm, mis on ilmselt tänapäeval paljudele päris maastike kogemisest hoopis reaalsem ilm. Osa sellest vahendatust on siis ka tõelus, mis toob kasutajateni näiteks laia ilma ökomuresid ja -teadmisi. Sellega haakub raamatus samuti jutuks tulev tehisintellektist mõjutatud maailmapilt või ka lihtsalt küsimus, kuidas luua sisu nii, et jälgijaid mõjutada.

Autor pikib vahele hirmumaastikke, neidki tuleb hoolikalt kaardistada. Üks tegelane on tõeline prepper, kes on läinud koroonaajal metsa elama. Ta püüab endani juhtivaid radu kaartidel meelega hägustada ja kustutada ning projitseerib mahajäetud maailma vaenlasena, kellele saab vastu seista, jahe püssitoru vastu põske surutud. Ta on välja uurinud, mis tüüpi inimesed surevad ökokatastroofi korral esimesena, ning püüab ennast nende seast välistada. See tee viib muuhulgas üksildusse.

Seejuures ei ole raamatus vähendatud või naeruvääristatud koomilisevõitu tegelaste muresid. Neis on siiski midagi sellest, mis salamisi meie kõigi peades võib kummitada, kohmetust üksindusest ja suhte- või suhtlemisäpardustest soovini, et olgu mulgi igaks juhuks olemas paar häid sissekantud matkasaapaid. Või osaku ma metsas ööbida. Prepper’i radikaalsete valikutega kõneleb kaasa leebem mõte: viige (lapse)laps loodusesse matkama, las ta õpib seda tundma, mitte kartma!

Reinaus on pikalt kirjutanud lastele ja noortele ning osa tegelasi on justkui tema eelmistest raamatutest pärit, nad on lihtsalt vahepeal suure(ma)ks kasvanud. Lugejagi saab suureks ning avastab ilmselt rõõmuga ammusest ajast tuttava autori loomingut ka järgmises eluetapis. Seesama käib kirjaniku varemgi käsitletud teemade kohta – autor on leiba teeninud folkloristina ning tunneb hästi Tartu kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi, mille rahvausundi sedelkartoteek peidab pärimusteateid ka pühapaikade kohta. Vahva, et see suur ja salapärane varamu ka ilukirjanduse kaudu meieni jõuab.

Noored tegelased pugesid mulle iseäranis hinge. Üks neist, veel koolitüdruk, hakkab planeedi päästmiseks ökoinfluentseriks, mis seab ta mitmes mõttes piinavate valikute ette – üks kavatsustest on kunstiteose rikkumisega tähelepanu tõmmata. Muuseumitöötajana pelgan instinktiivselt mõnigi kord, kas inimesed ikka saavad aru, et museaal on õrn ja seda võib olla võimatu taastada. Ometi mõistan ka kliimanoori, kes on kuulsate kunstiteoste vastu rünnakuid ette võtnud. Mitte et see midagi päästaks, ent neis tegudes väljendub kuhjunud meeleheide, need ei ole kergel käel ja hoolimatusest tehtud otsused.

Aga kui ka ei olda kliimanoor, näib just eriti noortel lasuvat praegu murede koorem, mida võib-olla ei olegi kellegagi jagada, alates kas või veebikiusust. Hea, et selliseid küsimusi on romaanis läbimõeldult avatud ning seega on mõned noorte probleemid jõudnud ka täiskasvanutele kirjutatud raamatusse.

Seejuures on kõik käsitletud teemad tõepoolest olulised. Raamat paneb mõtisklema näiteks selle üle, kuidas pooluskumuslik tabude ring võib sellesse sulgujat kägistama hakata. Pärast lugemist võib edasi mõelda: mis hetkest astutakse samm veelgi kaugemale, millal läheb asi radikaalseks? Romaan ise jääb põhitoonilt siiski optimistlikuks.

