tähevalajad
eluaeg on valanud
tähti sõnadeks


*

lükata liigne
üle hinge ääre, et
kaoks müra su sees


*

hinges on üha
vähem neid sõnu, millest
luua võiks lauseid


*

tuul häälestab vett,
rannal uitaja jalge
all sahiseb liiv


*

helide tants, mis
toob su nahale kuumad
külmavärinad


*

mu eeslaulja ja
kõneisik on lind, sest
ta ei reeda mind


*

uuemad sõbrad
on unustatud vanad,
kellele meenun


*

varjan su nime,
kui räägin sinust, kuid see
on pausides sees


*

armunud hinges
puhkevad õied, millel
on metslille lõhn


*

metsa varjatud
hääled ihuvad kõik su
meeled teravaks


*

nii vaikne vaikus
täna – veel eile kuulsin,
kuidas kahanen


*

pikaldane surm
on meeleparanduseks
mõeldud lisaaeg


*

silmades on öö;
mul on hirm headusele
peale astuda


*

mähkida end kas
või minutiks saatuse
suurrätikusse


*

olla lahkudes
sügislehtede värvi
ja tõusta lendu


*

kui elust jäänud
vaid killud, on võimalik
luua mosaiik