Sel aastal põlesin igal ööl koos ühe kauge ereda tähega ja ärkasin uue südamega, mis söepuru keskel tuksles. Uhiuus keha kasvas südame ümber alles selleks ajaks, kui ema juba neljandat korda sööma kutsus.

Tulime raudteelinnast jalgsi küla poole tagasi, lumivalged tunnistused käes, erksad kased varasuvises vaprusevärinas ja mets ja voored ja odrapõld, mille tagant tõusis Siimusti katlamaja punane korsten. Ja ma siis naeratasin selle rinnus laine­tava vabaduse tõttu nii laialt, et tõesti päike võis tõusta ühest suunurgast ja loojuda teise taha ja kurdudesse mu põsenahal jäi veel ruumi võpsikule, mille varjus määgisid Tikside piimakitsed, ja sinna kõrvale mahtus napilt ka külaservas laiuv Kiigemets ja selle keskel haigutav tehisjärv. Ja kuskil seal surnuaia kõrval kasvas üks vana, tamme moodi kask, mis jootis oma mahlaga kõiki meie paneelika jõnglasi, kõik me olime tema piimal kasvanud.

Ühel tulikuumal lõunatunnil kahlasin niueteni Peipsis ja vabastasin võrkudesse takerdunud kaheksajalgu. Need libedad tänulikud adrust ja savist koosnevad olendid said siis jätkata koduteed Lung-Kungist välja kaugele lõunasse, mööda Peipsit Võrtsjärve ja sealt juba kerge vaevaga India ookeani.

Kandsin tollal kõige ilusamaid riideid, näiteks pitskardinast õmmeldud vesti ja Lätist ostetud nokamütsi. Ja mu naabritüdruk, ilus Helena, kandis samuti kõige kaunimaid kleite ja põlvikuid, nagu mu ema ja õdegi. Isal oli kõige peenemast atlasest sinine särk ja Ida-Tšehhoslovakkiast toodud päikeseprillid, lisaks kuskilt, jumal teab kust, saadud aukmustriga platvormkäimad, mida ta oli kandnud ka omaenda pulmas ja mille vasakust kinganinast ta hiljem kirvetera läbi lõi.

Kord peitsin ennast nagis rippuvate mantlite taha, et sealt oma koolist tulevat õde ehmatada. Panin veel vana kährikmütsigi pähe, et oleks efektsem, aga õe asemel astus sel korral meie paneelkorterisse hoopis ema, kelle süda oli nõrk ja keda ei tohtinud ehmatada. Üritasin peidupaigast ühes kährikmütsiga nii vaikselt välja tulla, kui vähegi sain, aga ema ehmatas ikkagi ja mu rind tõmbub selle peale siiani valusalt kokku.

Meie küla kinos näidati kord Jaapani filmi, milles saurused sõid ära grupi geolooge ja viimaks tungisid Osakasse. Vehklesin klapptoolil hirmust, nii et tagapool istuv Pällo-mamma pidi mind korrale kutsuma. Ja kunagi hiljem jäin peale filmi „Once Upon a Time in America” salaja ka järgmiseks seansiks saali. Istusin nõnda järjest üheksa ja pool tundi kinos. Hiljem koju jalutades avastasin, et olin omandanud kõik Robert De Niro žestid ning ka sünnimärgi paremal põsel. Ja veel hiljem, juba Lung-Kungi lagunemise eel, läksime poistega ikka välja suitsetama, kui India filmides peale kismat jälle laulma ja tantsima hakati. Aga naistele meeldisid just need vahepalad.

Sel hapral ajajärgul laulsin koos kilkidega ahjuvuukides, maadlesin mardikatega sõnajalajuurte vahel ja salvasin kiile oma terava keelega, kui nad mu üle naersid, sest olin kasvanud väga ebaühtlaselt, suured käed, suured jalad, suur nina ja palju krussis karvu, mis pani just eriti kiilid pilkama. Nad ise olid päris karvutud nöbininad.

