kaadervärgid. kummardus vaike lubile 2
Kirjutasin novembris-detsembris 2023, kuidas A. „ehitab erinevatest kättejuhtuvatest esemetest kõige pöörasemaid assamblaaže, mis näevad välja nagu kratid”.[1] See tendents – kaadervärkide ehitamine – on jätkunud ja süvenenud. Viimase paari päeva jooksul A. a) pani mõlema jala igasse varbavahesse ühe värvilise kivi või nööbi ja selgitas, et need on „varba-anktatid”, ning b) sidus emme tooli seljatoe külge väiksemat sorti pehme Ty-loomakese ja Elevantsi (kaisuka) kahe paela abil, mis moodustasid päris keerulise ja sõlmilise võrgustiku (A. on õppinud lihtsamaid sõlmi siduma). Elevantsile tõmbas A. jalga oma sokid – need olevat plätad. Asi oli selles, et Elevants ja Ty-loomake olid rannas. Need on vaid mõned näited viimastest päevadest. Ja ma ju ei tea ega näegi kõike, mis ta seal omaette mängunurgas kokku ehitab, või lasteaias. Varem meeldis A-le viguri mõttes hästi keeruliselt ja põhjalikult jalanõusid paelupidi kokku või hoopiski näiteks toolijala külge siduda. See võis kiirel hetkel päris meeleheitele ajada. A. kaadervärgid võivad olla tillukesed või poole toa suurused, koosnedes toolidest, lauast, diivanist, patjadest, pappkastidest. Näiteid võiks tuua sadade kaupa. Hiljaaegu tuli minu juurde: issi, on sul neid tüübleid, mis vaata nende ümmarguste muhvide keskele nii hästi sobivad, tead küll? Muidugi ma teadsin: ta tahtis 5-millimeetriseid puust tüübleid.
Mis puudutab kaadervärke, siis selles suhtes oleme A-ga sarnased. Alles nüüd on mulle A. väsimatu kaadervärgi-ehituse tulemusena üle aastakümnete meenunud, et ehitasin neid ju minagi eelkooliealise lapsena. Suuremaks saades paraku lõpetasin; s.t aeg-ajalt olen ikka midagi ehitanud, aga mitte kaadervärke, vaid midagi konventsionaalsemat ja sihipärasemat: näiteks lihtsamat mööblit. Aga mööbel pole kaadervärgid; kaadervärk on hoopis midagi muud. Mu poolehoid kaadervärkide vastu ent on „tõrjutud teadvustamatusse” või no poolteadvusse. See poolehoid avaldub, kui mul on käsil pikem ja keerulisem kirjatöö. Enamasti ei ole mu kirjutuslaud kuigi korras ja seal leidub igasugust träna. Näiteks praegu on mu laual paarkümmend raamatut kolmes virnas, Tartu Ülikooli bakalaureuse- ja magistridiplom (miks küll? ei mäleta), posu A. joonistusi, mingi paberirämps, võrgukaamera, kõrvaklapivõimendi ja pleier. Aga need asjad – nimekiri pole ammendav – loetlesin ma üles vaid osutamaks, et nad ei ole käesoleval juhul üldse tähtsad. Tähtsad on hoopis teistsugused esemed, mille puhul ma üldjuhul olen täielikult unustanud, mille pagana pärast nad üldse mu laual on: kaks plastikuga kaetud traadijuppi, üks eelnimetatud 5-mm tüübel, kustukas, hariliku pliiatsi jupp pliiatsipikenduse otsas, kustukas, mingi eriti kõva pigistusjõuga paberiklamber, mille ma töö juurest kogemata tuuri panin, tilluke tikitud linik ja mingi plastist musta värvi kork (olen unustanud, mille). Vaat need on perspektiivikad pisiasjad, mis lähevad kõik käiku, kui mul tõsisem kirjatöö käsil on ja „mõttepausid” sisse tulevad. Traadijupid on põimitud võrdlemisi keerulisteks kujunditeks, neid saab veel keerutada tüübli või pliiatsi ümber; kustukas on mul juba pressitud otsapidi salapärasesse musta korki, põhimõtteliselt mahuvad sinna kustuka kõrvale korki veel ka tüübel või pliiats. Nõnda loodud väikse kaadervärgi võib kõige täiega asetada julma pigistusjõuga paberiklambri lõugade vahele. Jne.
