Mario Pulver: „Theseuse laev”.
Rahva Raamat, 2026. 448 lk.

Ausalt öeldes oleks uuemas eesti kirjanduses igati teretulnud ajalooline romaan, mille keskme moodustab XIX sajandil elanud naise elu ja psühholoogia. Ei oleks isegi oluline, kas tegu oleks ajaloolise isiku või puhtkunstiliste vahenditega loodud karakteriga. Mario Pulveri ambitsioon sihib seda ootust täitma, ent seatud ülesanne käib autorile ilmselgelt üle jõu.

Mario Pulver tuli kirjandusse luuletajana. Tema luuleraamatutest ei ole midagi rääkida peale selle, et need on kujundatud suure hoole ja armastusega. 2022. aastal ilmunud romaani „Lokomotiiv” on põhjust meenutada, sest tegu on erakordselt halva raamatuga, millest autori andekus ometigi selgesti silma paistab. Ainult et see pole mitte romaanikirjaniku anne, vaid novellisti oma. Romaan koosneb ajaloolise sisuga lühilugudest, mis on hästi välja peetud, kuid neile on külge poogitud tänapäevase sisuga, ilmatuma psühholoogilise ambitsiooniga vilets jutuke. Seda kompotti peaks koos hoidma ja kunstilise üldistuseni juhatama lokomotiivi kujund, mis aga toimima ei hakka. Kõike seda ütles omal ajal ka retseptsioon. Siiski otsustas Pulver järgmiseks taas romaaniga välja tulla, mitte hakata novelle kirjutama. Paar tükki tal siiski leidub, novellikogu aga mitte.

Eesti Kirjanike Liidu 2025. aasta romaanivõistlusel teise koha pälvinud romaani „Theseuse laev” on inspireerinud Pulveri Tartus asuv kodumaja. Autor avab iga päev sedasama välisust, mille koju minnes tegi lahti tema peategelane Friederike. Õigupoolest on üsna ükskõik, kust on pärit teose inspiratsioon, kodumaja kunagiste elanike lugu võib olla sama hea kui mis tahes teine äratõukepunkt. Eesmärk ilukirjanduslikus vormis nähtavaks teha ühe baltisaksa naise elu ajas, mil naisel endal oma saatuse kujundamisel aktiivset rolli samahästi kui olla ei saanud, kõnetab ju vägagi. Sellal kui XX sajand on eesti uuemas kirjanduses endiselt kuum teema, mõjub XIX sajand ja baltisakslaste elu ainesena värskelt. Nii et suurepärane materjal ja idee.

Friederike on baltisakslasest kingsepa tütar. Kõik see, mis XIX sajandi alguse naise elu sisustas ja vormis, tundub talle võõras ja vastumeelne. Ei armasta tema näputööd ega söögitegemist, ta on isemeelne ja turtsakas, ei saa teistega läbi, hoiab omaette, mõlgutab omi mõtteid. Kirjutada ja lugeda ta ei oska, aga nooti tunneb ja klaverit mängida armastab. Uskuda jumalat ei tundu talle sugugi iseenesestmõistetav ja inglikuju vahib teda pigem kurjalt kui lahkelt ja kõikemõistvalt. Tema ema kannab ilmale ühe lapse teise järel ja suurem osa neist viiakse juba õrnas eas surnuaiale. 18-aastaselt on Friederike juba ise lesk ja esimese lapse matnud. Teise kaasaga sünnib järglasi veelgi, aga mitte kõik ei jää ellu, mees peab suhteid teenijatega, mängib maha pere vara. Friederike murdub vaimselt, lapsed võetakse temalt ära ning ta jääb oma vanematele koormaks, kuni leiab kurva otsa.

