Salvestused

Hääl oli moonutatud. Aeglane, kumisev – nagu rääkija oleks korraga viibinud liiga kaugel ja liiga lähedal. Taaniel ei tundnud ära täpseid sõnu ega nende järjekorda, aga ta oli kindel, et ühel hetkel olid need tõepoolest üle tema huulte tulnud. Need polnud juhuslikult lausutud sõnad, aga tal polnud toona ka mingit põhjust arvata, et ta neid uuesti kuuleb; need sõnad olid võtnud vastutuse ainult selle hetke ees, kuhu nad sündisid. Taanieli eksnaine kõlas lindistusel kuidagi mahedamalt ja leplikumalt, kui ta tegelikult oli. Salvestatud hääled on alati võõrad, isegi tahtliku moonutamiseta, justkui me tõrguks iseennast ära tundmast. Taaniel püüdis endale mõnda aega sisendada, et ka see, mida tema praegu kuulab, pole tema hääl. Ja ei olnudki, sest pärast digitaalset töötlust polnud see õigupoolest enam ühegi konkreetse inimese hääl. Aga sõnad olid tema omad.

*

„Me võiksime seda tihedamini proovida.”

„Kui tihti siis?”

„Ma ei tea, ma pole seda nii täpselt läbi mõelnud.”

„Aga kui sa ütled tihemini, siis kui suurt… sagedust sa ette kujutad?”

„Ma ei tea… kui ma selle niimoodi välja ütlen, siis kõlab see kuidagi valesti.”

„Äkki see ongi vale?”

„Jah, hea küll, see on vale.”

„Ei, muidugi see pole, noh, vale-vale.”

„Ma poleks pidanud sellest üldse rääkima.”

„Mul on lihtsalt valus, ma tunnen ennast… ebamugavalt…”

„Aga sulle ju meeldib see ka? Meil on ju hea?”

„See ei ole kunagi lihtsalt hea.”

„Miks sa kõik nii keeruliseks pead tegema—”

*

Lindistus lõppes järsult. See oli üks lühemaid, ent kommentaaride arvu järgi populaarsemaid salvestisi. Taaniel mäletas seda hetke hästi. Lindistuse taustal oli kuulda kajakate kisa, lainete loksumist – nad olid istunud kanali ääres pingil, õhtuks lubati tormi ja taevas oli täis kriiskavaid linde. Nad olid ostnud kahe peale tassikese kohvi ning jagasid seda omavahel. Ka kajakate ja vee hääled olid lindistuses moonutatud, sest Taanieli eksnaine oli kasutanud lihtsakoelist tarkvara, mis ei suutnud eristada inimese kõnet keskkonnast; nüüdseks Taaniel teadis, et parem tarkvara võimaldaks seda. Ainult dialoogi pauside ajal kõlas loodus loomulikuna, muidu kõmas seegi aeglaselt ja kummituslikult, nagu ei tohiks ka seda ära tunda.

Taanielil oli meeles, et ta oli üritanud olla siiras. See, mida ta oli öelnud, oligi siiras – ta tõesti tundis ennast ilmajäetuna. Ta ei suutnud mõista, kuidas naine, kellega ta on seitse aastat abielus olnud, teda piisavalt ei armasta, et talle seda ühte asja lubada. Pärast kõiki neid aastaid oli tal õigus eeldada, et tema soovid ühel hetkel täituvad. Ta oli otsustanud naisega sellest manipuleerimata ja ette heitmata rääkida. Taaniel oli selleks ette valmistanud ja lugenud artikleid mitmesuguste väljaannete suhterubriikidest. Tuleb olla avatud ja aus, sest kommunikatsioon on iga eduka suhte alus, ning kõige olulisem on mitte teha etteheiteid. Aga kas iga tähelepanek, et pikka aega kestnud suhtes on midagi üle või puudu, ei ole otsekohe ka etteheide, sõltumata sellest, kui sõnaderohke sissejuhatus sellele tehakse: „Mul on üks asi, millest ma tahtsin sinuga rääkida. See ei ole kindlasti etteheide.” Võib üsna kindel olla, et järgneb midagi etteheitelaadset, paljastub mõni tegemata või märkamata jätmine. Taaniel kuulas salvestist uuesti. Jah, ta pidi nõustuma, et isegi läbi moonutuse oli tema hääles äratuntav teatav nõudlik ootamine, nagu toidujärjekorras seisval näljasel. Või oli see pelgalt ärevus, mis ta niimoodi kõlama pani? Ta oli pidanud ennast kokku võtma, et seda vestlust üldse pidada, temalt ei saanud ju eeldada täielikku loomulikkust ja sundimatust; tõele au andes oli ta sobivat hetke mitu nädalat oodanud, sest ta kartis oma naist, aga mitte piisavalt, et oma plaanist loobuda. Ja ta oli tõepoolest uskunud, et see vestlus viib nende suhte mingile täiesti uuele tasandile, kus nad lõpuks teineteisele täielikult avanevad.

Klippi oli viimase kolme nädala jooksul kuulatud üle kahesaja tuhande korra. Taanielil pani see arv pea kumisema, tema sõnad kostsid korraga tuhandetest kõlaritest ja kõrvaklappidest, valgusid sisse kõige erinevama kujuga kuulmekäikudest. Kommentaare oli ligi üheksasada. „Klassikaline näide gaslightimisest”, „Näeme kohtus!”, „Ew, milline jälk mees!”, „Ma tean, et mõnede meelest on nende vestluste avaldamine ebaeetiline, aga kui keegi seda ei teeks, siis me ei kuulekski vägivallast, mis koduseinte vahel aset leiab.”

Viimasel kommentaaril oli nelikümmend kaheksa vastust, ainult kümmekond neist üritasid vastu vaielda: „Eravestluste lindistamine ja avaldamine on haiglane”, „Kes veel inimesi salaja pealt kuulas ja neid manipuleeris? Stasi!”; ülejäänud olid toetavad: „Aitäh!”, „Nii tõsi!”, enamik neist omakorda emotikonid: peomüts, pinges biitseps, süda, nukid, naerunägu.

Taaniel oli kindel, et ta ei ole jälk mees, et ta ei ole pervert (vähemalt mitte haiglases mõttes; kui, siis seksikas) ja et ta ei ole olnud kellegi suhtes vägivaldne. Aga praegu oli ta üks vähestest, kes selles veendunud oli. Kas ta oli tõesti uskunud, et see vestlus viib kuhugi? Et nad avanevad ja anduvad lõplikult teineteisele? Et kõik avaused naise kehas võiksid saada nende ühisvaraks? Või tahtis ta lihtsalt kinnitust oma ilmajäetusele, tekitada naises süütunnet, teha ta enda ees võlglaseks, kellel pole lootustki võlga tagasi maksta.

Esimese postituse oli Taanieli eksabikaasa teinud Redditisse. See ilmus eestikeelses grupis „naistejutud”, mis polnud kuigi populaarne – mõnisada kasutajat, paar-kolm postitust nädalas. Edukamatel teemadel – keegi avastas, et ta mees teda petab, või kahtlustas seda või oli ise oma meest petnud või tahtis seda teha või nägi imelikku unenägu sellest – oli mõnikümmend kommentaari. Taanieli ärritas nende postituste korraga kiimlev ja moraliseeriv toon (tihti ühes ja samas postituses) – see on vale, aga nii hea –, süütunde kohtumine bioloogilise paratamatusega, mida naised näisidki üle kõige hindavat. Hooravad madonnad hirmutasid teda.

