Tarkuse kaitseks laulgi ju siis peab astuma välja,
         kui liig võimsat häält   teeb juba juhmide jõuk,
      et inimhingede seas kaoks viimnegi tahtmine kuulda
         sfääride kooskõla sealt,   kus asub harduse riik.
 
                               Ain Kaalep muusa Uraniale

Aomaastikest sündisid, järvemaastikel kulgesid kaua,
   teiseseid maailmu aimasid   klaasmaastike sees.
Värsskõnedes viibisid, rändasid aegu ja rahvaid,
   Parnassile tõusid sa,   kuldpärjas poeedid sääl koos.
Üheksa muusat sind saatis, kümnekeelsed ja riimidest rikkad,
   ratastoolist kui tõstis sind   hää taevase Isa viip.
Mu silmapõhjades tallel su kavalalt piidlevad silmad,
   otsekohene ninaselg,   puhas kreeka profiil.
Su lihtsamad salmid mu ümber kui kodune keele kõla,
   su tähendustiinemad salmid   kui vaimu mõõk ja kilp.
Kas Valhallas viibid, kus puhkavad teisedki soomepoisid,
   valmis võitlusse tormama,   niipea kui luikab sarv,
või õiglaste seltsis maailma imedest lugusid vestad
   Elüüsiumi väljadel   erk keset unede und.
Kas sul igav ei hakka sääl iidsete tarkuste salves,
   kas kirge ja kogemust   sul jälle ei ihalda vaim?
Mõnes eelmises elus ehk olid sa jumalik Goethe,
   taassünd on taaskasutus,   kui materjal vastu peab.
Tule tagasi, Ain Kaalep, on söötis poeesia põllud,
   prii on sfääride kooskõlast   eestlaste harduse riik.
Tule tagasi, Kaalep, tammepärg ootab närtsitamatult,
   see jäi andmata toona,   sest alati otsa saab aeg.