Meie külas elas tol ajal Leonard Pahmi nimeline mees, kes teadis kõigest kõike. Mis tahes põrutavat uudist oli ta juba varem kuulnud ja samuti ei kõhelnud ta ka ennustamast, mida tulevik toob. Ta teadis, kuidas mehed peaksid olema ja kuidas naised peaksid olema. Ta lahendas kerge vaevaga suurriikidevahelisi tülisid ning avaldas igal võimalikul juhul arvamust ilmastiku pöördumise kohta, juurviljade kasvutingimuste kohta, sõja lõpupäevil enesetapu lavastanud fašistide peidupaikade kohta, mandrite liikumise kohta, UFO-de ja jumala ja üldse taevaste jõudude kohta. Kõige paremini tundis ta aga sporti ja sportlaste hädasid, ehkki ise polnud elus mõnd kiiremat sammugi teinud. Naist tal ei olnud, sest Leonard oskas omas ettenägelikkuses mõista, et peale lühikest kosutavat soojaperioodi tabaks seda ühendust, olgu siis kas või maailma kõige sobivama naisega, viimaks ikkagi argielu karm pakane. Mehed läksid vahel saunas temaga vaidlema, aga üldiselt kuulati vaikides, kui ta oma vaigusel ninahäälel rääkis.

Sõbrustasin tol suvevaheajal keraamikavabriku lähedal võpsikus ühe noore hundiga, kes tutvustas mulle oma halli hõimu saladusi. Ja sealsamas õpetasid noored kullid mind lendama. Kahjuks ei mäleta enam, kuidas see käis, sest vanad kullid olid saladuse edasiandmise pärast pahased ja noored kullid palusid ühel vihmasel õhtul pisarsilmi, et ma kõik unustaksin. Mäletan ainult, et see oli tõesti väga lihtne.

Ükskord sügisel murdusin koos kaskedega võimsas tormis ja naersin ja neelasin vihma ja tuult, kui küla kasvuhooned laperdavas parves Sordijaama poole lendasid. Olin juba järgmisel hommikul terve ja sidusin räsitud kaski, kes kõigest alles toibusid.

Kunagi, veel Lung-Kungi ajal, jõin reedeti meie pisikeses külasaunas Kellukest ja kaalusin ennast kriimulisel emailkaalul. Mäletan kaalupommide roostes servi, tihket auru ja vanade naiste karvapuhmi, mis teisel pool vahekäiku uksepraost möödusid. Kord räägiti leiliruumis õpetlikku lugu ühest Eristvere Theseuse-nimelisest mehest, kes kuulas läbi seina naiste pesemisi ning jäi siis endamisi mõnuledes riistapidi saunalava oksaauku kinni. Ja nõnda istus ta seal järjest kõigi kangete leilivõtjatega, kes teda lavalt alla kõrvetada püüdsid. Theseus nuttis, kere laavana kõrvetava higi all sulamas, ent minema ei pääsenud. Viimaks talutati ta koos lavalauaga velskri juurde.

Võtsin sel suvel surnuaiametsa ees sirguva igivana, tamme moodi kase käevangu ja me tantsisime varajase rukki kohal ja rääkisime naljatamisi, et nüüd olemegi paar, ja kumbki teadis, et see on tõesti vaid naljatamisi öeldud, sest eks ju see meeletu vanusevahe, ning säärane jutt pani ümberkaudsed puud kõigest muigama, aga sellegipoolest oli see hetkeks ka veidike tõsi.

