Riste Sofie Käär: „APS!”.
Puänt, 2025. 53 lk.
Kui ma loen, on mul hoog sees, loen end suurte tähtede ja hyyumärgiga hyyatusse sisse ja lähen temaga kaasa ja seal kostab lõkerdavat naeru. Luuletuste erinevatel tegelastel esineb tihti yks ja sama omadus – nad naeravad. Vastupandamatut naeru naerab laps, kes on just kärbse tykkideks rebinud ja lömastanud (8),[1] kile naer on pattulangejal ja see naer tuleb hävitada (30), lyyrilise mina võitmatu ning ravimatu eluisu „ainult naerab naerab naerab” (9). Kui tegelased ka ei naera, on luuletustes enamasti siiski mingisugust lõbu ja pealehakkamist, särtsu ja kelmikust. Jutlustatakse headust – ei tohi „ärgata enne kui hea on kurja võitnud” (3) ning enne kui yldse midagi teha tohib, tuleb „vabastada kõik olendid kannatustest” (4). Headuse nõudmine ning „KASSITAPU JA KONNASILMADE ELUISU” (9) muutuvad minu silmis luulekogu tagant tõukavaks jõuks.
Samas leidub Kääri luulekogus ka teatavat trotslikku vastuolekut, ent seegi on lõbusates toonides. Siis on lyyriline mina keegi, keda ei saa ohjeldada ega paika panna. Ta ytleb: „säh teile mu nurkapanijad säh teile mu sõrmesidujad” (13). Tavapärasest iroonilisest toonist kumab aga vahel läbi halvakspanu, näiteks luuletuses, mille ajendiks on silt „lindude toitmine pargis KEELATUD” (14). Linde kujutatakse justkui marginaliseeritud inimryhmana, keda ei tohi aidata ega kellega suhelda, millest jääb mulje, et lindude kaudu tegeletakse mingi suurema sotsiaalse probleemiga. Samuti tuuakse välja, et keelatud on ka murul käimine, milles pole raske näha kriitikat linnareeglite ja -normide pihta. Käär ähvardab lugejat: „MA VEEL NÄITAN TEILE KÕIGILE / kuidas luukas õlut teeb kuidas kõikide inimeste silmanurkades on / jumala näpujäljed” (28). Algul tunnen lugedes end mõnelgi korral ähvardatuna ja kuidagi… haavatavana? Aga järele mõeldes saan aru, et siinsed ähvardused ja ninanipsu andmised ei ole pahatahtlikud, Käär tahab näidata, et on „veel midagi” ning võib-olla isegi, et „sellel kõigel on / mõte” (28), kuigi ta jääb ses osas kahtlevaks.
Eksistentsiaalset kysitelu esineb teisteski luuletustes. Kui mõeldakse „selle ilma alustalasid rammida / vaadata mis nende taga ja all seisab”, siis kaasneb sellega hirm – mis siis, kui seal on „näiteks ainult / pitspesu ja parfüümid” (4). Mulle tundub, et seda „veel midagit” otsitakse ka luuletuses nr 7, kus lyyriline mina on näinud ainult tykke, lynki, riismeid ja tyhikuid, aga mis on see, mis neid täidab? Ja samas pöördub see millegi suurema (või jumala!) otsimine aeg-ajalt ikkagi naljaks, näiteks kui Käär palub: „tibu-tibu / ära näita / mulle” neid stepsleid, milles „käib / jumal sisse-välja / vesiliku moega” (46). Muhe muie pysis mu näol pool päeva, kui kujutlesin vesilik-jumalat stepslites siuhklemas.
