Kristjan Haljak: „Relvad naistele”.
Kaksikhammas, 2025. 128 lk.

„Relvad naistele” on väike punane raamat, mille kaanel libiseb mustade huulte vahelt inimese keele asemel välja odajas sisalikukeel, kuulutades ees ootavaid metamorfoose. Autori varasemate teoste seast on „Relvad naistele” laadilt lähim „Illuminatsioonidele” (2020). Välja ilmuvad ka mitmed tema luulekogudes kohatud tegelased. Haljak on jäänud truuks struktuurimängudele ja kontseptuaalsele rägastikule, mis on luulesõpru tema loomingus varemgi võlunud ja vaevanud. Lugeja tõmmatakse taas allusioonide vahele snorgeldama, kuni ühel hetkel tundub, et hapnikuballoonis on hoopis eeter või kanep ja tekstiköis veab aina edasi üht müsteeriumit. Kui aga hakata Haljaku tekstist ühtainsat „liblikat” püüdma, võib kogemata jalge alla trampida enamiku lilledest. Nagu kirjutavad Joosep Susi ja Morten Made, muutub lugeja justkui rumalaks koeraks, kes nõuab õue minekuks kaelarihma, kuigi võiks rõõmsalt minna ka ilma selleta.^[1]

Minu puhul oli kaelarihmaks raamatu pealkiri, mis kannustas otsima feministlikke alltekste ja kaasusi. Midagi sellist seal ju isegi on. Korduvalt kästakse hävitada patriarhaat ja tõendatakse soorollide konstrueeritust, aga oma agendaga jõudsin siin üksnes enda kaelarihma närimiseni, sest feministlikke kujutlusi tekst ei käivitanud. Viimast leidub pigem ainult mängulise, kohati vainovahingliku teatraalsuse mõttes. Teatraalsust võimendab ka see, et kirjeldused on tugevalt visuaalsed. Matsini sõnul on teoses „õhku visatud keemiline-alkeemiline poos, keemiliste reaktsioonide sidumine inimlike draamadega”.^[2] Igal juhul pani Haljaku „keemiline” ja piltlikustatud maailm lugedes mu kujutlusvõime tööle.

Haljaku raamatus on müsteeriumile kohaselt oma keskne tunnuspaik, mustast väärismetallist loss, mis meenutab David Lynchi telesarja „Twin Peaks” Black Lodge’i – paika, kus lahustus moraal ning kohtuti oma varjuga. Lynchil oli see kohati hämar ja õudne, kuid Haljaku tegelased pigem trikitavad selle musta metalli sees ja ümber ning varjuga kohtumist saadab leebe muie. Nende isiklikud pained ei ole aga mingid põrgupiinad, vaid näikse olevat rohkem ühiskondlikku ja kultuurilist päritolu. Põrgulisust võib aga tajuda ennekõike ühes üsna suvalise korteri kirjelduses, kus väike rasvane saatan „näib õige kahvatu kuju nende kõrval, kes ekslikult usuvad end valdavat tõde, tema kõhklevat vaimu ja kognitiivset struktuuri” (lk 69). Teemaks ei ole otseselt kellegi isiklik vastutus, vaid pigem kollektiivne tont, kes on natuke patriarhaadi nägu.

