Viimati lugesin üsna palju ja õhinal, lihtsalt ja siiralt, ilma mõtlemata, et miks ja kuidas, ühesõnaga nii, nagu lugema ja üldse elama peaks, lapsepõlves, enne teismeiga või selle künnisel. Järgmine kord lugesin päriselt palju nüüd doktorantuuris, aga see muidugi polnud enam „lihtsalt ja siiralt”, mõtlemata, et miks. Aga mida ma siis lapsena lugesin? Peamiselt poola kirjandust. Wiktor Woroszylski „Sinustki võib saada indiaanlane”, Jerzy Broszkiewiczi „Suur, suurem, kõige suurem”, loomulikult Jan Brzechwa „Pan Kleksi akadeemia”, Edmund Niziurski „Marek Pieguse uskumatud seiklused”, Adam Bahdaj „Koolivaheaeg vaimudega” ja „Matk naeratuse eest”… selline kraam. Suuresti kehtestas selle Poola-vaimustuse vist sõber ja pinginaaber Joel. Ei teagi, kust ta neid poolakaid leidis. Samas „Pan Kleksi” ja Bahdaj „Koolivaheaja vaimudega” ostis ju ema. Ja siis ma leidsin juba ise raamatukogust järgmisi. Miks just poolakad? Lihtsalt juhtus nii, nagu lapsena ikka asjad juhtuvad, kui neil lastakse juhtuda. Igatahes tekitas see eluaegse poolteadvustatud austuse poola kirjanduse ja üldse poolakate vastu. Piisab isegi poola nimest. Kirjutagu või prantsuse keeles ja olgu prantslane mis prantslane, aga kui on poola nimega, siis on kindlasti palju parem (Pierre Klossowski näiteks).
Eks ma lugesin muid autoreid ka, keda minuvanused tollal ikka lugesid: Eno Rauda, Astrid Lindgrenit jpt autoreid, kelle juurde ma hiljem enam tagasi pöördunud ei ole. Tove Janssonit ma tegelikult ise eriti ei lugenud. Indrek Koff avaldas siinsamas selles rubriigis kahtlust, et kas Muumitrolli-lood või Hannu Mäkelä „Hobune, kes kaotas prillid ära” on üldse lastekirjandus.[1] Nõus, mingis mõttes ei ole. Ise ma neid kah, nagu öeldud, eriti lugeda ei viitsinud, aga ema luges neid mulle ette ja sellisena nad väga meeldisid mulle. Ja – jäid kummitama. Ja kui miski juba kummitab, siis eluks ajaks. Mulle jäi Koffi retooriline küsimus väga eredasti meelde põhjusel, et tal õnnestus ühte lausesse panna kaks minu elu kõige esimest kirjanduslikku kummitust. Mäkelä „Härra Huud” ma lugesin juba ise, ja huviga ja mitu korda lugesin, aga see mind enam nii kummitama ei jäänud. Ja raamatud, mida pidasin lapsena suurteks lemmikuteks – Karlssoni ja Kalle Blomkvisti lood näiteks – ei kummita üldse. Aga lastele on vaja tekitada kummitusi – see on kohutavalt oluline. Tulevikus algavad olulised asjad just kummitustest. Ise lugesin-näitasin lastele muu hulgas ette kaheksaköitelise Buddha eluloo Ozamu Tezuka kuulsas mangaversioonis, iga köide umbes 400 lehekülge (see on väga tempokas tapmine ja tagaajamine). Tütred olid siis vastavalt umbes kolme- ja kaheksa-aastased. Järgmiseks tulid „Kääbik” ja „Sõrmuste isand”. Minu meelest neid huvitas, ega nad muidu ei oleks mul ju lugeda lasknud. „Muumitrolli” kuulata nad näiteks väga ei viitsi. Kas need Buddhad, Tolkienid ja Harry Potterid neid ka kummitama jäävad – eks ole näha. Kummitust ei saa kunagi ette näha. Aga lastekirjanduse kohta (või hea küll, lastekirjanduseks peetava kohta) arvan endiselt, et kõigepealt on „Muumitroll”, siis tuleb tükk tühja maad ja seejärel kogu ülejäänud maailma lastekirjandus. Ja ma olen enda arust ikka otsinud. Kui ma viimased 7–8 aastat üldse ilukirjandust lugenud olen, siis enamasti just laste oma.