Vahel mõjub „APS!” mulle kui rahvaluule, mida võib kuulda hoopis tänaval möödujalt või lugeda vana maja seinalt – see on kooslus viidetest, ymber- ja peale- ja sissekirjutustest segatuna ootamatute, ebakonventsionaalsete mõtetega. Tihti on luuletuse selgrooks mõni tuttav tekst või selle käimalykkajaks mõni ytlus. Seda ilmestavad juba eespool toodud näitedki – lindude toitmise keeld on tuttav linnaruumist, „tibu-tibu” ning lubadus näidata, kuidas Luukas õlut teeb, on samuti tuntud väljendid. Mitmed luuletused on ammutanud midagi piiblist, mis võiks ju olla allikana kulunud, aga ometi see nii ei mõju. Näiteks laiemalt levinud väljend „EI MIDAGI UUT SIIN PÄIKSE ALL”, millele on lisatud hinnang: „JA HEA ON” (38). Piiblitekst on luulekogu maailmaga läbi põimunud luuletuses nr 30, kus mängitakse ymber keelatud vilja söömine – see on „NEETULT MAGUS” ning seda peab sööma rõõmuga, mitte vaevaga – mõte, mis läheb hästi kokku luulekogus valitseva rõkkava tooniga. Mõlemad luuletused on kui piibli ainese rõõmsad ja eluterved tõlgendused.
Luuletus nr 48 on yles ehitatud tuttavale kymnele käsule, aga nende rikkumise tagajärjed on uudsed. Need võivad olla praktilised, nagu põud ja yleujutused, või siis absurdsemad: abielu rikkudes kasvavad rinnad selja peale. See luuletus on ka sobiv näide, kuidas Riste Sofie Kääri luuletused ei anna vahel hõlpsasti kätte yhist joont või temaatilist tervikut, iga rida võib olla etteaimamatu. Kõrgstiilis ja suurejooneline kymne käsu ja karistuste loetlemine lõpeb hoopis mitte eriti tõsiseltvõetava hoiatusega, et võõrast himustades hakkab jaanipäeval vihma sadama.
Risti-rästi eri rollides hyplev kulgemine võib hetketi isegi veidi eksitavalt mõjuda, Käär ei lase end kuigi lihtsasti paika panna ega paista omavat mingit selget agendat, aga lõpuks mõjub selline triksterlus sympaatsena. Yhtsuse loob ka see, et luuletused näivad viibivat yhises maailmas ja see maailm on lihtsate inimeste maailm – tähelepanu ei ole ei aristokraatidel ega intellektuaalidel. Tihti ilmub lugedes mu silme ette Balti jaama kirev seltskond, olgugi et (minu yllatuseks) Balti jaama luulekogus nimetatud pole. Yhe tavalise ja lihtsa mehe kohta ytleb Käär: „siinpool uuraleid / on veel kümme sind / kui mitte sada / kui mitte tuhat” (29). Selline tyhisus ja lihtsus võib nii lohutada kui ka kohutada. Väidetakse, et „kui keegi üldse tasub olla siis ehk ainult linna kõige vanem mees” (10), kes veedab aega jõe ääres ja pargipingil ajalehte lugedes, õlut juues ja sprotte syyes, noori tydrukuid tyydates ning muid ebaviisakusi tehes, yhesõnaga – lihtsat elu elades. Kõigest sellest on tal veel „pöördumatu rõõm hinge taga” ja tema poole vaadatakse pigem soosivalt, ent samas on mees ikkagi hukkamõistu väärt – luuletuse lõpus rõhutatakse, et ta kuseb vallamaja lillepeenrasse. Mitmel korral jääbki lyyrilise mina positsioon kuhugi iroonitsemise ja moraalitsemise vahele. Kui luuletuses nr 38 on rändjutlustajate pakutav „hingerahu paradiis igavene elu superlatiiv” tegelastele yleliigne – „see kõik on tühiasi meil hea niigi” –, võib seda võtta mitut moodi. Käär yhtaegu soovitab lihtsama eluga leppida ja samas kritiseerib, kui hing „vaid üsna turvalistesse sfääridesse jääb” (29).