Postitus „Toksiline suhe, millest olen nüüd vaba” algas Taanieli eksnaise sissejuhatava sõnavõtuga. Lisaks šokeerivale sisule – Taanieli jaoks – häiris teda kerglane toon, mida naine kasutas kirjutades, aga mitte kunagi rääkides (eriti mitte temaga). „Olin oma mehega koos seitse aastat, elasime Tallinna kesklinna kolmetoalises korteris, käisime koos reisidel ja teatrietendustel ning mul oli täiuslik elu. Aga ma tundsin kogu aeg ennast halvasti ja ma ei saanud aru, miks. Oli perioode, kus mul hakkasid juuksed välja langema. Kamm oli igal hommikul täis juuksepahmakaid. Pikka aega süüdistasin ennast, et ma ei oska lihtsalt õnnelik olla. Ja siis see juhtus. Me olime abikaasaga väga harva lahus, enamasti mitte üle ühe ööpäeva. Me ei reisinud kumbki oma töö pärast, meil polnud hobisid, mis tingiks pikemaid lahusolekuid, ja puhkused püüdsime alati koos veeta, sest see tundus… normaalne. Aga eelmisel aastal sai mu mees kutse ühele nädal aega kestvale konverentsile. Kui te nüüd ootate, et ma kirjutan, kuidas ma sain teada, et ta keppis seal kedagi teist, siis te eksite. Me olime mõlemad tema äraoleku pärast närvis, kuigi me ei rääkinud sellest. Ma ei tea isegi miks, aga mul oli mingi ebaratsionaalne hirm, kuidas ma üksi hakkama saan, kuigi see oli ju ainult seitse päeva ja ma olen täiskasvanud naine. Aga siis ta oli läinud ja juba lahkumise päeva õhtul tundsin ma ennast ootamatult rahulikult ja õnnelikult. Poes käimine ja õhtusöögi valmistamine ei väsitanud mind, ma polnud tööpäevast laibastunud nagu tavaliselt ja suutsin uinumata ära vaadata isegi „Pärijate” kolmanda hooaja kaks viimast osa, mis olid täiesti vaimustavad. Ma uinusin kergelt ja ärkasin alles siis, kui mulle töölt helistati ja uuriti, miks ma juba kontoris ei ole. Tavaliselt käisin ma vähemalt korra kella kolme paiku öösel pissil ja ärkasin hiljemalt pool seitse, seekord magasin ma õndsalt sisse, sest ma polnud juba aastaid äratuskella kasutanud. Teisel päeval see kõik kordus, mingi raskus oli minu pealt tõstetud, mulle tundus isegi meie elutuba korraga avaram ja hubasem (ka see oli mind juba aastaid ahastusse viinud, et meie kodu „selline” on). Ma ükskord lugesin, et ruum on meeleolu, ja nüüd ma sain sellest lõpuks aru! Kolmandal päeval panin äratuskella natuke varemaks ja pikutasin voodis, mees oli mulle öösel sõnumi saatnud, et tal läks kauem ja ta jõudis alles kell kaks öösel hotellituppa tagasi (kas te jälle loodate, et siit tuleb mingi kolleegikeppimislugu? ei!), soovis mulle head ööd ja saatis musi. Ma ei suutnud talle vastata, ma lihtsalt hoidsin telefoni käes ja mu sõrmed ei paindunud tähtedele vajutama. Ma tundsin nii suurt kergendust, et teda pole siin. See tunne painas mind, sest ma ei teinud oma peas talle peaaegu kunagi etteheiteid. Ma mõtlen suuri, tõelisi etteheiteid. Ma nägin teda alati enda elus vajalikuna. Ta tegi süüa, ta plaanis meie puhkuseid, ta tegi voodis asju, mida naisteajakirjad meestel seal teha soovitavad (ma tahan öelda, et ta polnud ükskõikne). Mind ajas segadusse, miks ma tema äraolekust nii suurt kergendust tundsin. Tema andis ju mulle kindluse! Hea enesetunne säilis kogu nädala… kuni ta koju tuli. Ma olin teinud õhtusöögi, me käitusime teineteisega kenasti, ta oli mulle kingituse toonud (pesu, natuke liiga napp, aga ilus). Hommikul ärgates oli raskus minu hinges tagasi. Ma vaatasin, kuidas ta meile hommikusööki valmistas, endale kohvi tegi, särgi kurguni kinni nööpis. Kuigi see oli tema särk, oli mul tunne, nagu miski pitsitaks minu kõri. Kõik oleks pidanud olema kergem, aga oli hoopis raskem. Kui ma üksinda autoga kontorisse sõitsin, olin veendunud, et ma olen täielik psycho-bitch. Miks ma niimoodi mõtlen? Miks ma niimoodi tunnen? Kuidas ma ei saa aru, kui hea mees mul on? Mis mul viga on? Aga samas ma ei saanud neid tundeid ju eirata. Kui asi pole minus, siis on sinus, ja vastupidi. Sellepärast ma hakkasingi oma iPhone’iga meie vestluseid lindistama, ma tahtsin teada, kui hullumeelne ma olen või mis meie koduseinte vahel õigupoolest toimub. Alguses oli see veider ja kohmakas, ma kippusin salvestamist ära unustama või läks meelest salvestamine lõpetada. Nädala pärast oli see juba täiesti sisseharjunud käitumine. Õhtuti, kui ta oli juba magama jäänud, kuulasin ma tema kõrval voodis lebades kõrvaklappidest meie vestluste katkeid, üritasin tagantjärele aru saada, kas neis oli midagi imelikku, mis võis mind niimoodi tundma panna. Ta arvas ilmselt, et ma kuulan mingit podcast’i, heh. Lõpuks aitasid need vestlused mul temast lahti lasta ja ära minna. Kui ma neid kuulasin, sain aru, et ma ei saa selle inimesega koos olla. Miks? Ma ei oskagi sellele näppu peale panna. Ma tahangi teiega neid jagada ja teie käest küsida, kas mina olen hull? Kas keegi teine on ka samamoodi tundnud? Mul on neid salvestusi tuhandeid.”

Teksti all oli link samanimelisele Mixcloudi kontole üles laaditud helifailile. Esimene kommentaar: „Te peate seda kuulama, see mees on täielik kriip.” Ja edasi: „Muidugi sa pole hull!”, „Appi see on täpselt minu mees!”, „Ma olen nii uhke sinu üle, et sa leidsid jõu tema juurest lahkuda #girlpower #pahadmehed”, „Kui see on valus, siis see on vale!”.

Taaniel oli pahviks löödud, ta mäletas, et nad olid selle komandeeringu ajal iga päev sõnumeid saatnud. Naine pani oma sõnumite lõppu südame või suudluse. Ütles, et igatseb teda. Nad mõlemad igatsesid, kuigi Taanielil oli ka tegelikult seal päris huvitav olnud, sest Iirimaa rannik oli väga kaunis ja neid viidi õhtuti restoranidesse sööma. Ta istus tihti ühes lauas kongus ninaga hispaanlannaga, kellele meeldis oma lauakaaslaste taldrikutest luba küsimata toitu proovida. Ta tegi Taanieli meelest seda kuidagi sensuaalselt, nii et see ei mõjunudki liiga invasiivselt. Nüüd tagantjärele tundus see habras hispaanlanna lihtsalt ahne, aga siis oli Taaniel suutnud nendes ablastes kondistes sõrmedes näha midagi flirdilaadset. Vähemalt oli tal õhtusöökide ajal kellegagi vestelda, paljud tema töökaaslased ei saanud sama öelda ja veetsid suurema osa õhtust oma liiga kiiresti tühjaks söödud taldrikut vahtides. Taaniel vaatas vanu sõnumeid ja avastas, et nad olid tõesti ainult esimesel paaril õhtul emotikone vahetanud ja siis alles reisi lõpu poole hakanud tema naasmise korralduslikke detaile arutama.

Taaskohtudes oli nende vahel kohmetus, aga ta oli mõelnud, et nad on nagu bänd, kes pole mõnda aega proovi teinud ja peavad ühise rütmi jälle üles leidma. Nad olid mõlemad natuke liiga pealetükkivalt oma kogemusi jaganud, üritanud teha eraldi kogetust nende ühist reaalsust ja tajunud seejuures kuulaja tõrksust, kes hoidis kramplikult kinni oma privaatsest tegelikkusest. Taaniel oli süüdistanud selles olukorra uudsust, nad polnud harjunud eraldi olema. Tõeline süüdlane sai aga vabalt edasi tegutseda.

*

Taanieli arusaamist mööda hiilis lahkuminek nende suhtesse nii aeglaselt ja märkamatult – umbes pool aastat pärast seda komandeeringut –, et kui ta kohal oli, siis oli tunne, et ta on kogu aeg seal olnud ja vaatas neid nüüd küsivate silmadega: „Miks te ikka veel koos elate?” Eelnesid kuud, mil kõik oli rõhutatult normaalne, peaaegu püüdlik, aga sügavamates kihtides toimusid mingid platoode nihkumised, mille tagajärjel liikusid terved kontinendid üksteisest kaugemale. Ainult rohetav maapind nende jalge all polnud veel rebenenud. Iga ühine õhtusöök restoranis oli täis midagi, mis oli flirdi vastand. Kui flirt on lubadus, et teisest tahetakse rohkem teada, soovitakse talle lähemale, siis see oli viimane katse tuletada vastaspoolele meelde, et see, kes varsti maha jäetakse, on siiski võimeline vaimukusteks ja tema sisemaailma jääb vaatamata aastatepikkusele ahnele kaevandamisele midagi, mida too teine kunagi kätte ei saa. Kui lõpuks oli aeg „selleks vestluseks”, siis möödus see nii igavalt, et Taanieli eksnaine polnud seda isegi kuhugi üles laadinud; Taaniel oli nüüd täiesti veendunud, et see salvestis eksisteeris. Nad olid rääkinud lahku kasvamisest, visandanud teineteisele ees ootavaid vabadusi, naljatanud teineteise tühiste vajakajäämiste üle (õnneks asi päris selleni ei läinud, et keegi oleks meenutanud üles unustatud tualetipoti kaant) ning seejuures vältinud hoolega kõiki neid valusaid etteheiteid, mida tavaliste tülide ajal oli suure õhinaga loobitud. Need kulusid ära siis, kui lahkumineku elevus oli vaibunud, kui hinge laskus tühjus; siis olid nad kulla hinnaga.