Kunagi, impeeriumi allakäigu paiku, hakati kõikjal Lung-Kungi kinodes ja mis tahes aulades videomaki ja teleka abil välismaa filme näitama. Inimesed vahtisid täistuubitud saalis silmi kissitades üsna pisikest telekat, mis kuskil eespool mängis, särtsuv valgus higistelt laupadelt vastu sillerdamas. Huvi oli metsik ja videomehed teenisid sellega paraja kopika. Meie rahvas nägi siis viimaks erooti­kat, kung fu’d ja tõelisi märuleid. Üks mu esimesi videoseansse oli sel päeval, kui UKU koondise parkettsaalis näidati „Rambo esimest verd” soomekeelsete subtiitritega, millest me keskeestlastena aru ei saanud, ehkki filmis seepärast miski ka lõpuni segaseks ei jäänud. Kuid siiski, inimesed nurisesid ning julgemad vihja­sid piletiraha tagasi küsimisele, sest videomees lubas tõlkida, ent selle asemel ta lihtsalt kirjeldas tegevust, mis niisamagi kõigile näha oli, ja vaikis dialoogide ajal, kui ameeriklased subtiitrite taustal vestlesid.

Ühel seenevihmasel suvepäeval lasksin igavusest ragulkaga sõjast jäänud rauda tüvedesse ja tabasin jahikirest haaratuna väga täpselt sihtides üht kena halli varest, kelle siis kolm päeva hiljem haledalt nuttes maha matsin. Olin üritanud teda terveks ravida, tegin talle kartulivakka pesa, söötsin putukate ja ussidega, panin talle nime ja tundsin, et olen leidnud parima sõbra. Aga sellest polnud enam abi.

Talongiajal elas meie külas suurejooneline mees nimega Teo Lee, õlitatud latiinovurrudega ja (meie praktilisele moele vastupidiselt) üleni valgesse riietuv härrasmehelik elektrik, kes tegi kõike suurejooneliselt, mitte tavaliselt nagu teised külaelanikud. Ta segas teed suurejooneliselt, koputas lusika tõkk-tõkk tassiservale kuivaks, hoidis õllepudelit peenelt kahe sõrme vahel, mitte labaselt rusikas, nagu töökaaslased tema ümber. Ta isegi kõndis suurejooneliselt, justkui tähistades igat sammu, ja tervitas vastutulijat, nagu oleks saabunud uus aasta või mööduks tema eest kuninglik paraad. Tema naine Lii sai kõige suurejoonelisema käitumise osaliseks ja ohkas vahel tüdinult, kui mees jälle midagi suurejooneliselt tegi, sest see kõik võttis aega, ehkki oli ju ka meeldiv (kuid argipäeva lakkamatu osana siiski aastatega järjest põrgulikum). Vahel imetlesin teda ja tundsin samas ka kõhedust, sest tema suurejoonelisus justkui joonis alla meie kõigi pisijoonelisuse. Me olime pisikese põõsa pisikesed putukad oma väikeses riigis, mis oli tohutu impeeriumi poolt alla neelatud, meie oma külaga olime planktonimaimud valaskala kõhus ja ometi kõndis meie seas Teo Lee, kes tähistas igat sammu.

Hirmsa Lung-Kungi impeeriumi päevil laulsin lõpututel jõudetundidel, nii et metsad kajasid ja järved helisesid voorte alt vastu. Ja pikematesse nootidesse kasvasid kuuseistikud ja kivide sammal tõusis kananahana madalamate nootide aegu ja külarahvas käis kindad kõrvadele seotult ja vanad inimesed vabanesid endalegi üllatuseks luuvalust, kui ma laksutasin kurgus seda kõige kõrgemat nooti, mida kõrvaga kuulda polnudki, ja nahkhiired jäid selle noodi lõpus korraks pimedaks ja äike taandus mäe taha piiluma. Laulsin piima hapuks ja libli­kad nukkudest välja. Ja kui ööbikud õhtul tulid, siis olid nad hetkeks nõutult vait.

Ühel varasügisel sõin ennast kogemata pihlakatest purju ja veidi aja pärast samblasse magama vajudes põõnasin nii sügavalt, et kosmoses tööks valmistuv öö pidi korraks ehmunult kella vaatama. Pilved peatusid ja nägid mu norisemises suurt lahustumist, suurt paratamatust, mis alatasa surma piiril väreleb. Sügav uni on vildakal aial kõõlumine. Sügav uni on õuntest viimseni pungile veninud võrk, läbi elu kirme vajumise viimane millimeeter.

