Sajab. Kuivab ära…

Sajab. Kuivab ära…

Sajab. Kuivab ära. Päike. Kuskil hirnub hobune.
Vaata, kuidas maailm tasakesi võbeleb.

Sügaval töökojas põleb lamp ja kräunub kass.
Naervad pilveküünelised plikad õmblemas.

Söövad kurki. Krõmpsub. Lõksub kääritera.
Argipäevade üksluisus läheb meelest ära.

Nurga taga vana seebikaupmees poodi peab.
Ainult lõhna järgi tema naistki tean.

Eelmine jäi vanaks. Suri. Nii kui iga muu,
unustati temagi. Just nagu ruutjuur.

Unustada osatakse. See, kes eile hauda lasti,
homseks juba südametes tardunud on ilusasti.

Ajaleheräbal lendab – tuul ta mütsiks korjas.
Unustatud on poeetki. Tuttav. Elavate kirjas.

Käib veel kohvikus. Eks ikka näeme mõnikord.
Tume pintsak, mille õlul tihe kõõmakord.

Mida öelda veel? Või lasta luuletusest lahti,
nagu puu rüüd seljast võttes pillab kuivand lehti?

Igal juhul unub seegi. Mis sa ikka teed.
Vaata, kuidas maailm tasakesi võbeleb.

30. jaanuar 1941

Viies ekloog

                            György Bálinti mälestuseks

Armas sõber, kuidas olen värisenud selle luuletuse külmast hingusest,
kuidas olen peljanud neid sõnu, põgenesin nende eest ju tänagi.
Vorpisin reajuppe.
                            Muust, muust püüdsin kirjutada –
ilmaasjata! Öö, koletislik, varjav öö
manitses: pead temast kirjutama.
                                                    Ja ehmun ärkvele, kuid juba
see hääl jääb vait, just nagu surnud seal Ukraina steppides.
Jäid kadunuks.
                       Ja seegi sügis pole toonud sinust teateid.
                                                                                        Metsas
vihiseb nüüd jälle talve jõhker ennustus, ja kihutavad rasked
pilved, kuni jäävad, lund täis, jälle taevalaele seisma.
Kes teab, kas oled elus?
                                       Enam minagi ei tea, ei raevu enam,
kui nad löövad käega, kattes valulikult näod.
Ja neil pole aimugi.
                              Kuid ehk sa siiski elad? Said vaid haavata?
Käid lehekõdus, metsa pori tihke lõhna sees, või
oled ise ainult lõhn?
                               Lund lendleb juba põldudel.
„Jäi kadunuks,” lajatas teade.
                                              Ja süda põrub, tardub sees.
Mu kahe roide vahel juba tärkab vastik, pinges valu,
neil hetkil vabiseb, ja minu mälestustes elavad
nii elusana sinu ammu öeldud sõnad, tajun niivõrd selgelt sinu ihulist reaalsust
justkui surnu oma –
                               Ikkagi ei suuda täna sinust kirjutada!

21. november 1943

Ei tea…

Ei tea ma, mida muile see maastik tähendab –
see väike riik kesk leeke on minu sünnimaa,
mu lapsepõlvemaailm, mis hällib kauguses.
Ma temast võrsusin kui puutüvest vitsake
ja loodan, et ta mulda vaob kord mu kehagi.
Siin olen kodus. Tuttav on iga puhmas siin,
mis põlvitab mu ees, ta nimi, õied-lehed,
tean, kes ja kuhupoole siin maanteed mööda läheb,
ja tean, miks videvikus kesksuvel majaseinast
võib joosta jugadena lõkendavpunast leina.
On lendurile ülal see maastik ainult kaart,
kus elas Vörösmarty siin, teada ta ei saa,
on talle kaardil peidus vaid vabrik, jõrm kasarm,
kuid mulle vaikne talu, härg, ritsikad ja torn,
binoklist näeb ta tehast ja põlde, tootmismaad,
kuid mina töölisi, kes töö pärast kardavad,
ja metsa, rõõmsat vilet rohtaias, kalmistut,
ja kalmul eidekesi, kel kurgus vaikne nutt;
kus lendurile raudtee, mis hävitada vaja,
on tubli raudteevaht ja raudteevahimaja,
ta sau ja lipp, ja ümber käratsev lastekari,
ja tehaste ees õuel on sakris valvemurid,
seal park, täis armastuste kord jäetud jalajälgi,
kord maitses suudlus mee, kord metsamarja järgi,
ja kivi, mille peale ma pidin astuma
teel kooli, et ei tuleks mul minna vastama –
näe, siin ta on! kuid ülalt ei paista kätte ta,
ei oska ükski masin neid asju näidata.