Mis on kaadervärk? See, nagu öeldud, ei ole kapp, voodi või riiul: need, ehkki koosnevad erinevat tüüpi osadest (puumaterjal, kruvid, poldid), on sihipärased, funktsionaalsed esemed. Kui voodi on valmis, siis on ta valmis. Sa ei ehita enam teda edasi, sa ei kinnita voodijalutsi külge kruvidega näiteks raamatuid, harjavarsi või viljapuude linnuvõrku. See vähendaks voodi algset, fikseeritud funktsionaalsust ja „näeks kole välja”. Kaadervärk ei ole ka niisugune rajatis, mida oleme näinud sotsiaalmeedias levivatest videoklippidest: kuulike pannakse veerema, ta liigutab ühte kangi, mis tõmbab mingi keti käima, mis paneb mõned doominokivid kukkuma, mis lükkab kindla pinna veekannu alt, mis valab täis lüüsi, mis seejärel vallandub, jne. Ka niisugune rajatis on liiga kuulikesekeskne, liiga sihipärane selleks, et olla kaadervärk. Kaadervärk ei ole ka miski, mida sa näiteks ehitad ainult üht kindlat tüüpi komponentidest, mis „loomu poolest” kokku käivad, näiteks värvilistest kivikestest või legodest – isegi juhul, kui näiteks klotsiehitis ei kujuta midagi konkreetset ning seda on võimalik enam-vähem lõputult kõiksugustel viisidel edasi ehitada. Kaadervärk peab olema heterogeenne. Ta peab koosnema eri tüüpi disparaatsetest, ühismõõdututest osadest nagu klotsid ja värvilised kivid. Ja plastiliin ja ajakirjast väljalõigatud pildid ja kirjad ja mündid ja teekann. Naelu täis löödud puuklots, poolenisti vett täis purk, milles on kahvlid, tikandiga taskurätt. Märgid, sõnad, pildid ja materjal. See on kaadervärk. Vohang. Reaalsusemasin. Erik Alalooga – üks eesti põhilisi kaadervärkide meistreid Vaike Lubi kõrval – on neid asjandusi nimetanud ka vabastatud masinateks.
Mind on alati kütkestanud georgespereclikud kataloogid ja materiaalsed paljusused: suured kortermajad, garaaživohangud, linnaäärsed daatšapiirkonnad, paljude sahtlitega kummutid, Wunderkammerid. Mingis käesolevas mõttes need ei ole kaadervärgid – nad on allutatud ühtlustavatele printsiipidele, kas või näiteks suurusele (korter, sahtel, garaažiboks, suvilakrunt) ja funktsioonile (elamine, putitamine, kapsaste-kaalide kasvatamine). Ent väesolevalt on ometi tegu kaadervärgiga: korterite, sahtlite, bokside asukad võivad hakata koos toimima, uusi seadeid moodustama täiesti ennustamatutel viisidel, välja valguma etteantud piiridest ja funktsioonidest. Isegi kui enamasti ei hakka. Sest pahatihti lihtsalt ei lasta. Üks õige paneelikas on just selline, mille iga rõdu on erivärviline ja erinevat tüüpi aknaga kinni ehitatud. Aga katsu sa seda mõnele arhitektile või linnaplaneerijale selgeks teha. Lootusetu, ma olen proovinud.
