Juhtus nii, et samal päeval, kui lõppes eesti raamatu 500. aastapäevale pühendatud raamatuaasta, lahkus igavikku Jürgen Habermas, XX sajandi sotsiaalteaduste viimane elav suurkuju. Habermasi poolt fenomenoloogilisest filosoofiast sotsiaalteadustesse toodud eluilma (sks Lebenswelt, ingl life-world) mõiste on olnud kesksel kohal ka selles meedia- ja kultuuriuuringute tsüklis, mida oleme viljelenud viimastel kümnenditel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas. Äsja valminud raamatuaasta lugemisuuringut „Eestlane loeb”[1] võib samuti vaadelda kui eestlaste raamatuilma ja eluilma suhete käsitlust.
Habermasi kommunikatsiooniteoorias nähakse eluilma ehk elavikku (millist sõna oleme eluilma kohta oma uuringutes kasutanud[2]) kui inimese sisimat maailmapilti, mõtteliselt läbi elatavat elukeskkonda. Individuaalset elavikku kujundab pinge teiste inimestega jagatud tähenduste ning isiklike kogemuste ja elamuste vahel. Habermas kõneleb massimeedia, ideoloogia ja raha võimust kui isikliku eluilma koloniseerimisest sotsiaalse süsteemi poolt.[3] Jõudu, mis kaitseks eluilma autentsust ideoloogilise ja poliitilise tasalülitamise eest, nägi Habermas kriitilises ja ausas refleksioonis, siirale eneseväljendusele ja ühiste tähenduste kujundamisele püüdlevas kommunikatsioonis. Ilukirjanduse loomist ja lugemist võib selles kontekstis samuti vaadelda kui kommunikatsiooni, mille kaudu individuaalne eluilm tõlgitakse ühiste tähenduste keelde.
Selles valguses eestlaste lugemise uuringu andmeid mõtestades tuleb esiplaanile kirjanduse kui jagatud tähenduste looja väärtus. Siin saab osutada ka Benedict Andersoni kuulsale (kuigi sageli valesti interpreteeritud) ideele rahvusest kui jagatud kujutluste kogukonnast. Anderson toob muu hulgas esile XIX–XX sajandi mahukate kodanlike romaanide ajaloolise rolli (kõrvuti uudisajakirjandusega) moodsa rahvusteadvuse kujundajana,[4] vastandades seda feodaalse maailma kollektiivset teadvust vorminud seisuslikele põlvnemissuhetele ja aristokraatlike suguvõsade rituaalide-lippude-vappide sümboolsele võimule. Omaenda ajaloost teame ju hästi, kuidas just trükisõna aitas maarahval tunnetada end eestlastena, ühendades meid „raamaturahvaks”, nii nagu ka lätlasi või soomlasi ja mitmeid teisi reformatsioonijärgse Euroopa ühiskondi. Sedamööda, kuidas kiriklike rituaalide ning kuningakodade emotsionaalne ühendusjõud nõrgenes, tugevnes tung emakeeles oma ühtekuuluvust kinnitada. Kas siis selle maa keel… ja need teised sõnad märkisid uue ühtekuuluvuse sündi, mida me nüüd eesti rahvaks nimetame. Sest sõna ei ole lihtsalt asjadele nime andmine, sõna on tekkinud kui inimeste elavikke üksteisega siduv, ühisele tegevusele suunav viit või käsk või kutse, tähenduste jagamist ning ühist mõtteraami kujundav ja võimendav meedium.
Kui üksiku hinge jaoks annab lugemine võimaluse siduda omaenda eluilma kujutlustega teisest ning leida oma kogemustest üles ühisosa, kokkukõla või dissonants raamatu lehekülgedelt ilmuvate meeleolude ja mõttekujudega, siis teadmine, et samu lugemiskogemusi jagavad veel sajad ja tuhandedki teised, tekitab samasse kogukonda kuuluvuse tunde nendega, kes samade sõnade kõlale sarnase tundega reageerivad, samadele tegelastele kaasa elavad ja samu kujutluspilte oma mällu talletavad. Sestap peaksime ka vene või muu emakeelega lastele koolis eesti kirjandust õpetades rohkem rõhku panema sellele, et me ei pea silmas ainult riigikeele oskust, vaid keelt kui võtit eesti kultuuriruumi sisenemiseks. Kuid see võti avab ukse ühisesse vaimuilma vaid siis, kui ta sobitub lugejate endi eluilmaga. Kui Arno isaga koolimajja jõudis… Need igale eestlasele tuttavad sõnad on alati ainukordsed, kui nad sinu mõtteis taas kuju võtavad. Hiljuti ütles mulle üks Eestis koolis käinud ukraina päritolu noor naine, et kui sa need sõnad ära tunned ja oskad selle lause õigesti lõpuni öelda, on sul võti, mis avab ukse eestlaste maailma. Nüüd aga oleme jõudnud olukorda, kus ka eesti laste jaoks jääb paljude „vanaaegsete” sõnade ja väljendite tähendus tabamata. Õpetajal tuleb täita tõlgi rolli Arno, Teele ja Tootsi maailma ning sotsiaalmeedia suhtluses kujunenud elaviku, ekraanipiltidel teadvusse kinnistatud reaalsuse vahel. AI olevatki lõpetanud „Kevade” alguslause tänasesse maailma sobivamalt: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli koolimaja juba maha põlenud.”