On meilgi patte hingel kui teistel rahvastel,
neid eksimusi teame – mis, kuidas, kus ja mil,
kuid süütuid töölisi ja poeete on siin ka,
ja rinnalapsi, kelles kord mõistus suureks saab,
valgustab, nad on ootel pilkastes keldrites,
et rahu sõrm me maale taas oma märgi teeks –
neilt kirgas sõna vastab me murtud sõnadele.

Ööd valvav pilv, oh laota lai varjav tiib me üle.

17. jaanuar 1944

Oktoobrilõpu heksameetrid

Mäelt ruttab ojake alla, valge naer tantsivas sängis,
sügisleht tantsib, vaob siledaks laineil ja minema ujub.
Näe, varjus välgub kontpuu okstel kirbeid juveele,
valguses vanal värinal rohumõõkade teri.
Päike veel paistab, nii küps, et vaid aeglane mõistlikkus peab veel
taevast kukkumast teda – kardab, et mis saab ta kullast.
Minagi, aeglane, mõistlik neis aeglastes mõistlikes kiirtes,
kardan, et mis talvel külmaga sinust saab, küttepuumure,
talverõivaste mure tõuseb ja mõõnab su pilgus,
käib nagu hingeõhk silmade peegleil, unine nukrus
valgub laiali sinistes kiirtes, su suul uinub lause,
ärkab ent suudlus. Mustavat lund tuleb, talv tuleb, mustab
nurkadest juba nüüd sügise suur taevavõlv, koidutunni
sammud on libedad juba. Eks tule siis tukkuma õhtu
pika habeme alla, vaata, ma olen su laps, ent
suur, täiskasvanud poeg, ja ka armsam, küps jagama muret,
tõsine muuski kui luules. Lebame, pimedas öise
kõrvaga kuulan su südamel uinunud murede rütmi.
Kuulan ja olen ootel. Nii nagu noor kurepoeg, kes
sügisel lendama õppides aeg-ajalt laperdab taevas,
asemel pöörlen. Ja oigega aeglaselt edasi lendan.
Võtan ta üle, ta tukslev rütm uinutab, jäämegi unne,
kaks üheskoos ühe murega. Kuni meid kätte saab uni,
kostab, kuis öös plaksub pimedalt sügise vettinud plagu.

Élesd-Nagytelekmajor,
28. september – 14. november 1942

À la recherche

Ammused helged õhtud, saab õilis mälestus teistki!
sädelev laud, ümberringi poeedid ja noorikud pärjaks,
kuhu sa libised möödunud aegade lihkuval mudal?
kus on see öö, mil Pinot Gris’ veini nii lustlikult jõid veel
nooblid sõbrad ilusasilmsest saledast klaasist?

Värsiread hõljusid lambivalguses, kiirgavad haljad
epiteedid õõtsusid meetrumi vahusel harjal,
elasid surnud ja kodus veel olid vangid, mu kallid
kadunud sõbrad, ammugi langenud lõid siis veel värsse,
südametel Ukraina, Hispaania, Flandria maamuld.

Mõned meist, hambad ristis, tule all tormama pidid,
sõdima seepärast lihtsalt, et midagi parata polnud,
ent kuni kompanii ümberringi rahutult magas
räpases öö kattevarjus, mõtlesid nad oma toast, mis
kesk seda ühiskonda neid koopa ja saarena varjas.

Kuhugi mõned pitseeritud loomavaguneis viidi,
kusagil miiniväljal nad tardunult, relvitult seisid,
kuhugi läksid meist mõned ka vabatahtlikult, relv käes,
sõnatult, teades, et võitlus seal lõunas puudutab neidki –
ning vabaduse ingel valvab nüüd öös nende suurt und.

Kuhugi veel… ah, ükskõik. Kuhu jäid need sümpoosioniõhtud?
Lendasid sõjaväekutsed, palju sai värsifragmente,
palju sai kortse noorte kaunilt naeratavate
naiste suude ja silmade ümber, jäid rammaks need haldja-
sammuga näitsikud sõja tummade aastate kestel.

