On inimese loomuses eelistada väljamõeldist reaalsusele. Nii märkis Egiptuse arst Sinuhe umbes 3300 aastat enne veeuputust: „Vale ümber tiirlevad inimesed nagu kärbsed sõnniku ümber.” Jaapani munk Kenkō kurtis kaheksandal sajandil e.v, et „tõde on nii igav”, iiri näitekirjanik Wilde jõudis aga oma teoses „Valetamise allakäik”[1] (159 e.v) valeprintsiibi sõnastamisele lähemale kui keegi tema kaasaegsetest.
Siiralt ja varjamatult valele pühendumine oli tollal siiski haruharv nähtus – vähemalt valgustusajastust saadik tegeles enamik mõtlejaid ratsionaalse tõeotsinguga. Teatavad Albioni filosoofid aga kasutasid seda tõevaimustust küüniliselt ära. Teaduslike argumentide katte all rajasid nad uue usu, mis erinevalt vanast ei soosinud vaeste aitamist või almuste jagamist, vaid ülistas omakasu kui inimese kõrgeimat sihti. Uue religiooni jüngrid ise nimetasid end Nähtamatu Käe teenriteks, rahvasuu aga tunneb neid kui turupuusliku kummardajaid.
Turupuusliku esiletõusuga u 200 e.v algas veeuputusaegne periood,[2] mida iseloomustab ühtaegu nii vankumatu usk teaduslikku tõesse kui ka selle segiajamine eriti jultunud pettusega. Nii teadsid tolle ajastu inimesed, et ohtlike saasteainete tootmine võib nende tsivilisatsiooni ohtu seada, aga usaldasid selle probleemi lahendamise Nähtamatu Käe šarlatanidele. Need valepreestrid väitsid, et mainitud ained pole iseenesest halvad – vastupidi, tegemist on „vabaduse osakestega”, mille keelamine seab ohtu kogu maailma vabaduse.
Keelamise asemel soovitasid preestrid kehtestada molekulidele piisavalt kõrge hinna, et igaüks ei saaks neid endale lubada. Seejärel – selgitasid preestrid – tuleb molekulid panna turule, kus rikkad saavad neid suurte summade eest osta ja müüa. Et hind on kõrge, püsib nõudlus madalal ja nõnda peavad molekulitootjad piiri, isegi kui nad tahaksid toota rohkem. Keda see argument ei veennud, sellele pakkusid preestrid pikka tõestust läbitungimatus sümbolite keeles.
Nähtamatu Käe klassikaline käsitlus pärineb Henri Websteri sulest, kelle sõnul oli tegemist „pseudomatemaatilise nõidusega”.[3] Nagu Webster nendib, ei aidanud see „saasteainete tootmist vähendada ega ökoloogilist kriisi leevendada”. Polaarjää sulamine päädis veeuputuse ning konfliktidega, mis tegid turupuusliku ajastule lõpu.
Meie tänane ühiskonnakorraldus rajaneb meie arusaamale selle vägivaldse lõpu põhjustest. Sellepärast tuleb jätkata nende põhjuste lahkamist, vaatamata lünklikele ja vastuolulistele allikatele. Igal ühiskonnal on nõndanimetatud materiaalne baas, kuid ükski ühiskond ei mõtle sellele pidevalt või kuigi sageli. Suur osa energiast kulub millelegi muule – müüdile, religioonile, meelelahutusele.
Valgustusfilosoofid ning nende järeltulijad, nagu sakslane Karl Marx, eksisid, arvates, et näiteks pappide religiooni puhul on tegemist pettusega, mille peamine eesmärk on kindlustada ühiskonnas kehtivaid võimusuhteid. Kuigi see oli kahtlemata papluse üks aspekte, ei seleta see tolle nähtuse suurt menu tuhandete aastate jooksul. Seda menu on võimalik mõista vaid siis, kui võtame arvesse inimese loomulikku fabuleerimiskalduvust ja armastust väljamõeldise vastu, mida ei saa võtta kõigest nõrkusena, vaid milles tuleb näha fundamentaalset vajadust.