Eluilmade omavahelist sobimatust kohtame järjest enam ka eestlaste endi seas. ENSV ajast meelde jäänud hiigeltiraažid ja sabad raamatupoodide uste taga, ajalehtede sajatuhandelised trükiarvud, laulva revolutsiooni kõiki üheks liitvad lööklaused ja laulusõnad on asendunud pihuekraanil vahetuvate piltide kaleidoskoobiga, iseendale vastu kajavate tähendusmullidega sotsiaalmeedias või muljetamisega moodsalt disainitud interjööriga office’ites ja vaba aja keskustes, mille akendest avanev vaade on suure osa tavainimeste maailmast sama kaugel kui Paide Pariisist. On jäänud küll harvad eestlasi päriselt kokku toovad tähtsündmused, olgu lauluväljakul või suurhallis kogunemised, kuid üha rohkem kogetakse vastastikust võõristust, ühistähenduste puudumist, kogunisti vaenulikke kokkupõrkeid kultuurisõdade väljadel, kus võitlevad samade sõnade vastandlikud tõlgendused.
Seepärast kujunes lugemisuuringu fookuseks soov teada saada, mil määral me eestlastena veel kuulume meie eluilmu ühte põimivasse raamatuilma. Raamatuaasta sümboliks kujunes tikitud ülipikk seinavaip, mis tegi füüsiliselt aistitavaks, kuidas sadade inimeste sooritatud eri värvi pistetest moodustub ühine mälupilt rännakust läbi sündmuste, paikade ja kirjakohtade. Ka lugemisuuringus esitatud sajad detailsed küsimused (kokku üle 700 üksiktunnuse) andsid võimaluse panna eestlaste raamatusuhte eri lõimedest kokku koondpilt, tuua nende üksikpistete abil esile rahva üldine lugemismuster.
Vaatamata järjest enesekindlamalt kõlavatele väidetele, et raamatute ajastu on ümber saamas, lubab uuring väita, et praegu on siiski iga kolmas eestlane tihedas suhtes raamatuilmaga, lugedes igasuguseid raamatuid nii vabal ajal kui ka töö või õppimisega seoses vähemasti kord nädalas. Neid, kes raamatuid üldse ei loe või võtavad raamatu juhuslikult kätte mõni kord aasta jooksul, on 15–79-aastaste eestlaste seas veerand. Veel 15 aastat tagasi oli seesuguseid 15 protsenti, 1980-ndatel meie tehtud küsitlustes aga isegi vähem kui 10 protsenti.[5] Lugejate osakaalu vähenemise tendents on ilmne ka mujal, näiteks Soomes kaks aastat varem avaldatud uuring kandiski pealkirja „Miks soomlased on lakanud lugemast?”.[6] Erinevalt soomlastest ei keskendunud meie uuring neile, kes raamatuid ei loe, vaid tahtsime saada selgemat pilti raamatuga seotud eelistustest ja erinevatest lugemispraktikatest. Siiski saime natuke teada ka sellest, kuidas erineb lugejate ja mittelugejate maailm selliste elulaadiga seotud tunnuste järgi nagu ajakasutus muudele tegevustele peale lugemise, aga ka oma eluga rahulolemise poolest. Saime kinnitust, et lugejate enesehinnang ja rahulolu oma eluga on positiivsem ja ka nende elurütm vähem killustatud kui mittelugejatel. See teadmine, olgugi ka uuringuta aimatav, andis alust kinnitada, et raamatuilm on sotsiaalselt ja materialistlikult tõlgendades vajalik kui vaimset heaolu pakkuv ning lugejate elukvaliteeti tõstev valdkond, rääkimata kõigest vajalikust, mida võimaldab raamat kui infoallikas ja lugemine kui isiksuse vaimsete võimete arendamise kõige mõjusam viis.