Üks kummitus on mul lapsepõlvest veel – see on koomiks, koomiks kui selline. Täpselt nii ongi: kummitama ei jäänud mingi konkreetne teos või sari, vaid midagi, mida käesolevalt olemas polnud ega polegi: koomiks kui selline. Kummitav abstraktsioon. On väga veider, et abstraktsioon saab mõjuda nii vahetult ja vistseraalselt nagu liblikad kõhus. Võib-olla matemaatikud tunnevad midagi sarnast?
Et see abstraktne kummitus tuli kätte nimelt Olimar Kallase raamatutega „3 lugu”, „Proovisõit” ja „Seiklus Sekontias” ja Priit Pärna „Tagurpidiga” – see oli pigem ilmselt paratamatu sattumus, sest muid korralikke koomikseid tollal eesti keeles lihtsalt ei olnud. Konkreetselt Olimar Kallase lood ja Pärna Tagurpidi-Ants mind ei kummita, rääkimata „Piilupardist, Mikist ja teistest”. Ma polegi päriselt aru saanud, mis on koomiksi kui sellise võlu ja eelis näiteks tavakirjanduse, lihtsalt illustratsioonide vms kujutava kunsti teoste või filmi ees. Võib-olla see, et koomiks on kuidagi paljusem. Iga koomiks on juba tänu oma vormile kaadervärk, vohang, wunderkammer, saladuste kummut täis lõputuid sahtleid, ühismõõdutuid asju ja olendeid, mis ometi kuidagimoodi terviku moodustavad. Sa saad pildil kujutada objekte vahetumalt, lihtsalt niisama, ilma et sa neid kuidagi sõnadega kirjeldaksid või seletaksid. Samas ent võid ka seletada, teksti juurde panna, koomiks on heterogeenne. Ja kuna koomiksis on pilte nii palju, siis ei vangista üks pilt sind oma potentsiaalsesse ainureaalsusse nagu lihtsalt illustratsioon või film. Aga võib-olla on see kõik tagantjärele targutus, kontseptuaalne vägivald lapsepõlve kallal ja tegelikult ma ei saa endiselt aru, miks koomiks mind fastsineerib. Joonistasin lapsena arutu hulga koomikseid, ehkki mul erilist kujutava kunsti annet ei ole. Igatahes oli see koomiksivärk tumedaks eelkäijaks Neil Gaimani Sandmani-lugudele.
Aga kui lapsepõlv läbi saama hakkas, kadus see lihtsalt juhtumine ära. Nii ta kipub minema. Asemele tuli alaline puuduolek ja lõputu otsimine. Aga kummitused jäid. Kujunes välja järgmine muster: hüppasin võrdlemisi tormakalt mingisse žanrisse või maailma, õhinal, mingite ootuste või eelarvamustega, mis eriti tegelikkusele ei vastanud, lugesin pigem kärsitult, tassisin endale hunnikute viisi raamatuid koju, aga pettusin, jätsin nad pooleli või enamikul juhtudel üldse lugemata, hüppasin järgmisse maailma jne. Lõpuks ei tundnud ma ennast kodus üheski neist maailmadest, aga igaühest jäi mulle külge või kaasa mõni kummitus: midagi, mis sellesse maailma – või õieti minu kujutlusse sellest maailmast – nii sujuvalt ja ladusalt võib-olla ei kuulunudki, oli arusaamatum ja kummalisem, ent toimis sellest hoolimata või just sellepärast. Samuti kui lapsepõlve „Muumitroll”, mis lapsena oli „nii ja naa”, aga õieti hakkas tööle alles väljaspool oma sihipärast asetust lastekirjandusena. Mis olnuks, kui poleks olnud neid kummitusi? Mida ma üldse teinuks ilma kummitusteta?