Taaniel oli kõik selle kaasa teinud, täitnud oma rolli rahumeelse lahkumineku etüüdis. Tegelikult ei saanud ta lõpuni aru, miks olid nad otsustanud just nüüd relvad maha panna ja mitte enam sõdida – ei teineteise eest ega vastu. Aga kui keegi võtab lahkumineku jutuks ja teeb seda rahulikult ning läbimõeldult, siis ei osaleta vestluses, vaid otsuse ettelugemisel. Taaniel oli oma esimese tüdruksõbraga nii teinud. Nad olid mõned nädalad koos ja midagi tüdrukus hakkas talle vastu, ta ei tahtnud teda nii lähedalt näha, tema nahapoore, tema juuksejuuri, lasta tema lõhnal oma nina vallutada (see polnud ebameeldiv, vaid võõras). Ta oli valmistanud ette terve kõne, siira ja mõistliku, et oma otsust tüdrukule selgeks teha. Tüdruk kuulas vaikides ja kui ta Taanieli jutu lõpuks midagi ei ütelnud, muutus Taaniel kuidagi rahutuks ja küsis, mida tüdruk asjast arvab. Tüdruk vastas: „Mida ma ikka arvan, sa oled kõik juba ära otsustanud.” Nad olid viieteistaastased ja see oli kõige targem ja läbinägelikum asi, mida keegi Taanielile oli ütelnud. Seda ta oligi tahtnud saavutada, et tüdrukul pole võimalik midagi ütelda. Mahajäetuna oli Taaniel tundnud end reedetult, teda häiris loomulikkus, millega temast oli vabanetud, aga ta ei öelnud midagi, sest vaikimine tundus väärikam. Ta vaatas pealt, kuidas pooled raamatud nende ühiselt riiulilt ära korjati, kuidas õhtuti tegi naine endale aseme elutoa diivanile. Kui Taaniel tuli vannitoast hambaid pesemast, nägi ta tihti naist diivanil lösutamas, kõrvaklapid peas, naine naeratas talle põgusalt head ööd, aga ei öelnud midagi. Taaniel oli tõesti arvanud, et ta kuulab mingit podcast’i. Tagantjärele sai ta aru, et nende lahkuminekus polnud midagi loomulikku, see ei juhtunud lihtsalt selle pärast, et asjad olid jõudnud oma paratamatu lõpuni, see oli ette kavatsetud. Kui väljakolimise päeval uks eksnaise järel sulgus, oli Taaniel kindel, et ta ei taha teda enam kunagi näha ega kuulda. Kõik soovid ei sünni selleks, et ellu jääda.

*

Järgnevatel nädalatel postitas Taanieli eksnaine üha uusi salvestisi. Argised vaidlused, väikesed etteheited, mille puhul ei saanud Taaniel isegi aru, kuidas kõik neid nii kõnekaks pidasid.

*

„Kuidas sulle mu uued teksased meeldivad?”

„Kenad.”

„Kas nad ei meeldi sulle?”

„Ma ju ütlesin, et kenad.”

„Miks sa ei ütle, kui sulle ei meeldi.”

„Mulle meeldivad…”

„Aga…?”

„Võib-olla nad on liiga sellised torujad.”

*

Need püksid olid tõepoolest torujad, nad olid Taanielil ka praegu selgelt silme ees, nagu kaks jalgade otsa torgatud joogikõrt. Need lindistatud hetked tundusid Taanielile nii juhuslikud, nende konarused nii inimlikud, et nende esiletõstmine ja nende üle ilkumine tundus haiglane: ühestki argipäevast ei ole võimalik täiuslikult läbi libiseda, ikka eksitakse mõne repliigi või liigutusega, ikka tehakse mõni kulunud või läbinähtav nali, aetakse vaimukus segi labasusega, ausus õõnestamisega. Kuidas sai kellegi elust lihtsalt ühe tüki eemaldada ja teistele hindamiseks anda; sotsiaalmeedias toimus see isiksuse tükeldamine vabatahtlikult ning igaühel oli võimalik otsustada, millise lõigu või milliseid lõike ta endast välja paneb, aga see siin oli vägivald. Need siin letil olid temast välja nüsitud tükid, verised ja haiget tegevad. Ülejäänud tema ei näinud kellelegi huvi pakkuvat. Ta oli vestluskatketest kokku traageldatud mees, kellel polnud salajasi mõtteid, sõpruseid ja tutvusi, suhteid vanematega või poliitilisi hoiakuid, lugusid lapsepõlvest, eksistentsiaalset tühitunnet või juhuslikku rõõmu. Ta oli formaldehüüdis hulpiv elutu nahkne eksponaat purgis, millele oli kleebitud markeriga lohakalt kritseldatud silt „mees”. Tema naist pidasid kõik pühakuks. Või veel hullem – ohvriks.

Nad olid eksnaisega teinud omavahel mõnikord rassistlikke või antisemiitlikke nalju. Mitte tõsimeelselt, aga just nimelt mängides nende keelatusega; mõelnud, mida kõige hullem rassist selles olukorras ütleks, ja siis selle välja ütelnud. Nad mõlemad olid pühendunud liberaalid ja paljudele petitsioonidele allkirju andnud, nad vajasid ruumi, kus proovida ebasobivalt käitumist, sest ainult nii said nad kindlad olla, et piirid nende ümber olid vabatahtlikult valitud, mitte kellegi teise poolt peale surutud. Isegi dialoogis iseendaga rõhutas Taaniel, et need on naljad ja nende võlu ongi keelatusest üle astumise elevus. Need naljad said eksisteerida ainult nende enda väikeses mullis, kus poliitiline taandus intiimse ees, kus tähendus tekkis usaldusest, mitte pelgalt välja öeldud sõnadest. Kui need vestlused oleksid lindistatud (või veel hullem – sõna-sõnalt üles kirjutatud), mõjuksid nad koletistena.

*

„Mida sa tahaksid kuulata?”

„Ma ei tea, vali midagi.”

„Okei.”

„Mis sul on?”

„Ei midagi, aga miks mina pean alati midagi valima?”

„Sa ei peagi, mul lihtsalt pole ühtegi mõtet kohe, mis muusikat kuulata.”

„Sest sa ei mõtle selle peale.”

„Mille?”

„Et mida me võiksime kuulata.”

„Me sõidame lihtsalt autoga, ma ei teadnud, et ma pean oma playlist’iga tulema.”

„Aga sa eeldad, et mina olen mõelnud.”

„Ma ei eelda midagi.”

„Ma lihtsalt tahaksin, et sina ka mõnikord mõtleksid.”

*

Taaniel kuulas üha uuesti ja uuesti oma moondunud häält, ta tahtis uskuda, et toon, mida Redditi kommentaatorid nimetasid manipuleerivaks, oli tingitud lihtsalt digitaalsest filtrist (nn vägistajahääl), aga ta oli selles kahtlema hakanud. Lisaks tämbrile oli küsimus ka rütmis, viisis, kuidas ta sõnu oli järjestanud, kuidas ta oli lasknud oma naisel kannatada pauside käes. Nende etteheitvate pauside käes. Oleks võinud arvata, et vaikimises on palju raskem süüdi jääda kui sõnades.

Taaniel alustas mitmel korral kommentaaridesse kirglikku vastulause kirjutamist. Ta ei tahtnud teha seda isiklikult pinnalt, vaid kuidagi laiemalt. Ta tahtis kirjutada sellest, kuidas ta on mehena tõstetud võimupositsioonile, kuhu ta pole ise kunagi üritanud ronida ja mis tekitas temas peapööritust. Kellel on õigus teda sinna tõsta? Temale kui inimesele, sest ennekõike oli ta ju inimene ja alles seejärel mees, tekitas see võimupüramiidi tipus viibimine peamiselt kannatusi. Tal tekkis iiveldus, ta soovis sealt kohustatud kõrgusest ära. Kui tippu ronida oli raske, nagu väitsid naised, siis sealt laskumine oli samavõrra vaevarikas, püramiidi küljele oligi juba moodustunud ummik üles ja alla trügijatest. Kui Taaniel oli selle kirja pannud, mõistis ta, kui teoreetilise ja tühisena see kõlas. Tegelikult tahtis ta öelda, et see, mida te kuulete, ei ole tõsi või vähemalt mitte tõde. Aga ta teadis, et keegi ei usu teda.

*

„Kus mu ujumispüksid on?”

„Miks sa seda sellise hääletooniga küsid?”

„Millisega?”

„Sa nagu ootaksid, et ma olen su ujumispüksid maha jätnud.”

„Ei, muidugi mitte.”

„Ma ju nägin su pilku, sa ootasid, et ma olen jälle midagi maha jätnud, midagi valesti teinud ja sa saad mind süüdistada.”

„Anna need siia.”

„Tunnista üles, sa olid valmis mulle seda ette heitma.”

„Ma ei ole nii väiklane.”

„Nüüd sa valetad ka.”

„Sa võid uskuda, mida sa tahad, aga see on jabur. Sa tahad minust mingit lapsikut ja väiklast meest teha. Anna mu ujumispüksid kohe siia.”

*

Oli ka neid, kes arvasid, et tegu on lavastuse või isegi reklaamikampaaniaga. Mõne aasta eest oli avaldatud ajakirjanduses lugu alaealise tüdruku ning keskealise mehe suhtest (koos piltidega), mis pani lugejad vastikusest öökima, aga osutus pedofiiliast kõnelevaks sotsiaalreklaamiks ning tõi reklaamiagentuurile auhinna.

Pakuti isegi näitlejate nimesid, kes teksti ette lugesid, ja mõnel kommentaatoril oli ka „siseinfot”, kellega täpselt tegu on ja mis eesmärgil seda kõike tehakse (tulemas on uus toksilistest paarisuhetest rääkiv kodumaine draamaseriaal).