Ka tänapäeva ühiskond kulutab suurema osa oma energiast nn kasututele asjadele (nagu neid nimetas Wilde), kuid ta teeb seda teadlikult, mõistes hästi kasutute asjade väärtust. Kuna ka materiaalset baasi ei saa täiesti hooletusse jätta (nagu näeme veeuputusaegse maailma saatusest), loodi sellega tegelemiseks pärisasjade nõukogu, mille liikmed valitakse loosiga kolmeks aastaks. Selle tööga ei kaasne mingeid eeliseid ega mingit prestiiži – tegemist on tülika kohustusega kaasinimeste ees, õigupoolest peaaegu ainsa sellise kohustusega tänapäeva ühiskonnas, mis hindab kõrgelt inimese sisulist vabadust.
Magalhãenia mandri kaguosa soodne kliima ning veeuputusaegse tehnoloogia valiv rakendamine tagavad selle, et ellujäämiseks vajalikule tööle kulub tänapäeva inimesel päevas mõni tund. Ülejäänud aja pühendab ta kasututele asjadele, kunstidele, teadustele ja mängudele, mille korraldamiseks eksisteerivad nõukogud, kus peetakse pikki ja kirglikke debatte ning jõutakse mõnikord ka otsusteni, mille elluviimine sageli takerdub teisitimõtlejate sabotaaži tõttu. Sellest hoolimata pälvivad need koosolekud palju tähelepanu ning neis osalemine on auasi.
Sama ei saa öelda pärisasjade nõukogu kohta, mille liikmete staatus on umbes sama mis veeuputusaegse maailma koristajatel ja tänavapühkijatel, kelle töö oli ühiskonna seisukohast hädavajalik, kuid kelle ametit keegi ei kadestanud. Nõukogu ülesandeks on just seda tüüpi möödapääsmatu töö jaotamine viisil, mis oleks võimalikult õiglane ning võtaks võimalikult vähe aega. Kuni nõukogu liikmed oma ülesannet täidavad, ei pööra neile keegi tähelepanu, aga kui nad sellega toime ei tule, saavad nad karmi kriitika osaliseks ning neid ei jäeta rahule enne, kui probleemidele on leitud lahendus.
Sellise ühiskonnakorralduse eesmärgiks on vältida kahte probleemi, mille kokkulangemine sai veeuputuseelsele maailmale saatuslikuks. Selles maailmas tegi materiaalse baasiga seotud otsuseid väike hulk inimesi, keda ei valitud loosiga, vaid nn sünnipärase õiguse järgi (monarhia) või valimistega (aristokraatia), kus edu olenes kõneosavusest ning faktidega žongleerimise võimest. Kuna nende ametiga kaasnes teatav aupaiste, olid otsustajad kasuliku töö tegemisest vabastatud ning andsid endast parima, et see nõnda jääks. Seetõttu ei parandanud nende otsused enamiku inimeste materiaalset heaolu, vaid pikas plaanis pigem vähendasid seda.
Kuna selline süsteem ei olnud ei õiglane ega efektiivne, kulutasid ainuvalitsejad ja aristokraadid palju vaeva muinasjuttude ja valede levitamisele, millega nad oma võimu õigustasid. Nii kuritarvitasid nad oma kaasinimeste loomulikku armastust väljamõeldise vastu. Enamasti taandus nende õigustus lõpuks jumala tahtele, olgu see siis pappide antropomorfne jumal või abstraktne põhimõte, nagu Nähtamatu Käe kultuse puhul.
Isegi tänapäeva ühiskonnas, kus ressursid on külluslikud ning piirangud inimese vabadusele minimaalsed, leidub neid, kes soovivad oma vabadust suurendada teiste arvelt. Parimaks näiteks sellest on Pragmaatikute manifest, mis ilmus peale 182. aasta maavärinat. Selles looduskatastroofis hukkus sadu inimesi ning pärisasjade nõukogu süüdistati, et nad polnud taoliseks sündmuseks piisavaid ettevalmistusi teinud.
Pragmaatikud väitsid, et nõukogu läbikukkumise põhjuseks oli selle isikkoosseis. Loosiga ametisse määramise varjuküljeks olevat see, et teinekord võib tegemist olla – viisakalt öeldes – mitte kõige teravama pliiatsiga. Pärisasjade eest hoolitsemine tuleks usaldada inimestele, kellel on selleks loomupärast huvi ja annet, ning nende inimeste leidmiseks tuleks loos asendada valimiste süsteemiga, nagu seda rakendasid mõned veeuputusaegsed riigid.