Kaanetekst lubab, et peategelase sisemaailm on avaram kui tema aeg, kuid kahjuks ei ole see tõsi, sest Friederike siseilmast ei saa me samahästi kui midagi teada. Iseenesest ei ole tegelase psühholoogilise profiili avamiseks tingimata tarvilik seda kirjeldada või seletada, võib ka näidata – näiteks nii, nagu teeb Michael Haneke oma filmides. Kirjandusel on selleks teistsugused vahendid kui filmil. Ent lugeja ei hakka Friederiket nägema. Pulver on tema elu sündmuste kajastamiseks valinud hiiglama suure tegelaste seltskonna, mistõttu on eriti raamatu alguses raske järge pidada, kes on kes. Inimesed, kellega lugeja õigupoolest lähemalt tuttavaks ei saagi, libisevad üks teise järel silme eest mööda, haihtuvad ajalukku, Friederike aga liigub oma elust läbi nagu nukk, kelle käsi-jalgu end jumala positsioonile asetanud kirjanik liigutab. Kuid autori „kõikenägev pilk” ei näe oma peategelase sisse.

Mis seal salata, Pulver ei jää endale seatud ülesandele alla mitte ainult loojana, vaid ka mehena. Ta on nimelt pidanud vajalikuks kujutada Friederike pulmaööd, aga – nagu järelsõnas seisab – ei tea tema, „mis tunne on naisel, kui mehe peenis tungib sisse” (lk 442). Vaat kus lugu, Mario! Huvitav, kas võrreldavaid stseene loonud maailmakirjanduse suured meesautorid on olnud teistsuguses olukorras? On neil ehk olnud mingeid erilisi teadmiste allikaid, mis on eesti kolleegile tundmata? Või on siin äkki tegemist peenisepõhise maailmanägemisega, mis on autori kurikavalalt oma võrku mässinud, ilma et ta seda ise teaks? Millest tuleks äkki koguni järeldada, et kui niisuguste stseenide kujutamiseks fantaasiat ja kujutlusvõimet napib, siis ei peaks äkki naist oma teose peategelaseks valimagi?

Ei, asi pole selles. Tegelikult ei ole ju raamat üles ehitatud peategelase minavormilise jutustusena, vaid autoripositsioonilt, kuid millegipärast peab Pulver tarvilikuks kõnealuses stseenis vaatepunkti vahetada ja kirjeldada toimuvat mehe, s.t aktis osaleva meespoole silmade läbi. Tulemuseks on kurioosne käkk, mis mõjub nagu sadul sea seljas ja rikub teose muidu üsnagi kindlakäelise ülesehituse. Stseeni eesmärk on olnud pugeda ümmarguselt kakssada aastat tagasi elanud mehe nahka, kuid selle pateetika osutub täiesti naeruväärseks. Jääb arusaamatuks, miks toimetaja ei andnud nõu leida teistsugune lahendus. Sünnitusi ja rasedusi ei pidanud autor ju vajalikuks detailselt kujutada. Ja ei ole ju nii, et kui romaan räägib naisest, siis tuleb tingimata neile sündmustele keskenduda.

See fopaa on eriti representatiivne põhjusel, et teosele iseloomulikes dialoogides ei ole ajastuomase kõnepruugi edasiandmisele peaaegu üldse tähelepanu pööratud ning tänapäevased väljendid, ütlused ja mõttekäigud on pigem reegel kui erand. Küsimus ei seisne tingimata just selles, kas tegemist on ajaloolise romaaniga või mitte – kaanetekst ütleb, et on, autor ise, et ei ole –, vaid loomulikus eelduses, et kui tegevustik leiab aset XIX sajandi esimeses pooles, siis võiks natukene mõelda ka selle peale, kuidas inimesed tollal tundsid, mõtlesid ja kõnelesid. Kui see mõte on autorile ka pähe tulnud, siis dialoogide puhul on ta selle unustanud. Nii et kui ajalootundmisele etteheiteid teha, siis tuleks nuriseda eelkõige psühholoogia ja dialoogide keele kallal. Täpsemini, ajalugu ja psühholoogia lihtsalt ei saa selles raamatus kokku.

