Siin sain endale nime. Tallinnas. Äärelinnas. Augustis.
Mind hakati hüüdma.

Hiljem selgus, et luuletajaks.
(Kaarel B. Väljamäe)

Armastan kõiki, kes luuletavad! Sest luuletamine on täiesti mõttetu ja tobe tegevus. Mõtle, inimene ärkab, ja kuskil oma eluolu ja olme vahel hakkab – luuletama! Haaa! No mis mõttes? Miks küll?! Ei ole see normaalsete inimeste tegevus, ei ole! Ometigi on luuletav inimene mulle kuidagi eriti armas. Niisiis olgu öeldud, et kõik, kes kirjutasid aastal 2025 (ja enne seda, ja kirjutavad ka pärast seda) luulet – on minu silmis kõige ägedamad-lahedamad inimesed üldse! Siia ülevaatesse ma kõiki aga ära ei mahuta ning seda ei tohiks võtta solvanguna, pigem mingite kriteeriumide (ja vahel tujude) tõttu jooksvalt sündinud otsustena.

Kui 2024. aasta säravaim staar oli Gregor Kulla „Peenar” ja kõik me – tahtsime seda või mitte – elasime tolles kirjanduslikus peenraversumis, siis eelmist aastat ühe autori loomingu kaudu iseloomustada oleks juba teps keerulisem.

Aga siiski, mis asi on üldse luule aastaülevaade? Jäin selle peale mõtlema juba eelmisel aastal, kui Loomingu toimetaja Toomas Haug mult küsis, kas võiksin olla potentsiaalselt huvitatud taolisest ettevõtmisest. Siinsed read on ilmselge märk sellest, et… olin. Aga millega ma siis ikkagi nõus olin? Seni on neid aastast aastasse kirjutatud massiivseid üldistusi lugedes jäänud mulje, et luubi alla võetakse eeskätt trükis ilmunud teosed. Aga miks? Kas ma põhimõtteliselt ei peaks lisaks uudisteoste lugemisele väisama võimalikult paljusid luuleüritusi – slämme, luulekogude esitlusi, mingeid hübriidformaadis üritusi, mille raames – või suisa keskmes – on luule? Vähemalt sedasi ma endalt tol hetkel küsisin.

„Ülevaade” žanrina on nagunii keeruline värk: kui aasta jooksul ilmub näiteks 40–60 luulekogu, siis kirjutajal on kaks varianti: kas minna süvitsi ja rääkida vähestest või anda kõigile natukene ruumi. Ma ei taha teha kumbagi! Mõlemad kõlavad iii-gaa-valt! No kas tõesti peab luuleülevaatele (või ükskõik mis ülevaatele) sedasi lähenema? Mingi veidi seksikam kirjanduslik Exceli tabel?

Üldiselt tundub mulle, et eelmise aasta luulesaak (ei saa me siiski üle peenrakujundist, anteeksi) oli päris kõva. Tugevaid luulekogusid oli palju, päris palju ka räägiti luulest: meedias sai sageli kuulda Riste Sofie Kääri tegemistest ja ta teosest „APS!”, samuti võib märkida, et sõnad „mensu”, „mensuluule”, „menstruatsioon” said tänu Johanna Roosi kirjutatud kogule „Tsükkel” avaliku diskursuse it-sõnadeks. Mõlemad teosed kandideerisid ka Betti Alveri auhinnale, mille sai lõpuks siiski pisut transgressiivsem Roos. Mõlema debüütkogust (tõsi, Kääril on see siiski kolmas raamat, kuid esimene n-ö „ametlikult-avaldatud-kulka-toetatud”), kirjutasin ka Sirbis (13. VI ja 19. XII 2025, debütantidest kirjutamise MONOPOLIST ma olen!). Mõlemad debüüdid on tugevad ja tõenäosus, et need kaks autorit jäävad pikemaks veel kohalikule maastikule (multidistsiplinaarseid) laineid lööma, on kenakesti suur. Mõlemad on tugeva sotsiaalse närviga luuletajad, kuigi luuletamise vormilised-sisulised vahendid on neil väga erinevad. Käär on tekstides rohkem mänguline, pea iga rida pöörab seni öeldu pea peale, Roos on rohkem ühe tugeva kujundi ülesehitaja. Kui tavaliselt öeldakse debütantidele: ootame huviga, mida te edasi hakkate kirjutama, kasutaks võimalust seda siin mitte öelda. Lausa oponeeriks sellisele pidevale „tore, et tulid, aga MUUTU juba, ÜLLATA meid juba millegi täiesti UUEGA, tavai-tavai, kiiremini-kõrgemale-kaugemale!” ning tahaks öelda hoopis: noored, andekad, ilusad (issand, kui patroneeriv…), nautige oma kirjandusliku tee alguse hetke, see on tegelikult üks huvitav aeg! Kiiret muutuda-muunduda tegelikult pole!

Mul on muide hüpotees, miks eesti luule (või laiemalt eesti kirjandus) hea on. Nimelt: me oleme väike kultuur. Ja see on tegelikult hea, see on eelis. Kui minna näiteks välismaale ingliskeelseid teoseid tudeerima, ilmneb päris kiiresti, et stilistiliselt on need üksteisega üpris sarnased. Jääb tunne, et päris paljud kirjutavad juba eos mõttega, et peab tulema-olema bestseller. Eesti kirjandust lugedes mul sellist tunnet ei teki – prevaleerib pigem omapära ja mõneti isegi minnalaskmismeeleolu. Muidugi saab ka meil teha üldistusi à la „sotsiaalsem”, „lüürilisem”, „looduselisem” (kui sellist sõna enne polnud, siis nüüd on), ja temaatilis-stilistilisi rühmitamisi, aga üldiselt võib märgata, et keegi ei kirjuta eesmärgil „saada kuulsaks”. See olekski naljakas. Mis kuulsust sa siin konnatiigis ikka taga ajad? Ja kuna bestseller’i painet pole, siis igaüks sõna-surfab oma eriomase „friikluse” kohaselt, kui nii võib öelda. Igaüks kirjutab nii, nagu ise tahab! Enam-vähem… Aalmann pole Vilu pole Haljak pole Pihelgas pole Teede pole Tšaškin pole Algus pole Matsin pole… jne. Ning mis ka pluss: kirjutamist ei saa Eestis väga (veel) nn creative writing’u ürridel õppida, mis USA-s on näiteks vägagi levinud. Hea näide on Ocean Vuong, kes mulle küll väga sümpatiseerib, aga kelle luule on täielik kvintessents sellest, „kuidas peab üks õige lulla kirjutatud olema”. Senikaua, kuni meil saab kirjanikuks õppida esmalt lugemise (ja kirjutamise) kaudu ning mitte „loovkursustel” mingite etteantud üldiste mallide-vormelite järgi, ongi kõik päris huvitav ja omanäoline. (Mitte et loovkursused oleks kõik üdini halvad, eks!)

Käisin eelmisel aastal Armin Kõomäega Eesti Rahvusringhäälingus tema luuleäppi Lullu promomas. Mind kutsuti sinna täitsa viimasel hetkel, sest keegi teine luuletaja olevat haigeks jäänud. Iseenesest on taolised ettevõtmised nagu Lullu vägagi teretulnud. Kui midagi üldse populariseerida, siis ikka luulet! Äpp on tasuta ning iga nädala neljapäeval saadetakse selle kaudu üks (pigem lühem) luul – niisiis on tegemist hästi tempereeritud eri autorite loomingut tutvustava rakendusega. No olgu, „tutvustava” on ehk palju öeldud, aga kindlasti soosib see esmast tutvumist mõnegi mitte nii mainstream-luuletajaga, tekitades loodetavasti soovi ise juba edasi uurida.