Lisaks lauapealsetele pisikonstruidele olen täiskasvanuna kaadervärke ehitanud oma loomingus. Näiteks „Jutustuse kolmest linnast”[2] peategelase Roberti abiga, kes rajab loo lõpus kuskile ääremaale terve kaadervärk-linna. Samuti kirjutasin eksoskelettidest, vaikelubilikest kokkuklopsitud reaalsustest nätskel luhal. Nende kaadervärkide probleem oli samuti selles, et nad olid kontseptuaalsed, mitte emergentsed; ma rakendasin nad välise idee teenistusse, toestama mingit ideoloogiat või juhtmõtet, mida ma parasjagu enda arust järgisin. Aga kaadervärgil ei tohi olla juhtmõtet, ma oleks pidanud oma juhtmõtted muidugi ära unustama. Minu tolleaegsed kaadervärgid olid rohkem nagu hiiglaslikud kratid: pööraselt massiivsed, kohmakad ja keerukad rajatised, mis pidid mulle kokku kandma vaimset, intellektuaalset varandust. Aga tegelikult ma ju tahtsin lihtsalt ehitada kaadervärke. 50 × 95 mm prussidest raam, kipsplaat, unenägu, mida enam hästi kätte ei saa, bituumenkatuseplaadist katus, paar väljakannatamatult piinlikku mälestust naeltega hööveldatud laudade külge löödud, Jeff VanderMeeri romaan „Borne”, suveöise linna hääled, Messier 87 galaktika, Supilinn, mõõdukus ja ettevaatlikkus, mille ümber on klammerdatud tsingitud terasest kanavõrk, mõned lusikad ja lauanoad. See ei ole sürrealistlik metafoor. See VÕIB OLLA ka metafoor, aga VÕIB OLLA ka „asi ise”. Mudel, märk, mis läheb üle mudeldatavaks objektiks, osutuseks, maailmaks kogu selle suuruses ja tummas keerukuses. See on kaadervärk. Mis Laansalu ütleski (parafraseerin mälu järgi aastatetagust suulist ettekannet): umbes et tema usaldab ainult selliseid riiuleid, kus on pooleks raamatuid ja tööriistu.
Milleks kirjutada ja vaimustuda kaadervärkidest? Sellepärast, mu daamid ja härrad, et kaadervärgid on KÕIGE TÄHTSAM ASI ÜLDSE. Nad on LOOMINGU KVINTESSENTS, ABSOLUUTNE LOOMINGULINE AKT. Kaadervärgid on ÜLIM VABADUS ning KÕIGE OLULISEM PÕHILINE INIMÕIGUS. Kaadervärk kui selline tungib OTSE EKSISTENTSI SÜDAMESSE. See on see, mis on kaalul, kui sa topid arvuti taga prokrastineerides kustukummi ei-tea-mille korki ja keerutad traadijuppi ümber hariliku pliiatsi pikenduse. See on see, miks Vaike Lubi väärib kummardust ja postuumset ausammast. Lapsi kasvatades jälgida esmajärjekorras, kas neil on võimalik ehitada kaadervärke. Selleks pole palju vaja.
14. veebruar 2025
keegi, kes kirjutab igale poole
See keegi on käesoleval juhul F. Kogu ta elu on sedelitel. Kõik kohad ta ümber on täis sedeleid – kollaseid kleepsildikesi ning A6- ja A5-formaadis pabereid. Neid on kleebitud ta töölaua kohale ja asetatud selle peale, nagu ka köögi töötasapinnale, kus ta hoiab oma arvutit. Sedeleid on tal paljude märkmike ja raamatute vahel. Igal pool, kus F. viibib üle 15 minuti, hakkavad vaikselt tekkima ja paljunema sedelid ja sildikesed nagu liblikad, kes kippusid emiteeruma Heinsaare liblikmehest. Lõpuks kuhjub silte vägevate virnade viisi põrandatel, laudadel ja riiulitel. Ega ma ju suurt ei tea, mis F. sinna kirjutab, need on tema oma asjad. Aga olen aru saanud, et kõike, igasugu asju. Näiteks plaane ja nimekirju: poeskäiguks, algavaks päevaks, mingiks konkreetseks tähtsündmuseks (sünnipäev) või projektiks (kummuti ehitamine), ettevõtte alustamiseks, edasiseks eluks. Või märkmeid, tähelepanekuid. Mina kirjutan samamoodi kõiki taolisi asju – ehkki plaane palju harvemini, olen vilets planeerija –, aga ainult arvutisse; väiksesse märkmikusse ainult siis, kui ma arvuti juures ei ole ja on oht mingit mõtet unustada. Ainsad reaalsed sildikesed, mida mina regulaarselt kirjutan, on poenimekirjad. Ent asja mõte on just selles: siltides, sedelites, mis levivad ümbruses laiali, kleepuvad esemetele ja kuhjuvad rõhtsatele pindadele. Mitte ei sulgu arvutisse, märkmikku või raamatusse.
