1.

Veel on hommik. Veel on varjudes kastet, veel sirutub kuuri vari üle poole õue veranda poole. Seal, kuhu vari ei ulatu, läigivad päikese käes noorte õunapuude ja pojengide lehed.

Mona astub verandalt trepile. Trepp on lahtine ja helehalliks pleekinud värvimata laudadest; käsipuu on hiljem lisatud ja sellelt koorub Rootsi punast värvi. Trepilauad on paljaste jalataldade all soojad. Kui ta trepil seisab, paneb päike ta näo ja paljad käsivarred kuumama.

Astmete kohal soojas õhus sumisevad kärbsed. Maja nurga tagant kostab pääsukesepoegade sädinat ja õue piiravate suurte puude otsast teisi väikesi laululinde. Metsvindi ja salu-lehelinnu tunneb ta ära, teisi mitte.

Naine sammub madalaid astmeid pidi alla murule. Ta ootas sellelt vaistlikult jahedust, kuid see on peaaegu ihusoe. Linavästrik õue keskel keksib paar korda ja lendab siis kuuri katusele.

Pojengide õied on roosad, valged ja punased. Taimede varred ei suuda neid tugedest hoolimata kanda; äärmised neist on alla vajunud, peaaegu muru puudutama. Ta teeb paar sammu peenrani ja nuusutab. Ühel valgel õiel ronib tumeroheline päikese käes hiilgav mardikas nagu kalliskivi.

Kevinile meeldiks siin väga. Ta räägiks veerand tundi, kuidas talle siin meeldib, ja leiaks mõne asja, mille peale Mona pole kolmekümne aasta jooksul tulnud.

Õhk liigahtab; kerge tuulehoog hajutab soojuse ta ümbert. Põrnikas lööb tiivad laiali ja sumiseb minema.

Mona pöörab ringi ja läheb maja poole tagasi. Ta kuuleb, kuidas majas sees kohvimasin ube jahvatades ragistab. Köök on maja teisel küljel ning hommikupäike sinna ei paista. Viivu pärast istuvad nad Annaga vana ümmarguse laua taga. Ta tahab oma elust rääkida ja siis maja vaatama minna.

2.

Poolteist tundi hiljem on veel soojem ning õhk kuivanud hommikukastest niiske. Päike on pea kohal ja varjud lühikesed.

Mõne nädala pärast, kui juuni algusest saab jälle sajandi kuumim suvi ja kaubanduskeskuste jahutatud õhuga fuajeed täituvad taas kokkupandavatel toolidel istuvate vanainimestega, sel kellaajal enam niisama jalutamas ei käida.

Anna oli kuulanud, silmi pööritanud ja pillanud iroonilisi repliike. Jajah, muidugi. Raketiteadlane. Mis, kvantfüüsik? Oh, kuidas ma võisin (teatraalne žest). Jaa, tema ju ikkagi panustab. Sul on vedanud, et sul on selline mees. Aga Mona polnud enam kindel, mida Anna seejuures mõtles. Enam mitte.

Sest kõige hullem on asja juures see, et ta panustaski, ja et tal ongi vedanud.

Ta läheb väravast välja ning helesiledat kruusateed mööda edasi. Mõlemale poole teed istutati kunagi rida kaski; nüüd on need kakskümmend viis meetrit kõrged. Ta kõnnib mööda päikesevalguse triipu tee paremas servas ja kõrged valged tüvesambad liiguvad tast sammude taktis mööda. Siis astub ta vahelduseks varjupoolele. Ta sammub ühest jahedast varjust teise justkui vaikselt sahisevas sammaskäigus, mille õhk on vaikne, selge ja peaaegu lõhnatu.

Hommikused udud on kõikjalt hajunud ja nii tema ümber kui ka meeltes on puhas ja selge päev. Niimoodi, mõtleb ta, võiks igavesti käima jäädagi. See tee siin ja kogu see käik on tema enda oma, teistel pole sellega asja.

Allee järel, põldude vahel, tulevad lõhnad tagasi, karikakrad ja ristik ja eriti madar, tõeline suvelõhnarohi, mis on tema mälus ühel riiulil metsmaasikatega. Päikesekuumuse eest ei varja teda nüüd miski, kuid veel pole tal palav.