Enne kui ma annan alla ja lähen trükis ilmunud raamatute juurde, peame rääkima slämmimaailmast. Miks on lavaluule üldse oluline? Ei mäleta, et keegi oleks luuleülevaadetes slämmidest eriti rääkinud (ehk Jürgen Rooste, kui mälu mind ei peta?). Raamatust lugemine on sageli vaikne ja intiimne kogemus. Sa loed üksi, pöördud tagasi rea juurde, analüüsid (heal juhul) head või halba kujundit. Midagi lõikab sinusse sisse, jääb kummitama. Igal juhul on see aeglane ja süvenemist nõudev ruum. Slämm seevastu on kollektiivse elevuse koht: hääl, paus, käte värin, publiku reaktsioon, heakskiitu väljendavad sõrmenipsud – need kõik on seal osa tekstist. Lavaluule toob justkui kehalisuse tagasi kirjandusse. Mitte et keha ei oleks kohal ka lugedes (või kirjutades), aga kuidagi muutub ta slämmidel eriti oluliseks. Nii lugejale kui kuulajale. Meenutades sedasi, et luule ei ole ainult oi-kui-intellektuaalne, vaid ka ai-kui-ilus-ihuline värk!

Lavaluule sai meil muidugi üle-eelmisel aastal paugupealt kuulsaks tänu Joonas Veelmaa võidule Euroopa luuleprõmmu meistrivõistlustel. Aga eks teatud subkultuurina on ta varasemaltki pulbitsenud. Slämm on oluline esmalt seetõttu, et ta on ligipääsetav: kultuurkapitali toetatud raamatumaailm võib tunduda tihti suletuna: käsikirjad, konkursid, „õige” stiili ja keele evimine. Open mic’ile võib aga tulla igaüks! See annab hääle ka neile, kes ei pruugi mahtuda traditsioonilise kirjandusvälja raamidesse: noored, kväär-kogukonnad, väiksematest kohtadest pärit esinejad, inimesed, kelle keel on toores, lapsikult riimiline, energiast pakatav jne. U name it! Kes on slämmidel käinud, teab vast, et luule hindamine ei mõju taolistel sündmustel üldse mingit laadi sportliku tegevusena, vaid kogukonda liimiva raamina. Slämm demokratiseerib luulet, rääkimata sellest, et inimesed ei tule ainult teksti kuulama, vaid üksteist n-ö kogema. Kogukonnana. Sihukese imelikuna, kes käib luulet kuulamas ja hindamas…Väljaspool mingeid kulkasid-šmulkasid!

Küsisin kommentaari ka Tallinna prõmmu korraldavatelt Kelly Kiipuselt ja Lee Jennerilt slämmi hetkeseisu kohta: „Ütleksime, et luuleprõmmu skeene on mõnusalt kihama löönud! Kui paar aastat tagasi pidime vaeva nägema, et lavale võistlejaid leida, siis nüüdseks oleme jõudnud punkti, kus enne sündmuse väljakuulutamist on pool nimekirjast juba täis. Ka publiku arv ja huvi luuleprõmmu vastu on märgatavalt kasvanud. Tallinna Slämmi Kollektiiv korraldab igal hooajal neli eelvooru ja Tallinna finaali, sama formaati järgib Tartus TarSlämm. Mõlema linna parimad luuletajad kohtuvad Eesti Slämmi finaalis, mida korraldame koostöös Tartuga. Lisaks Eesti lavaluuletajatele toome Tallinna lavale ka märkimisväärseid lavaluuletajaid nii Euroopast kui mujalt maailmast, et rikastada nii kohalike luuletajate kui ka publiku lavaluule kuvandit ning maitsebuketti. Korraldame ka vabamas vormis lavaluuleüritusi, näiteks veebruaris saime kirjanduslikul kolmapäeval tutvustada Tallinna luuleprõmmu paremikku ning viimased kaks suve oleme teinud koostööd ka Tallinna vanalinna päevadega. Muide, eelmisel aastal toimus Eesti Slämmi finaal arvamusfestivali raames. Rõõmustav on näha, et järjest rohkem toimub ka noorte luuleprõmmu sündmusi. Näiteks veebruaris oli Tallinna Slämmi Kollektiiv koos Jürgen Roostega Pelgulinna Riigigümnaasiumi korraldatud luuleprõmmu žüriis. Nii et ka noori tuleb jõudsalt peale. Lavaluulel on luulemaastikul täiesti oma koht. Sellel on omad nüansid, mis teevad lavaluule väga eriliseks – näiteks vahetu publiku kaasamine ning just esitamiseks loodud tekstide kogemine. Lisaks läheb luuleprõmmu võitja Euroopasse Eestit esindama, mis annab ühele luuletajale võimaluse tutvustada meie skeenet ja ühtlasi tuua rahvusvahelisest kogemusest midagi väärtuslikku ka kodumaale tagasi.”

Oma debüütraamatuni jõudis eelmisel aastal muide slämmiluulest välja kasvanud autor nimega Murca. Tema kogu „Kaks hunti” kätkeb endas luulet eeskätt poliitilistel-sotsiaalsetel teemadel, aga on samal ajal empaatiline ning pigem lõbus lugemine. Lisaks on meil hädasti tarvis autoreid, kes julgeks kirjutada mänguliselt naiseks-olemise-olmest, nii feminismist kui ka mittenormatiivsest seksuaalsusest ja ka lihtsalt lokkavast lollusest. Sest seda on palju! Ühte raamatusse ei mahugi ära… Slämmiluulel ei ole kombeks end väga tõsiselt võtta ja seda on Murca tekstides tunda. Vabastav on lugeda keeleliselt nõtket teksti, mis samas ei püüagi teha nägu, et tegemist oleks maailma päästmise aktsiooniga! Käisin ka raamatuesitlusel ja on näha, et tegemist on lavale loodud esinejaga – luuletaja, kes oskab hästi oma tekste ette kanda, on ikka täitsa omaette tase. Niisiis kuulakem-lugegem Murcat!

köök oli luuletus:

üks tüdruk pesi nõusid, teine kammis
samal ajal
        esimese juukseid, kammis ja punus.

vahel on meie loovus, ükskõik kui konarlik,
see, mis tõstab meid põrgust välja.
    (Triin Paja)

Endiselt jätkub ja hoogustub siinmail naistest kirjanike renessanss. Seda nii proosas kui luules. Aliis Aalmann võidutseb-ilutseb lausa mõlemas. Vahest on ka Riste Sofie Käär sinnapoole teel? Tunne on küll selline… No igal juhul – võiks! „Pääsulinn” oli eelmise aasta üks hitte nii raamatupoodides kui ka lugejate südames: siin on sellist vägevat soome-ugri vaibi, autori kodukandi Võrumaa kurblikku, kuid samas väekat kirjeldamist, noore naise provintsis-olemise-elamise-pained, light-viha looduse ekspluateerimise vastu jne. Eelmisel aastal oli luuležanris palju tugevaid autoreid, aga Aalmann kehtestas end minu silmis kuidagi eriti tugevalt. Siit on – nagu ma oma Sirbi-arvustustes (3. X 2025) kirjutasin – uue suure (värss?)romaanini veel ainult natuke maad minna!

