Foto: Weronika Ławniczak

Järv Vlădease mägedes

Järv Vlădease mägedes

Jää raksatab pakase käes. Veebruar ei ole külmaga kitsi,
õhk on kristallselge, aga nahk kui kalka.

Karpaadid avavad öösiti haavad ja lasevad nendesse kuuvalgust.
Järv karjub. Öökull vastab talle. Hommikul lähen unesoojana
järvepeeglile, teerajalt leian surnud linnu, raske
öelda, mis sorti surm temasse elama asus. Olen ebausklik: matan ta
lume alla ja lausun kaasa Tranströmeri luuletuse.
Kohtades, kus jää õgib jääd, järv karjub.

Tulekeeled

Ma jään allkorrusele, et tuld valvata. Selle maja tuli
võiks levida voodilinadele, haarata kõike. On vaikne.
Küla magab. Lausa talumatu. Sellistel öödel tuleb püüda
meenutada kõiki nimesid, millega meid on kutsutud.
Iga hellus kasutas keelt omamoodi.

Guašš

Päev on maalitud justkui guašiga. Teistsugune on valguse struktuur
pärast talvist pööripäeva. Ei ole samad talve ja suve varjud.
Puudutus. Pöök põleb; pärnaoks küünitab räästa alla; pöök põleb.
Meie küünitame raamatute järele, et sulgeda ööl suu ja avada
meie endi oma – paksud köited,
kus lüüasaamine on ülendatud hümniks.
Pöök põleb.

Maja kondid on aplad. Pöök põleb. Ja põleb aeglasemalt kui kask.
Leegid ei ole kõrged – ei kõrveta käsi.

Fuksia

Küla viimase maja aknas põleb tuli. Naine katab laua,
lükkab akna lahti, istub aknalauale, süütab sigareti,
tõstab pilgu, märkab mu keha kontuure (mis on
vihmamärja tee taustal selged), tõstab käe, vastan samaga.

Ma jõuan metsa vahele, mõtlen, kelleks ta mind pidas.
Loomahääled teravdavad ööd. Valgepöök on kummardunud
õige madalale. Tagasiteel märkan, et valgus paistab kõrgemalt,
naine on läinud ärklituppa.

Ma tean temast mõndagi: suitsu tehes toetab ta pea
vastu aknapiita, kannab hoolt, et fuksial
oleks piisavalt valgust, see on maja idaküljel.
Ta tunneb asju ära. Sööb üksi.

Geograafia

Meelte töö on enda sõnadeks muutmine.
Need on sellised: kastan, kardemon, kriit,
kurat; või siis jõgede nimed: Valge, Ob.

Jõgede nimed on aastaid korrastanud meie meeli.
Niiskuse refrään, õpetus omapäi jätmisest ja keelest,
mis võib olla ka sosin maakaardi dialektis: Mer de Glace, Karpaadid,
Cluj-Napoca, Bolechowicka org, Wrzeszcz, Wolski mets,
Lea tänav – aga ära otsi sellest korda ega mõõdukust.
See on tektoonika, selle geograafia, mis allub erosioonile,
mis muudab ka seda, mida saab puudutada, mis on siinsamas.

     Vaata nüüd – pihk, mis puudutab
     nahka, puukoort, loomakarva,
     ega saa kunagi küllalt.

Puukroonid

Suuname pealambi valgusvihu puukroonidele.
Akaatsiaoksad on hellad, kaugemal haabade hõbe.

Pärast keskööd, kui mind äratab kassi nurrumine, ei suuda ma
lakata mõtlemast, et minnes valgusega mööda orgu allapoole,
kasvas meie järel öö; et vaid aeg-ajalt, kui pöördusime,
valgustasime tema lõuaalust.

Tsink

Läände suunduvas rongis räägin naisega, kes ütleb,
et sünnitaks kohe kindlasti haige lapse, isegi ilma peata,
kui Jumal – juhul kui ta olemas on, rõhutab naine – annaks talle nõnda
vägeva õnnistuse – nii ta seda nimetab.

Ta žestikuleerib, tema küüntel on valged laigud.
Tsingipuudus, mõtlen ma.

Naine lisab, et ta elab metsas, aga et viimasel ajal
on seal – rõhutab – hullupööra rahutu: inimesed
on hakanud tema maja juurde tulema.

Talve merevaiguvein

Must kuld, nii ütleme siin mulla kohta. Veel kestab põldudel
sügisene liikumine. Tõsi, jutt on päikesest, mis liigub talve poole.
Tõsi, jutt on hirmu summutamisest, pilgu ärapööramisest,
jutt on luuletuse kirjutamisest, mis on lähemal maapinnale
kui Briti raadiouudistele. Jutt on vaikusest.