Jalad kannavad justkui ise teda maja poole. Täna, teab ta, on kindlasti üks nendest päevadest.

3.

Enne kui tee järgmise talukoha õuepuudeni jõuab, paistab viivuks vana hall katus. Päikesekuumus paneb eterniidi tumehallid jooned virvendama nagu vanaaegsel rikkis kuvaril. Puude kohal astub ta kruusateelt kõrvale ning hakkab rohtu kasvanud sissesõidutee asemel mööda põlluserva minema. Põld on ikka veel väga märg ning ta sandaalides jalad vajuvad ajuti sisse, nii et ta tunneb varvaste ja jalakülgedega sooja niiske mulla puudutust. Õhk on soe, niiske ja lõhnab taimede järele nagu kasvuhoones. See haarab ta endasse; olgugi et pea kohal on seesama taevas mis ennegi ja ümberringi täpselt samasugune päikesevalgus, on kruusatee viljatu vaikuse asemel kõikjal ta ümber nüüd elust tulvil põllu palav ja niiske rahutus.

Mona mõtted pöörduvad tagasi eilse juurde. Ta vaeb kõike, mis eile juhtus ja millest ta poole tunni eest oli rääkinud, ja tunnistab endale, et kui võtta lihtsalt asjaolud, nagu need kõrvaltvaatajale võisid paista, peabki jääma hoopis teine mulje.

Ta kujutleb neid kõrvaltvaates nagu filmistseeni. Pirita kaldapealsel sörkiv paarike peatub rinnatise ääres: ilus tumepruunide juuste ja suurte silmadega mees koos päevitunud punapeaga. Ega punapealgi viga ole. Lained kohisevad nende jalge all randa.

Mõne hetke pärast hakkab mees rääkima. Punapea tedretähniline nägu suures plaanis: keskendunult ühte punkti vaatavad silmad, kriipsuks kokku tõmbuv väike suu, võib aimata, kuidas kõrge lauba taga hammasrattad kiiresti pöörlevad – ja siis nägu hangub, ikka veel vaatavad silmad ühte punkti, ikka veel pigistavad huuled teineteist, aga hammasrattad on juba peatunud. Kaaslase sõnade tähendus lendab tema ees kui kajakas, veel võiks ta sellele järele jõuda, veel sirutuda välja ja linnuni ulatuda, tollega kaasa lennata, aga ta on liiga raske, valged tiivad ta ees teevad mõne vaevumärgatava liigutuse ja lind on kaugel taevas, tema aga langeb maha ja vaatab ära lennanule järele ja tedretähnidel säravad pisarad.

Mona võiks küll paluda, et teine uuesti seletaks, aga lind lendaks ikkagi ära, lihtsalt minut hiljem. Ta on seda proovinud. Ja teine teab seda, aga räägib ikka, sest ei taha leppida, et tema kaaslane ei lenda enam temaga koos. Või siis on juba leppinud, aga ei taha teda solvata ebavõrdsena koheldes. Ta pole kindel, kumb oleks hullem.

Ja kui Kevin siis õhtul hakkas jälle oma stipendiumiprojektist ja Münchenist rääkima, ei osanud ta esimest korda elus muud teha, kui maha istuda ja nutta.

Tegelikult tahtis ta kümme aastat olla keegi, kes ta ei ole ja kelleks ta ka ei saa ja kellele pole mõtet rääkida sellest, millist algebrat milliste tensorvõrrandite jaoks kasutada, ja kes nüüd viriseb. Kevin vist ei mõtle nii, aga ta kindlasti tunneb nii. Ja Annale polnud tegelikult üldse mõtet kurta. Mitte keegi ei tunne Monat nii hästi kui Anna, aga kõik see pole üldse Anna teema. Anna käis õhtukas ja nüüd monteerib elektroonikat.

Saksamaal poleks aga Annat ka.

Peaaegu kohal. Ta laseb mõttelõngal minna.

Õues lokkab tumeroheline padrik. Naadid, oblikad, ohakad, nõgesed, takjad, orashein – ta surub ennast nende vahelt läbi, need ulatuvad talle poolde reide, vahel kõrgemale. Õige džungel kasvab siia suve teisel poolel, need on alles õied – sõna otseses mõttes. Ohakate tumelillad pehmed nutid, metsistunud lupiinide roosad ja lillad koonlad, hiireherne ja kellukate sina, helelillad äiatarid ning kuldsed seaherned, viletsama mullaga laikudel härjasilmade ja karikakarde valgete õitega üle külvatud puhmad, valge ja punane ristik… Soe õhk sumiseb ning ta tõmbab ahnelt sisse kõiki magusaid lõhnu.