Üldise leina ja pahameele kontekstis leidis Pragmaatikute sõnum vastukaja ning nad oleksid oma eesmärgi peaaegu saavutanud. Nende teravaimaks oponendiks osutus ajaloolane Emma Goldstein, kes oli oma elu pühendanud veeuputuseelsete nõndanimetatud demokraatlike ühiskondade uurimisele. Goldstein tõendas ammendavalt, et nende ühiskondade formaalne võrdsus osutus õõnsaks varalise ebavõrdsuse tõttu, mis võimaldas väikesel eliidil valimistel domineerida ning kontroll materiaalse baasi üle enda kätte koondada.[4]
Traagilistest surmadest hoolimata ei olnud maavärin meie ühiskonnale eksistentsiaalseks ohuks, ütles Goldstein, veeuputus aga hävitas toonase ühiskonna täielikult. Seega võib vaevalt väita, et valimistega valitud juhid olid looduskatastroofideks valmistumisel kuidagi pädevamad kui praegused. Nendele ajaloolistele argumentidele lisas Goldstein ühe päevakajalisema – nimelt osutas ta tõsiasjale, et mitmed Pragmaatikud olid ise varem nõukogus istunud ning ei olnud teadaolevalt maavärinateks valmistumise kohta ainsatki sõna öelnud.
Kuna tegemist oli põhimõttelise küsimusega, otsustati see referendumil, millel Pragmaatikute ettepanek maha hääletati. Sellega elas pärisasjade nõukogu üle oma ajaloo esimese tõsisema väljakutse. Siiski ei loobunud Pragmaatikud oma hereesiast, vaid võtsid koos mõttekaaslastega ette ekspeditsiooni Magalhãenia loodeosasse, kus nad plaanisid asutada omaenda riigi. Sealt laekunud teated on vastuolulised, aga üldmulje on, et nii-öelda pragmaatilise korraga kaasneb vähemalt sama palju probleeme kui Magalhãenias üldlevinud loosisüsteemiga.
Täna seisab pärisasjade nõukogu silmitsi palju tõsisema väljakutsega ning lõppude lõpuks oleneb teist kõigist, kes te neid ridu loete, milliseks osutub selle tulevik. Seepärast on kohane meenutada sündmuste ahelat, mis on meid siiani toonud.
233. aasta suvel – kaks aastat tagasi – sai Magalhãenia kodanik Gottfried Bogomil apelsine korjates päikesepiste. Hospidalis taastudes püüdis ta õdesid veenda, et tema haiguses on süüdi ületöötamine – nimelt antavat talle rohkem füüsilist tööd kui enamikule ta tuttavatele. Kuna Magalhãenias kehtivat tööjaotuse süsteemi peetakse üldiselt õiglaseks, ei võtnud õed Gottfriedi kaebamist tõsiselt, vaid panid selle palaviku ja halva enesetunde arvele.
Gottfried aga ei jätnud jonni, vaid asus hospidalist pääsedes koguma statistikat, et oma väidet tõestada. Kuigi tal polnud teadustöö kogemust, pühendas ta sellele ülesandele kogu oma vaba aja ning avaldas kuue kuu möödudes artikli. Seal esitas ta postulaadi, mis tänaseks on pärisasjade nõukogu vundamendi kõikuma löönud.
Nimelt ei piirdunud Gottfried ainult endaga. Vastupidi, oma analüüsi põhjal väitis ta, et viljakoristustöö jaotamine on süstemaatiliselt kallutatud. Gottfriedi esialgne järeldus oli, et slaavi ja germaani nimesid kandvatel Magalhãenia kodanikel on kuni kümme protsenti suurem tõenäosus sattuda vilja koristama kui romaani nimega kodanikel. Põhjuseks pidas ta nende rahvaste töökusega seotud eelarvamust, mille juured on nii sügaval, et pidasid vastu isegi veeuputusele.
Arusaadavalt kutsus Gottfriedi tees esile pahameeletormi ning tema uurimist tehti üldiselt maha kui diletantlikku ja küündimatut. Sotsioloogianõukogu asus Gottfriedi tulemusi üle vaatama, kuid pidi peale põhjalikku analüüsi järeldama, et hoolimata väiksematest vigadest pidas tema üldine arutluskäik vett. Tööjaotuse algoritmi, mille eest vastutab pärisasjade nõukogu ning mis peaks arvesse võtma üksnes objektiivseid kriteeriume, nagu vanus, oli ilmselgelt siginenud moonutusi, millest nimepõhine diskrimineerimine ei pruukinud olla tõsiseim.