Jantarové vino zimy – ütleb öösel Zuzanna. Talve
merevaiguvein – tõlgib mulle Bogdan. Ma kirjutan selle endale
käsivarrele. Ma ütlen talle, et kirjutan sellest luuletuse.
Pimedus on laotunud üle Moraavia viinamägede.

Naastes kuulame Tšehhi raadiot. Eristan üht sõna – Karabahh.
Öeldes Karabahh, puudutab keel korraks suulage
ja laskub siis oma kohale tagasi. Vaata.

Salvei

Peatselt heidab linn oma niiske keha maadligi,
tõmbab kardinad ette, need rasked laud, et süüa nende taga
hilist õhtusööki: ahvena valget fileed
maitsestatud küüslaugu, basiiliku ja salveiga. Selle juurde vein,
ilmtingimata Sauvignon Blanc. Rasv pühitakse taldrikult
hoolikalt saiaga.

Sellisel sügisel ei lasta midagi raisku.
Ja kõike selleks, et minna magama täis kõhuga,
nagu lapsepõlves.

Maakaardi allosas käib vilgas liikumine: lõunamaad. Siin keegi
alles võtab kalalt soomuseid. Keegi pühib parajasti käsi
põlle sisse, paneb veini külma, puhastab süljega pokaale.

Keha: esimene

Täna oli keha kuulekas. Enne jooksmist tuleb talle rääkida
marsruudist, kividest ja juurtest, nendest maa soontest.
Kui tee läheb läbi metsa, on ta tavaliselt kuulekas.

Pärast paari tundi, nii nagu lubasin, jahutan teda ojas,
juba kodu juures. Naine, väike laps süles,
osutab tee pealt minule ja ütleb: vaata,
näed, naine seal külmas vees, prrr.
Laps kordab: prrr.

Keha: neljas

Täna oli keha rahutu. Enne liikumist tuleb teda toita,
küsida, kuidas ta magas ja miks nii vähe. Kui on toidetud,
siis on ta kuulekas. Aga vahel ei ole. Kui viimast, siis tavaliselt
annab see märku D-vitamiini puudusest või külmapungast,
mis lööb õitsele vaat siin (alumisel huulel).

Keha: viies

Mõttetu on talle rääkida meile lähedaste
kehade haigustest. Sellistel puhkudel keeldub ta koostööst,
võib üksnes – ja hea kui sedagi – kõndida.

Mõttetu. Täiesti mõttetu on talle rääkida sellest,
et ta peaks kandma teist keha, armastatud
ja iga kuuga, tõsi, pisut kergemat.
See on täiesti mõttetu.

     Tasem seal – ütlen endale
     – Rudawa jões ujub miski
     vastuvoolu.

Keha: kuues

Täna oli ta kuulekas. Võib-olla oli see tingitud
lihtsatest asjadest: roostega kaetud kasest, uhtorgudest, millest
sünnib öö, nahast, mis niiskuses tõmbub sametiseks.

Ja veel see: suhkur mustikatest ja proteiin hernestest.
Ja veel see: raske jääkilp, mis siin laiutab.
Ja veel see: need sõnad, mis tekitavad meie sees radikaalseid asju.

Keha: seitsmes

Täna võttis ta tagasi, mis kuulub talle: une ja helluse.
Jookseb mööda hallhaigru jälgi. Vaagen kummardub
mere poole. Seal, kus linnujälg katkeb,
võtavad jalad üles saksa lambakoera jälje.

Keha: kaheksas

Külmale reageerivad lihased teistmoodi ja teistmoodi töötab siis kõri.
See, mida sisse hingan, on terav, seda on tunda kõhu allosas, vaat siin.

Teistsugune on külm linnas, teistsugune maal. Kodus, kui
süda ei ole veel jõudnud verd rahustada, loen Weinbergerit:
Sügise maitse on terav. Ja edasi: Noored kullid on
juba valmis tooma linnuohvreid.

Poola keelest HENDRIK LINDEPUU

Małgorzata Lebda (snd 1985) on poola luuletaja, proosakirjanik ja fotograaf. Lisaks ka ultramaratoonar, kes sai tuntuks oma keskkonnaaktivistliku jooksuga Wisła lähtest kuni selle suudmeni (1113 km), et juhtida tähelepanu jõe seisukorrale. Ta on avaldanud seitse luulekogu, mis on võitnud mitmeid tähtsaid Poola kirjandusauhindu, nende hulgas Gdynia linna kirjandusauhinna, Wisława Szymborska nimelise luuleauhinna ja Kościelski kirjandusauhinna. Siinsed luuletused pärinevad enamjaolt 2021. aastal ilmunud kogust „Mer de Glace”. Lisaks ilmus Małgorzata Lebdal 2023. aastal edukas debüütromaan „Ablas” („Łakome”), mis on tõlgitud juba päris mitmesse keelde.

H. L.


[1] © Małgorzata Lebda, Warstwy, 2021


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Looming