Maja on tegelikult kõrvalhoone: kunagine karjaköök või teenijatemaja või meierei või kõik need koos. Ta ei tea täpselt. Maakivist vundamendi, otsaseina ning ukse- ja aknaavadega raamistatud toorsavist seinad on tuhmilt roosakad. Akendest paistavad läbi hoone vastasseina aknad ja neist omakorda taas lokkav rohelus, seal tuleb langev nõlv kuni jõeni.

Üks eterniitplaat on katuse äärest puudu ja savisein sellelt kohalt alla varisenud, aga muidu on maja samasugune kui varem. Külguksest õhkub jahedust, ta vaatab savimassi poolt puruks vajutatud sillust selle kohal ning astub sisse. Juba tollal olid sillused katki, juba tollal olid laetalad mitukümmend sentimeetrit seinte sisse vajunud, täpselt nagu praegugi.

Juba tollal nägi kõik välja, nagu võiks esimesel ettekäändel kokku variseda. Aga ei varisenud ega varise.

4.

Sees on jahe ning lõhnab nõe järele. Tema kujutluses käivad need kokku, tema mälestuste nõgi pole mitte tuline, nagu kütmise ajal, vaid jahe nagu mahajäetud majade kokku kukkunud võlvidega ahjudes või tühjade mustade aukudena seintes haigutavates lõõrides.

Mona seisatab purustatud pliidi juures. Ka pliidiraud oli puudu juba siis. Mustad lõõriavad vahivad teda korstnajalast tühja pilguga.

Maja on ruumikas ja kõrge. Kunagi pidi sel olema lagi, aga enne tema aega. Päikesevalgus pääseb katuseharjast sisse; laiad kiirtevihud langevad kõrgelt ta jalge ette ning neis tantsivad õietolmukübemed.

Ta astub pliidist mööda otsaseina poole ja näeb kaheksast tellisest laotud tornikest. Mitte keegi pole siin vahepeal käinud või kui ongi, siis pole mitte keegi vaevunud tema väikest pinki ümber lükkama.

Hoone otsas on teine eeskoda. Kui läbi ukseava vaadata, näeb betoonist valatud seina, mida omakorda valgustab välisuksest langev päikesevalgus. Ta pole seal kunagi käinud.

Kui ta avastas selle koha siin, naabertalu kõrvalhoone, ei rääkinud ta sellest kellelegi.

Esimesel korral oli ta samamoodi kui nüüd astunud sisse külguksest, läinud läbi eeskoja, peatunud rüüstatud pliidi ees ja vaadanud üles kõrgele, kus päikesekillud läbi katuseharja särasid. Siis oli ta läbi teise ukseava näinud päikesevalgust, mis valgustas otsmise eeskoja seina.

Sellel olid olnud varjud. Kahe temast veidi suurema lapse varjud.

Varjude järgi oleksid nood lapsed pidanud istuma maja otsaukse lävel ja omavahel mängima. Nad andsid midagi käest kätte, nende suud liikusid, nad vehkisid kätega – kuid kõik toimus täielikus vaikuses.

Ta oli seisnud ja vaadanud, vaadanud ja vaadanud, püüdnud kaela kaugemale ette sirutada, et paremini näha, kuigi see ei aidanud, aga mitte kordagi otsauksele lähemale astunud. Mingil kummalisel moel oli ta teadnud, et vaadata sai ainult siit, ja et nende mõne sammuga, mis teda teisest eeskojast lahutas, võinuks ta kõik ära rikkuda.

Ta oli kohe teadnud ka seda, et nad polnud päris.

Tol esimesel korral olid nad mänginud matuseid. Nad olid kõigepealt kraapinud millegagi endi vahele auku, siis oli ta näinud väikest nukukest tüdruku üles tõstetud peopesal lamamas. Nukk oli küll väike, aga tema tilluke profiil oli varjul peen ja terav nagu von Maydelli käärilõigetel, mida teda samal suvel kunstimuuseumi vaatama oli viidud. Poisi käes oli karp, tüdruk oli võtnud kahe sõrmega nukukese, pannud karpi ja sulgenud kaane. Poiss pani karbi auku. Nad viskasid auku kolm peotäit mulda, pühkisid käeseljaga silmi nagu nutvad vanainimesed, ja tõid siis sinna väljast lilli.