Luulekogus avanev lihtsate inimeste maailm on yhtlasi ostmise ja myymise, reklaamide ja tarbimise maailm. Tihti on see maailm kuskil taustal, nagu reklaamtabloo akna taga, või vaikselt kohal hirmus, et maailma alustaladeks on pitspesu ja parfyymid. Või siis proovib Käär ikkagi ise osta-myya – näiteks igavust, „üheksateist üheksakümmend üheksa ainult” (43)! Luuletus „ÄRA ANDA hullumaja mööbel” on yles ehitatud facebookilikule ära-anda-ja-vastu-soovin loetelule, kus sarnaselt kymne käsu luuletusele on segamini nii materiaalsed soovid nagu Tallinna yhistranspordikaart ja „koht kuhu minna / nii et enne hommikut / minema ei aeta” (31). Esitatud loetelu on mänguline ning korda ja konventsionaalsust trotsiv.
Lisaks luuletustesse põimitud viidetele on Kääri kirjutamismeetodi puhul põnev vaadata, kui lähedale ta end neile ytlustele asetab, kuidas need endaga seob. Ta kirjutab: „kes arvasid et vaenlane ei maga / need eksisid: ta põõnab minu süles” (20). Samuti tekitab kymne käsu luuletuse algus „mina olen issand sinu jumal” (48) kohe tunde, et kirjutaja peab just nimelt ennast jumalaks. Luuletuses nr 49 on tema see, kes teeb maailma, ja luulekogu yldises lapselik-mängulises meeleolus ei yllata, et ta teeb selle ilma plaanita, ilma jooniseta ja kokkusobimatutest tykkidest. Ohjad haaratakse enda kätte ka tekstis nr 39: „KES MIND UNES EI NÄE EI TOHI MAGAMA MINNA / ja peab nädal aega kõikide maailma inimeste nõud ära pesema”. Hea näide Kääri ymberkirjutustest on veel: „MA OLEN OOPIUM RAHVALE” (12). Kui siiani võib kahtlustada, et lyyrilisel minal on suurushullustus, siis sama luuletuse lõpp annab lepitava seletuse: „KAS TEADSITE ET VANA TESTAMENDI / ALGUSES RÄÄGITAKSE JUMALAST MITMUSES”. Miks ei võiks siis kirjutaja olla yks neist?
Luuletustes leidub aga enda jumalaks pidamisele ka vastupidist – Käär palub luuletuses, kus ta on justkui mõni kudum, et enne valmis saamist võetaks ta telgedelt maha tagasi algosadeks, et siis lõpuks alles jäänud villavahaga „kõik / uksehinged ära õlitada” (47). Või luuletus, kus ta annab valurahaks ja töötasuks ära oma riided, oma näo ja oma nime, ja tegelikult tundub, et lausa kogu enda. Ilmneb omapärane kehalisus – udu saab kanda ta ära antud nime „juustes nagu lehvi” (44). Yhelt poolt ytlevad need luuletused, et „mis minust! suva!”, ent samas võib see huvitav keha just nimelt lähendada teda jumalikkusele. Oma põlveõndlast võib leida „otsetee / otse läbi iseenda” (24) kuhugi, kus pahkluud kasvatavad lehed ja tallad juured, mis näib mulle ypris transtsendentaalsena. Lyyriline mina välgub inimlikkuse ja yleinimlikkuse vahel, ta keha võib kergesti saada millekski muuks, ta võib kanda oma paremas käes kogu Jugoslaaviat (26).
Seega on „APS!” tulvil vastakusi, mis pole pusletykid, pigemini nagu kuurinurgast leitav karp kruvide ja intrigeerivalt tõmbava pudi-padiga, viies mõtte kord yhte, kord teise suunda. Ja siiski tundub mulle, et see triksterlus, kus ei saa lyyrilise mina positsioonis lõpuni kindel olla, murdub viimases luuletuses, kuhu on jäänud ainult lohutav helgus ja heatahtlikkus. Käär ytleb: „ei tahaks küll öelda kuid usun ja tean: / su parimad aastad on ees veel mu armas!” (50). Ja mina usun viimasesse sõnasse, usun, et just luulekogu viimase luuletuse maik ongi mõeldud mulle raamatut sulgedes suhu jääma.
[1] Raamatus puuduvad lehekyljenumbrid tavapärases mõttes, nende asemel on luuletuste numbrid, seega kasutangi viitamisel neid.
Lisa kommentaar