On selge, et nooruses paistsid mõned asjad natuke teisiti kui praegu. Näiteks algas meie kutsikamõõtkaval parandamatu vanadus juba kuueteistkümnendast eluaastast, kui mu lasteaiakaaslase kõige vanem vend sai passi. Ja sellest veel vanemad inimesed tundusid kasvavas järgus lihtsalt muldvanad. Kui olin seitsmene, siis oli mu ema kahekümne kuuene ja ma muretsesin pidevalt tema tervise pärast, sest eks see vanus oli juba märkimisväärne. Vanaema oli üle viiekümne ja sellist vanust ei püüdnud mu mõistus päriselt enam kinnigi, ainuüksi see, et ta veel liikus ja rääkis, tundus ime. Ka muud asjad näisid omas võtmes pisut teisiti. Näiteks toetus taevas talviti ema karusnahksele mütsile ja vanaema sametine prillitoos oli niisama paratamatu kui Laiuse voor. Päev oli kuni lõunani valge ja pikk nagu potikaktuse kannatlikkus ja pärastlõuna oli lauge sume kustumine, mille kestel võisid tekkida ja hävida tsivilisatsioonid, loomaliigid, mandrid ja mered. Isa lõhnas pillikeelte metalli järele ja vanaisa lõhnas koi­liblikate öötantsu järele. Värske asfalt lõhnas kuuma ja kauge koidiku järele, aga rukis maja taga lõhnas nagu vana värviline pildiraamat. Samas meie antiikne pöögipuust seina­kell lõhnas nagu Vilnius umbes sada aastat tagasi ja briketti nilpsav tulekeel vanaema korteri raudahjus lõhnas nagu meelest läinud unenägu, mis järsku su ette tagasi ilmub, ja nii edasi ja edasi. See kõik oli natuke teisiti ja nüüdki ­tunnen vahel need lõhnad ära, aga see on üksnes vaevu tärlendav vine, mis ennast hetkeks ilmutab, mitte nagu siis, kui see kõik tundus erk, justkui hoolega ihutud tera ihukarvade vastas.

Seisime sel päeval pundiga suure sipelgapesa kõrval ja vanemad poisid õhutasid, et kes julgeb vaid minutiks selili pessa visata, saab endale terve pudeli Pepsit. Me põlgasime selle tehingu ära, aga väikest kasvu kräsupäine Viktor vaesest joodikperest jäi peibutavat pudelit vaatama. Ta viskas pessa pikali ja kattus sagivate sipelgatega. Viktor krimpsutas kibedate hammustuste peale nägu ja siis, minuti möödudes, rapsis ennast puhtaks ning tahtis auhinda kätte saada. Aga vanemad poisid otsustasid, et sellega asi ei piirdu, kuna sipelgad ei teinudki suuremat kahju. Viktor pidi Pepsi kätte saamiseks Tõldseppade sea seljas ratsutama. Siga ruigas lääpas katusega kuuris pimedas latris ja Viktor hüppas loomale tara otsast selga, kukkus kohe näoli virtsa sisse ja määris ennast üleni sitaseks. Vanemad poisid naersid, ent Pepsit ei andnud. Järgmiseks tingimuseks oli see, et Viktor paneks keele katkise elektritraadi vastu, aga ta saatis kõik sajatades kuradile ja läks koju, kus purjakil ema talle määrdunud riiete eest rihma andis.

Olin neil kaugeil päevil tihti erilise põhjuseta nii nukker, et hallitus keldri seinal oli minu kurva kujuga võrreldes loorberiõites kaljusein Samui ookeani­vahus ja minuga võrreldes olid meie lääpas kartulivaod oliiviistanduse sirged read Umbria tasandikel ja minu kurva ohke kõrval oli meie kibe tuul nagu viirtuvi tiivalöök Kirišitanis kirsside õitsemise aegu. Mu piinleva ilme kõrval oli meie külmade helvestega kaetud kiviaed nagu Andide lopsakas rida soojas udus Peruu ja Tšiili vahel.