Algas see puuduolek ja otsimine kriminullidega, mida varases teismeeas mõnda aega, umbes paar aastat lugesin. Aga taipasin siis, mis probleem mul nendega oli: lõpus saabus lahendus. Ma ei tahtnud lahendust. Ma tahtsin saladust, mõistatust, aga lahendus seal lõpus rikkus ju kõik ära. Kriminullide kummituseks olid Gilbert Keith Chestertoni Isa Browni lood, mis eesti keeles ilmusid 1992, Kersti Undi tõlkes, nagu ma alles nüüd üllatusega tõden. Paralleelselt kriminullidega hakkasin lugema ulmet ja õuduskirjandust. Seal olid saladusega mõnikord natuke paremad ja keerulisemad lood. Meeldisid mitmed autorid ja teosed, peamiselt vennad Strugatskid, Clifford D. Simak ja Ray Bradbury. Kummituse tasemeni küündisid vahest paar Bradbury lühijuttu, aga ennekõike Strugatskite „Väljasõit rohelisse” ja Simaki „Linn”. Mu kolmandaks teismeea vaimumaailmaks oli kogu tol ajal vohanud paranormaalia ning ufondus, millest ajapikku eraldus ning muutus olulisemakski esoteerika ja orientalistika. Vabandused korralike, akadeemiliste orientalistide ees, aga teismelise minu jaoks oli see suht üks ja sama maailm. Žurnaale Paradoks B ja Päikesetuul lugesin hoolega. Sellest maailmast jäi mind kummitama budism, eriti zen. Samuti Laozi „Daodejing”, mis tuli hiljem, seoses Kaplinski-vaimustusega, aga liitus kõnealuse vaimuilmaga. Tugevamat sorti kummituseks sellest maailmast oli veel Carlos Castaneda, häbitu petis akadeemias, elus ja kirjanduses, kultusejuht, manipulaator ja elude hävitaja nii ülekantud kui otseses tähenduses, aga tema „Teekond Ixtlani” ja „Jutustused jõust” on veidrad ja mõjusad raamatud. Huvitav karakter.
Ulme, orientalistika, Castaneda – eks mind vaevas tüüpiline ukumasinglik-jaankaplinskilik konditsioon. Mitte et ma teismelisena neid autoreid lugenud oleksin, aga suuresti tänu neile, eriti Masingule kehtestusid Eestis märksa laiemad trendid, mida üleminekuperioodi intensiivsed tõmbetuuled tublisti võimendasid. Hakkasin paar aastat tagasi morni tuju tõstmiseks ja lootuseraasukese turgutamiseks üht nimekirja koostama: miks mulle meeldib Eestis elada? Üheks vastuseks oli: Eestis on olnud tugev huvi budismi ja taoismi vastu. Lääne-Euroopas sellist poolehoidu Ida mõtteloo vastu per capita minu meelest ei ole; seal ei tea taoismist peale akadeemiliste erialaspetsialistide keegi suurt midagi. Teiseks vastuseks oli: Eestis on olnud üle keskmise tugev huvi ka põlisrahvaste ja nende kultuuri, näiteks muinasjuttude vastu. Ka selle huvi äratajaks on ilmselt Uku Masing ainuisikuliselt. Kirjanduses on selle eredamateks näideteks Andres Ehini koostatud tšuktši muinasjuttude kogu „Unesnõiduja”, Kaplinski põlisameerika juttude kogu „Suve tagasitoomine” ning kogu maailma „imelikke muinasjutte” koondav „Kaks päikest”, samuti Arvo Vallikivi kunstmuinasjutukogu „Põhjanaela paine”. Neidki raamatuid nautisin päriselt alles täiskasvanuna, aga nad on olnud mu lemmikuteks aastakümneid, olen neid muidugi ka lastele ette lugenud. Ja mul on äärmiselt hea meel, et Lauri Sommer seda imelike muinasjuttude traditsiooni oma suurepäraste „Ilmaveere juttudega” (kaks köidet, 2023, 2024) elus hoiab. Sommeri kogumikele on liiga vähe tähelepanu pööratud, aga ma usun, et nende mõju saab olema kauaaegne.
Igatahes – selle masingliku-kaplinskiliku sündroomi taustal pole imekspandav ka neljas maailm, kuhu koolipoisina sukeldusin: Tolkien, kelle looming on tervikuna kahtlemata kummitus. Ingliskeelse „Sõrmuste isanda” kallal pusides (tollal polnud seda veel eestikeelsena välja antud) õppisin vähemalt sama palju inglise keelt kui kogu keskkooli ajal inglise keele tunnis. Kooli mõju mu lugemisele oli üldse peaaegu null. Alates umbes kuuendast klassist ei viitsinud ma läbi lugeda mitte ühtegi kohustusliku kirjanduse raamatut. Võrreldes eelnimetet ulme, Castaneda, orientalistika ja Tolkieniga tundus see kõik surmigav. Seetõttu pole ma tänase päevani lugenud ühtki Tammsaaret, Balzaci ega Hugod. Kirjanduse tunnis sain hindeks vaheldumisi ühtesid (kui lugemise kontrollis vahele jäin) ja viisi (kirjandite eest). Ainsa erandina lugesin millegipärast läbi Hemingway „Vanamehe ja mere”, mis mulle tegelikult meeldis, ehkki kummitus see polnud. Hiljem, ülikooli ajal tabas mind mingil eriti ebakindlal hetkel äkitselt tahtmine „hakata kultuuriinimeseks” ja nii ma siis „lugesin natuke järele”, Gailitit, Krossi, Dostojevskit, Viidingut… Viimased kaks olid vaimustavad. Sain aru küll, et geeniused. Aga nad ei kummitanud. Olen mõelnud, et kui meil oleks kirjanduse tunnis kästud või soovitatud lugeda näiteks Kafkat või Beckettit, oleks ehk mu suhe kirjandusega teisiti arenenud. Aga ei kästud ega soovitatud.