Eelmisel aastal asutatud naiskirjanduse auhind, mille laureaat saab lausa viisteist tuhhi kätte, on ikka meeletult magus auhind. Kahju (iroonia), et kandidaate on sellele meitemaal ilmatu palju. Kui luulest rääkida: Mari-Liis Müürsepp, Doris Kareva, Berit Kaschan, Andra Teede, Murca, Carolina Pihelgas, Eeva Park, Triin Paja ja ka esiti mainitud Käär ja Aalmann. Muide, see on vaid näpuotsatäis pikemast nimekirjast. Midagi pole parata, aga kui naised sedasi jätkavad, pole varsti meestel enam kirjandusse üldse asja! Loomulikult on see liialdus, aga tõdeda tuleb siiski: naised kirjutavad kuratlikult hästi ja see trend näib ainult tõusvas joones liikuvat. Minu silmis on Carolina Pihelga „Ikka veel” näol tegemist eelmise aasta ühe tugevama koguga. Poliitiline on isiklik on poliitiline on isiklik, karjub see kogu. Pihelgas on üles leidnud oma sisima vihase hääle ja oo, kuidas see hääl möirgab ja kannab! Kusjuures nii Eestis kui ka välismaal – „Lõikejoont” saab juba USA-s, Saksamaal ja Soomes lugeda. Ning luuleski ei tulista autor välja sugugi vähem feministlikke padruneid: olgu need siis seksismi, misogüünsete psühhopaatide või üleüldise ebaõigluse pihta. Korralik sotsiaalkriitiline tulevärk ikka: pihtas, patriarhaat põhjas! No olgu, põhjani on veel omajagu teed minna…

Hoopis teises laadis, kuid mitte vähem nauditavalt kirjutab Berit Kaschan. „Aprill” ei läinud mulle esimesel lugemisel eriti peale, teisel aga tuli tõdeda, et see on ikka paganama hästi kirjutatud tekstikorpus! Ju ikka kehtib ütlus, et päevad pole vennad – ju ma vajasin õiget energiat ja häälestust, et kogeda seda, kui kaunilt ja tervendavalt võib üks autor kirjutada. Näikse, et Kaschani biblioteraapia on leidnud tee ka tema tekstidesse: valutamise-valulemise asemel Kaschan tervendab ja manab tihti just paremat maailma välja. Taolist, milles inimeseloomake oskaks näha maailmas prevaleeriva valu asemel ka selle ilu. Tekstid on enamjaolt lüürilised, proosaluules kirjutatud. „Aprillis” on autor jõudnud iselaadi „oma hääleni”. Ma arvan, et Kaschan üllatab meid tulevikus aina rohkem ja veelgi jõulisemalt.

Piret Eesmaa sai oma debüütkogus hakkama ühe eelmise aasta kõige valusama tekstiga. „Hiirekõrvul” on pikk monoloogidest koosnev lineaarne sissevaade ühe naise kannatuste rajale laste soovimise ja raseduste pideva katkemise teekonnal. Eesti kirjanduses on laste mittesaamine füsioloogilistel põhjustel ikkagi endiselt vähe puudutatud teema, võimalik, et ka tabu. Kui välja arvata Maarja Kangro krestomaatiline „Klaaslaps”. Vähe on raamatuid, mis suudavad niimoodi endasse kaasa kiskuda, aga Eesmaa oma suudab seda. Esiteks on muidugi teema huvitav ja oluline, teisalt – viis, kuidas teos on kirja pandud, kannab! Ning lõpunoot on tõeline pisarakiskuja. Mitte küll loodetud happy end, aga kummalisel kombel sellest midagi veel paremat: oma teekonna aktsepteerimine ja võitluse jätkamine. Raju lugemine. Soovitan kõigile, soost olenemata.

Airis Erme lahkus eelmisel aastal siitmailt – liiga vara. Õnneks on tema kirjutatu olemas ja seda keegi enam ära võtta ei saa. Saab vaid lugeda ja nautida, mõtiskleda elu mõttekuse-mõttetuse, ilu-valu, kerguse-raskuse üle. Autor opereeris eksistentsi kõige olulisemate tahkudega, ei mingeid hulljulgeid mõttetireleid ega ekstsesse – tema luulet saatis vaikne, kuid pingestatud kujundite vägi. Erme oli luuletaja, kes suutis kristalliseerida kauneid mõtteid väga nappide vahenditega ning „Võta mu sõnad. Valitud luulet 2005–2025” on tore sissevaade Erme luuletajateekonda. Ei saa öelda, et autor oleks ajas eriliselt muutunud, Ermel oli juba kirjutamise algusaegadel imetabane võime öelda väga vähesega väga palju, mis vist ideaalis peakski (hea) luule keskne tunnus olema. Näikse, et Erme kirjutas eeskätt seetõttu, et kirjutamata lihtsalt ei saanud jätta, eesmärgiks polnud ei auhinnad ega sära, vaid olemise tuuma tabamine luuletuste kaudu. Aitäh talle selle eest! „Kui üldse midagi teha, siis / vaimustust, mitte viha, / ei teravaid kriitikanooli, / vaid teineteist toetavaid pooli, / ei nimetuid nägusid nõrku, / vaid elamust hurmavalt hõrku / ja mitte ilmetut tooni, vaid // julge värviga jooni.”

Virve Osila maine teekond katkes samuti eelmisel aastal ning „Järelnopped” on kokku pandud juba postuumselt. Särav Osila oli rahva seas populaarne kirjutaja ning tema luulet lugedes saab aru küll, miks. Looduslähedus, nõtke riimilisus, mure ümbritseva pärast on paljudele lugejatele meeltmööda. Võiks ju Osila paigutada pigem harrastusluule lahtrisse, aga sõltumata sellest jäi tema luulekogu mulle eelmisest aastast ometigi silma (ja südamesse). Mõni kohe pakatab vitaalsusest ja rõõmust, nii ka Osila inimese ja luuletajana! Head teed tallegi ja aitäh luuletuste eest!

Aga Merike Õimu „Maailmalõpukevaded” oli mu eelmise aasta üks lemmikkogusid! Mõnikord loed luulet ja saad aru, et vaat see ongi – luuletaja! Ja Õim on seda. Raamatus „Maailmalõpukevaded” on mässumeelsust, õrnust, vananemist, kohanematust kohustusliku normaalsusega. Üldse, mind alati üllatab (mingil mulle endalegi seletamatul põhjusel), et sõnadel võib olla sellist jõudu, et õigel hetkel võib tabada üks (või lausa terve kogu) su sisimaid soiseid soppe sedasi, et sa päriselt usudki teistsuguse maailma võimalikkusse. Õim ei ole optimist, ometi see luule annab lootust, siiski mitte sellist, noh… odavat. Siin niisamametafoore (üks sõna) ei pilluta, helgus tekib eelkõige sellest, kui lugupidavalt Õim suhtub nii Sõnasse, loodusesse kui ka endasse: „(Kalju Kruusa ütleb – luule ei tohi olla see / mida tavaliselt luuleks nimetatakse)” (lk 8).

Mu vead on mu elu
ainumas vedamine.

(Paus.)

Ma ei saa jätkata.
Jätkan.
    (Doris Kareva)

Võimalik, et hakkan vanaks jääma, aga üks eelmise aasta tippe oli mu jaoks Ants Paikre „Sügishommikute tuunjas valguses”. Täiesti antigrigorjevalik minimalistlik lüürilis-lakooniline loodusluule: „Tol sügisel, / kui tundsin end üksikuna, vahtra / külmast punetav / lehekäsi / laskus mu õlale” (lk 90); „Kas kaalub ka õhk / aastatega ikka enam? / Nägin kühmus vanakest” (lk 86); „Üksi oma mõtetega / olen siin. / Kellele siis / see mere pidev / aplaus?” (lk 170). Loomulikult pole tegemist pelgalt loodusluulega (aga taolist luulet, mis räägiks VAID loodusest, polegi ju olemas). Aga just sellises zen-minimalistlikus olemise-talumatu-(k)erguse-luules ma elada tahangi! Vahel kohtab „Sügishommikutes” ka riimluulet, aga seegi pole teps mitte halvasti kirjutatud. Ometi on parimad luulepalad ikka vabavärsilised haikundused. Mõneti on see selline juhanliivilik lihtsus, mis vist puhtgeneetiliselt peaks mõjuma kõikidele eestlasele… Kui ma 82-aastaseks elan ja oskan kirjutada samamoodi nagu Paikre, siis on ikka hästi elatud küll! Hea ja kvaliteetne luuletamine vanaduspõlves on vast parim rohi kõikide valude vastu: nii nende, mis kehas, kui nonde, mis ühiskonnas.

