oleme valinud uuesti vormuda
süütud väärtused
süütu armastus süütu kadedus
süütud lapsed keda saada
kui punased poleks
vanaisa kinni võtnud
ei oleks meid olemas ja
minu päralt oleks polevik
nüüd aga metalsest võrgust korv käevangus
selg küürus peas pruun
barett ja jalas kummikud
olen pärismaalase rüüs
nii paljude minade omas
osad minust on sada aastat vanad
kuid ulatun ka kaugemale
aga enne põhjasõda
ma ennast ei mäleta
kõik munad ühes korvis
*
vanaisa pillas seemne
kõige ebapraktilisemasse
kõige ebamugavamasse
kohta
seemnest kasvas haralioksne
vanaisa ja puu põimusid kasvamises
ja rääkisid samas keeles
sest teadmine oli üks
nende esivanemad
on jumalikud
nüüd mängivad männikäbidest vanapaganad
järeltulijate
käte vahel
puude pillatus pole midagi juhuslikku
kas kuuled tuules vankri kolinat
see on sõnum vanalt sõbralt
ta on võtnud vaevaks vilju kanda
haralioksselt tantsib kivihunnikus
*
astusin temast välja
sest ta nuttis jälle kopsutükke
kuni nendest sai meri
madal matsalu laht
kus aastaid kahlata
aga sügavaks ei lähe
lehmadki laiult laiule laisalt
selles sogases elu-surmarikkas
vees kus leiad kõike
enda kohta saad teada
tal ei jäänud muud üle kui nutta
sest teist päeva vaatas katkenu värve
kui valgust(ust)
ja kaotas end sinna ära
lehmasita kihid kui õõtsuv
vetruv vaip ei lase
jalgu põhja panna
mõõn tõmbab lainena kaasa
ja vool peegeldab vastu
*
punased hoobid
ja tung juua end pildituks
olla kehaliselt rõve
ja piiranguteta
rääkida keeltes
mis kutsuvad kurja karja
olen rustikaalselt ruugeks
võõbatud ja võõristan
võltsi korrapära
hüppan ja möllan ja irve
on verine
naeran valusal kurguhäälel
joon end läbisegi täis
maandun vetsus poti kõrval
liiga tehislik plaaditud põrand
hakkab vastu
lendan hoopis saba taga
metsa poole
aga täna see ei päästa
päästab just raevu valla
tumeda ja kurva
põhjani kurb põhjatu kurbus
kurva kõrval kürb
magab
lontis
tema ei tea midagi
*
vana hea luigelaul
taas upun sinu saabudes
oma nõgestest punutud särgi
heidad mulle peale
muundun ja laulan
pikal kaelal madalasse taevasse
pilvede tumedad silmaalused
sobivad mulle
pärast metshanede äralendu
jääb kõik üheplaaniliseks
nagu valge lina uue filmi ootel
*
kurbusest saab kena paki
pista aga kodust väljudes taskusse
niipea kui hakkab parem
veendun et on alles
hoolikalt hoitud
kurbus pole laisk
me mõlemad
tunneme rõõmu tegusatest hetkedest
*
tuhkkuiv muld ja tuliliiliad akna all
hea et enam rookatus ei ole
lõkendav suur suvi palgel
soolane hingeõhk
kuivade heinte lõhn kui aura
eeskoja trepil istuvad jõude vanaisa jalad
konksus käed
mis lõpuks järele jääb
antakse edasi järgmistele
samas kehas
hetkega muundume
üks teiseks
nagu vaataks peeglisse
mu ülemaalitud naha alt
kumab sinu portree
Lisa kommentaar