Ühel külmal jaanuariõhtul tõusis vanaema õmblusmasina tagant ning heitis diivanile pikali, ja kui me vanaisaga ohet kuulsime ja vaatama läksime, siis ei leidnud me teda enam sealt. Ka naaberkorteris elav velsker Tiia ei suutnud teda diivanilt leida ja niisamuti onu Igor, kes jooksis paljajalu läbi lume oma venda ehk minu isa Kosmose restoranist appi kutsuma. Ja ma nutsin kaks nädalat järjest, aga vanaema ei tulnud välja ka siis, kui viimaks tagasi kooli läksin ja õpetaja palus mul püsti tõusta ja avaldas terve klassi ees kaastunnet. Ma suutsin ennast suure pingutusega nii tihkelt kokku suruda, et olen kõvem kui kivi selle koha pealt tänase päevani, aga nutma ei hakanud, sest see oleks siis olnud uuesti mitmeks nädalaks.

Sattusin kord kaaslastega sirelite taha peidetud lossi. Me hiilisime sinna keldriakna kaudu sisse ja peksime kõik katki, isegi lakitud trepikäsipuud lõime pooleks, sest vanemad poisid arvasid, et loss ei sobinud kommunistliku elulaadiga. Lõime kaunite kahhelkividega vooderdatud kuninglikud ahjud kildudeks ja käristasime laudade paksud rohelisest kalevist katted lõhki ja kraapisime küüntega kuldse tapeedi ribadeks. Lõhkudes pööritas rinnus pahasti teadmisest, et teeme halba, mis sest, et õigustus on olemas. Aga häbi oli päriselt alles siis, kui lossi valvurid meid rüüstetöö keskelt tabasid ja nutma puhkesid.

Lung-Kungi lõpupäevil räägiti ühest tähtsast asjamehest, kes ootas kord kaugel Balti jaamas Leningradi rongi ja vaevles raevukate gaaside käes. Mees otsustas enne rongi sisenemist viisakalt kõhutuultest vabaneda, aga tegi jaamaesisel kogemata püksid kandadeni täis. Ta pidi siis kiiruga jaamakioskist uued püksid ostma ja seal sillerdasidki kiles kõiksugu teksad. Venelannast müüja andis rapsivale hädalisele raha vastu ühe paki ja asjamees jooksis oma raskete pükstega rongile, mis juba liikuma hakkas. Ta tormas kiiruga tamburivetsu, võttis seal ennast alasti, riputas tagi ja võrkmütsi plekist kraanikausi kõrvale ja pühkis ennast koleda haisuga võideldes vanade pükstega puhtaks, viskas need hirmsad roojased teksad ja veel jubedamad aluspüksid tualetiaknast vihisevasse tuulde ning avas siis kioskist ostetud paki, aga selles oli tagi.

Olin neil päevil nii laisk, et mind visati juba teisel nädalal hokitrennist välja, sest ma ei viitsinud uisutama õppida, vaid tegin väljakul ja selle servas niisama nalja. Läksin maadlustrennist peale esimest päeva ära, sest minu kui hilisema liituja peal harjutati valuvõtteid ja pärast anti mulle vastaseks elusuurune nahast nukk. Trenni lõppedes avastasin, et parimad sõbrad olid varastanud riietusruumi kapist mu kroomitud pandlaga kauboirihma. Olin laisk ja ärritusin kergesti, kui mul paluti midagi teha. Aga sellegipoolest kastsin suviti ikka tomateid, värvisin päevaraha eest suvila bemiitkatust ja nägin siis korstna tagant piiludes põllul hiirejahti pidavat rebast, ja kui armusin pioneerilaagris Pirjosse, siis võitsin kõik jooksud.