Veel femme-power’ist! Andra Teede „Lind ei ole” ning Mari-Liis Müürsepa „Keegi hingab” on temaatiliselt ning teostuselt mõneti sarnased raamatud. Mõlema kogu keskne motiiv on tänapäeva naise valikud-valud-(enese)otsingud-kehtestamispüüded, Teedel lisaks ka emaks saamise ja olemise kogemus. Teede on raamatuid avaldanud juba alates 16. eluaastast, nüüdne on minu meelest tema üks terviklikumaid ja tugevamaid kogusid. Kujundiloome mõjub siin värskelt, sest eks ka feministlikesse klišeedesse on vahel üpris kerge ära eksida. Autor oskab aga naiiv-feminismist tõukuvaid lihtsustusi päris korralikult pareerida ning ma ei saa üle ega ümber faktist: kirjutaja tunneb end eesti keeles ikka nii paganama hästi! Ei leidu Eestis teist taolist kirjanikku, kes oskaks maalida mingit eluolu ja olmelist pilti nii, nagu teeb seda Teede: nõtkelt ja lobedalt. Sulg lippab tal kõige paremas mõttes!

Mari-Liis Müürsepp jätkab mõneti eelmiste luulekogude vaibi: siin on kohtingukultuuri naljakas-iroonilisi kirjeldusi, iseendas kui naises ja ka loojas kahtlemise tekste, armastuse otsinguid, seksi, luhtunud suhteid, igatsusi normaalsete meeste järele. Kunagi kuulsin Müürseppa Fotografiska luuleüritusel oma luulet lugemas ning peab mainima, et kõikidest naistest, kes seal esinesid (sealhulgas Berit Kaschan, Doris Kareva, Riste Sofie Käär, mina) sai kõige rohkem otsest kaasaelamist-tagasisidet just Müürsepa looming. Ju ta ikka tunneb seda tänapäeva naiseks-olemise-probleemistikku, sest iga teine naine üritusel ohkas ja naeris tunnustavalt iga teise Müürsepa loetava rea peale! (Kade!) Niisiis on tegemist autoriga, kellega samastuvad paljud, kellele samuti pole võõras ei Tinderi kohtingukultuur, olme-mikromisogüünia ja jätkuvad armastuse-tunnustuse otsingud. Müürsepp on ajas kirjanikuna enesekindlamaks muutunud ning seda on olnud huvitav kõrvalt jälgida. Siiski soovitaksin talle julgemat-lopsakamat keelekasutust ning leian, et söakam mäng ja eksperimenteerimine vormiga aitaks jõuda välja ka teatud „õige” luule kirjutamise stampidest, mis leiavad vahel tee autori luuletustesse (novellidesse samas mitte). Ometigi, Müürsepp on praegu vaieldamatult tippvormis!

Noorukese Triinu Kree „Vingerpussy” on, nagu pealkirigi viitab, mänguline, veidi nahaalne, kuid siiski empaatilise pilgu kaudu kirjutatud luule, rääkigu see siis olmest, naiste-meestevahelistest suhetest, ühiskonna lappes olemisest või lihtsalt ebameeldivatest nn kohvipaksu-inimestest. Mimmuluule! Siiski näib, et Kreele passib praegu veel proosažanr paremini, selles leiab autori keeleline lopsakus suurema väljundi kui luules. Samas Kree hetkel vast ei pretendeerigi jumal teab mis „suure luuletaja” tiitlile, ta kirjutab, sest tahab, talle on seda vaja – selline nipsakas enda kehtestamise vajadus, noh! Soovitan autoril edasi eksperimenteerida just proosaluules, sealt võiks Kree sulest ilmuda varsti midagi über-uudset-hullumeelset, sest tabuteemasid, millest ei saa kirjutada, tal õnneks küll pole!

Kuigi võib tunduda, et naised on luules enamjaolt pöördunud ühiskonnakriitika usku, pole see teps mitte nii! Triin Paja „Kuni nooled mu rinnas on päikesekiired” jätkab luuletajannale omast käekirja: tumeda looduslüürika manamist. Tume tähistab siin teatud triksterlikkust: kuigi võiks arvata, et Paja on pigem pehme lüürik, siis mina olen ta luules alati aimanud tugevama tõmmise maiku, kui pealtnäha paistab: „vaarikapõõsaste kohal hõljuvad / uued ööliblikad, surnute hingeõhust niisked” (lk 33). Paja luule on müstiline, vaikne, veidi ohtlik argimaagia – viis, kuidas luuletaja näeb ja tajub oma ümbrust, on justkui ihuline, mingite muude tundlate kui pelgalt meelte kaudu tajutav. Uues kogus on ka rohkem melanhooliat, leina ja haigusi kui eelmistes. Tundub, et Paja on millegi uue lävel, ka mingit vaikset podisevat viha on ta luules tärkamas – või on see alati seal olnud ja ma alles praegu märkasin-tajusin?

Eesti luulekuninganna Doris Kareva „Maast leitud, tuulde tõlgitud” on kohe kindlasti eelmise aasta paremikku kuuluv kogu. Kui esimestest siili-draakoni-saarma-järvevaimude luuletustest end läbi närida, ootab lugejat juba selliste tekstide kogumik, mida on võimeline kirjutama tõesti vaid Kareva. Mitte et esimestel midagi viga olnuks, aga kogu hakkas minuga kõnelema siiski pärast esimest osa… Praegusel ajal, mil maailmas tõstavad pead aina hullemad versioonid sellest, mis meid inimkonnana tulevikus ootab (tegelikult juba osalt aset leiab), loitsitakse raamatus palvete-manifesteerimiste kaudu esile helgemat-jätkusuutlikumat-empaatilisemat olemist ja elamist. Elu on Kareval püha, inimene on püha, loodus on püha, loodu on püha. Pühitsegem siis seda, ütleb see luule. Iga luuletus tõukub siin nn suure looja mõtetest: olgu selleks siis jumalused, pühakud, filosoofid, mõtlejad, luuletajad, füüsikud või põlisrahvaste targad. Kohe kindlasti ei ole see kõigest Kareva vanas tuntud headuses – „Maast leitud, tuulde tõlgitud” on ebamaiselt hästi komponeeritud kogu.

Eraldi väärib märkimist kirjastus Hunt, mida veavad Kätlin ja Hanneleele Kaldmaa. Kuigi kirjastus sai alguse aastal 2017, mil anti välja Veronika Kivisilla „Kuni armastus peale tuleb 2.0” ning järgmisel aastal nüüdseks varalahkunud Nora Ikstena „Emapiim”, näikse, et just viimastel aastatel on kirjastus hakanud eriliselt vilja kandma, ilmub luulet-proosat nii kohalikelt kui ka välismaistelt (nais)tegijatelt. Eeva Pargi kuues luulekogu „Hundirattas” tuli ka sellest kirjastusest ning on kõige paremas mõttes – raske lugemine. Ühelt poolt Pargi teada-tuntud loodustemaatiline eksistentsiluule, teisalt on raamat nostalgiahõnguline: lapsepõlv, surelikkus, olmelise ilu märkamine, hetkes elamine (see, kuidas Park lillede õitsemisest räägib, uuh!), kehalisus, inimlooma mängulisus, pehme ühiskonnakriitika. Park on alati olnud elegantne luuletaja, ka „Hundirattas” on kõike täpselt parasjagu, ei rohkem ega vähem kui vaja, kujundid täpsed, keel lihvitud, luuletused-mõttepildid kompaktsed. Üks eelmise aasta mõjusamaid luulepärle!