Neile vastajatele, kes tunnistasid end raamatuid lugevaks, esitasime lisaks üldistele küsimustele terve rea detailseid küsimusi lugemise sageduse, erinevate kirjandusliikide eelistamise, temaatiliste huvide ja hea või halva raamatu hindamiskriteeriumide kohta. Peale selle palusime neil täita kirjanike tundmise pika tabeli, kuhu lülitasime 86 eesti kirjaniku nime Kreutzwaldist ja Lutsust kuni Sveta Grigorjeva ja Kaur Riismaani. Muidugi mõista ei teinud me seda kirjanike paremusjärjestuse selgitamiseks, vaid püüdsime nimestiku kujundada piisavalt mitmekesiseks, et nende nimede tundmine või mittetundmine, teoste lugemine või mittelugemine, meeldimine või mittemeeldimine annaks meile võimaluse iseloomustada erinevate lugejarühmade suhet vanema ja uuema eesti kirjandusega. Kaudselt annab see pildi ka sellest, kuidas toimib kirjandus ühelt poolt kui ühiste tähenduste looja, ühismälu kandja, teisalt aga kui erinevate põlvkondlike, sooliste või päritoluliste eluilmade peegeldaja ning kujundaja. Samuti võime eri põlvkondi esindavate lugejate vastuseid võrreldes otsida märke kirjanduskaanonis toimuvatest nihetest.
Reastades kõik küsimustikus nimetatud kirjanikud tuntuse ja loetavuse järgi, otsisime vastust küsimusele, mil määral on eesti kirjanike loomingu tundmisel veel tähtsust eestlaste eluilma ühisosa kujundajana. Esimene pilk oli rõõmustav: 86-st esitatud nimest peaaegu pooled olid tuntud vähemalt 70% lugejatele. Vähemalt 40% vastajatest oli lugenud 36 kirjaniku teoseid. Need suurele osale eestlastest lugemisrõõmu pakkunud kirjanikud olid (tuntuse + loetavuse järjekorras) A. H. Tammsaare, Oskar Luts, Andrus Kivirähk, Fr. R. Kreutzwald, Ellen Niit, Leelo Tungal, Juhan Liiv, Eduard Vilde, Eduard Bornhöhe, Jaan Kross, August Kitzberg, Friedebert Tuglas, Marie Under, Betti Alver, Juhan Smuul, August Gailit, Hando Runnel, Doris Kareva, Juhan Viiding, Mihkel Raud, Contra, Mati Unt, Mats Traat, Raimond Kaugver, Viivi Luik, Karl Ristikivi, K. J. Peterson, Paul-Eerik Rummo, Indrek Hargla, Debora Vaarandi, Jaan Kaplinski, Kristiina Ehin, Mihkel Mutt, Tõnu Õnnepalu, Kaur Kender ja Artur Alliksaar. Nagu näeme, on eesti kirjanike tekstidest kujundatud ühisosa eestlaste eluilmas veel üsna tugev ja piisavalt mitmekesistest lõimedest kokku kootud. Küsimus aga on: kui kauaks veel? Selgus ju erinevas vanuses lugejate võrdluses tõsiasi, et noorte seas on neid tuttavaid nimesid jäänud palju vähemaks ning eesti kirjandusest tuntud tegelaste ja märksõnade rolli on üle võtmas ingliskeelse raamatu- ja virtuaalkultuuri märksõnad ja kangelased.
Peaks olema arusaadav, et ühe kuitahes olulise autori tundmisest või mitte tundmisest ei saa tuleviku kohta suuri järeldusi teha. Sestap jagasime oma kirjanike nimekirja kaheksaks rühmaks, pannes ühte rühma autorid kas nende biograafiat või nende loomingut teistest rühmadest selgesti eristava tunnuse järgi. Nendeks rühmadeks olid 1. Üldtunnustatud autorid, klassikud; 2. Luuletajad; 3. Kaasaegne XXI sajandi proosa; 4. 1960.–1990. aastate proosauuendajad; 5. ENSV-s tuntud kirjanikud; 6. Väliseesti kirjanikaud; 7. Kaasaegne „naiskirjandus”; 8. Kergem põnevus- ja noortekirjandus. Iga rühma kirjanike tuntuse, lugemise ja meeldimise summeerimisel arvutasime selle rühma tuntuse ja olulisuse koondindeksi. Võrreldes nende indeksite keskmisi väärtusi erinevates vanuskohortides, saime äärmiselt huvitava pildi raamatuilmas toimuvast põlvkondlikust pöördest. Selgus, et alla 30-aastaste lugejate eluilma kujundavate autorite hulgast on alla keskmise tuntuse taseme langenud peaaegu kõik senised tuntud nimed, kaasa arvatud Mati Unt ja Vaino Vahing, samuti kaovad vaateväljast väliseesti kirjanikud ning enamik vanemaid luuletajaid, kaasa arvatud Alver ja Alliksaar. Üldtuntud vanade klassikute tuntus jääb küll keskmisest kõrgemale, kuid siiski langeb kolmandiku võrra, nendega võrdsel