Kus on see öö ja see kõrts, see laudkond pärnade varjus?
Neist, kes veel elavad, kus on need, kes suruti sõtta?
Südames nende häält, käes nende käepigistust valvan,
nende teoseid tsiteerin – tumm vang – ja puhkevad nende
torsode proportsioonid siin oigaval mäetipul Serbias.

Kus on see öö? See öö ei tulegi tagasi enam,
olnule annab nüüd surm juba hoopis teistsuguse pilgu.
Istuvad lauas, end peidavad naiste naeratustesse,
võtavad sõõmu me klaasidest, nemad, kes matmata kaugel
magavad võõraste metsade, võõraste niitude mullas.

Lager Heidenau, Žagubica kohal mägedes
17. augustil 1944

Surmamarss

Hull on see, kes kukub,    siis püsti tõuseb taas,
ise kõndiv valu,    põlve, pahkluud liigutab,
asub jälle teele,    kui tõstaks teda tiib,
kutsub kraav, kuid jääda    ei julgeks niikuinii;
kui sa küsid miks,    ehk vastab üle õla sul:
kuskil ootab naine tal,    ja targem, kaunim surm.
Oh sa ullikene –    seal su koduasemel
üksnes kõrvetatud tuul    veel oma ringe teeb,
ploomipuu on murtud,    majasein on näoli maas,
öö me kodumaal    on hirmust õige räbalas.
Oh, kui usuksin, et on    ka mujal kui mu rinnas
alles see, mis rinnas kannan;    kodu, kuhu minna…
Kui vaid oleks! Nagu siis,    verandal sumisemas
rahu mesilane, jahtuv    ploomimoos sealsamas,
suvelõpuvaikus    rambes aias päikse käes
peesitaks, puuvõras    õõtsuks viljad ihuväel,
Fanni paistaks, ootav, blond,    sealt ruske heki poolt,
varjud tasa kirjutaksid    tasast õhtupoolt…
Küll see kuu on ümar!    Ehk on kõik veel endine!
Oota, sõber, kärata! –    siis tõusen, jätkan teed.

Bor, 15. september 1944

Ungari keelest MIRJAM PARVE

Ungari luuletaja ja tõlkija Miklós Radnóti sündis 5. mail 1909 Budapestis. Teda peetakse ungari modernismi kolmanda laine esindajaks. Eluajal avaldas ta kuus algupärast luulekogu, viimane luulekogu „Vahutav taevas” („Tajtékos ég”) ilmus postuumselt 1946. aastal.

Teise maailmasõja ajal võeti Radnóti korduvalt natsionalistliku Ungari armee tööteenistusse, mida esitati algselt kui tervislikel põhjustel sõjaväeteenistuseks sobimatutele mõeldud alternatiivi, kuid mis kujutas endast pigem karistusmeedet poliitiliselt kahtlastele ja „vale” päritolu (eelkõige juudi soost) kodanikele. Kurnava ja tervistkahjustava töö kõrvalt jõudis ta siiski vahel lugeda ja kirjutada. Teisel tööteenistuse perioodil on kirjutatud näiteks „Oktoobrilõpu heksameetrid”. Kolmandal korral 1944. aasta maikuus saadeti tema pataljon Serbiasse, Bori linna lähedal asuvasse Heidenau töölaagrisse, kus vange rakendati peamiselt vasekaevanduses. Sama aasta sügisel sunniti neid Punaarmee pealetungi eest taganema ja paljud niigi kurnatud vangidest hukkusid teel või hukati, kui nad ei suutnud enam edasi liikuda. Brünni töölaagris, pärast taganemise esimest etappi, on kirjutatud „Surmamarss”. Novembri alguses (täpselt teadmata kuupäeval) hukati ka Radnóti ja maeti koos kaasvangidega ühishauda Lääne-Ungaris Abda küla lähistel. Kui ühishaud 1946. aastal avati, surnukehad tuvastati ja ümber maeti, leiti Radnóti seljas olnud vihmamantli taskust lisaks dokumentidele ja kirjadele ka märkmik kümne luuletusega, sealhulgas „À la recherche” ja „Surmamarss”.

M. P.