Aastaaegade vaheldumist vahendavat luulet kirjutab ka Marge Pärnits, kelle „Läbip(a)istev” meenutab kohati Tõnu Õnnepalu vaikelu päevikustamist, luuletusedki on dateeritud. Taoline raamat võiks ju olla täitsa igav, aga Pärnitsal on vunki, mis hoiab kogu laiali lagunemast lüürilisse mittemidagiütlevusse, ühtlasi aimub soov kujutada tekstide kaudu olemasolemise tuuma: nii selle painet kui kergust. Ositi on tekstid haikulikud (just sisu mõttes). Vahepeal ollakse lakooniline, siis jälle metafüüsiline, mitte kunagi aga agressiivne ega sapine, pigem empaatiline: „meile mõlemale meeldib / inimesi vaadata / ütles ta / ja selles lauses / oli kogu selle päeva sisu // rohkem ei juhtunud midagi / isegi august ei jõudnud alata” (lk 54).

millest luuletajad räägivad
mida autor selle all mõtles
kas on olemas naisi mitte alandavaid artistry võtteid
millal puberteediga saabunud
segadus ja äng lõpuks lahtuvad
kuidas jäätised sulavad nõnda kiiresti
ja kohvid nii kähku jahtuvad
    (Murca)

Berit Petolai „Hele, tuisklev ja nimetu” oli eelmise aasta rammusaim lugemine: nii metsik ja metsa poole ja samas kodune-mullane-tuttav. Petolai kohe oskab esitada kõige väiksemaid loodusdetaile nii, et sa rändad autoriga väga lähestikku kaasa tema kirjeldatavatel maastikel ja radadel, nii füüsilistel kui emotsionaalsetel. Mitte ainult rohelus ei kasva, pungu, õitse, lagune, kõdune, muundu (näiteks huumuseks) nois tekstides, vaid ka inimene on selle ringi osa. Petolai luuletused on proosalised ja pikad ja nende lugemine võtab palju aega, „Hele, tuisklev ja nimetu” nõuab kindlasti rohkem pühendumist kui üks keskmine vihikuke, mida meil siinmaal tihti luulekoguks peetakse… See ei mahu ka kleiditaskusse, küll aga mõnda talvemuhvi ehk. Sellest sõltumata – soe hakkab Petolai tekste lugedes! Vägagi. Siin on pretensioonitut mikitalikkust, sellist, mis ei ürita maha müüa mingit looduse ülemüstifitseerimist ja ugrimugrimüütilisust, taotlust mõelda end inimese või suisa rahvana „suuremaks”. Aga suur tunne tekib siin ometigi.

Anu Kree on kehtestanud end kirjandusväljal täitsa konkreetselt ning korralikult, avaldanud nii luulet kui proosat, mõnel aastal lausa mitu raamatut. 2025 polnud ses osas erand – sulg autoril lippab! „Iga armastus loeb” ning „Suidpidi” meenutab mõneti juba „luulet-luulet”, Kreel on siiani tavaks olnud kirjutada ikkagi proosaluule võtmes ning „Suidpidis” leidub sekka ka proosalisemat vormi. Varem oli autori tekstides tunda teatud intelligentsena paistmise painet – selline luule on keeleliselt üpris raskepärane ja distantseeritud, veidi kiretu isegi. Ses mõttes on minusugusel afekti-ahvil (pardon my french again) päris huvitav lugeda taolist impressionistlikku-sisekaemuslikku-vaoshoitud tekstindust. Samas autori melanhoolia ja tekstides-elamise-oskuse versus päris-elus-elamise-oskamatuse kirjeldamine on vast igale luuletajale tuttav: „ütlesid ju ka / et inimeste inimeseks olemisest / on sinugi juures asi kaugel / nii lõpmata kaugel / kahejalgsete / paikarihitud elukulust / tulemustõhusast eneseregulatsioonist” („Iga armastus loeb”, lk 39).

Kärt Hellerma autorimina astub Anu Kree autoriminaga justkui sarnast – kui mitte sama – sammu. Tema luulekogus „Terasest tuba” ei kohta küll nii palju keelevigureid, kaunilt kokku pikitud sõnapaare-konstrukte, tekstid on vähem keerutavad kui Kreel. Sarnane on aga armastus impressionistliku luulelaadi vastu, maailma jälgimine distantsilt. Raamatu teises pooles muundub laad küll veidi tumedamaks, jõulisemalt kerkivad esile valu, deemonid, Sinihabemed, kuid üldjoontes on tekstid vaatlevad, soojad ja empaatilised. Luule kirjutamise kaudu justkui korrastatakse mingeid sassi läinud elusõlmi ja keeruliste mõtete kerasid. See on täpselt selline luule, mis sobib inimestele, kellele ei meeldi müra, karjumine, liiasus, ekspressiivsus, baroksus. Kõik on täpselt tempereeritud: elu ei ilustata, aga samas ei näidata seda ka halvema (grotesk) või paremana (naiivsus), kui ta parasjagu on. Ideaalne luule vihmaseks õhtuks tassikese tee või klaasi veini juurde. Aga nagu ennist mainitud, Hellerma ei ole pelgalt impressionistlik luuletaja – kuskil sõnade taga, ridade vahel ja kõrval aimub teravust ja… mürki. Vahel on see täitsa (pehmelt) kuri ja (heas mõttes) pretensioonikas. Kohati tekkis ootus isegi kurjema Hellerma tekstide järele. Aga ma kujutan ette, et autori vastus sellele oleks: elu ja taolisi tekste, mis oleksid kurjad, on tänasel päeval niigi palju, keegi peab ka „mõistuslikum” olema! Ja küllap oleks tal õiguski.

Kui lugesin eelmisel aastal läbi ligi 100 luulekogu, sai ilmseks järgmine: luuletamise all mõtleb enamik kirjutajatest endiselt ikka vana head romantilis-lüürilist riimitud luulet. Jah, arvan nende hulka ka nn hobi korras kirjutajad. Kui vaadata Rahva Raamatu top kümmet, troonib sealgi tihti riimiline luule, näiteks Tõnu Oja / Laur Lomper. Näib, et ka lugejatele meeldib salmilik lähenemine tekstidele. Oja/Lomperi puhul on plussiks vähemalt see, et tegemist pole piinliku riimluulega. Ei õhka see üleliia ning sõnakasutus sobib valitud vormile kui valatult. Tõesti-tõesti, imelik on juba seegi, et kui inimene mingil seletamatul põhjusel on otsustanud kirjutada tänapäeval riimis luulet, tuleb see tal siiski välja! Sest kahjuks peab nentima: suurem osa üritajatest riimluulet kirjutada (enam?) ei oska. Ja seda imelikum on, et niisugust luulet kiputakse ikka suure hurraaga kirjutama ja (ise)kirjastama.

mees on väsinud mees on kaotanud mees tahab surra
elu on läinud kogu aeg allamäge ykskord
peab see põrgusse jõudma
mees on kurb meest on läbi nähtud
ise ta oli nii läbipaistev ja valelik
        imelik
    (Mikk Tšaškin)

Samal ajal, kui naised ja nende looming on kohalikul kultuurimaastikul aiva tugevamalt kanda kinnitamas, on paslik küsida – kuidas siis ka meeskirjanikel läheb (eriti neil, kes ei riimi)? Nii mõneski privaatvestluses olen mõnelt härralt kuulnud muret, kas noori luuletavaid mehi ka ikka peale tuleb. Kui lugeda Värsket Rõhku, siis ei tundu, et pilt oleks eriliselt nukker. Täitsa huvitavad ning lootust andvad on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt Johan Haldna, Lauri Laaspere, Mihkel Marten Rüütli, Mihhail Boitsov. Ekke Janisk on aga täitsa klass omaette, natuke meenutab stiililt Kristjan Haljakut: dekadentne teadvuse voolu kirjandus, mille taga aimub sügav erudeeritus, mis samas ei paista upsaka ja pretensioonikana. Kui keegi on Janiskit näinud esinemas, siis ta teab, et seegi on omaette elamus. Keegi võiks ju noori mehi rohkem luuletama õhutada (ärge tahtke juhiks, saage luuletajaks!), aga miks peaksid naised seda tegema? Pealegi, oma tunnetega sina peal olemine kuulub ju ka luule tööriistakasti ja meestel pidavat rasked ajad olema…

Eelmisest aastast tooksin esile Mikk Tšaškini teise kogu „Ringjas”, mis on kõvasti tugevam kui debüüt, nii temaatiliselt kui ka stilistiliselt palju terviklikum ja nauditavam lugemine. Rohkem on tunda ka vabaks laskmist „õigest” luule kirjutamisest. Luuletused on kompaktsemad, vormiliselt justkui tekstjad kerad, tekstikerad (visuaalselt) ning tulemuseks on raamat, milles leidub nii Annelinna ängi, meheks olemise paineid, sugugi mitte tüütut lüürikat armastusest ning tundliku loomu impressionistlikke tähelepanekuid. Kuna enesekaemuslikke tekste on minu meelest väga keeruline kirjutada nii, et need mõjuksid kuidagi uudselt ja värskelt, on tegemist ekstra hästi kokku pandud koguga. Kui debüüdis oli tunda veel püüdliku algaja sündroomi, siis nüüdses kogus on autor juba palju eneseteadlikum. Soovitan samal kursil jätkamist ning lugejale selle noore meesautori avastamist!