kõrgusel on uued klassikud Andrus Kivirähk, Leelo Tungal ja Ellen Niit. Ainsana näitab noorte seas selget tõusutendentsi „naiskirjanduse” rühm. Muidugi on see pilt hägune ning kogu noorte lugejate kirjandussuhe nõuaks detailsemat uurimist. Nii Kivirähki kujunemine kõiki lugejakihte ühendavaks klassikuks kui end „naiskirjanduse” esindajateks nimetanud autorite võime kõnetada noort lugejate põlvkonda soost olenemata annab märku sügavamast nihkest raamatuilma ja (eriti noorte) eluilma suhetes, mida kinnitab ka nooremate ja vanemate lugejarühmade väärtuste üldisem erinevus. Noortega vesteldes tundub, et nende lähenemine kirjandusteosele on palju vähem autorikeskne, pigem nauditakse tekstivoolu sukeldumist ilma autoritele tähelepanu pööramata. Samuti torkas raamatute hindamise kriteeriume ning raamatuliikide valikuid vaadates silma noorte lugejate soov leida teosest toitu oma kujutlustele, fantaasiatele. Võib ju oletada, et seda uutmoodi „autori surma” põhjustab noortekultuuri suurem visualiseeritus ning voogedastusega seotud praktikate mõju lugemisele, nii et see muutub vähem teosekeskseks ja analüütiliseks ning rohkem lugemisprotsessist endast emotsionaalset rahuldust ootavaks. Sellises seoses saame rääkida mitte enam üksi autori, vaid ka teose surmast. Samas aga väljendasid küsitletud noored huvi autorite isiksuse tundmaõppimise vastu kirjanike ja kultuuritegelaste elu avavate filmide ja dokumentaalsarjade kaudu.
Otseselt liitub nende küsimustega ka raamatulugemise meedium – kas tekst jõuab lugeja teadvusse loetuna paberilt või ekraanilt või hoopis kuulatuna kõrvaklappidest? Vastupidiselt ajakirjanduses ja seltskondlikes vestlustes levinud väidetele ei kinnita uuring teateid paberraamatu peatsest surmast. 75% vastajatest loevad ainult või eeskätt paberraamatuid, 10% loevad võrdselt mõlemaid ja vaid 15% on pea täielikult üle läinud raamatute lugemisele nutiseadme ekraanilt. Siiski tuleb sellesse optimistlikku tulemusse suhtuda ettevaatusega, kuni pole täit kindlust eestikeelse paberraamatu enda vastupanuvõimes juba täna peale tungiva tehisaru survele ning ülemaailmselt levivate ingliskeelsete e-raamatute tulvale. Sestap sõnastasime uurimisraporti lõpus ka tungiva soovituse kultuuriministeeriumile eestikeelse raamatu tulevikku kindlustava raamatupoliitika kujundamiseks koostöös kirjanike, kirjastajate, raamatukogude ja kirjandusõpetajatega.
Raamatuaasta lõpukonverentsil kuulasime läti kolleegide ettekandes, et neil võeti raamatuaastale pühendatud rahvusvahelisel sümpoosionil vastu vägev Riia Manifest,[7] mis kutsub kõiki Euroopa riike toetama raamatute lugemist, nimetab lätikeelsete raamatute kättesaadavust ja lugemist läti rahva põhiõiguseks ning kutsub kõiki institutsioone koostööle selle põhiõiguse tagamise nimel. Meil küll manifesti ei sündinud, kuid vajadus selge eesmärgi seadmiseks Eesti raamatupoliitikale on sama suur.
[1] Eestlane loeb. Raamatuaasta lugemisuuring 2025. Koost. Marju Lauristin. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2026.
[2] Vt Eesti elavik 21. sajandi algul. Ülevaade uurimuse „Mina. Maailm. Meedia” tulemustest. Toim. Veronika Kalmus, Marju Lauristin, Pille Pruulmann-Vengerfeldt. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.
[3] Jürgen Habermas, The Theory of Communicative Action. 2. kd. The Critique of Functionalist Reason. Cambridge: Polity Press, 1987.
[4] Benedict Anderson, Kujutletud kogukonnad. Mõtisklusi rahvusluse tekkest ja levikust. Tlk Kalle Hein. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020.
[5] Vt Peeter Vihalemm, Kultuurisuhte muutumine. Kultuuris osalemine ja raamatuhuvi iseseisvuse taastanud Eestis. Akadeemia 2014, nr 3, lk 422–449.
[6] Riie Heikkilä, Miksi lakkasimme lukemasta? Sosiologinen tulkinta lukemisen muutoksesta. Helsingi: Gaudeamus, 2024.
[7] Vt The right to read. The Riga Manifesto.
Lisa kommentaar