Kunagi juba kirjutasin „kellestki, kes kirjutab igale poole”.[3] Kirjutasin nii: „keegi, kes elab oma korteris ja aina kirjutab igale poole. Seinad, põrand ja lagi on täis kirjutatud, osa teksti on maha tõmmatud või üle kleebitud paberiga, mis omakorda on täis kirjutatud; mööbel on täis kleebitud pabereid kirjaga, on suuri pabereid täis tihedat teksti, on ka kollaseid kleepsildikesi vaid paari sõnaga. Siin-seal on skeeme, tabeleid, plaane, joonistusi, visandeid, aga põhiliselt ikkagi sõnad ja laused. Ka kirjutaja enda riided ja keha on täis kirjutatud. Millegipärast kahtlustan, et tegu on naisega. Võibolla ei ole ka naine, ehk on androgüünne, mittebinaarne inimene.” Ja tõin siis näiteid filmidest ja raamatutest, kus keegi kirjutab igale poole: Cronenbergi „Spider”, Christopher Nolani „Memento”, Paul Austeri „Travels in the Scriptorium”, mu enda „Jutustus kolmest linnast”. Resümeerisin, et niisugused kujutlused on mind eluaeg fastsineerinud, kuna peegeldavad mu enda olukorda: tahan kirjutada „elust”, aga niipea kui kirjutama hakkan, hakkab kiri vohama nagu vähk ja matab nii minu kui ka ümbritseva olevikulise reaalsuse sügavale enda alla.
Alles nüüd, mõeldes F-i ja ta sedelite peale, taipasin, et kõik need eelmises raamatus toodud näited olid suletud skriptooriumist. Kellestki, kes on end maailmale sulgenud ja üritab luua oma autarkilist, autistlikku reaalsust, olgugi et ümbritseva maailma eeskujul. Mõnedel juhtudel too keegi otsib lahendust saladusele, mingile traumaatilisele sündmusele, mis on toimunud ümbritsevas maailmas („Spider”, „Memento”), ent selle lahenduse leidmiseks peab ta ikkagi end sulgema teda ümbritsevale olevikulisele materiaalsele reaalsusele ja katsuma modelleerida mälestust või minevikusündmust, eraldama sellest abstraktsioone. Ühe mu eelmise raamatu näite puhul (Philip K. Dicki „Time Out of Joint”) on ümbritsev reaalsus pealtnäha materiaalne ja „tõeline”, ent tegelikult mitte; tegelikult ta laguneb aeglaselt puhasteks abstraktsioonideks.
Ja ma taipasin, et nii ei pea olema. Skriptoorium võib olla ka avatud. Eelmise raamatu teksti kirjutades ikkagi hingas kuklasse hirm, et teksti konfrontatsiooniline vähkkasvajana vohamine on paratamatu. Umbes, et vali: kas elad või kirjutad; kas suudled või luuletad, vahepealset varianti ei ole. Aga tegelikult on asjalood hoopis vastupidi: elada saabki vaid kirjutades, suudelda saabki vaid luuletades. Ilma luuleta ei ole ka suudlust. Ja muidugi vastupidi. Igal olendil, igal esemel on väline külg, väljendusplaan, mida me märgina tajume. Miks siis mitte see märk kollasele sildikesele ümber kirjutada, et asja enda jaoks selgemaks teha. Ilma väljendusplaanita, ilma sildikeseta ei ole ka sisuplaani, pole asja, olendit. Igaüks, kes maailma tajub, teeb sellest tõmmiseid, nõnda ka F. Ent F. mitte ei eralda tõmmiseid maailmast, et siis sellest sõltumatuna tõmmiste vahel segamatult toimetada, vaid üritab tõmmiste abil just nimelt ühilduda ümbritseva maailmaga paremini.