Samuti väärib eraldi mainimist Bööma nime all ilmunud Kaarel B. Väljamäe „Tumeruuge tuisukuu”, tema read alustasid ka siinset ülevaadet. Väljamäe läheb aastatega ikka aina paremaks, nagu hea veingi. Jah, see on küps luule. „Tumeruuges” puudutasid mind enim just sõjateemast kantud tekstid, samas on siin ka vana head eksistentsi paratamatut pehmet ängi. Sümpaatne on nii Tšaškini kui ka Väljamäe kurblik-melanhoolne vaade maailmale, millesse on nii mõnus hilistel tundidel end mähkida. Maailma pärast valulemine ei mõju siin pelga poosina, Väljamäe luule on alati kantud mingit laadi leppimise püüdest, aga temalgi on mingid piirid, mida ei ole võimalik ületada, ilma et see korralikult nihutaks autorimina juba kehtivat maailmapilti. Ääretult sümpaatne on, kuidas Väljamäe peab enda ja lugejaga alatasa raskeid dialooge. Taolisi, kus vastuseid eksistentsi puudutavatele olulistele küsimustele on keeruline üksinda leida-leiutada. Vaja on ikka teist – olgu selleks teiseks siis jumal, loodu(s) või teine inimene, lugeja.

Tõnis Vilu on eesti kirjanduse Arvo Pärt! „Enne lapsi” on üle prahi luulekogu, sest Vilu halvasti kirjutada lihtsalt ei oska, sellega peab leppima! Mitte et ma oleks hullult püüdnud end kunagi vastupidises veenda… Samuti ei saa talle ette heita vähest eksperimenteerimist, iga uus luulekogu püüab mingil uuel viisil maailma ja ühiskonda kirjeldada, sellega suhestuda, seda raputada. Vilu on ka üks noist autoritest, kellest alati koolides esinedes räägin ja kelle loomingut tutvustan. Vaimse tervise teemad, uusmehelikkus, loodusearmastus, pehme sotsiaalkriitika – kõike leidub ka nüüdses kogus. Kuidagi eriliselt sümpaatne on autori korraga sisse- ja väljavaatamine, sisekaemus kohtumas alati väliste oludega ning vice versa. Minu eelmise aasta lemmikread pärinevad just tema viimasest raamatust: „lihtsus on äärmus / ja iga öö // mina olen äärmuslane” (lk 36).

Hilised debütandid lavastaja Aare Toikka ja punkar Freddy Grenzmann andsid ka lõpuks välja oma luulekogud. Toikka „Lendan täna Rapanuile. Lavastaja päevaraamat” oli vägagi mõnus lugemiskogemus, toimetaja Jürgen Rooste on kokku pannud hästi kokku kõlava teose (miks ma muudkui kasutan „kokkukõlavat” kiitusena, mida see üldse TEGELIKULT tähendab?), milles kohtuvad päevakajalisus ja päevakajatus, lüürilisus, riimilisus ja mänguline vabavärss. Autor vaatab maailma empaatilise pilguga, millel on võime panna lugejatki seda empaatilise(ma) pilguga jälgima – eluterve luulekogu! Grenzmanni raamatu „Deliirium suvilas” puhul ei saa ma varjata pettumust ning seda ei ütle ma üldse kerge südamega, sest tegemist on endiselt ühe mu lemmikpoeediga Eestis. Minu arust vajanuks kogu suuremat toimetamist, kuigi algus oli paljulubav: „mina pole teie sõber / muhe villu tamme / või leplik contra / võltsvaga rooste / ma olen kahvel / teie kõril” (lk 7). Nojah, olnuks see kogu siis kahvel, oli pigem nagu veidi nüri nuga… Autori joonistatud pildid olid küll täitsa toredad.

Eelmise aasta üks tippelamusi oli vaieldamatult Martin Alguse „Elektro”, mille lugesin kohe õige mitu korda läbi. Ei saa öelda, et oleksin alati Alguse luulega niimoodi sina peal olnud, aga tema puhul on üks kindel: KA luuletada see mees oskab (lisaks näitekirjanduse ja proosa kirjutamisele) ning teeb seda keeleliselt eriti nauditavalt! Hea luule tunnus on minu arvates teatud käekirja ning tugeva omailma kehtestamise oskus ning Algus on viimase koguga nüüd ka sinnamaani jõudnud. Minusugusele sotsiaalkriitilist luulet hindavale autorile läheb see luule peale ka seetõttu, et ta ei pigista silmi kinni maailmas (ja kitsamalt ühiskonnas) toimuva ees. Näha on, et Algusel valutab (nagu kõikidel vägevatel poeetidel vast), ja ta suudab selle valu ka kirjanduslikult veenvaks tekstiks kirjutada. Kultuurkapitali nominatsioon parima luule kategoorias on vägagi väljateenitud. Vägev lend!

Seda, et mehed tahavad, oskavad ja SOOVIVAD luulet kirjutada, ilmestas eelmisel aastal välja antud „Saare meesluule almanahh”. Kogumik sündis üleskutsest luuletavatele saarte meestele ennast luuletajatena üles anda ning päädis raamatuga, kus sees kahekümne kuue mehe luuletused, kusjuures vanuses 19–93, nii et täitsa korralik spekter! Toimetaja Kadri Tüüri sõnul on see teadaolevalt esimene katse luuletavaid saarte mehi ühtede kaante vahele põimida. Antoloogia on kirju, salmilikest viisistatud tekstidest kuni vabavärsiliste vormideni. Keskne on loomulikult meri, naised, meheks olemine, armastus, igatsus, loodus, stiihiad, rõõmud-mured, mida saadavad üldiselt joviaalsed luule-joiud. Väga hästi koostatud raamat oli suuremalt jaolt lobe lugemine, loodan nagu toimetajadki, et taoline ettevõtmine ei jää viimaseks.

