Milvi Seping 18. IX 1929 – 19. VIII 2022

10.2022

Pagevad aegade piirid, kustuvad sajandid –
muutliku taeva all samad on valud ja rõõmud …
Muinasmetsade samblale valgus ja varjud
käsikäes laskusid nõnda kui tänaste õed.

Kuidagi märkamatult lahkus tänavu suvel meie hulgast poetess Milvi Seping, Eesti Kirjanike Liidu liige 1975. aastast, viimsele teekonnale saatjaiks Tartu krematooriumi väikses saalis tosinkond lähemat sõpra. Tagasihoidlikkus oli talle omane, aga tema läheduses võis alati tunda kiirgavat soojust ja päikest. Kes õigel aastaajal sattus külla tema koju Veerikule, sellele jäi alatiseks meelde tuba täis kuivavaid tee- ja ravimtaimi. Milliseid lõhnu ja elutervist sealt hoovas!

Milvi Seping oli taluniku tütar, pärit Paduverest, Vana-Põltsamaa vallast. Maalapsena kujunes tema kirjanikusaatus üsna tavatult: pärast Tartu tööstuskooli lõpetamist 1948. aastal teenis ta kuni 1971. aastani leiba Tartu kontrollaparatuuri tehases lukksepana. Ta oli järjekindel tööinimene, kes ka alates oma 1951. aastast avalikkuse ette jõudnud loomingus tühje sõnu ei pillanud:

Peaasi, et tühjaks ja tähjaks ei pillaks
ei heledat rõõmu, ei kurbustki suurt,
et silmitult tagasi öösse ei pillaks
ma valgust, mis sinult sain sügisekuul.

Autori tagasihoidlikkust ja nõudlikkust enda vastu märkas juba Paul Viiding, kes autori esikkogu „Heliseval sillal” (1961) arvustuse pealkirjastas tabavalt – „Mulla ja metalli dialektika”. Sellises maa ja linna, looduse ja tehiskeskkonna vahelises pingeväljas lüürilist lepitust otsides ja ikka rohkem maalt tuge saades sündiski suuresti Milvi Sepingu napp ja sõnatundlik looming. Lisaks esikkogule ilmusid veel „Urvad üle müüride” (1974) ja „Külmamailane” (1981) ja proosakogumik „Värvilised linnud” (1985); Eesti Kirjanike Liidu poeemivõistlusel sai tunnustuse „Kivikorjaja laulud” (1977).

Milvi Seping elas südame ja sõnaga kaasa Eesti rahvast ühendanud taasiseseisvumisele ja sellele järgnenud kriisidele ja kihistumistele, kui ta tundis, et Balti ketis sõlmunud käed enam kokku ei puutu. Ent tema ise oli kindel, paigaline oma usus ja sõnas. Kuidas veel seletada ajalugu nii nappide sõnadega, nagu Seping: 

Ühed
viidi.
Neilt võeti.

Teised
läksid.
Ja jätsid.

Kolmandad?
Hoidsid maad paigal.

Mälestades

Eesti Kirjanike Liit


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Väikeste Fääri saarte suur kirjandus

Fääri saared on 55 000 elanikuga saarestik Atlandi ookeani põhjaosas. Kuigi see arv võib näida mikroskoopiline, on saarestiku kirjanduselu väga elav. Vahest ehk isegi elavam, kui see loogiline tunduks – mind…

HeadRead 2026

Seitsmeteistkümnes Tallinna kirjandusfestival HeadRead toimus 27.–31. mail Kirjanike Majas, Lastekirjanduse Keskuses, kinos Sõprus, Theatrumi Aidas, Niguliste muuseumis, Kellerteatris ja Tallinna tänavail.
Festivali eelprogrammiks oli kirjandusteemaline filmikava kinos Sõprus. 25.–27. juunil linastusid Radu…

Eesti Kirjanike Liidu uusi liikmeid

3. juunil toimus Eesti Kirjanike Liidu eestseisuse koosolek, kus võeti vastu uus liige: Mirjam Parve (soovitajad Tõnis Vilu ja Heli Allik).
Mirjam Parve on sündinud 1991. aastal. Ta on avaldanud luulekogu…
Looming