Teose tegelaste galerii on kaleidoskoopiline, sugu ja isiksusi mänglevalt vahetav. Kummalised aadlikud kulgevad kurnatud biitnikena, põlates kodanlust ja peljates keskealiste eraldumist „kaasinimestest paneelide ja küprokiga turvatud ermitaaži müüride vahele” (lk 8). Noor Wolfgang kõneleb (enda kui) vana Wolfgangiga läbi „eeterliku peegelduse” (lk 18). Vana Wolfgang von Enkidu on aga wolandlik põrguloom. Mainitakse, et teda ei tohi liialt piirata, muidu „muutub ta niisama tüütuks kui kes tahes teine” (lk 46).^[3] Noorele ja vanale Wolfgangile lisandub püha vaimuna protoeurooplane Kunda Maïakovski, kes rüüpab müütide aegumatut piima (lk 50), millest ka lugeja ohtralt osa saab. Seesama Kunda M usub lunastusse ekstaasi kaudu ja on pjedestaalile seadnud Elektra Domina – ilmutuse, kes meenutab otsapidi André Bretoni romaani „Nadja” egoistlikke visioone. Haljaku Elektra on sarnaselt Nadjaga samuti justkui sürrealistlik jumalus. Sellisel sürrealismil on aga komme lüüa kaardid segi ning võib arvata, et see pole valitsevatele jõududele sobinud, ja nii on ta Vanas Euroopas alla jäänud suurele realismile, mis ei taha mõista, „et on olemas midagi, mida ei saa nimetada ja ei pea nimetama, midagi, mis tõesti on muust sõltumatult ja erinevalt olemas, mis ei ole olemas üksikisiku, sootsiumi või abstraheeritud mõtteloo kitsas, pimedas vaimusilmas” (lk 111).

Kultuurilise kitsikustunde kõrval võib tajuda uhkust paganlike juurte üle: „Jörru, Jörru, darf ich kommen” (lk 33).^[4] Vana Wolfgang von Enkidu, baltisaksa juut ja rahvalaulude koguja, „näeb Muinas-Eestit läbi töörahva binoklite” (lk 75). Baltisaksa aadlik aga ei mõista Kunda M-i varaste esivanemate (Lammasmäe alt pärit protoeurooplaste) vabameelseid kombeid. Huvitaval kombel aktiveeruvad tekstis töörahvast ning Muinas-Eestist rääkides loitsiv korrutamislembus ja riimikirg. Ka sõimamistes ja sajatustes on tunda rahvalikku rütmikat ja manamist.

Kosmilis-müütiline mõõde põimub alatasa naljaka ja triviaalsega. Wolfgangi kaks abikaasat Anu ja Maarja mõjuvad surma ja taassünni jumalannadena, teisalt aga on nad lihtsalt kui petetud abielunaised, see tüpaaž esines ka „Illuminatsioonides” – osa haljaklikust märgisüsteemist? Lahutuse vari lohiseb läbi raamatu nagu vana Wolfgang, meenuvad ka Vahingu päevaraamatud, mis samuti lahkuminekuga tegelevad.

Vaimu ja keha ühendav ning duaalsust tühistav substants on kõige lihtsamini tajutav seksuaalsuse kujutamisel. Erootilised elemendid segunevad raamatus abjektsetega, nagu näiteks külmad saksa tagumikud (lk 43). See liin jõuab lõpu poole apokalüptilise seksiva inimmäeni, kus jutustaja leiab end hullu naisena. Sealt tõusev Möbiuse lint joonib veel kord alla duaalsuse naeruväärsuse. Mõtteliselt justkui munka kutsariks rakendades liigutakse sadismist masohhismi ning otsitakse preestrit või preestrinnat, kes oleks surmatungi eestkõnelejaks. Vaadeldakse võimumängudes kalestunud (seksuaalsuse) ajalugu. Esiplaanile jääb võitlus künismi ja pessimismiga ning transtsendentsuse taotlus.

Asukohaprintsiibiks on „[k]osmos kodus, kodu kosmoses” (lk 51). Miljööd aitavad luua paljud eri paigad (Läti, Saksamaa, Poola, (Muinas-)Eesti), mis on küll pigem meeleseisundid kui geograafilised punktid. Kõigi võimalike ja võimatute tegevuskohtade seas tuleb tugevalt esile KORTER, mille kirjeldustes kumab põrgulikkust. Meenub Bulgakovi „Meistri ja Margarita” stalinistlik korter-põrgu, liiatigi et ka Haljaku raamatus tuleb mängu ALMAVÜ lähedus ja toonasele ajastule omane ärevus. Korter on ka üksinduse ning kujutelmade paik ja kõiges oma täiuslikus mõttetuses justkui lõpmatuse printsiibi kandja.