Ta õppis ennustama, kuna oli lootust varje näha – kellaaeg pidi olema õige, taevas ei tohtinud olla pilvine ja veel mingi omamoodi tunne – ja kui ta sai, lipsas ta kodus kellelegi midagi ütlemata siia. See oli tema esimene päris oma saladus.

Vahel üllatas ta Annat ning Anna õde ja vendi, nad kõik olid temast vanemad, aga kellelgi neist polnud veel nutitelefoni, nad vaatasid teda esimest korda elus huviga, kui ta pakkus välja mõne mängu, mille reeglid ta oli enda jaoks varjulapsi vaadates selgeks teinud. „Kust sa seda õppisid?” pärisid teised, aga tema oli ainult naeratanud, tollast võluvat hambutut naeratust. Tal tulid tol suvel ülemised esihambad ära, kõik neli.

5.

Mona istub tellisetornikesele, vaatab päikesest valgustatud tühja seina, mis läbi mõne sammu kaugusel oleva ukseava temani paistab, ja ootab.

Üleloomulikku juhtub palju rohkem, kui sellest räägitakse. Võib-olla kõikjal ja iga päev. Tal on sõber, kellel oli kunagi linnaliinibussis sõites telepaatiline kogemus. Ta teab kedagi, kes teab kedagi, kes nägi unes külma tühja lumme uppunud maailma, kus sagisid automaatidega inimesed. Unenäod lõppesid sellega, et unenägija jäi lumekoorma all kokku varisenud maja katuse alla. Pärast ärkamist sai temast kuu ajaga narkomaan ja kuue kuu pärast polnud teda enam ka pärismaailmas.

Vahel mõtleb ta, et kõik kõnnivad justkui normaalsuse jääl, see on hele ja puhas ja selge ja sellest sünnib viisakates seltskondades vestelda, see on jalge all kindel ja kõva, seda võib koolis õpetada ja lugupeetud isikud kirjutavad sellest raamatuid. Kõik teesklevad, et see kannab kõike olemasolevat, ja et selles pole üldsegi mitte pragusid, kust tõuseks siit-sealt raskeid palavaid uimastavaid aurusid, ja et hoopiski mitte pole selle all omaenda salajaste seaduste järgi elavat sügavikku.

Temagi pole varjudest siiani kellelegi rääkinud.

Sein on tühi.

Viimane kord, kui Mona neid nägi, tol teisel koroonasuvel, kui ta oli üksinda siia suvitama saadetud, sel ajal, kui tema vanemad linnas lahutust organiseerisid, oli ta siinsamas istunud ja oodanud – ja siis järsku olid temast küpsema tüdruku ja poisi varjud kummaltki poolt esile astunud.

Nad olid alasti ja profiilis. Ta nägi selgesti tüdruku rindade kaari koos neid lõpetavate kikkis nibudega ja poisi vinnas riista, mis otsejoones nende poole sihtis. Kujutised sammusid üle tühja valgustatud seina üksteise poole ja ühinesid üheks suureks liikuvaks varjuks, mille äärtest vahetevahel vilksatas käe või näo äratuntav kujutis, ja ta puudutas ennast, ja siis pöördus ja moondus too ühine vari mõne hetkega, kuni sellest eraldus äratuntavana poisi ülakeha, selg päikese poole, ta vahtis pärani silmi selle liikumist, kuni ise üleni värisema hakkas ja tundis, kuidas kogu keha kergeks muutus, otsekui oleks ta magama jäänud ja õhku tõusnud ühel ja samal hetkel, ja see kestis ja kestis ja kestis, laine laine järel, ja poisi vari muudkui liikus tüdrukut tagant võttes, ja temas endas kestis see ikka veel ja nüüd värises ta juba hirmust, et see ei lähegi üle, ja siis oli ta pilgu all taas vaid päikesest valgustatud betoon ja ta varises telliskivitorni kõrvale muldpõrandale kokku ja kriimustas oma käe kiviservaga veriseks.

