Soo

Hiiglaslik rööbastel volask
puhib ja uratab jaamas.
See pole pisike porgand,
vaid tõeline korralik rong.
 
          Oo, oo, ma tulen! Berliin, Brüssel ja Viin!
Ära lumetust talvest, kus paneelmajade trepid
on okseleajavaid saapajälgi täis.
          Oo, oo, Euroopa! Reykjavík, London, Madrid! 
 
Loodus on isepuhastuv, ent reisija seda ei tea.
Ta võidab kõik maailma sõjad
ja rongide saatused otsustab.
 
Kupee õhk on täis uue plastmassi lõhna,
ent selle asemel peagi 
ärevus, elevus, paanika.
Rööbastel sõiduk jäi seisma
mädasoo õhkõrnas vaikuses.
 
Ametnikkude silmad
otsivad pidepunkti:
mobiilimasti, raadiojaama, väikest kaubamajakestki.
Ent asjata.
Pohlataime külge klammerduva ämbliku kangastelgede klõbin
reisijani ei kandu.
 
          Kuhu on saanud liivavall, baltirongi Hiina müür?
Stoppmärk nagu Toomas Vindi maalilt
katkestab liiprite voo
ja koos sellega
reisirongi sõidu.
 
Nüüd uste vahelt laskub
nailonsukk ja king,
nendega koos säär, 
seelikut üles kiskuv reis.
Ükshaaval tähtsad tulevad
ümbrust inspekteerima:
mis koht, mis toimub, mis teha.
 
Vesi on elu täis.
Sookailupuhmad eritavad
kutsuvat aroomi. 
 
Ja järsku keegi taipab, ja huultelt vallandub lause:
          „Kas see ongi Euroopa?!”
 
Ahhetus, ohhetus, rahu.
          Küll siin on alles vaikne.
          Küll siin on alles hea.
Ministriproual on küpsist,
reporteritel kohvi,
          tänan, aitäh ja palun.
 
Ja järsku keegi kuulab:
          „See on rabapüü!”
Ka kommipaber vaikib – 
kõik tahvad ta haukumist kuulda.
Ja järsku keegi silmab:
          „See on pohlataim!”
Ununeb viimnegi alev,
kaob tähendus palgal ja numbreil,
võiks endalegi kasvatada juured.
 
          Võiks endalegi kasvatada juured,
          saada üheks turbakihiga, et miljardi aasta pärast
          kivisöena sulatusahju lennata,
          andes sellega omaenda väikese panuse
          söega sõitvate vedurite taastuvenergeetiliseks muutmisse.
 
Neid mõtteid tasa mõeldes päev hakkab otsa saama.
          Kus on hotellituba?
Sulepadjad, jõusaal, bassein? 
Õhtusöök? Veiniavaja? Turvakapi võti?
          Kuidas küll puhkab end välja hinnatud Eesti eliit?
 
Raba laulab lahendustest, soo teab tarkusi sõnada:
 
          Miks sa nutad taadi pärast,
          miks sa pillid eide pärast,
          kes nad paju painutades
          pesa pehmeima punuvad,
          heinast hella hoone teevad,
          tammest tihke toakse taovad,
          kuuseoksad kokku kandvad,
          kena kodukoha koovad.
 
Metsas ongi nende ase
kuuse all on nende kodu,
puude all on nende padjad,
rabajärves tiigikesed,
küljesoojas saunakesed.
Mätta alt saab Rootsi laua,
oksa küljest õhtueine,
kitsekesest ihutoidu,
jänkukesest kõhutäite.
Linnuke on nende sõber,
hundike on jahisaatja.
Puhata saab isakene,
magada saab emakene,
põhku poevad pojakesed,
teki alla tütrekesed.
 
          Küll ka hommik ükskord koidab,
          Küll ka tagasitee leitakse.
 
Pärast porises linnas
jagatakse selgitusi,
et miks ei saa, ei jõua
trassi edasi teha.
Et läheb liiga kalliks,
et lätlased-leedukad süüdi,
et soost liiga raske
edasi on saada.