Käisime suviti ikka metsas maasikal ja sõitsime ratastega Pommiaugu juurde. Hakkasime sealt raiesmikku mööda liivakarjääri poole minema, tegime tüdrukutele karuhäält ja naersime samblas nende kergeusklikkuse üle. Olime puuki­dele, sääskedele ja nõgestele suupisteks, jootsime kuuseokkaid oma värske heleda verega, olime päikesest põlenud ja ema määris siis õhtul nahakraatritele koort peale. Suure jääaja tõttu oli meie ümbruse maastik künklik ja keset kuuski võis leida ilmatu suuri samblasi kivimürakaid. Juki ja Himmah ütlesid, et elame Kalevipoja sünnimaal ja peaksime selle üle uhked olema, elame mägisel Vooremaal, lumiste tippude ja metsikute kurude keskel, allikate ja rabajärvede vahel, võimsa Peipsi ääres, mis sirutub lõpmatu ookeanina taeva eesriide taha.

Kui veel päris jõnglane olin, siis sõitsime vanaemaga Jõgevalt Pärnusse ja see oli paras väljakutse loksuda kõige palavamal ajal kuus ööd ja päeva täis tuubitud Ikaruses. Nägime tee servas karavane Läti šerbetikaupmeestega ja arbuusikoope­ratiivide UAZ-i- ja villisevoore ja Tšetšeeni villakaupmehi ja valgete rihmadega inspektoreid, kes suunasid masinaid kitsastele rippsildadele ja liiva täis tuisanud maanteedele. Ja mul oli häbi, et minu pärast tuli teha pissipeatus ning pidin sealsamas müriseva bussi kõrval lepavõsas oma asju ajama. Ja öösiti otsisin ikka bussiaknast Suurt Vankrit, mis Edela-Eesti metsade kohal kiiskas. Aga kui viimaks onu Juhani juurde jõudsime, siis ununes raske teekond kiiresti. Pärnu kuldsed minaretid, kahhelpüramiididele toetuvad rippaiad, metsik rahvahulk bütsantslikus vanalinnas, plekkrakettidega karussell uhkes lõbustuspargis ning Vallikraavi-äärsed lehevarjus munakiviteed.

Enne meie väikese riigi iseseisvumist käis hirmsa Lung-Kungi impeeriumi majandus väga alla. Teed lagunesid, raha kaotas väärtuse, poed olid kaupadest tühjad ja mind aitas siis kirjasõber Anu, kes saatis Soomest ingliskeelseid raamatuid ja Winstoni ja Marlboro sigarette, mida sain hoovil ühekaupa ükskõik mille vastu vahetada. Ükskord saatis ta ka suure paki toitu ja ema tegi kummikarudest kisselli, isa saagis rauasaega singikonservi lahti (see avanes tegelikult splindiga, nagu peagi kapitalismi tingimustes teada saime). Ja meie õega lõikasime küpsise­paki ümbriselt kõik palmipuud välja.

Poisipõlves vahtisin tihti igavusest pilvi, mis kauni ja mõttetuna aegamisi kuju muutsid. Olin tusane, et pidin mängima neid laste mänge ja õppima neid lastele mõeldud lihtsaid asju. Pidin tühjendama meie mõrult haisvat prügikasti, isegi kui ma ise polnud sinna midagi visanud. Ma ei tohtinud naist võtta ega kirsi­punase Žiguliga öistel teedel kihutada ega ihuüksi kuskile reisida ega olnud mul ka kunagi piisavalt raha, et osta maiustusi või kas või neid jaburaid mänguasju. Ma ei tohtinud midagi otsustada ega üldse midagi vähegi normaalset ette võtta. Mõtlesin siis, et laps olla on alandav ja igav ja ilmselt pole ka võimalik seda paratamatut aega inimese elus kuidagi vahele jätta või väärikamaks muuta.

Elasime kõrgel paneelmaja kolmandal korrusel ja keskküte ei töötanud kõige külmema pakasega. Aken oli täis jäälilli ja nende tagant piiluvaid tähti. Ühel ööl lamasin paksude tekkide sees ja vaatasin sealt, kuidas must kosmos mind tähte­dele näitas ja kuidas ta siis kirjeldas mind seal oma lastele ja rääkis mu rohelistest silmadest ja huvist joonistamise ja kiilide lennu vastu. Mäletan, et natuke kõhe oli lamada seal kõigi nende pilkude all, aga siis tuli ema ja pani mulle veel ühe teki ümber ning soe uni kustutas külmad radikad, jäälilled, tapeedimustri ja kõik muu.