Või no hea küll, võib-olla ka mitte. Ma ju ei tea, mida F. oma sildikestele kirjutab. Inimlikus maailmas kuulub igasuguse väljendusplaani juurde oht, et see võib sisuplaanist liialt eralduda, liiga „oma elu elama” hakata; sildikesed võivad võtta võimust, ümbritseva oleviku arvel laiutama hakata. Aga F-i sedelid süstisid minusse vähemalt kujutluse, lootuse, et nii ei pruugi minna, et see pole vältimatu. Et kui minus juba aastakümneid kinnismõttena kangastub kujutlus kellestki, kes kirjutab igale poole – seintele, mööblile, põrandale, lakke, paberitele, raamatutele ja raamatutesse, lauanõudele jne –, siis ei ole tingimata tegu kujutlusega ümbritsevast olevikulisest materiaalsest maailmast eraldumisest ja abstraktsetesse kujutlustesse lämbumisest, vaid väga spontaanse, vahetu praktikaga, mille käigus antakse materiaalsele maailmale lakkamatult lisamõõtmeid. Maailmale lisatakse uusi maailmu. Võideldakse üheplaanilise, lämmatava, tähendusetu perse vastu. Kadestan F-i. Kirjutada, joonistada igale poole, ka tänavatele, nagu tänavakunstnikud. Miks mina ei kirjuta igale poole, vaid ainult oma arvutisse? Vastus on tegelikult ilmne. Mul on liiga pikad jutud. Nad ei mahu siltidele. Nende kirjutamine seintele ei oleks üldjuhul seaduslik ega seinte omanikele meeltmööda, ka mitte ökonoomne ega lihtne, nagu ka – mis põhiline – nende lugemine. Mu ainsaks lootuseks on, et mu tekstid jäävad virtuaalsete pilvedena materiaalsete tänavate jms nähtuste kohale hõljuma, lugemiseks-mäletamiseks mulle endale ja võib-olla veel kellelegi. Niisiis teeb materiaalne reaalsus omad korrektiivid ja seab ikkagi sisse teatud vahendavad, seejuures paratamatult distantseerivad meediumid. Ent ideaalina kangastub mu jaoks ikkagi keegi, kes igale poole kirjutab – mitte ainult oma kodu-, vaid ka kodulinna seintele, jõele, murule, taevasse. Ja ennekõike sildikestele. Sildikeste eeliseks on see, et nad aprioorselt ei kuulu kuskile – kaustikusse, raamatusse; nad on suveräänsed. Neid saab kleepida või asetada peaaegu iga asja (või kokkuleppel ka olendi) peale, alla või vahele. Samuti see, et nad on lühikesed; nad pole tingimata osad pikematest tekstidest. Nende asjaolude tõttu moodustavad sildikesed ühendusi potentsiaalselt rohkemate esemete ja nähtuste vahel.
Kafkaga on sama asi. Kõik muudkui lugesid ja rääkisid: nii sünge, nii väljapääsmatu ja painajalik. Aga Deleuze ja Guattari näitasid: Kafka kirjamasin on puhas rõõm. Talle lihtsalt nii õudselt meeldisid labürindid, hargnevad, lõputa koobastikud ja koridorid. No eks oli ka süngust, peaga vastu seina tagumist, kurnavaid tõeotsinguid – D&G natuke vaikisid oma mudeli huvides need asjad maha. Aga vaieldamatult oli taltsutamatu rõõm labürindist – selle väljatoomine oli D&G suureks teeneks.