Kahtlejad olid siiski vähemuses. Enamasti arutati, kuidas on kõige parem oma elukaaslast lindistada ning millist tarkvara hääle moonutamiseks kasutada, kui tahta seda avalikuks teha. Huvi elukaaslase lindistamise vastu oli väga suur, kommentaarid täitusid hüüatustega: „Miks ma selle peale varem ei tulnud!”, „Geniaalne!”. Peagi ilmusid ka teiste kasutajate lindistatud vestlused. Enamik neist olid kohutavalt igavad – Taaniel oli isegi natuke uhke, et nende argivestlused olid kuidagi dramaturgiliselt kõnekamad ja nemad ise tegelaskujudena tähelepanuväärsemad – ja paljud tundusid tõepoolest lavastatuna. Tegu oli justkui pornofilmide kepieelsete draamaosadega: banaalsed vestlused vedelema jäetud sokkide ja üles tõstetud prill-laua teemal, mida nii idiootses vormis polnud tõenäoliselt mitte keegi mitte kunagi pidanud. Peagi hakati foorumites üksteist süüdistama, et tegu on võltssalvestisega, ja sõimati teineteist tähelepanuhooradeks, kuigi mõni kommentaator oli siiski lisanud ka tõsimeelselt tähelepaneku: „Asi pole kunagi sokkides.” Ühe kommentaari olid moderaatorid eemaldanud, sest see sisaldas vägivaldset või häirivat sisu. Kui hull see pidi olema, et selles teemas äramärkimist leida?

Taanieli eksnaine vältis esialgu Redditis lahti läinud vestlustormis osalemist, kuni lõpuks postitas koos järjekordse salvestisega ka lakooniliselt Patreoni lingi. Tema Patreoni leheküljel oli pealkiri „Toksilised vestlused” ja võimalus hakata viie euro eest kuus püsitellijaks. „Iga nädal avaldatakse üks päriselu lindistus ning sellele järgneb suhteeksperdi analüüs kuuldule.” Kõige alla oli ta seletuseks kirjutanud, et lindistuste avaldamise eesmärk pole kellegi häbiposti seadmine või võõraste uudishimu rahuldamine, vaid tänapäevaste suhtemustrite parem mõistmine ning kaasaegse Eesti naise võimestamine.

Taaniel oli kohe hakanud „Toksiliste vestluste” Patreoni tellijaks, kasutades selleks eraldi loodud meili (singlewhitemale82224@mail.ee) ja Paypali kontot. Nüüd maksis ta iga kuu viis eurot, et kuulata iseennast.

*

Taanielile sai kõik alguse uudisteportaalis ilmunud loost: „Abielupaari intiimvestlused tekitavad foorumites elavat diskussiooni”. Ta oli lool klikkinud mitte midagi kahtlustades, lihtsalt uudishimust. Kui ta seda luges, oli tal tunne, nagu ta oleks õhtuhämaruses jalutades tänavaäärse korteri valgustatud akendest sisse piilunud ja näinud seal täiesti alasti inimest ning mõistnud siis korraga, et vaatab iseennast. Ta lahkus oma kehast, tõusis selle kohale, vaatas seda ja tema vaatas talle vastu.

Pärast oma kehasse naasmist oli Taanieli esimene reaktsioon naine kohtusse kaevata. Juba samal õhtul guugeldas ta advokaate ja leidis ühe sõbraliku näoga naisjuristi. Taaniel oli kindel, et ta peab enda huve esindama palkama just nimelt naise ja ta ei hakanud isegi endale täpsemalt põhjendama, miks ta selles veendunud on, sest see tundus nii ilmselge. Foto advokaadibüroo kodulehel oli mustvalge ja ebaloomulikult kontrastne, see tegi naisest vampiiri ekspressionistlikus Saksa filmis.

Taaniel leppis advokaadiga kohtumise meili teel kokku ja kujutas oma vaimusilmas ette juba kohtunikuhaamri kolksatusi, mis teatavad tema võidust, sest kohtupraktikas nii harva esineval kombel oleksid seekord nii õigus kui õiglus tema poolel. Inimese lindistamine tema teadmata liigitub varjatud jälitustegevuse alla ning on Eestis ja paljudes teistes Euroopa Liidu riikides ebaseaduslik. Rääkimata lindistuste avalikuks kuulamiseks ülesriputamisest.

Advokaadiga kohtumise hommikul oli Taaniel astunud tänavale täis otsusekindlust, et tal viimaks õnnestub kogu selles asjas ohjad enda kätte haarata, et ta ei lase ennast rohkem mööda eksnaise poriseid jalajälgi täis põrandat solgutada nagu vettinud kaltsu. Ta ulatab oma „mure” sellele vampiiradvokaadile ja edasi tegeleb sellega seadus. Advokaadibürood majutava hoone kiiskav klaasfassaad paistis üle seda ümbritsevate vanade kolmekorruseliste puitmajade mitme kvartali kaugusele nagu kutsuv majakas. Taaniel kiirendas sammu. Advokaadibüroo lähedal avastas ta, et oli sammu liigselt kiirendanud ja kohtumiseni oli aega kakskümmend minutit. Ta astus sisse kohvikusse ja tellis espresso (mis on ajaviitmiseks muidugi kõige halvem jook). Taaniel istus lauda ning ootas oma esimese ja peaaegu viimase lonksuga. Kohviku teises nurgas istuv paarike jälgis teda ning kummardus teineteisele lähemale ja sosistas midagi. Nagu nad oleksid ta ära tundnud, nagu nad teaksid temast midagi. Taaniel muidugi teadis, et kellelgi ei saanud olla mingit põhjust tema äratundmiseks; mitte mingil juhul ei saanud keegi teada, et tema on see vastikute vestluste mees (ta guugeldas ennast aeg-ajalt, et olla kindel). Paranoia oli teda saatnud alates esimese salvestise internetti laadimise päevast, pidev hirm olla tuvastatud. Et keegi osutab sõrmega Taanieli poole ja ütleb: „See on tema.” Ta oli need tunded kõrvale heitnud kui loomuliku psühholoogilise kõrvalnähu situatsioonis, kus ta oli ühtaegu alasti ja nähtamatu, aga korraga sai talle tänu teda vaatavale paarikesele midagi täiuslikult selgeks. Kui praegu olid tema vestlused avalikud, aga anonüümsed, siis kohtusse minnes jääb ta elu lõpuni „selleks meheks”, kelle vastikult isiklikke kõnelusi on kõik kuulnud. Isegi kui ta võidab, isegi kui tal õnnestub oma eksnaine valuraha maksma panna, kui ta teenib ära avaliku vabanduse ning temast kirjutatakse artikkel, kus lahatakse seda, kui lihtne on tänapäeval nn avaliku arvamuse kohtus süüdi jääda. Isegi siis on ta „see mees”, kelle väiklaseid ja piinlikke intiimhetki on kõik kuulnud. Taaniel jõi espresso järsu liigutusega ära, astus kohvikust välja ning tagasi anonüümsusesse; ta helistas advokaadile ning tühistas kohtumise, mis oleks alanud seitsme minuti pärast, ja kõndis koju.

Ka Redditi foorumites – ja YouTube’is, TikTokis, Instagramis, kuhu naine oli samuti hakanud nende vestluste katkeid üles laadima, ilmselgelt julgustatud Taanieli arglikust mittetegutsemisest – arutati kirglikult juhtumi juriidiliste implikatsioonide üle. Paljud ootasid, millal asi kohtusse jõuab, lootuses nii teada saada mehe isiku. Teised nägid juriidilises vaikimises tõestust, et tegu oli siiski lavastuse ja pettusega, sest keegi ei taluks vastu hakkamata sellist avalikku alandust. Kolmandad ütlesid, et mees ei julge oma naist kohtusse kaevata, sest nii saaksid kõik teada, kes ta on, ja tema isiklik häbi saaks avalikuks. Taaniel pidi tunnistama, et kommentaatorid ilmutasid teatavat läbinägelikkust. Üks kommentaator postitas sel teemal isegi lühikese filosoofilise traktaadi mõõtmetes sõnavõtu, mis lõppes mõttega: „Isikliku häbiga – eelkõige üksi olles ja perekonnaringis, kus me ikka ja jälle oma puudusi paljastame – oleme kõik õppinud hakkama saama, aga avaliku häbi võimalus paneb meid kõige loomulikumatest õigustest loobuma, kui ainult saaks ennast veel natuke varjata.”

*

„Mida sa teed?”

„Seda sinu tomatikastet.”

„Kui palju sa sibulat panid?”

„Ühe.”

„Kui kaua sa seda praadisid?”

„Kolm minutit.”

„Mina praen vähemalt kuus minutit.”

„Okei, vabandust, et ma su toidu ära rikkusin.”

„Ma ei öelnud, et sa midagi ära rikkusid. Aga kui ma näen, et sa teed midagi valesti, siis see on okei, kui ma ütlen, kuidas seda võiks õigesti teha.”

„Nüüd mul on söögitegemise tuju läinud, ma teen kõik valesti.”

„Ma ei ole öelnud, et sa kõike valesti teed. Ma rääkisin sibula praadimisest.”

„Aga sinuga on tunne, et kui ma ühe asja valesti teen, siis ma teen kõike valesti.”

„Sa teed seda alati.”

„Mida?”

„Võtad ohvri rolli.”

„Ma ei võta mingit rolli, ma lihtsalt tunnen nii.”

„Sa ei pea ennast nii tundma.”

„Aga ma tunnen, mida ma teha saan!”

„Kas sa pasta veele soola panid? Kas see maitseb soolaselt nagu meri?”