Meenub, et üksvahe elas meie külas arvukalt joodikuid. Osa neist olid andekad muusikud, teised olid osavad ehitajad, geniaalsed puusepad, hinnatud õpetajad või põllumajanduskoondise tippametnikud. Impeeriumi päevil joodi üldse väga palju. Näiteks üks mu sõber hakkas jooma juba seitsmeaastaselt, kohe peale laste­aia lõpupidu, eks ta oli vanemate vendade mõju all. Teadlikumad joodikud kogunesid lähedal asuva linnakese õllerestorani, meie külas aga joodi peamiselt kodus ja metsas ja töökodades ja majandis ja ka igal pool mujal, kuhu istuma või külitama mahtus. Esimene baar tekkis Siimustisse alles hirmsa Lung-Kungi lagunemise aegu, kui inimesed endale juba teatud ettevõtlikkust lubasid.

Nägin välismaal elanud hõimuvendi esimest korda perestroika ajal, kui nende auto meie niitmistöö servas peatus ja nad küsisid puhtas eesti keeles suunda oma kohalike sugulaste juurde. Nad olid juba teist põlve Ottawas elanud ning nägid peened välja. Ma siis juhatasin teed ja seletasin üksiti koos oma nõgise sõbra Rauliga, et niidame siin muru, ehkki vikat on nii nüri, et kõlbab rohkem võsa raiumiseks. Ja vana väliseestlane ütles seepeale pühalikult oma järeltulijale: „Näed, poeg, selline on võsavikat.” Meile tegi see nalja ja me pidasime neid seetõttu ka üsna rumalaks.

Kui veel lasteaias käisin, siis oli impeeriumi esimeseks parteisekretäriks väga vana ja väga haige mees nimega Brežnev. Räägiti, et teda liigutati jõhvide abil nagu suurt marionetti rahva ees ja teleülekannete ajal pandi niisamuti liikuma ka tema suu ja silmad ja alamatele lehvitav käsi. Meie nutikas rahvas mõtles temast alatasa igasugu teravmeelsusi välja, aga neid tohtis rääkida rohkem pereringis, ehkki impeeriumi miilitsad olid selleks ajaks ka ise juba kõigest tüdinenud. Tol ajal valiti Lung-Kungile kommunistliku partei poolt järjest vanu ja põduraid juhte, kes maeti siis järgemööda impeeriumi tähtkauge pealinna punase müüri äärde. Aga kõige esimene juht, vaarao Lenin, lamas palsameeritud muumiana oma mausoleumis ja riigi alamad käisid temaga seal veel seitsekümmend aastat peale tema surma jumalaga jätmas, ehkki ta oli olnud verejanuline ja poole­aruline ja lisaks räägiti midagi ka süüfilisetüsistustest.

Ühel sügisel kolis külla rikas perekond Sink-Sing, kui nende parteibossist viinalembene isa meie automajandit juhtima määrati. Poeg Heiko oli kiuslik ja arglik, naine oli aga tüse ja tähtis ja sisises meie peale lumivalge Volga alla keritud aknast, et me oleme kõik räpased mustlased ja hullemad kui tarakanid ja et meie toimikud on juba sünnist saati miilitsajaoskonna laual lahti ja nende toimikute lehed on kuritegudest kirjud nagu leetritesse nakatunu ihunahk. Ta ei lubanud oma pojal meiega mängida ja tema asju koguni puudutada, sest neil oli Rootsi Kuningriigis tädi Astrid, kes saatis sealt igasugust välismaa kraami, millest meie isegi unistada ei osanud. Näiteks Lamborghini Countachi pildiga pinali ja Casio elektronkella ja muud sihukest kraami, mis hõljus kuskil seal tihkes kättesaamatuses selle vimmaka poisi ja tema perekonna ümber.