Tahaksin tunnustada sedagi, et jutustatud lugu meenutab mulle midagi käsitöö imelisusest: tegelaste teed ja teod põimuvad nagu kassikangas, see ei pea olema lõpuni seletatav, ometi ei lähe ükski lõng päriselt hargnema ning sünnib tervik, mis on midagi enamat kui sõlmede lugemine. Mul oli lugedes kerge hirm, et mõni lahendus suububki nõidusse, aga raudne ja seejuures põnev loogika on autori üks tugevaid külgi. Seejuures ei eitata raamatus kordagi kallite inimeste hoidmisega kaasnevaid pisut seletamatuid hingesidemeid. Lugu on hästi kirjutatud, ladusalt loetav, tehes ootamatuid, ent huvitavaid uperpalle. Raamatu esimesel esitlusel küsiti, kas „Hiietantsijaid” võiks lugeda ka tegelase kaupa (igal tegelasel on oma isiklikud sisupeatükid), teisel esitlusel teadis keegi juba vastust: jah, võiks!

Aga nuriseda tahaksin ka. Ehkki ma armastan pakse raamatuid, küsin siinkohal, kas saanuks kõike ka pisut vähemaga ära öelda? Juhtub nii palju asju, läbi käib nii palju (kõrval)tegelasi, et mõned neist jäävad paratamatult kahvatumaks kui teised. Tegevusliinid ja mõttelõngad lähevad meelest, ehkki autoril on kõik kenasti ja eksimatult välja joonistatud – ent lugeja peab tagasi lappama, et ühe või teise tegelase muresid ja motiive meelde tuletada.

Kas neljast põhitegelasest oleks piisanud? Mulle meeldis väga üks peategelastest, pensionär Harald. Ehedalt on välja kukkunud nii tema tegevusmaailm kui ka mõtted, tunded, suhted omastega, igapäevaste harjumuste kirjeldamine. Ta on kahtlemata omamoodi võtmetegelane, kelle kaudu on ka teistega toimuvat tagasi peegeldatud. Just tema kaudu tuleb sisse meeldivalt müstiline foon: lähedase inimese kaotus asetab Haraldi iseäralikku minevikuruumi, kust päriselt ei ole veel lahkunud ka kadunu, niivõrd intensiivselt on ta alles mõtteis ja unenägudes. Harald meeldis mulle ka vanaisana, kes olulisi asju tütrepoja, teise peategelase Rasmusega jagada oskab. Temast õhkub iseäralikku nõutut soojust, mis näitab, et Reinaus on karakterit hästi tabanud. Ja ikkagi tahaks siinkohal küsida: kas nii suurt (pea)tegelasruumi oli talle vaja? Isegi juhul, kui mitmed juhtlõngad olid peidetud just Haraldi teadmistesse või tegevusse, võinuks ta äkki olla kõrvaltegelane. Lisaks figureerib mitu kõrvaltegelast, kellele on samuti antud nii rohkesti ruumi, et nad ajavad pildi segasemaks ja röövivad ruumi ja sügavust mõnelt olulisemalt tegelaselt. Üks, kelle kohta see kehtib, ongi koolipoiss Rasmus. Kas näiteks Haraldit oleks saanud kujutada Rasmuse kaudu, avada teda ja tema ülejäänud lähiringi sügavamalt, aga samas lühemalt? Aeg-ajalt tahaks teistelegi kirjanikele öelda: mõni pealetükkivalt raamatusse trügiv tegelane või probleem võiks jääda järgmist teost ootama.

Kokkuvõttes on „Hiietantsijad” igatahes raamat, mis lisaks kõigele muule pisut vähendab igapäeva koormat meie turjal: tehke palun, mis suudate, ka pisiasi loeb, aga ärge jookske lõplikult ummikusse kogu maailmamure ja vastutuse enda peale võtmisega, sellest võrsub omakorda probleeme. Vaja on selget pead, natuke huumorimeelt, kõvasti hoolimist meid ümbritseva maailma vastu…

---

^[1] Tõnu Õnnepalu, Õhtupäike väikestel majadel. Tallinn: Kirjastus Paradiis, 2024, lk 214.

^[2] Sealsamas, lk 214–215.

^[3] Sealsamas, lk 217.

^[4] Kotkaklubi on 1999. aastal loodud vabaühendus, mis koondab kotkaste ja must-toonekure kaitsmisele, uurimisele ja tutvustamisele pühendunud kotkasõpru.