*

Taaniel kuulas neid vestluseid nüüd igal oma vabal hetkel ja ka tööl olid tal Airpodsid enamasti kõrvas. Ta kuulas ühte vestlust mitu korda järjest, jättis selle luupima, kuni ta ei mõelnud enam sõnade peale, vaid lihtsalt kuulis neid. Ta ei tahtnud öeldule ise tõlgendust anda, ta lootis, et lausete tõeline sisu ja tähendus peidab ennast kusagil häälikute ja intonatsioonide vahel ning hakkab sealt ühel hetkel lihtsalt välja kostma, kui ta neid piisavalt ükskõikse kõrvaga kuulab. Siis saab ta teada tõe. Taaniel ei tahtnud otsida vabandusi või teha etteheiteid – ei endale ega ma oma eksnaisele –, selleks oli juba lootusetult hilja, nüüd oli tal vaja tõde. Taaniel ei tahtnud ka kahtlustada, et helisalvestisega oli kuidagi sisuliselt manipuleeritud, et tema öeldud sõnu oli teistmoodi kokku monteeritud, nende järjekorda muudetud, tõstetud ühest lausest ja mõttest teise, kolmapäevane sõna paigutatud reedesse ja kevadine sügisesse. Ta oli leidnud salvestiste kommentaaridest mitme helitöötlusprogrammi soovitusi (millega näiteks liiga pikki vestluspause või tüütuid parasiithäälitsusi eemaldada), samuti jagati seal nõuandeid, kuidas võimalikke töötlusi ja võltsinguid tuvastada. Soovitati otsida teatud sageduste ülevõimendamist ning jälgida tähelepanelikult taustahelide nivoosid. Taaniel proovis lindistustes neid märke tuvastada, kuulates neid suurte stuudiokõrvaklappidega (lisaks neile oli tal nüüd eraldi kõrvaklapivõimendi ja mitme tuhande euro eest muud helitehnikat) peaaegu täisvõimsusel, aga eelkõige pani see teda tundma end vandenõuteoreetikuna, kes otsib tegelikkuse kangast hargnevaid traagelniite. Sest kuigi ta ei mäletanud kõiki neid vestlusi, oli ta üsna veendunud, jah, peaaegu kindel, et need olid kunagi toimunud ja neid polnud komponeerinud tehisaru või pahatahtlik käsi.

*

„Mis sa loed?”

„Miks sa küsid?”

„Ma tahan teada, mida sa loed.”

„Ühte raamatut.”

„Ütle mulle selle raamatu nimi.”

„Ei ütle.”

„Mina ütlen sulle alati, mis raamatut ma loen.”

„Kuidas sa saad sellise asja peale solvuda?”

„Ma ei ole solvunud.”

„Oled küll. See ei ole normaalne.”

*

Inimesed irvitasid nende väiklaste vestluste üle, Taanieli vanameheliku norimise üle, nad ei suutnud uskuda, et niimoodi võib rääkida noor või peaaegu noor inimene. See oli ilmselgelt väga ageist, aga nad tahtsid sellega väljendada, et noor ja täiselujõus mees ei peaks tundma end nii ebakindlalt, oma maailma nii jäikadesse piiridesse vormima, iga oma naise liigutust niimoodi juhtima ja kontrollima. Teisel inimesel tuleb lasta lihtsalt olla. „Kontroll muutub alati vägivallaks,” väitis keegi teadlikult.

Taanielile tegi see tuska, sest neil oli ju ka täiesti teistsuguseid hetki olnud, selliseid, mida ei saa lindistada. Ta mõtles hetkedele, mida ta oli enne abielu tundnud ainult mõnikord lapsepõlve suvedel vanaema juures. Õhtusöök oli söödud, televiisorist saated vaadatud ja aeg oli magama minna. Lahtikäival tugitoolvoodil sooja teki all lamades oli toas kosta ainult seinakella vaikset tiksumist. Taaniel oli siis ühtaegu täielikult rahul ja muretu ning samas veendunud, et nüüd saab juhtuda vaid midagi väga halba. Puhkeb sõda või kõrvaltoas uinuv vanaema lõpetab hingamise. Mõnikord oli ta tundnud sama ka oma naise kõrval lebades, seda raskusena peale vajuvat rahu. Ta ei osanud siis enam midagi tahta ja hetk, kui kõik on hästi ja oma koha leidnud, on ühtlasi ka hetk, mil inimesel on ainult kaotada, sest enam pole võimalik midagi lisada, saab ainult ära võtta. Midagi sellist ju ei salvesta.

*

„Mis kell sa tuled?”

„Ma ei tea, ma ei usu, et ma kauaks jään. Mis on?”

„Alati, kui sa seda ütled, siis sa tuled alles hommikul.”

„Kas sa ei taha, et ma lähen?”

„Muidugi tahan, see oli minu mõte ju, et sa võiksid minna.”

„Aga nüüd sa oled imelik.”

„Ma lihtsalt küsisin, millal sa tuled.”

„Hea küll.”

„Lihtsalt iga kord, kui sa üksi kusagil käid, siis sul tundub nii lõbus olevat, ja kui me koos käime, siis me tuleme alati esimesel võimalusel koju.”

„Näh, sul ikka on midagi.”

„Ei, ei ole. Mine nüüd.”

*

Taaniel ei teadnud, miks ta seda oli küsinud ja miks ta seda teist – selle üksi ja koos väljas käimise kohta – oli öelnud. Midagi oli tema naise lahkumistes ja naasmistes alati natuke ärritavat. Aga see oli olnud nii väikene asi, ta polnud kunagi temaga armukadetsenud, teda kuidagi piiranud. Tihti oli just Taaniel julgustanud teda vanade sõbrannadega kokku saama ja mitte nii vara koju tulema. Kuigi ta magas nende hiliste äraolekute tõttu väga halvasti ega suutnud üksildastest õhtutest peaaegu kunagi rõõmu tunda, aga see ei tähenda, et ta oleks oma naist kuidagi piiranud või keelanud talle midagi, mis jääb monogaamse suhte raamidesse. Jah, ta ei suutnud alati küsimata jätta neid küsimusi, mis tuleks esitamata jätta, aga kas see ei näidanud hoopis hoolimist? Kui ükskõikne oleks ta siis pidanud olema? See salvestis sai samuti kümneid kommentaare. „Minu oma tahab ka iga minu vaba õhtut ära rikkuda.” „Ta nagu lubab, aga ei luba ka.”

*

„Kas mul on suur türa?”

„Jah, on.”

„Ütle seda nii, nagu sa mõtleksid seda.”

„Ee… kuidas?”

„Ma ei tea, usutavalt.”

„Sul on nii kohutavalt enneolematult suur türa, see ei mahu mitte kuhugi ära, isegi mitte väga suurde reisikohvrisse, mida ei tohi käsipagasina lennukisse võtta.”

„Nüüd sa teed nalja. Mul läks tuju ära.”

*

Nende ühises korteris, kus Taaniel nüüd üksi elas, ei olnud palju asju. Neid polnud palju juba siis, kui nad koos elasid, ja nüüd oli neid poole vähem. Poole vähem raamatuid ja vinüülplaate, mida keegi polnud peaaegu kunagi riiulist välja võtnud. Poole vähem nõusid köögikapis. Poole vähem riidepuid. See tegi detektoriga kõigi nurgataguste läbikäimise mõnevõrra lihtsamaks. Amazonist tellitud neljatärnise reitinguga firma Knight detektor tuli kohale vähem kui nädalaga. See polnud oma hinnaklassis parim, aga Amazonist tellimine tundus kuidagi ebaisiklikum ja vähem piinlik kui mõnest kohalikust „spiooniseadmetele” spetsialiseerunud nišipoest ostmine. Sõnum Amazoni paki saabumisest pani Taanieli võpatama, nagu ta oleks kuidagi ennast paljastanud, aga ta rahustas end, et pakiautomaadis on kõik karbid beežid.

Taaniel liikus läbi tubade, detektor käes ja kuulatas, see pidi töötama nagu metalliotsija, hakates raadiosignaali tuvastades piiksuma. Igal varjatud mikrofonil ja kaameral oli oma signaal, mida see kasutas heli või pildi edastamiseks. Esialgu oli Taaniel olnud veendunud, et naine lindistas nende vestlusi mobiiltelefoniga (seda oli isegi paaris tema foorumipostituses mainitud), aga ühel hetkel polnud ta enam nii kindel. Salvestiselt kostis kraanivee voolamist, Taaniel oli ilmselt vestluse ajal hambaid pesnud, ometi oli tema hääl selgelt kuulda, samuti naise oma, kes oli kusagil kaugemal, tõenäoliselt magamistoas. Selle ja veel mitme vestluse puhul tundus kahtlane, kuidas oli naisel õnnestunud see mobiiltelefoniga nii hästi linti saada, ja Taaniel hakkas uskuma, et nende kodus või autos või isegi mõne tema riideeseme küljes võib olla pealtkuulamisseade. Kui see mõte oli ajukäärude vahele oma juured ajanud, oli võimatu seda sealt välja koukida. Kangekaelselt ja järeleandmatult hoidis see tema hallollusest lõpmetega kinni, toitus tema sundmõtetest ja umbusust ning kasvas üha suuremaks. Kuni ta vajutas Amazonis „Buy now”.