Jim Ashilevi „Suutud” on – uskuge või mitte – samuti debüütluulekogu! Oleks võinud ju arvata, et Ashilevil on see asi juba ammu ette võetud, aga võta näpust! Siiani näidendi- ja videomängukirjutajana tuntud sõnaosava multitalendi kogu on päris pika aja jooksul laagerdunud-kogunenud luuletuste amalgaam. Proosa ja näidendite kirjutamisel on Ashilevi olnud tükk maad lüürilisem, luules on ta lakoonilisem. Lugedes mulle lõpuks ei selginenudki, kes on see mina, kes tekstides räägib, ja mis ta agenda ikkagi on. See on justkui „teadja” hääl, kes annab edasi ajapikku settinud selginemist, aga samas on siin tajutav mingit laadi lõpetamatus. Tekstid kui protsess. Autorimina jaoks on luuletamine justkui praktika millelegi lähemale jõudmiseks, milleni kunagi ei jõuta – on see siis selgus, helgus, valu välja valgustamine, mine sa tea. Aga mingi peen hool on siin töös küll, enda-teise ja maailma ja lähedase-kaugemase (just leiutasin selle sõna) eest ja pärast.

imestan uudiseid vaadates
et tunnen rakettide ja tankide nimesid paremini
kui naabrite omi
    (Martin Algus)

Hasso Krulli „Hämaruse meelespea” on tema viimaste aastate tugevaim luulekogu. Autori luuleomailma ökosfäär on vaieldamatult äratuntav, keegi ei kirjuta siinmail nagu Krull. Tugeva omailma kehtestamine tuleb autoril üpris kergelt, tundub mulle. Luuletused on nagu varasemaltki: keerukad-keerjad, ei saa öelda, et Krulli maailma oleks lihtne lahti kodeerida. Need on tekstid, mis nõuavad lugejas settimisaega ja tegelikult ka õiget meeleolu, et neisse siis sisse „kastuda”, neid järele katsuda. Müütiline mõtlemine on tekstidesse kristalliseerinud ka selle viisi, kuidas autor üleüldse maailma kokku kirjutab. Lineaarne narratiivne loogika siin ei päde, sellesse maailma ei saa end pelgalt sisse lugeda, peab esmalt ise oskama siseneda mingisse müütilisuse loogikasse, et siis tekstile „pihta” saada. Kas või diagonaalis või serviti. Tavapäraste tõlgenduslike tööriistadega seda juba läbi ei hammusta, lahti ei logista. Seekordsete tekstide sisim tuum on eelmistest küll rohkem harali ning üpris tummine ja tume. Nagu pealkirigi. Ometi töötab tervik hästi. Kaduvus, melanhoolia, valu, resignatsioon, lein, justkui pehme itkemine, annavad luulele paradoksaalsel kombel mingi uutmoodi jõu. Eelmise kogu mürgisus on ka õnneks kadunud.

Tugevas omailmas müttab ka Paavo Matsin ja tema „Baeri laulud”. Värssides kirjutatud romaan jätkab autorile omaseid ajastuid segi ajavaid ja remiksivaid pulp-fiction-epopöade kirjutamise püüdeid. Matsin võtab taas uue rolli oma rollimängude sarjas ja tulemuseks on kindlasti üks eelmise aasta eripärasemaid kogusid. Tegemist on autoriga (ja koguga), kes (mis) kõigile kohe kindlasti peale ei lähe ega peagi minema! Matsinile on olustiku kirjeldused tihti olulisemad kui narratiiv, tegelased jms. Teatud „tunnetusega” teadvuse vool on olulisem „reaalsuse” edasiandmise püüdest, olgugi et tegemist on Karl Ernst von Baerist rääkiva raamatuga. Autori dekadentlikkus meenutab kohati Kristjan Haljaku vabateadvusvooluluulet: mõistan selle all teatud energia, pigem hermeetilise omailma kehtestamist, mitte niivõrd tõlgendamiseks mõeldud ridu. Matsinit ja Haljakut lugedes on mingis mõttes suva, kas jooned jooksevad koherentseks pildiks kokku või ei. Mõned ütlevad, et mõlemad „peksavad rohkem segast kui selget”, aga jällegi, miks peaks üldse kunstis selgust taga ajama?! Mõlema kirjaniku puhul võiks narratiivsuse asemel rääkida hoopis „biidi tabamise täpsusest”. Ja mulle näib, et nende biite tihti ei jagata. Jällegi, nois tekstides on asi sagedus(t)e tabamises, rütmis, afektides ning kui lasta end tõlgendamise painest vabaks, muutub taoline kirjandus vägagi nauditavaks.

Täiesti teisest ooperist on Peep Ilmeti „Ole mine”, mis jätkab ilmetlikku eksistentsilüürikat. Kogus on palju lühikesi, peamiselt riimis luuletusi, milles autor kasutab loodusmotiive, vaikelu ja igapäevaelu hetki, et rääkida inimese tunnetest, mälestustest ja elu mööduvusest. Ja sellest „miskist”, mis inimeseloomakest muudkui iseennast küsitlema paneb. Ilmeti luule eripäraks on pigem selged kujundid, mis sest, et metafüüsilisus on prevaleeriv tonaalsus. „Ole mine” pealkirjana viitab olemise ja liikumise paradoksile, inimene on korraga nii kohal kui ka tõtvel ja teel. Luuletustes arutleb autor selle üle, kuidas inimene otsib oma kohta maailmas, mõtestab aega ja suhteid teis(t)ega, nii inimese kui ka loodusega (mitte et need kaks teineteisesse ei puutuks).

Proovin nüüd lühidalt anda ruumi neile, kes veel suutsid mind eelmisel aastal kõnetada. Hooandja toel ilmunud Kadri Toomsalu „Epohh”, mille tekstid on küll kohati naiivlüürilised, aga tervik töötab hästi. Kogu mõjub värske ja mittepunnitatuna, ideaalne kevadiseks lugemiseks, mil kõik pungub, avaneb ja (taas) õitseb. Siin on nii armastust kui ka olmet ja impressionistlik-intensiivseid luuletusi.

Kertu Kändla „Kõik, mis ütlemata jäi” väärib samuti mainimist. Kändla luule seisab lüürilis-romantilisel sambal tugevamalt kui Toomsalu oma, siin leidub rohkelt ka eksistentsiaal-ilulevat luulet, seda kõige paremas mõttes. No kuidas saab järgnev mitte olla mõjus: „Inimeseks sündida on ilus / kuidas kasvada inimeseks on palju ilusam” (lk 32). Rohkem läksid mulle korda küll raamatu esimese poole pikemad proosaluuletused, kuid Kändla on autorina kindlasti palju küpsemaks muutunud. Ootan huviga, kuidas ta teekond jätkub, sest jätkuda see kindlasti võiks!

Eveliis Padari „Üle Toome ja veel veidi” on hästi kokku pandud ja toimetatud kogu, veetsin täitsa mõnusa õhtu selle seltsis. Kui Tšaškin kirjutab Annelinna-ängist, siis Padari Toome on mahedam lugemine, õitsvam, hele ja helge. Üldmulje on samas natuke mittemidagiütlev, autor vajab rohkem „isepäisust”, et kirjutada luulet, mille servad ei oleks nii ära lihvitud kui praegu. Terav on ju Padar küll, kas või oma publitsistikas ja poliitikas, aga luules kipub see hajuma impressionistlikuks muljetamiseks.

Margit Petersoni „Valged varjud” on aga täitsa terav tükk! Riimiline küll, aga selles ei aimu kellelegi meeldimise püüdu. Ma soovitaksin Petersonil rohkem vabavärssi viljeleda, tundub, et sealt saaks ehk midagi täitsa huvitavat tulla. Praegused riimid on küll kohati nauditavad, aga autori ühiskonnakriitilise luule kirjutamise potentsiaal peitub siiski teistsuguses vormilahenduses. Samuti oli raju lugeda luulet naisautori sulest, kes kirjutab nii ropendamisest, peeretamisest, lollusest, tahtmisest mitte kuhugi kuuluda – parajalt punk kogu!

Lauri Pilter on heas mõttes eesti kirjanduse friik-kirjutaja. Ei liigu mööda trende, viskab keelekukerpalle, segab žanreid, kirjutab mitmesugustest kohtadest, mälestustest ning seob need siis ootamatu puändiga tekstideks, kohati ikka korralikult sürrealismihullu pannes! „Kirju lõng” on ses mõttes tabav pealkiri raamatule, mis sisaldab endas eriilmelisi laaste. Veidi oleks tahtnud luudele liha rohkemate tekstide näol, siis vast oleks tekkinud suurem terviku tunne, praegu jäi raamat minu meelest natuke poolikuks. Kirjutada Pilter muidugi oskab, sümpaatne on ka autorimina maailmanägemine, üks näide: „Kui te taotlete kasvu ja suurust ja tahate kiirendust, siis sõitke raketiga Marsile. Las elu Maal kulgeb oma rahulikku rada pidi, nagu ta sadu tuhandeid aastaid on kulgenud” (lk 18). Tõesti, las!