Pärast seda oli ta arvanud, et varjudel pole talle enam midagi anda. Ja maailm oli nagunii hulluks minemas ka ilma nendeta.

6.

Hiljem, oma esimese tõelise korra ajal, kui ta oli veel arvanud, et ta ees lendab, kaks aastat vanem, nagu ta oli, pakkus ta ennast Kevinile samas asendis. Ta vahtis kuti liiga ilusate liiga pruunide liiga tarkade silmade asemel kulunud kollase tapeedi risti-rästi mustrit, ootas esimest puudutust, kuni teine teda imetles, ja mõtles, kas keegi jälgib neid selle tagant või mitte.

7.

Mona istub ja ootab.

Ja äkki, just täpselt nii, nagu ta seda lapsepõlvest mäletas, ei ole sein enam tühi.

Seda poolitab kõhna pikas kleidis naise vari: pea kuklas, juuksed krunnis, käed midagi pea kohal tegemas.

Hetke vahib Mona pärani silmi, sest väike osa temast oli vahepealsetel aastatel kahtlema hakanud, et midagi sellist üldse sai kunagi olemas olla. Siis tulvab temast üle rõõm, et ikkagi sai, ja siis muutub see uudishimuks, sest ta ei saa aru, mida naine teeb.

Ta nõjatub ette ja vaatab pingsalt. Riputab pesu kuivama? Ei, vaevalt. Kruvib pirni lakke? Võib-olla.

Ta pilk libiseb mööda varju alla. Pikad sihvakad käed. Üles pööratud nägu, krunn kuklas. Välja sirutatud kael. Kitsad õlad ja sale keha. Peened sääred, arvatavasti kannab ta madalaid kingi ja seisab millelgi, väikesel taburetil või madalal kastil…

Hetk enne seda, kui varjukäed oma töö lõpetavad, saab Mona aru, mida naine teeb. Jäine värin haarab ta õlgu ja sööstab selga mööda allapoole. Justkui kangestunult istub ta ja vaatab, kuidas varjukäed silmuse üle pea tõstavad, kinni tõmbavad ning sirgelt keha kõrvale langevad, kuidas figuur seisab ühe pika-pika sekundi jooksul täiesti liikumatult ja kuidas jalad siis kasti ümber tõukavad. Vari langeb allapoole, värahtab ning jääb rippu, pea viltu ja nöör pingul.

Mona kargab püsti ja sööstab edasi, läbi ukseava teise eeskotta, kus ta kunagi varem käinud pole. Hele päikesevalgus paneb ta silmad mõneks hetkeks tuikama ja pilkuma. Neli lagedat seina; kaks betoonist, rohmakate saalungite jäljed selgelt näha, kaks maakivist, savimördist vuukidega. Tellistest võlvi ja sissemüüritud raudhingede vastustega ukseava. Härjasilmade puhmad otse selle taga, helevalged õielehed päikese käes kui tillukesed udusuled. Linnud on vakka.

Ta vaatab üles ja näeb laetala ümber seotud tuhkhalliks pleekinud ja räbaldunud nööri. Vaksapikkune jupp ripub sirgelt alla otse tema poole.

8.

Mona seisab ja tuiutab seda seni, kuni talle midagi meelde tuleb. Ta on nüüd näinud loo lõppu; ta tahab teada ka selle algust. Rohkem ta siia ei tule, see on viimane kord.

Otsivalt vaatab ta ringi ja leiab siis ukse tagant karikakrapuhma alt pikliku terava servaga eterniiditüki, piisavalt suure, et seda kahe käega hoida. Ta istub ukseläve kividele, need on jahedad ja siledaks kulunud, ja hakkab kraapima muldpõrandat lävest seespool. Ta peab täiest jõust tõmbama, et põranda pealispind lahti tuleks, kinnitambitud tihke savi on peaaegu kivikõva, aga siiski jõuab ta aegamööda edasi.

Ta ei pea kaua kaevama; lapsed ei teinud tookord sügavat auku. Eterniidikild kraapsatab vastu metalli ja siis tuleb nähtavale üleni kohvipruuniks roostetanud plekk-karbi kaas. Ta urgitseb selle välja ja libistab sõrmed üle suurte reljeefsete tähtede „Чай” puuoksi ja lehti kujutava ornamendi vahel. Allpool kaares on veel mõned kirjad – suur „A” ja kaks „K-d” paistavad silma – aga neist ei saa nii kergesti aru.