Nagu öeldud, hakkasid mind üsna teose algusest peale kummitama Vaino Vahingu päevaraamatud. Haljaku romaanis võtab sõna ebakindel lavastaja, räägitakse läbikukkunud psühhiaatri karjäärist, patsiendi salvestustest, vaadeldakse end kui tegelast kompuutriekraanil. Lisandub psühhoanalüütiline mõõde, kuna vana Wolfgang mõjub kui noore Wolfgangi vari. Kui maagilise maailma muinasjutulistes lõikudes suudetakse end kas või tihaseks muuta, siis lavastuslikus reaalsuses kõneleb „lõhkeva põiega näitleja” (lk 10). Lavastaja aga justkui ootab aina oma muusat või primadonnat, kelle emalik käsi viskit kallaks, ise alaliselt vabanemistungi ja kastratsiooniihaga võideldes.

Teose kude on tihedalt kontraste täis põimitud. Leidub imelisi muinasjutulisi momente, ent juba järgmises lõigus komistatakse kainestavalt kaasaegsete nähtuste otsa, nagu „kavalad tööhärjad Oidipuse Sõprade Osaühingust” (lk 97). Transtsendentsuse otsingutele loobivad kaikaid kodaratesse näiteks haiged ametnikud raha ja viletsuse superministeeriumi novitsiaadis (lk 16) ning „juut-disainerid”, kes tegutsevad kultuuritehases, mis on „zenkapitalistlik kultuspaik” (lk 53). Kapitalismi põhiline meetod on sisendada, et varem oli halvemini ning oleme aina progressi lainel. See võib inimese muuta justkui vampiiriks, kelle jaoks progress on nagu veri, mille imemine muudab huvitavad ideed nüriks ja ühekülgseks ning hävitab looduse veel takkapihta. Kuni lõpuks ei oskagi enam midagi muud tahta. Vampiiridena mõjuvad ka raamatu Wolfgangid: „Etendus oli lõppenud kõigi osapoolte loobumisega, aga mitte keegi ei uskunud, et nad viibiks oma ihade matustel.” (Lk 11.) Kokkuvõtteks tundub, et mustast väärismetallist loss, mida teoses ka alatasa purustatakse, on kapitalismi ja kodanluse tempel.

Haljaku varemgi esinenud teemad ja tegelased „illumineeruvad” ühest teosest teise, kinnistudes sedasi lugeja mällu ja muutes autori omailma üha reaalsemaks. Umbes nagu kirjutas Erkki Luuk: „vaid suur liturg, kel on jätkunud piisavalt mõistust, et mähkida end / usaldusväärsusse”.^[5] N-ö sürreaalne ilmub viimaks harjumuspärase kaudu, luues autori usutavusele järjest tugevama pinnase. Nii saab musta väärismetallist lossi veerel toimuvast ka kordumise masinavärk: peatüki „Imitatio Christi” enam-vähem kõik lõigud algavad sõnadega „ma mäletan” (lk 84–88), moodustades eksistentsiaalsete hetkede loetelu, mis tahaks justkui öelda, et plagiaat on ainuvõimalik ellujäämise strateegia. „Elu kunstlike vahenditega stimuleerida on vähem naeruväärne kui võõras koridoris igavusest uinuda.” (Lk 100.) End üle kordav autor jääbki viimaks iseennast plagieerima, või nagu on öelnud Mati Unt: „Tuleb parodeerida ennast, ja see ongi stiil.”^[6]

---

^[1] Joosep Susi, Morten Made, Suitsu nurk XIX – Kristjan Haljaku „Kolm küsimust Guillaume Apollinaire’i haual”. Sirp 3. II 2023.

^[2] Paavo Matsin, „Tahta mitte midagi, tahta kõike”. Sirp 30. I 2026.

^[3] Mõistev suhtumine Saatana kannatustesse mõjub sümpaatselt, parim näide on Mare Kandre raamat „Kurat ja Jumal”.

^[4] Viide vanimale trükis ilmunud eesti rahvalaulule, mis algab: „Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen?” Christian Kelch, Liefländische Historia. Reval: J. Mehner, 1695, lk 14.

^[5] Erkki Luuk, Urg. Looming 2025, nr 12, lk 1605.

^[6] Mati Unt, Märkmed. 10. I 1975 Peedul. Mati Undi muuseumi arhiiv.