Kaie Ilvese „Ilmaküla” on pisike taskusse mahtuv luulevihik, kus sees kompaktsed palad, mis kohati meenutavad mingeid mõistatusi, meeleolu edasi andvaid või lausa emotsioonieelseid hetke taipamisi-tabamisi. Korraga veidi sürr, orientaalselt napp ja piisavalt imelik, et mõjuda huvitavalt ning intrigeerivalt. Väike luule selle kõige paremas mõttes!

P. I. Filimonovi „Sinu siluett akna taustal” (tlk Katrin Väli) kohta kirjutasin arvustuse siiasamasse Loomingusse (2025, nr 9). Päris korralikult kriitilise (tundub mulle), aga täiesti kindel on: autor on üks paremaid kirjutaid Eestis, nii proosas kui luules! Pärast kõike, mida ma tänavu olen pidanud lugema, on Filimonovi luule ikka täitsa omaette tase – ei järgi see mingeid trende ning on eristuv. Mis sest, et kohati tundub Filimonov nagu Maarja Kangro luulelaadi meesteisik – võtted ja isegi stiil on neil vahel väga sarnased, korraga intelligentsed ja afektialtid.

Kerttu Kirjaneni „Haav(atav)” on emaduse kogemusest rääkiv kogu ja paistab silma eluterve huumori, kuid ka tänuväärse ainese valiku tõttu. Palju meil neid naisi on, kes viitsivad-tahavad kirjutada luulet emaks saamise ja olemise painetest? Viimati meenub Andra Teede, aga üldiselt ei kiputa meil kirjutama sellest, kui raske on olla ema, sest pole ju piisavalt „seksikas” teema. Kirjaneni kogu on aga raskete teemade kiuste („Ma ei saa olla ainuke / kes mõnikord /mõtleb end tagasi / sellesse hetke / kui esimene elevus / kahe triibu nägemisest / oli möödas / ja reaalsus hakkas koitma”, lk 14) ka väga naljakas! Raamat algab näiteks nii: „Ühel päeval / magavad kõik beebid / läbi öö” (lk 8).

Rainer Jancise „Idioodipass” on samuti segavormiline kogu, milles nii riimilist luulet kui ka miniatuure. Täitsa omapärane ja kohati ka meeletult naljakas – Jancise autoriminaga juhtub nii päeval kui ööl (tobeimelikke) asju ning inimesed, kellega ta pubides-klubides kohtub, on normaalse inimese mõistes ikka täielikud fruktid. Tänuväärne, et mõni viitsib kirjandusse tuua ka mitteglamuurseid ja täiesti asotsiaalseid-katkisi inimesi, muidu jääb meitemaa luulet lugedes küll mulje, et kõik elavad vaid armastusest-õhkamisest-romantikast ja inimene kunagi ei situ (end täis), ei seksi ega ka tapa end. Värskendav oli triljonite lüürikute ja riimikute (jah, selline sõna on nüüd ka olemas) vahele lugeda tüüpidest, kes kaotavad näiteks minidildosid naiste anus’tesse! Kuigi „Idioodipassis” oli kohati liigagi naiivseid riime, on see eelmainitu kontekstis täitsa andestatav.

Kalle Käsperi „Minu panteon” passis samuti hästi mekkimiseks lõppematute looduslüürikute keskel. Kogu koondab riimilisi luuletusi, mille pealkirjad viitavad antiikmütoloogia jumalatele ja tegelastele: Hades, Apollon, Aphrodite jt. Mõneti anakronistlik, aga päris huvitav eksperiment ning teiste luulekogude kõrval kenasti eristuv ja hea kompositsiooniga teos.

Stella Terna „Vabavoolu veele” on meeletult popp raamat! Nii mõnigi tuttav peab taolist insta-luulega sarnast päevikulist luulundamist jamaks, aga minu arvates on huvitav mõtiskleda, miks on taoline luule lugejate hulgas nii popp? Eks siin ole natuke va Lauri Räpi fenomeni lõhna: populaarsuse võti on eeskätt eneseturunduses, mitte kirjanduslikus andes või omapäras. Samas, lugesin „Vabavoolu veele” läbi ega leia, et see oleks oluliselt halvem kui mõni muu „professionaalne” luulundus siinmaal. Pigem ütleks isegi, et kogu oli märksa huvitavam kui nii mõnegi teeneka tegija raamat, mida pidin eelmisel aastal selle ülevaate tarbeks läbi lugema. Aga et populaarsus ajab luulerahval sita keema (pardon my french), räägib muu hulgas sellest, et tahaks hoopis ise hulganisti oma raamatuid müüa nagu Terna, onju?!

Lõpetuseks. Ja nüüd ütlen küll midagi, mida üks Grigorjeva ehk öelda ei tohiks, aga no mis siis, ikka ütlen! Tõigal, et eesti luulel läheb hästi, on ka tume allhoovus ja nimelt: kohati on ta ikkagi liiga korralik! Miks näiteks eelmisel aastal sai Kulla „Peenar” nii suure tähelepanu osaliseks? Noh, üks vastus sellele on: oma raamatuga venitas ta arusaama sellest, mis luule üldse on, olla võiks. Ja ühel päeval hakkasin sellest johtuvalt mõtlema, et see üleüldine korralikkus paneb igatsema Kivisildniku-taoliste luulepaharettide järele! Siinkohal ei räägi ma mingist ideoloogilisest zajoobist, mida nimetet autor viimastel aastatel nii teatud portaalides kui päriselus ajab (fuck that!), vaid kellestki-millestki, kes tuleks ja lööks välguna sisse kogu sellesse „korraliku luule ökosfääri”, mis meil kenasti laiamas on. Mitte ideoloogilist trolli, vaid esteetilist anarhisti sooviks, tänan väga! Keegi, kes kirjutaks nii ettearvamatult ja häbitult ja mõnuga ja „nii-nagu-luulet-üldse-kirjutada-ei-tohiks”, „nii-nagu-keegi-kes-ei-tea-kuidas-luulet-üldse-kirjutada-tuleb”! Vaat sihukest kirjanikku tahaks ja kohe mitut! Võib-olla on meil kõik üpris „korralikud” ka sellepärast, et väli on mõnuga institutsionaliseerunud. Loetakse üksteist. Õpitakse üksteise kohta loengutes. Osaletakse festivalidel nii siin kui ka välismaal. Mitte et see halb oleks, kindlasti mitte, see on küpsuse märk ja eks küpsus olegi hea. Aga küpsus toodab mõneti ka ühtlust. Ning kui hea maitse tähendab näiteks keelelist teadlikkust, läbimõeldud kujundisüsteemi, parajalt tempereeritud haavatavust ja kontrollitud poliitilisust, siis – kõik on justkui õige… kõik on justkui adekvaatne… Aga kus on risk? Kus on pöörane häbi, baby? Mulle näikse, et osa kirjanduslikust plahvatusest sünnib esmalt ikka naiivsuse ja bravuurika rumaluse piiril, aga, ae, ae – kus te olete, bravuuritarid? Kas tõesti on meil uuemast põlvkonnast selleks ainult Gregor Kulla? Võiks ju nagu rohkem olla…

Kui ma oleks Jaan Tätte,
siis ma saaksin sind ju kätte.
Oma luulega sind ma lummaks,
jääksid vaikseks, päris tummaks.
    (Annes Meister, „Saare meesluule almanahh”)

Jah, sedasi lõpetangi. Ei, see ei olnud näide sellest bravuurikast luuletamisest, mida ma otsin-ootan. See oli niisama naljakas luuletus ülevaate lõppu. Aga ikkagi: julgelt imelik-häbitut luuletamist, seltsimehed!