Kaas on kinni roostetanud; ta võtab võtmehoidja küljes rippuva tillukese noa, ta pole sellega kunagi veel midagi lõiganud, kuigi see on tal juba aastaid, teeb noa lahti ja surub õhukese tera karbi kaane vahele. Hetkeks paindub tera ohtlikult, kuid siis annab rooste järele ja kaas hüppab mõned millimeetrid ülespoole.

Karp on täis pruuni pehkinud sodi, mis kunagi võis olla takk, ja selle keskel lebab nukuke.

Ta võtab selle kätte, paneb selili keset peopesa, tõstab üles ja vaatab, just nagu varjutüdruk kunagi teinud oli.

Mälupilt nuku varju peenest profiilist, lõuakesest, ilusast ülespoole otsaga ninast, kõrgest laubast ja lokikestest selle kohal, on vale, sedastab ta. Kunagi, kui ta mänguasjamuuseumis käis, leidis ta ühelt riiulilt XIX sajandi lõpu väikeste valgete fajanssnukkude rea ja oli sestpeale arvanud, et varjulapsed matsid omal ajal sellise. Nüüd aga lebab ta peopesal kohmakalt savist voolitud figuur, inimkujuline ainult kõige üldisemas mõttes, vastu külgi surutud käed vaevalt markeeritud, jalgade asemel midagi aluselaadset nagu malenupul. Vaid pea on vähegi täpsemalt töödeldud, see on proportsioonist väljas ja liiga suur, tilgakujuline, terava lõua ning habemega alumises otsas, mõne vajutusega markeeritud pika sirge nina ning silmalohkudega. Habet, silmi ja kulme tähistavad tillukesed täkked; nende rida jookseb ka piki nina üle lauba ja pealae. Lapsed pidid olema selle ise teinud ja põletanud. Siit-sealt välguvad läbi pruunikasroosaka savipinna valged kvartsiterad.

Kujuke on peopesal mõnusalt jahe. Ta hoiab seda veel mõne hetke, paneb siis karpi tagasi, lükkab kaevatud augu jalaga kinni, vajutab mulla siledaks, võtab karbi näppu ja läheb ära.

9.

Kinnikasvanud õue tumeroheline padrik on niiske ja kuum, kui Mona sellest läbi trügib. Leitsak võtab ta hetkega higiseks ja loendamatud siledad, karvased, torkivad või kõrvetavad taimevarred veavad mööda ta paljaid sääri.

Selleks ajaks, kui ta põllule jõuab, jooksevad higinired ta keha mööda alla, ja läbimärg särk kleepub ihule. Jalad vajuvad iga astega üha rohkem määnduvate lehtede järele lõhnavasse pruuni porri. Põldu on vaid minimaalselt haritud ja ristiku vahekultuuri alla jäetud, orasheina ja oblikate all rohetavad kõikjal kolmeharulised lehekesed. Miljonid noored taimed suruvad end päikese poole, aga juba ka määnduvad esimesed neist, edukamatele alla jäänud, kollakaks tõmbunud, vastu mulda vajunud. Ta komistab ja teeb paar paterdavat sammu, vajudes korraks pahkluuni mulda, otsekui oleks ühtaegu ja alati elav ja surev põld temast kinni haaranud. Vandudes vabastab ta jala ja läheb edasi; kerge nõlvak laskub kruusatee poole, see tõotab kindlamat pinda.

Kui ta sinna jõuab, peatub ta ja vaatab sügavalt sisse hingates tagasi. Maja enam siia ei paista; õuepuud noogutavad tema poole latvu, otsekui teda eemale ajades. Kuum tuulehoog jõuab temani, aga mingit jahutust ei too. Tuul keerutab kindla suunata, jõuab enne lakkamist korraks isegi otse vastu puhuda, kruusatee tolm tungib sõõrmetesse ja vaibub siis.