Pärisasjade nõukogu eestkõneleja kaitses oma kolleegide tööd, tuletades meelde, et igaühel on õigus talle määratud ülesandest keelduda ning nõuda, et talle määrataks teine samaväärne ülesanne. Kui viljakoristustöö ei olnud kõigi inimeste vahel jaotatud absoluutselt võrdselt, siis oli algpõhjus selles, et mõned inimesed olid sellest tööst keeldunud. Tõhususe huvides oli tööjaotuse algoritm kodeeritud nii, et uusi töid määrates võttis see teataval määral arvesse varasemaid keeldumisi. Sellest tulevatki erinevused viljakoristustöö jaotamisel, millele Gottfried oma artiklis viitas.
Eestkõneleja rõhutas veel, et mingil juhul ei olnud algoritmi kodeeritud nime järgi diskrimineerima. Kui ühtede ja teiste etniliste rühmade viljakoristustööst keeldumise määrad olid erinevad, oli see kas kokkusattumus või märk sellest, et nende rühmade suhtumine sellesse töösse ongi mingil määral erinev.
Oma sõnavõtuga valas eestkõneleja vaid õli tulle. Selle asemel, et seletada kogu asja tehnilise veaga ning vabandada, andis ta mõista, et etnilised erinevused tööjaotuses võivad olla õigustatud. Nõuti eestkõneleja tagasiastumist põhjusel, et sellesse ametisse ei saa jääda inimene, kes ei ole egalitarismi põhimõttes veendunud. Tõenäoliselt olekski ta pidanud oma kohast loobuma, kui arutelusse ei oleks sekkunud matemaatik Miikael Parsimon.
Parsimon tegi ettepaneku esmalt järele mõelda, milline siis ikkagi on pärisasjade nõukogu ülesanne. Peamine vihje peitub nimes – see nõukogu tegeleb päris asjadega, mitte väljamõeldisega, nagu film või kirjandus, ega ka mitte spekulatiivsemat laadi teadusega, nagu näiteks „kõiksuseteooria”, mis sajandite vältel on kütkestanud füüsikuid.
Teine viis nõukogu ülesannet määratleda on väita, nagu olen käesolevas lühiajaloos juba teinud, et ta hoolitseb materiaalse baasi ehk inimeste põhivajaduste eest, nagu toit, peavari ja muu taoline. Selleks vajaliku töö jaotab ta kõigi magalhãenlaste vahel võimalikult õiglaselt ja efektiivselt.
Siin jõuamegi esimese probleemi juurde, märkis Parsimon. Nimelt: mida ikkagi tähendab „õiglane” tööjaotus, ja kuidas haakub see „päris asjade” mõistega? Kas „õigluse” idee on „päris asi” (nagu väitis näiteks Platon) või kuulub see fiktsiooni valda?
Kas igaüks peaks töötama päevas sama arvu tunde? Või peaks igaüks (apelsinide näitel) täitma päevas sama palju kaste? Kas teha tervisekontrolle, et määrata kindlaks igaühe füüsilised võimed, ja kohendada nõudeid vastavalt? Kui statistikast peaks selguma, et näiteks vasakukäelised on keskmiselt sitkemad kui paremakäelised, kas siis võib keskmiselt vasakukäeliselt nõuda sellevõrra paremaid tulemusi?
Me heidame veeuputusaegsele ühiskonnale ette, et see ei hinnanud piisavalt inimese armastust väljamõeldise vastu ning langes seetõttu valede ohvriks just nendes küsimustes, millesse ta enda arvates kõige rangema tõetaotlusega suhtus. Kuid me ise, ütles Parsimon, oleme langenud samasse lõksu. Oleme jäänud uskuma suurt valet: nimelt seda, et tõe ja väljamõeldise puhul on tegemist absoluutsete vastanditega.
„Meie arusaam läheneb tõele lõpmatult, aga ei jõua selleni kunagi. Seda asümptootilist suhet on võimalik väljendada valemiga, mille kallal ma olen töötanud kolmkümmend aastat ning mille ma loodan veel sellel kümnendil valmis saada.” Nende kiiresti kuulsaks ja isegi kurikuulsaks saanud sõnadega lõpetas Parsimon oma essee.