Pakis oli lisaks seadeldisele kingitusena kaasas ka raadiosignaale blokeeriv hall kotike, kuhu sai panna oma mobiiltelefoni, kui tahtsid kindel olla, et seda ei saaks kasutata varjatud jälitustegevuseks. Detektor suutis leida raadiosignaale, magnetvälju, infrapunakaameraid, varjatud kaameraid, GPS-jälitusseadmeid, pealtkuulamisseadeldisi, EMF-kiirgust. Ta ei tuvastanud oma kodust ega autost midagi, mitte ühtegi kaamerat ega mikrofoni, ei esimesel, teisel ega kolmandal katsel. Siiski hoidis ta koju tulles oma mobiiltelefoni enamasti hallis kotikeses.

*

„Ma lugesin täna ühte artiklit, kus räägiti, et aeroobne võimekus on tõepoolest ainus viis vanas eas haigestumist vältida.”

„Ma käin jalutamas.”

„Aga see pole päris see. Süda ei hakka piisavalt kiiresti lööma.”

„Kas sa tahad öelda, et ma olen liiga paks ja peaksin trenni tegema?”

„Ei, ma ütlen lihtsalt, mida ma lugesin.”

„Miks sa mu kõhtu vaatad, kui sa minuga räägid?”

„Ma ei vaata.”

„Vaatasid küll.”

„Kuhugi peab ju inimene vaatama.”

„Mitte kõhtu.”

„Ma arvasin, et sind huvitab teadus ja terviseteemad.”

„Jah, aitäh.”

„Ära pahanda, ma tõesti tahtsin ainult head.”

„Võib-olla ma olen paranoiline.”

„Ära ole.”

*

Tegelikult polnud Taanieli murelikuks teinud tema kõht, vaid jalad. Need olid kuidagi paisuma hakanud ja tema enne nii ümara tagumikuga kokku sulanud. Ta tegi oma peas naisele etteheiteid, aga ta üritas neist ka samal ajal mööda vaadata ja mitte mingil juhul välja öelda, kuigi mõnikord nagu ütles ka. Mingit sõnumit oli ta ju selle trennijutuga tahtnud edastada; kusagil sügaval sisimas oli tal tõepoolest tunne, et naise paremini defineeritud tuhara ja reie nelipealihastega oleks nende elu kuidagi terviklikum. Üldiselt arvas ta, et tal on väga ilus ja tark naine, aga mõnikord tundis ta ka, et rumal ja kole. Lõpuks tahtis ta ju teda lihtsalt aidata.

*

Taaniel oli päev pärast seda, kui naine ei soostunud talle avaldama, mis raamatut ta parajasti loeb, vaadanud salaja naise e-lugerisse. Willard Walleri raamat „Perekond: dünaamiline tõlgendus” oli üle kuuesaja lehekülje pikk ja kuna e-raamatuna polnud seda kusagilt võimalik osta – naisel oli PDF-dokument –, piirdus Taaniel Vikipeedia sissekande lugemisega. Raamat oli läinud sotsioloogia ajalukku tänu vähima huvi põhimõttele, mille kohaselt on igas suhtes üks pool teisest vähem sõltuv ja seeläbi vähem huvitatud ning võimupositsioonil. See, kes suhtest rohkem saab – emotsionaalselt, füüsiliselt või materiaalselt –, on alati haavatavamas olukorras. Temalt võidakse rohkem ära võtta, tal on rohkem kaotada. Seda kinnitasid ka uuringutulemused, näiteks otsustas vähem huvitatud pool enamasti selle üle, milliseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutati. Taanieli häiris, et ta naine sellist raamatut loeb, sest sellist raamatut lugedes teeb inimene alati mingi järelduse omaenda elu ja olukorra kohta. Teadmatus, kuidas teda sellel võimuskaalal paigutada, lausa põletas Taanieli seestpoolt, aga tal ei tulnud pähe ühtegi head viisi, kuidas seda naisega jutuks võtta, reetmata, et ta on tema järel nuhkinud.

Taaniel ei suutnud korraga oma naisega enam rääkida. Ta vastas naise küsimustele napilt ja poolenisti häälitsedes, ise ühtegi vestlust alustamata; ta lihtsalt vaatles teda. Kuidas naine diivanil lesides raamatut luges või hommikuti riideid valis, kuidas ta duši alt tulles jõuliste liigutustega nägu kreemitas, kuidas ta toidupoes kaupa ostukorvi tõstis. Taanieli eesmärk oli aru saada, kumb lõpuks otsustas, kuhu nad sööma lähevad või mis filmi või sarja nad õhtul Neflixist vaatavad või mis poosis nad seksivad. See kestis peaaegu nädala, kuni ühe järjekordse vaikiva õhtusöögini. Taaniel vaatas kordamööda oma bulgurisalatit ja üle laua istuvat naist, kuni naine küsis, mis Taanielil viga on, et ta on terve nädala teda lihtsalt passinud. Naise hääles oli tunda kerget ebakindlust, tundus, et ta arusaamatus mehe sisemaailmas toimuva suhtes hirmutas teda. Taaniel võttis seda kui väikest võitu ja kinnitust, et võim on siiski tema käes. „Mul ei ole midagi viga.” Sõnad pääsesid pärast seda lauset tema suust nagu tammi tagant, ta muudkui jutustas ja vaimutses, neil polnud ammu nii meeleolukat õhtut olnud. Nälg on parim kokk (ja ka cock, nagu õhtu edenedes selgus).

Taaniel oli oma naist ainult ühe korra petnud, see juhtus firma suvepäevadel, kuhu tuli ka Belgiasse kolinud ekskolleeg. Taaniel ei teinud seda suurest ihast või erootilisest seiklushimust, ta tahtis, et tema naisel poleks nii palju võimu tema üle. See oli juba ammu enne Walleri raamatuga tutvumist – tal oli tihti tunne, et naine manipuleerib temaga emotsionaalselt. Taaniel soovis endale mingit saladust, mida ta ei saa kunagi oma naisega jagada nende suhet hävitamata. Ta mõtles tihti kohmakale ja kuidagi liiga otsekoheselt kirglikule ööle – kolleeg näitas oma huvi Taanieli vastu välja nii varjamatult, et ta tundis end küll meelitatult, aga ometi oli see ka kuidagi pettumuseks, nagu ta oleks külastanud kohvikut, kus oleks võinud olla äärmiselt hubane, aga laes sirasid sinakad säästupirnid ja paljastasid oma ohutu valgusega liiga palju. Siiski, oma kohvi jõi ta seal lõpuni.

Taaniel hakkas jälgima ka oma sõprade, tuttavate ja kolleegide suhteid, ta tahtis nüüd kõigi puhul teada, kelle käes on võim, kumb neist on vähem huvitatud pool. Ta püüdis aru saada, kas seda on võimalik välja lugeda nende vastastikusest lõõpimisest või lauakommetest, sellest, kuidas nad oma lastega käituvad, milliste autodega nad sõidavad, kuhu nad on otsustanud elama asuda, kuidas nad oma puhkused veedavad, kuidas nad teineteise vanematest räägivad või teineteise muusikaeelistustele reageerivad. Pealispinnal näis enamik paare, vähemalt need, kes olid nõus koos seltskonda ilmuma, olevat välja töötanud oma väikesed näitemängud, stseenikesed koos- ja eraelust, mida väikeste variatsioonidega sõpradele ette kanti. Narr ja korrapidaja, koketeerija ja tuhvlialune, ohver ja süüdlane. Need võisid olla kujundlikud ja publikusõbralikud kokkuvõtted suhete tegelikest jõujoontest, aga ka pelgalt miraažid, tahtlikult või teadmatult loodud pettekujutelmad, mis varjasid tõelisi suhtemustreid pealtvaatajate, aga paljudel puhkudel ka asjaosaliste endi eest. Võis täiesti olla, et bravuuritsejast sai koduseinte vahel depressiivne melanhoolik ja tagasihoidlikust kokutisest märatsev maniakk.

Isegi selle põhjal, kes suhtes rohkem õrnust väljendas, oli Taanielil raske midagi välja lugeda. Armastust võib ju avaldada väga erineval moel. Alustuseks muidugi meeleheitlikult, kui seda teeb see enam huvitatud pool, lootuses teiselt sama välja meelitada, kuulda neid loodetud sõnu ja tõmmata teine pool enda juurde ebakindluse sügavikku (sest enam huvitatule seostub armastus eelkõige just värelemisega). Armastust võib deklareerida vähem huvitatu positsioonilt ka kui kohtuotsust: meie armastus on kõrgemate jõudude määratud ja sellele pole võimalust vastu olla ja seda ei tule ka kuidagi tõestada; mul ei ole seda armastust vaja, aga mul lihtsalt on see ja sinul järelikult ka. Vastaspooles tekitab see hirmu, sest sellisest armastusest ilma jäämine on võrreldav looduskatastroofi või maailmalõpuga. Armastus (eriti avaliku õrnutsemise vormis) võib olla ka lihtsalt sidesõna või vaheaine, mille ülesanne on erinevate tegevuste ja ettevõtmiste sidumine ning nende vahele jääva tühimiku täitmine; muidu tunduksid paljud igapäevased asjatamised – poeskäik, maakodu remont, põhjalikud hommikusöögid, hästi kureeritud kohtumised tuttavatega – rohkem või vähem absurdsete etüüdidena, armastus annab aga kogu kompositsioonile teatava meeldiva kuju.