Ülikooli ajal otsingud jätkusid. Oli 1990. aastate lõpp ja nullindate algus, hakkasin oletama, et äkki pakub mulle huvi modernsemat ja eriti postmodernsemat sorti kirjandus. Selgus muidugi, et üldiselt mitte. Ent kuna intensiivsed olid nii ümbritsev aeg kui mu iga, avastasin ohtra pettumise, jahmerdamise ja mossitamise taustal päris mitu kummitust. Täpsemalt kümme. Näiteks ulmekirjanik Philip K. Dick, ehkki mingi muu ulme mind vaatamata pettekujutlustele ja püüdlustele eriti köita ei suutnud. Sõber Holger pistis raamatupoes pihku Paul Austeri „New Yorgi triloogia”. Selle tagakaanele trükitud tutvustav katkend tabas mind sealsamas poes nagu rusikaga näkku: sain kohe, juba ette aru, et see on kummitus. Üsna hüsteeriliselt mõjusid Valdur Mikita „Äparduse rõõm” (2000) ja „Rännak impampluule riiki” (2001). Tema mõjul võtsin uisapäisa ette semiootikaõpingud. Loomulikult oli see viga. Kummitus ei kuulu kuskile, isegi siis, kui ta seda otsesõnu väidab (nagu Mikita). Kummitust ei saa usaldada, tema alusel ei saa teha mitte mingeid otsuseid ja üldistusi.
Kuskilt (kas Austeri kaudu?) sattus mulle pihku Samuel Becketti näidend „Krappi viimane lint”. See mõjus samuti raputavalt: kuidas saab üks kirjandus „nii minu moodi olla”? Samas muu modernism tollal väga ei tõmmanud. Aga kuskilt jõudis minuni Daniil Harmsi looming. See oli sama hüsteeriline kogemus kui Mikita. Omaette väike valge kummitus tollest ajast on Aare Pilv oma „valge triloogiaga”, mille kolmas osa ulatub otsapidi küll ka hilisemasse aega: „Nägemist”, 2002; „Näoline”, 2007 ja „Kui vihm saab läbi”, 2017. Tänu Tallinnas tegutsenud muusika- ja koomiksipoele Kosmos Control avastasin 1990-ndate lõpus Neil Gaimani Sandmani-koomiksisarja, millest sai mulle eluaegne inspiratsiooniallikas. Ja lõpuks Venedikt Jerofejevi „Moskva–Petuški”. Kõik kummitused on arusaamatud, aga Jerofejevi puhul saan ma tänase päevani iseäranis vähe aru, miks ta mulle meeldib. Igatahes ei tea ma ühtegi raamatut nii hästi peast kui „Moskva–Petuškid”.
Hoopis teisest maailmast kui kogu see (post)modernistika näis pärinevat mu 2000. aastate Kaplinski-vaimustus. Täpsemalt tema luule. Mis on iseenesest hämmastav, sest ma pole muidu üldse luuleinimene. Mulle on mõned teised luuletajad väga meeldinud (Laaban, Viiding, Ryokan), aga Kaplinski kummitab, kummitab endiselt (sest kuidas siis teisiti; iga kummitus on, nagu öeldud, eluks ajaks). Lugesin siis läbi ka enam-vähem kõik tema muudki arvukad kirjatükid, mis vähegi kätte sain, ja paljugi sellest oli ju väga huvitav, aga lihtsalt ei jäänud kummitama. Paljud ta hilisemad poliitilised seisukohad olid lausa vastikud. Igatahes on Kaplinski luule mu jaoks kummitus tema ülejäänud reaalsuses ning sellega üllatavalt ühildumatu. Kaplinski-kummitusega seostub Mikita teine kummitus. Tõepoolest, Mikita on autor, kellel on õnnestunud minu ellu lansseerida kaks kummitust. See on midagi pretsedenditut. Mikita teiseks kummituseks on tema „Metsik lingvistika” (2008) ja „Lingvistiline mets” (2013).