Päike paneb ta naha kipitama, kui ta keskpäevase leitsaku tardunud vaikuses kodu poole astub. Nüüd on palavus teistsugune, see pole enam niiske troopika nagu õuel ja põllul, vaid viljatu, kuiv ja terav nagu kõrbes, halastamatult kõrvetava päikese eest ei paku miski enam varju ja metsaserv eespool on alles kaugel. Meelekohtades ja silmade taga on tuikama hakanud, see on migreenihoo ettekuulutaja; kui ta käega üle juuste tõmbab, on need tulised. Maailm, mõtleb ta, maailm ongi nüüd selline, ja tema sipleb nagu mõni arktilise pilsiveega troopilisse merre sattunud elukas.

Ta seisatab, lükkab käeseljaga laubalt higi ning teeb karbi uuesti lahti.

Kujuke – on see ikka nukk? – lebab pehkinud takukihil ja vaatab talle otsa. Siit-sealt savist paistvad kvartsikübemed säravad päikese käes, peente horisontaalsete täketena kujutatud silmad aga jäävad kulmumõigaste varju ja vaatavad sealt kavalalt, pilkavalt… kurjalt…?

Ta võtab kujukese kätte, see on ikka veel jahe ning korraga läbistab ta kuumavaid õlgu külmavärin. Võib-olla polegi see nukk, fantaseerib ta äkki, võib-olla lapsed lihtsalt leidsid selle kuskilt, aga valmistas kujukese hoopis mõni ammu-ammu kadunud rahvas, kellest enam keegi mitte midagi ei mäleta, nad peletasid niimoodi õnnetusi eemale, tegid savist kujukesi ja viskasid neid puruks, see siin aga jäi millegipärast terveks, võib-olla jõudis õnnetus enne kätte. Võib-olla peaks temagi seadma selle hoopis teeäärse kivi otsa ja siis kümne sammu kauguselt märki viskama, kuni puru taga…?

Ta turtsatab selle jampsi peale ja surub sõrmed õrnalt kokku. Endiselt tuikab pea, endiselt sulatab päike õlgu, endiselt ergab kruusatee silme ees helevalgelt, aga nüüd tunneb ta juba ette kaseallee jahedust, see on kui tume majakas teda ümbritsevas pimestavas leitsakus.

Ta kõnnib edasi, rohelised söödid mõlemal pool lainetamas ja pehme valge tee ta jalge all kui pikk heledaks koltunud veetaimeleht roheliste lemmestega kaetud aurava järve pinnal; eespool aga mustab leppade, haabade ja kaskede rohelises müüris tume läbipääs teise, varjulisse ja rahulikku maailma. Nüüd näeb ta seda selgesti, see on ta oma tee ja oma käik ja teistel pole sellega asja ja see ei lõppe tolles varjus, vaid läheb ikka edasi.

10.

Telefon heliseb. Mona paneb karbi teeservale, võtab kujukese paremast käest vasakusse ja kougib telefoni välja. Kevin.

Ta võtab kõne pöidlaga vastu ja tõstab telefoni kõrva häälde.

„Halloo.”

„Tere, Mona!” Mehe hääl on rahulik ja mõõdukas; just nii rahulik ja mõõdukas nagu siis, kui tal on mingi väga hea uudis.

„Tere.”

„Ma saan Münchenisse.”

Põllud, tee ja taamal teda vaikselt ootava metsa vari lainetavad Mona silme ees ja ta pigistab vasakus käes õrnalt oma uut talismani. Ta peidab selle oma kirjutuslaua sahtli tagumisse nurka, võib-olla sellesama karbiga, aga paneb sinna uue vati, ja teab edaspidi alati, et see on seal, ja ta võib selle võtta, millal tahab, ja see on alati jahe ja kindel.

Aga millest teine üldse räägib?

„Mona…?”

Ta peaks midagi ütlema. München. Lõpuks hakkavad Kevini sõnad justkui läbi udu ta teadvusse jõudma.

Jah, muidugi sai ta ikkagi oma stipendiumi. Pärast doktoritöö kaitsmist esimesel katsel Max Plancki Instituuti. Ta ei olnud nende hulgas, kellele teatati jõulude ajal. Ta ei olnud ka nende hulgas, kellele teatati kevadel. Võib-olla oli ta üldse viimane, kellele teatati. Aga see kõik ei loe. Ta sai selle.

Aga see ei ole ju üldse tähtis? Ta seisab keset päikeselõõska jahedas tardumuses ning mõtleb, mida öelda.

„Mona…?! Kuuled sa mind?”

Mona paneb kõne kinni.

Iga samm toob varju lähemale.