Mõnikord tundus Taanielile armastus uitmõttena, mida ta ise polnud jõudnud veel uskuma või ümber lükkama hakata. Ta oli nii mitmel puhul öelnud „Ma armastan sind” selleks, et kuulda lause kõla ja näha selle mõju teisele inimesele. Süüdlaslik nauding – ja kas on üldse paremat naudingut? –, kui meelitav vale langeb tänulikele kõrvadele… ja samal ajal ise kahelda, kas ma usungi seda… ja see kõhklus kätkeb endas justkui kogu inimeseks olemise eripära: võimet heita endale süüdistav kõrvalpilk ja peituda siis süüdistuste eest kuhugi sügavale oma hingesoppi, kus keegi peale sinu enda kunagi ei käi ja kus kehtib ainult sinu tõde.

*

„Ma armastan sind.”

„Miks sa seda praegu ütled?”

„Sest ma armastan sind.”

„Mulle tundus, et sa tahad veel midagi öelda.”

„Kas ühel inimesel on võimalik teisele midagi enamat ütelda?”

„Kas ei ole?”

„Kas sa ütled ka seda?”

„Ma armastan sind.”

*

Nad kohtusid tumerohelisel sametdiivanil, Taanieli keskkooliaegse sõbra sünnipäeval. Nad istusid kõrvuti, jõid veini, jäid sellest purju ja hakkasid siis rääkima. Taaniel ütles naisele, et talle tunduvad kõik suhted nii ettemääratud, tema otsib juhuslikku naist. Ta pidi selgitama: enamik tema sõpru on koos oma kooli- või töökaaslasega või inimesega, kellega nad on samas sotsiaalses klassis või moodustavad mõne teistpidi ühiskondlikult loogilise koosluse, näiteks väga ilus ja väga rikas inimene. Taaniel tahaks endale juhuslikku naist. Taanieli vaatavas silmapaaris oli mingi äratundmine, nad rääkisid pikalt, kuidas suhted on tihti loodud mingile mugavusele, meeleheitele või fantaasia puudumisele. Kas on võimalik, et kaheksa miljardi elanikuga planeedil, mille pindala on viissada kümme miljonit ruutkilomeetrit, leitakse oma elu armastus kõrvalmajast? Nad muudkui nõustusid teineteisega, kuni peaaegu kõik külalised olid lahkunud ja naine esitas Taanielile selle kõige olulisema küsimuse: kas mina olen juhuslik?

Kui ta hommikul oma stuudiokorteris naise kõrval ärkas, pidi ta tunnistama, kui hästi naine tema koju sobis. Kui loogiline ta siin oli, ta teadis kohe, kust leida kohvi, kus asub tualettruum, millal on õige aeg lahkuda. Nad jätsid kohmetult hüvasti, aga nad mõlemad teadsid, et naine tuleb tagasi (või läheb Taaniel tema juurde). Nad olid õigupoolest väga sarnased, ülikooliharidusega, oma karjääri alguses, nad polnud kumbki rikkast perekonnast, nad olid sündinud mõnekuulise vahega samas sünnitusmajas, elanud pikka aega lapsepõlves samas asumis, mingi ime läbi mitte sattunud samasse kooli, nad uskusid samadesse asjadesse, isegi kui nad alati nende järgi ei käitunud. Ainus juhuslikkus nende suhtes oli sellele tumerohelisele diivanile samaaegselt sattumine. Aga oli seegi juhuslikkus või tõenäosus? Nad valisid juhuslikkusesse uskumise, mis oli ühtlasi uskumine armastusse, aga nad ei saanud kunagi lapsi, sest nad kasutasid järjepidevalt rasestumisvastaseid vahendeid, ning ühisest tulevikust mõtlemine kätkes endas enamasti plaane seoses kinnisvara või reisidega. Ja mida rohkem nad olid koos, seda rohkem nad mõistsid, et elamine toimib palju paremini ilma juhuslikkuseta, ilma ootamatute mõtete või tunneteta.

*

„Miks sa vihastasid selle peale?”

„Sest sa kahtled minu motiivides.”

„Ma lihtsalt juhtisin sinu tähelepanu sellele, et sa tegid ettepaneku, et täna võiksid sina teha süüa ja homme mina, aga homme on meil külalised ja see tähendab palju suuremat kokkamist. Sinu ettepanek oli sulle kasulik, isegi kui sa seda nii ei mõelnud.”

„Sul oli tööl raske päev, ma mõtlesin, et ma teen sulle heateo.”

„Ja ühtlasi ka endale.”

„Sa oled vastik. See on vastik, kuidas sa irvitad minu üle.”

„Sa pead tunnistama, et see on naljakas.”

„Ma poleks sul käskinud ju homme üksinda kõigile külalistele süüa teha.”

„Aga see kõlas nii.”

„Sest sa tahad seda nii kuulda.”

„Sest sa ütlesid seda nii!”

„See on sinu haiglane tõlgendus.”

„Sellest ei ole midagi, ärme tülitse.”

„Miks sa tahad, et ma ennast kogu aeg halvasti tunneksin?”

„Ma ei taha, aga sa ju ütlesid seda. Miks sa ennast alati ohvriks pead tegema?”

„Ei öelnud, mitte nii!”

„Issand, kuidas ma mõnikord tahaksin, et meil oleks salvestis meie vestlusest.”

*

Viimasest lausest oli saanud TikToki meem. Kõik üritasid üksteist üle trumbata, mõeldes välja vaimukaid situatsioone, kus nad „tahaksid, et neil oleks salvestis sellest vestlusest”. Seda kasutati nii oma sõnu söövate poliitikute alavääristamiseks kui probleemsete suhtesituatsioonide ilmestamiseks. Kassetiemotikoni kasutus kasvas suhtlusplatvormidel mitu tuhat protsenti ja sellest kirjutati tehnikaväljaannetes uudislugusid.

Taanieli eksnaine oli hakanud nende vestlusi varustama eri keeltes subtiitritega, ta osales Zoomi vahendusel moonutatud hääle ja hägustatud pildiga vestlussaadetes, kust temalt küsiti kõiki neidsamu küsimusi, mida foorumites ja kommentaarides oli juba kümneid kordi küsitud, lisaks mõned banaalsused, mis oma lihtsameelsuses sobisid just televisiooni. „Mida te olete suhtest õppinud ja teete nüüd teistmoodi?” – „Hakkaksin kohe lindistama.” See oli nali ja stuudios naersid kõik südamest, aga üht startupper’it tabas saadet vaadates valgustushetk.

Startupper rajas ettevõtte, mis hakkas töötama välja salvestusseadet intiimsete suhtlussituatsioonide talletamiseks. Mõne kuuga oli tal valmis seadme prototüüp ning ta algatas Kickstarteris rahastuse kogumiseks kampaania. Oma videopöördumises rääkis ta oma luhta läinud suhetest ja kuidas ta nüüdseks oli õppinud, et kõige taga oli alati kommunikatsiooniprobleem. Ta oli kuulnud tuhandeid suhteeksperte seda kinnitamas, et just teineteise mitte kuulamine on lahkuminekute peamine põhjus. Ja ta üritas oma suhteid parendada (sic!), luues hetki, kus nad saaksid partneriga vabalt kommunikeerida (sic!) oma hingesoppide kõige sügavamaid kihistusi (sic!). Aga see ei toiminud üldse, vaid teatud mõttes isegi kiirendas lahkuminekuprotsessi. Kuna teda huvitasid numbrid, siis koostas ta keerulise maatriksi, mis jälgis suhtlussituatsioonide tihedust ja seksuaalvahekordade sagedust ja kvaliteeti, ning jõudis järeldusele, et omavaheline rohke rääkimine ei vii mitte kuhugi. Ja siis tabaski teda see valgustusmoment – oluline pole kuulda ja kuulata mitte ainult teist inimest, vaid ka iseennast teise inimesega kõnelemas, alles siis tekib suhtlussituatsioonile teatav objektiivne väärtus ja võimalus suhe täiesti uuesti tasemele viia täis ehedust ning enda ja teise sügavamat mõtestamist (muidugi – sic!). Just seda tühimikku täidab Vero. Seadet oli võimalik paigaldada erinevatesse tubadesse, samuti autosse, ning see oli internetist eraldatud, et tagada privaatsus. Aga eriliseks tegi selle võimalus salvestisi kuulata vaid mõlema suhte osapoole heakskiidul – salvestise lahtikrüpteerimiseks pidid mõlemad sisestama oma salasõna. Seadet soovitati „kulunud suhtemustritesse takerdunud pikaajalistele paaridele”, aga ka „noortele vanematele, kes ei pruugi unesegasena oma sõnu täpselt mäletada”.