Niisiis ilmus ülikooli ajal ja vahetult pärast seda kokku kümme kummitust. Lisaks hulk kirjanikke, kes lihtsalt päris hästi meeldisid, aga kummituseks ei ole saanud: Kafka, Borges, Pessoa „Rahutuse raamat”, Milorad Pavić, Haruki Murakami, William Gibson, J. G. Ballard, Heinsaar… Nüüd, kui ma neid sedasi kokku loen, pole ju üldse paha tulemus? Aga tollal oli kogu aeg täiesti vastupidine mulje: et mul ei ole halli aimugi, mis mulle õieti meeldib. Kummitused muidugi meeldisid, aga nad tundusid olevat vastastikku nii kohutavalt ühismõõdutud. Mis põhiline: kogu aeg oli tunne, et see päris asi on ikkagi kuskil täiesti mujal, midagi radikaalselt muud, hoopis teise nurga all, ja nälg selle järele aina kasvas. Ja et isegi kõik need kummitused on lihtsalt üks suur eksituste rida. Nad ei toonud endaga kaasa tõotatud maailma, nagu alati lootsin; õieti ei toonud nad kaasa isegi tõotamata, suvalist maailma. Nad eksisteerisid selle või teise maailma kiuste. Kummitus näitas, et mistahes maailm on tegelikult illusioon ja selle kõrval või asemel on midagi täiesti muud. Väga veider värk. Ja ma õigupoolest ei saagi aru, kas siis, kui ma kummitustes pettusin, pettusin ma selles, et nad ei toonud endaga kaasa tõotatud maailma, või selles, et tegelikult ma olin oodanud mingit kummituste kummitust, kes kogu platsi lagedaks lööks.
*
Miks ma sellest kõigest kirjutan? Rubriik on ju „Kirjanik loeb”, mitte „Kirjanik kunagi luges”. Loen selles rubriigis varem kirjutatut ja vaatan, et kirjanikud ujuvad oma loetus nagu kalad koduses abajas. Ja nad loevad nii uskumatult palju. Mina ei lugenud – ei teadnud, mida peaks lugema. Kui ma oleks seda kirjatükki pidanud kirjutama aastal 2012, siis oleksin mingit täielikku jama kokku ajanud. Seda, mida otsisin, hakkasin vaikselt leidma alates 2013. aastast. Aga siis sündisid lapsed. Tööl oli vaja käia. Doktorantuuri astusin 2020 samuti üsna pragmaatilistel kaalutlustel, aga see osutus minu üllatuseks suurepäraseks ideeks ka idealistlikus plaanis. Olen seoses õpingutega läbi lugenud põhjaliku koguse Gilles Deleuze’i filosoofiat ja sellega seonduvat. Deleuze’i maailmas on mõned päris tõhusad kummitused – need on kah abstraktsemat laadi, nagu koomiks kui selline. Nii et ma ei kurda üldse, vastupidi. Aga jah, asi on selles, et midagi ilukirjanduslikku (peale lastekirjanduse) ei ole ma tõesti juba hulk aastaid eriti lugenud. Selles mõttes peaks pealkiri olema hoopis „Kirjanik ei loe”. Aga kuna lubadus kirjutada sai antud, kirjutasin minevikust. Võib ka spekulatiivselt tulevikust: kas või Deleuze’ist tõukuvalt – kuivõrd ta kirjutas väga inspireerivalt paljude kirjanike kohta – tahaks hulka ilukirjandust lugeda. Näiteks põhiline asi, mida ma viimastel aastatel puhtalt enda lõbuks olen lugenud, on Proust. Sellega peaks jätkama, olen alles „Kadunud aja” kolmanda köite juures. Beckettit peaks muidugi edasi lugema. Siis Gombrowiczit, Klossowskit, Lovecrafti… Mitut sorti filosoofiat tahaks lugeda, Nietzschet, Spinozat, Bergsoni, Bruno Latouri, Philippe Descolad, Margus Otti… Aga see on see, mida ma praegu mõtlen. Tont seda teab, mis tahtmisi tulevik toob, kõike võib juhtuda, kui lasta juhtuda.
Ühesõnaga ma olen omadega sealmaal, et nüüd, oma kuuenda elukümnendi künnisel ma alles hakkan aru saama, mida ja kuidas ma tahan lugeda. „Kirjanik alles hakkab vaikselt taipama, mida ta tahaks lugeda.” Ja see on okei, sellega ei ole üldse kiiret. Ega lugemine pole ainuke tähtis asi, mida teha.
[1] Indrek Koff, Kirjanik loeb. Looming 2025, nr 10, lk 1355–1359.
Lisa kommentaar