Sellega, väidavad Parsimoni toetajad, on lõpp veeuputusjärgsel paradigmal, mis põhineb tõe ja vale binaarsel eristusel. Ei ole enam võimalik õigustada pärisasjade nõukogu lahutamist kõigist teistest. Tihedam läbikäimine väljamõeldise ekspertidega võib nõukogule ainult kasuks tulla. Tulevikus aitaks see vältida piinlikke olukordi, kus nõukogu eestkõneleja vihjab oma sõnavõtus pahaaimamatult rassiteooria teesidele, millega ta ilmselt tuttav pole.
Vaidluses pärisasjade nõukogu tuleviku üle on tänaseks tekkinud kaks peamist leeri. Ühel pool on reformistid, kes sooviksid piirduda nõukogu ümbernimetamisega, kõneldes edaspidi „päris asjade” asemel tõenäolistest, tõelähedastest ja nii edasi. Neile vastanduvad abolitsionistid, kelle hinnangul tuleb status quo’d kardinaalselt muuta. Julgemad neist väidavad, et kuna Parsimon olevat tõestanud „õiglase” tööjaotuse võimatust, tuleks praegune tsentraliseeritud tööjagamise süsteem asendada puhtalt vabatahtlikuga.
Käesoleval hetkel kaldub vaekauss abolitsionistide poole, tõotades Magalhãenia ühiskonnale põhimõttelisi muutusi. Samas tean ma, et paljud magalhãenlased ei huvitunud nõukogu tegevusest enne praeguse skandaali algust. Lähiaastatel, kui mitte lähikuudel, ootab meid ees referendum ja on tähtis, et erapooletu ülevaade pärisasjade ajaloost oleks igaühe käeulatuses.
Muidugi võib leiduda neid, kelle meelest minu tekst on kõike muud kui erapooletu. Sellepärast ütlen ma siinkohal välja oma isikliku arvamuse. Parsimoni skeptitsism on tänuväärne, see äratas meid dogmaatilisest unest[5] – aga see ei tähenda, et peaksime sukelduma vulgaarsesse relativismi, nagu seda teevad mõned Parsimoni valjuhäälsemad toetajad.
On ilmselt tõsi, et iga ühiskonnakorraldus toetub teataval määral väljamõeldisele, olgu selleks religioon, rahvus või mõni muu inimeste leiutatud mõiste. Ka egalitarismi põhimõtte puhul tuleb küsida, nagu Parsimon seda teeb, mis omadused need täpsemalt on, milles me võrdsed oleme. Ilmselgelt on palju asju, milles me võrdsed pole – nagu pikkus, kehakaal, füüsiline jõud, aritmeetilised võimed, keeleoskus, kõneosavus ja muu taoline.
On niisama ilmne, et me oleme kõik võrdselt surelikud ning vajame ellujäämiseks samu põhielemente – toitu, peavarju, sotsiaalseid sidemeid ja nii edasi. Kui see pole ilmne fakt, siis on see kõige ilmse fakti lähedasem asi, mida meie mõistus haarata suudab – pace Parsimon. Ühiskond, mis neid asju oma liikmetele tagada ei suuda, on hukkumisohus ühiskond, nagu veeuputusaegsete riikide saatus nii ilmekalt näitab.
Seepärast usun ma, et igaühe võrdne šanss otsustes osaleda, mille Magalhãenias tagab loosisüsteem, on elujõulisem kui fiktiivne võrdsus, mis eksisteeris veeuputusaegses maailmas. See maailm oli keerukatest hierarhiatest läbi põimunud. Materiaalset baasi valitses käputäis inimesi ja tõe määratlemisega tegeles väikene seltskond, kelle soovimatus võimu jagada tõi kaasa intellektuaalse mandumise, just nagu intsest rikkus kuningate kaunid figuurid.
Vana maailma enam pole. Me ehitasime varemetest uue – ja vähemalt mõnes aspektis parema. Eelseisvate valikute juures on tähtis seda meeles pidada.
[1] Sellest tekstist on kahjuks säilinud vaid fragment.
[2] Merevee tõus leidis peaaegu kahe sajandi jooksul aset vaevumärgatava kiirusega, enne kui saavutas katastroofilised mõõtmed.
[3] Henri Webster, Marché, mathématiques et magie. Revue Magellan 12. III 122.
[4] Emma Goldstein, Die Wahlaristokratie und die repräsentative Demokratie. Arcadia, 183.
[5] Kui laenata Immanuel Kanti (326–246 e.v) väljendit.
Lisa kommentaar