Selleks, et ajastusse sisse minna, ei piisa ajaloosündmuste mainimisest või markeerimisest. XIX sajandi esimese poole sündmused on teosesse paigutatud nagu tinglikud dekoratsioonid tänapäevasele teatrilavale, kuid ei hakka tööle, sest puudub kunstiline kontseptsioon, mis need elama paneks. Kandma ei hakka ka teose filosoofiline kujund, mis iseenesest on oskuslikult valitud ja võiks kohase kunstilise teostuse korral lugeja kujutlusvõimele rohkesti toitu pakkuda. Ent Theseuse laeva metafoor ei võta jalgu alla ning jääb koolikirjandi tasemel filosofeerimiseks. Ja kui karkass ei kanna, kukub terve maja kokku.

Ausalt öeldes hakkab isegi kahju sellest kord elanud naisest, kelle loo uurimisele on autor nii palju aega ja energiat kulutanud, ent leidnud tegelikult vähe. Kelle päris lugu võis olla hoopis teistsugune. Kuigi asi ei ole üldse selles. Loomingu juurde kuulub alati vabadus ajalooliste isikutega ümber käia täpselt nii, nagu kunstilised kaalutlused seda nõuavad. Ent Pulveri kunstilised eesmärgid jäävad ebaselgeks. Ühes raadiosaates on ta öelnud, et temal ei ole midagi selle vastu, kui raamatut loetakse nagu naistekat. Kui naisteka all silmas pidada naise lugu, mille kirjutamisel ei ole kunstilisi eesmärke seatud või ei ole neid suudetud realiseerida, siis võib-olla ongi „Theseuse laev” naistekas: kergesti loetav, pigem ju isegi haarav, teemapüstituselt köitev. Lihtsalt teist korda ei kannata kätte võtta. Loed läbi ja unustad. Ajaviitekirjandus.

Kui ka selle määratlusega leppida, jääb ikkagi miski kriipima. Sest tegelikult ei ole Mario Pulver üldsegi andetu autor, vastupidi. Tal on iseenesest hea jutustamisoskus ja ka küllaldane ajalootundmine, ta lihtsalt ei oska ajalugu kunstiliste eesmärkide teenistusse seada. Ka psühholoogias ei ole Pulver sugugi lootusetu, seda tõendasid „Lokomotiivi” novellialged isegi paremini kui vastne romaan. Ta on aru saanud ka sellest, et romaani võiks kanda suurem, üldistavam kujund, tal lihtsalt ei ole veel oskust seda luua. See ei käi nii, et mõtled metafoori välja ja siis seletad ära, mida on sellega mõeldud.

Ära tunda, et varem elanud naised väärivad uut, tänast ajastut kõnetavat vaatepunkti, on iseenesest juba samuti märkimist ja märkamist väärt saavutus. Ent Carolina Pihelgas ja Lilli Luuk teevad selliseid asju palju paremini, ja usun, mitte tingimata selle pärast, et nad on naised. Nad on lihtsalt väga palju paremad kirjanikud. Pulveril ei ole nende kõrvale esiti panna midagi peale sümpaatia, mida ta oma peategelase vastu tunneb. Ajendiks ja algatuseks hea küll, teose teokstegemiseks liiga vähe.

Iseenesest ei oleks midagi valesti, kui Pulver edaspidi ajaviiteromaanidele spetsialiseeruks. Ajalooline ajaviiteromaan on täiesti aktseptaabel žanr, kui raamatust ei vahi vastu realiseerumata ambitsioonid ja koolilapse tasemel filosoofia. Ent kui Pulver peaks otsustama tulevikus naistekaid kirjutada, siis peaks keegi aitama tal meeles pidada, et seksuaalelu stseenid ei ole tema kõige tugevam külg. Ja mis peamine: kui juba naisest kirjutada, siis ei tasu teda kohelda nagu nukku või puslet, mida saab tükkidest kokku panna.