*

Umbes kuus kuud peale esimese salvestise ilmumist hakkas Taaniel kohtingutel käima. Ta tutvus naistega Tinderis, nad käisid enamasti söömas, mõnikord enne seda ka kinos, ja pärast ühe või teise kodus. Taaniel eelistas, kui nad tulid tema juurde, kuigi tihti ei lõppenud need kohtumised kellegi juurde minekuga, vaid kohmetu ja eksistentsiaalselt nukra hüvastijätuga kusagil tänavanurgal; jälle olid kohtunud kaks inimest, kes teineteiselt midagi ei vaja. Filmivaatamine andis kahele sisuliselt võõrale inimese mingi ühise läbielamise, mida hiljem söögilaua ääres arutada, aga Taaniel valis alati filmi, mille üle kuigi sügavuti polnud võimalik vestelda – näiteks „Võimatu missiooni” viimane osa –, sest ta avastas, et üle kõige valmistab talle raskusi rääkimine, iseenda väljendamine sõnades. Õigemini polnud asi selles, et tal poleks olnud, mida rääkida, vaid vastumeelsuses tekitada helivõnkeid. Ta tahtis olla vait, nii palju kui vähegi võimalik. Veel enne, kui ta midagi välja ütles, kuulis ta oma peas seda mõtet moondunud häälega ette kantuna. Ja isegi kui ta tahtis midagi öelda, lõppes see mõnikord lihtsalt huulte maigutamisega, ilma et üle huulte ühtegi heli tuleks. Taaniel nägi üle laua istuva kaaslase kummastunud ja veidi hirmunud pilku, mis näis ütlevat: „Issand, see mees on veidrik!”, tõenäoliselt mõeldes, kuidas sellest järgmisel päeval mõnele oma sõbrannale rääkida, sest kahtlemata just seda nad tegid, ja võib-olla tegid nad isegi tema abituid kõverdunud huuli järele. Taaniel püüdis neid hetki muidugi vältida, aga see polnud võimalik, sest selline oli uus Taaniel. Taaniel, kes rääkis, nagu teda salvestataks. Sõi, nagu teda salvestataks. Seksis, nagu teda salvestataks. Isegi kui ta tõi nad oma koju, mille ta oli detektoriga enne lahkumist üle käinud, teadis ta, et naise nutitelefon võis iga ebaõnnestumise, iga eksimuse, iga heli talletada.

Kolm kuud hiljem oli Taaniel juba loobunud kohtingutest, ta käis vaevalt oma korterist väljas, ta magas neli või viis tundi ööpäeva jooksul. Ta kartis isegi tualetis peeretada, sest seda võidakse lindistada ja tema vastu ära kasutada. Ta masturbeeris hääletult pimedas toas, ta püüdis süüa võimalikult vaikselt matsutades, isegi kuuldavalt ohkamine tundus talle enesereetmisena. Ja siis pidi ta veel koduuksest välja astuma, rääkima kõigi nende inimestega, tegema läbi neid igapäevaseid sotsiaalseid rituaale – poes, tööl, ühistranspordis, tänaval –, mis kõik nõudsid enese verbaliseerimist.

Neljanda aprilli hommikul läks tal uni juba enne kolme ära. Ta ei tahtnud voodis väherda, sest linade ja tekkide kahin tundus kõrvulukustav. Ta hiilis magamistoast välja ja istus köögilaua taha. Külmkapp urises, kell tiksus rahutult, ta kuulis iga väiksematki liigutust saatvat liigeste naginat. Ta oleks tahtnud hingamise nüüd kohe sel hetkel ära lõpetada, sest õhu liikumine ninast kopsudesse ja tagasi täitis ruumi hulluks ajavate kahinatega.

Taaniel võttis kokku viimase jõu ja hiilis üle (karjuvalt!) nagiseva parketi riiulini, kuhu ta oli pannud oma sülearvuti. Ta võttis selle sülle, laskus aeglaselt parketile istuma ja tegi arvuti lahti. Ekraani kiiskav sinine valgus pani ta silmi kissitama, kuni ta lõpuks suutis keskenduda veebilehitseja aadressiribal olevatele väikestele tähtedele ja kirjutas sinna: reddit.com. Ta logis foorumisse sisse ning alustas pealkirjaga „Mu naine lindistas mind” uut teemat.

*

Esimesed reaktsioonid olid skeptilised, arvati, et see on väljamõeldis ja ta tahab lihtsalt tähelepanu (see näis olevat peamine süüdistus internetis, mis oli Taanieli meelest kummaline, sest kõik tahtsidki siin ju tähelepanu ja kas enam keegi üldse midagi muud tahtiski), aga vaikselt hakkas kommentaariumisse kogunema hulk kaasarääkijaid, kes olid juba ammu veendunud, et Taanieli eksnaise tõlgendused juhtunust olid valelikud, sest naised pööravad kõik tülid enda kasuks, on osavad manipulaatorid ja alatised ohvrid. Üha uued Taanieli uskumusi kinnitavad kommentaarid panid ta südame elevusest kiiremini lööma. Korraga ei olnud ta süüdlane, vaid ohver, korraga oli ka temal hääl. Iga nädal lisas ta Redditisse oma kommentaarid eksnaise Patreoni lehel avaldatud vestlusele, selgitades tagamaid, miks ta üht- või teistpidi reageeris (tema postitus selle kohta, kas oma pikaaegselt partnerilt võib oodata anaalseksi, leidis väga elavat vastukaja). Lisaks oli Taanielil moraalne üleolek, kuna tema polnud laskunud nii madalale, et privaatvestlusi internetis avaldada. Muidugi eksis ka tema teemadesse eksnaise poolehoidjaid, kes teda sõimasid, aga õnneks mattusid nende hääled Taanieli pooldajate sõnavõttude alla. Isegi see Vero startup pakkus talle koostöövõimalust. Taanielil tuli salvestada pöördumine, kus ta räägiks sellest, kuidas tal poleks midagi olnud kogu salvestamise vastu, kui see oleks toimunud teadlikult ja ühise väärtusotsusena (sic!). Ta küsis pakutust kolm korda rohkem raha ja salvestas oma arvamusloo, muidugi moonutatult ja ilma pildita. Startup’i turundusosakond sai tema hääle kõlama peaaegu täpselt nii nagu tema eksnaise salvestistes.

Taanieli telefonile tuli teade, et startup on talle üle kandnud kokkulepitud rahasumma. See oli nii suur, et ta mõtles, kas mitte sellest ei võikski saada tema põhiline sissetulekuallikas, kuigi ta ei olnud samas päris kindel, mis see „see” tegelikult on. Ta tundis, et elus on avanenud uusi uksi, mille piirjooni ta oma elu tummades seintes poleks osanud aimata; nagu need peidetud uksed mõisates, mis on tapetseeritud sarnaselt ülejäänud ruumiga, lengid ja link peidetud. Kõik tema viimase aasta läbielamised võisid olla vaid parema tuleviku tuleristseteks. Ta tundis oma eksnaise vastu korraks täiesti siirast (jälle see sõna, see Taanieli – ja ilmselt iga inimese – jaoks nii oluline sõna) tänulikkust ja otsustas talle kirjutada.

„Aitäh.”

Ekraanil hüppasid kolm punkti. Ikka veel. Mida ta kirjutab nii pikalt? Miks ta piinab teda igavese kolme punktiga, see kuradi bitch? Taaniel hakkas närvi minema, ta oli mõelnud seda tõepoolest siiralt, lootnud mingit lihtsat vastust, teatud leppimist või märguannet, et teda on mõistetud, nende vahel on teatav rahu sõlmitud. Sõnumit ei tulnudki.

Järgmisel päeval ilmus Redditisse Taanieli eksnaise postitus (pealkiri lõppes mitme hüüumärgiga), kus ta kirjutas, et ta mees pole teda endiselt rahule jätnud, saadab talle ahistavaid ja alandavaid sõnumeid ning üritab siirast appikarjet ning soovi naisi ärakasutavatest suhetest päästa muuta mingiks egoistlikuks eneseõigustuseks ja ohvrite naeruvääristamiseks, kahjuks on selline asi tänapäeval väga menukas ja ta on endale kaasamõtlejateks leidnud karja klaviatuuride taha aheldatud incel’eid, kes saadavad nüüd naisele erinevates veebikanalites räige vägivallaga ähvardavaid sõnumeid. Taaniel oli täielikus segaduses, sest ta arvas, et tema teemades võtavad sõna lihtsalt mehed. Tõsi, viimasel ajal oli tema postituse all kommenteerinud üha tihedamini üks YouTube’is populaarseks saanud meeste deseksualiseerimisguru, kes jagas ka siin soovitusi, kuidas oma meheaju vabastada pideva kiimlemise mõjudest ning suunata kogu vabanenud energia tõelisesse tootlikkusse: raha teenimisse ning isiklike eesmärkide – nagu näiteks raskuste tõstmine, triatloni läbimine, vanade autode või tsiklite restaureerimine – saavutamisse. Taaniel oleks tahtnud teda uskuda, aga samas oli tal ka piinlik teda kuulata.

Taaniel lebas hääletult oma elutoa diivanil ega saanud aru, kuidas tema sellesse sitapöörisesse oli tõmmatud, ta oli ju kogu aeg tahtnud ainult õigeid asju: lähedust, eneseteostust, kodu, seksi, erilisi hetki, tavalisi hetki, mis mõjuksid erilistena; igatsemist, tülisid, leppimist, armastada ja olla armastatud, mõistvat pilku, ahneid huuli, olla õlg, mille najal ennast tühjaks saab nutta, ja kõrv, kuhu sosistatakse seda, mida keegi teine ei kuule. Kõik ju tahtsid seda ja olid alati tahtnud. Kas enam ei tohtinud tahta? Ta oli kindel, et tohtis. Aga miks kõlas siis kõik nii valesti, kui ta seda sõnadesse üritas panna? Taaniel kuulas vaikust enda ümber ja siis sosistas ta midagi hääletult. Keegi, kes oskab huultelt lugeda, oleks tundnud selles kuuldamatus sosinas ära nime: „Emilia.”