2. aprill 2025
marie kondo from hell
Mulle on nii õudselt meeldinud asju ja sõnu hävitada, neist lahti saada, neid ära anda, ära visata, ära kustutada, maha müüa. Pean eeskätt silmas raamatuid, muusikaalbumeid, mälestusesemeid, faile – asju, mis on omaette reaalsused või reaalsuste paljusused, väikesed maailmad, või mis on vähemalt osad veel mõnest reaalsusest peale selle, mis on siin ja praegu minu ümber, ja mis seega võivad mind kammitseda, angažeerida, vangistada. Iga kord, kui olen ehitanud mingi ilmutuse mõjul endale uut reaalsust või vähemalt selle eksoskeletti, on olnud tarvis plats puhtaks lüüa: vanad reaalsused veega alla või vastu taevast lasta. Või siis on lihtsalt olnud tarvis plats puhtaks lüüa: mitte selleks, et hakata ehitama uut reaalsust, vaid puhtast rõõmust plats puhtaks lüüa. Te ju saate aru? Paljud vastu taevast lastud, minu jaoks tapetud asjad on mu ellu hiljem tagasi tulnud, ent Nietzsche igavese taastuleku põhimõttel: uuena, uuestisündinuna. Aja jooksul pole mu hävitushimu lahtunud, vaid vastupidi: muutun aina radikaalsemaks. Ainult et täheldan tendentsi: see, mis pärast hävitustööd moodustub, need asjad, mis mu ümber tasapisi jälle kogunema hakkavad, ei ole nüüdsel ajal enam uued reaalsused, reaalsustepaljusused või osad eksoskelettidest, vaid nad nimelt ongi reaalsuste, paljustuste või eksoskelettide hävingud. Või taastulekud, uuestisünnid, või sünnid tühjast kuumusest. Või nende hävingute ja sündide abstraktsed masinad. Ühesõnaga, hävitustöö tulemusena sünnivad ja taastulevad mu ümber hävitustööd, sünnid, taastulekud, nende kõiksuguste väes- ja käesolude praktikad ja teooriad. Nõnda nagu tuli mõistab oma leeki või tuulispask oma keerlevat kuju stabiilsena hoida, on need hävitused ja taastulekud moodustanud enda ümber või endast teatava struktuuri või identiteedi, ad hoc reaalsuse, et mitte järgmisel hetkel pauguga ümbritsevas aines laiali pihustuda, ent toiminud siiski edasi hävitustööna ja sodise sünnina. Ma ei tea, kas see protsess on mul ekso- või endogeenne: kas see tuleb korduvalt maatasa laastatud ja uuesti tühjale kohale ehitatud Tartu linnast, esivanematelt, kes Raadi kalmistul puhkavad ja kellest mõnedki represseeriti, tapeti, sunniti viletsust kannatama või välismaale põgenema ja kogu oma maist vara maha jätma, emalt ja õelt, kes on kah samasugused asjadevihkajad nagu minagi, või tuleb see mu enda aastakümnetepikkusest hävitamise-, kaotamise- ja unustamisepraktikast. Muu hulgas ka sellest, et ma ei taha midagi teada ega mäletada oma esivanematest. Ma pole viimastel aastatel enam mitte kõige äsjasema hävitustöö järgse taastuleku produkt, vaid kõigi varasemate hävitustööde ja igerike, sodiste sündide summa. Lõpuks ei ole tähtsad mitte hävitustööle järgnenud üürikesevõitu reaalsused, vaid halastamatud hävitus- ja meeleheitlikud ülesehitustööd ise, mis kiht-kihilt aina paksemaid lademeid ja kaootilisemaid labürinte moodustavad.
November 2025
[1] Kivivalgel, 2013–2024. Kaarnakivi seltsi kirjastus, 2024, lk 163.
[2] Sven Vabar, Ribadeks tõmmatud linn. Jutud vms 2001–2014. Kaksikhammas, 2023, lk 95–108.
[3] Kivivalgel, 2013–2024, lk 9–12.
Lisa kommentaar