Kunagi päris noorena võisin midagi kartmata ronida väga kõrgete objektide otsa, jooksin mööda peeneid telefoniliine ja peletasin traatidel konutavad varesed lendu. Hüppasin aknalaualt saltoga üles katusele ja ehmatasin seal päevitavaid tüdrukuid ja näiteks ronisin niisama mõttetult kõrge roostes metallkorstna otsa. Sel päeval, kui ema jäi haigeks, ronisin mööda peeneid oksi tuules kõikudes kõige kõrgema kase otsa ning haukusin sealt koera kombel alla hoovile, kus murelikud sugulased mind otsisid.

Meie külakese servas, lagunevas häärberis, elas hirmus mees nimega Volder Bau, keda kõik lapsed kartsid, sest ta needis just nimelt lapsi, kes tema teele sattusid. Vaatas oma suurte vesiste silmadega mõnele põngerjale otsa ja manas aeglaselt joobnult lalisedes: „Ma nean su ära.” Aastaid hiljem leiti ta pooduna oma häärberi hämarast magamistoast. Päikesekiirtes hõljuva tolmu keskelt. Kõige kaunimal juulikuu hommikul, keset linnulaulu ja õitelt auruvaid kastepiisku, lehesahinas kõrge sinise taeva all, kiili- ja mesilasetiibade vaikses põrinas, koera rõõmukiljatuses, varahommikuse talla kanges krudinas.

Okupatsiooni ajal ei tohtinud me suure ja kurja Lung-Kungi impeeriumi piiri­dest välja minna. Olime muust ilmast raudse eesriidega eraldatud, nagu siis tabavalt öeldi. Piiri valvati hoolega ja vaid üksikutel õnnestus kuidagi läbi lipsata. Seetõttu sattusin välismaale alles peale impeeriumi lagunemist, ülikooli ajal, kui viimaks suu ammuli Stockholmi metrootrepist üles astusin ja minu eest möödus juhuslikult trummipõrinal kuninglik paraad hobuste ja kuld­kiivrite ja tutt­mõõkadega, ja kindlasti istusid nii kuningas kui ka kuninganna ise ühes neist kullast pärlendavatest tõldadest, sest parasjagu korraldati veefestivali, et Freyale ja teistele viikingijumalatele austust avaldada. Mu õde Marika töötas Sollen­tunas lapsehoidjana ja mina tulin külla uue laevaga, mis peale Estonia koletut hukkumist liinile seati.

Ühel suvel elas ja töötas meie külas miilits Leino, kes meelitas poisikesi kukekommidega enda tõkkepuu ja uhke embleemiga valveputkasse. Ta üritas seal roostes laualambi valgel noorte seas malemängu propageerida ja selleks oli tema sõnul vaja kohe esimese asjana kõik poisid üle mõõta ning lisaks ka põie pidamist testida, sest male on pikk mäng ja mängu ajal ei tohi väljakäiku tormata. Ühel kollase guašina sulaval septembrihommikul peatus miilitsaputka ees hall villis ja Leino viidi kahe erariides ametniku vahel ära. Ühtegi malemeistrit meie külast välja ei kasvanud.

Peale impeeriumi kokkuvarisemist saabus meie maale kapitalism ja see ajas tasakaalukamadki naabrid ärevile, sest korraga võis üleöö rikkaks saada. Müüdi, vahetati, varastati ja peteti, nii nagu jaksu oli, olgu siis kaubaks suhkruvatt või vanametall või Lung-Kungi armee kuulipildur. Kuid oli ka suuri unistajaid, kes tahtsid välismaa kombel asju ajada. Meie külakese lähedale, vanasse tuule­veskisse, tekkis Moulin Rouge’ist inspireeritud pordumaja Kiruj Korej. Aga selle peremees, Kuremaa Laertes, sattus ühe Tartu jõuguga maid jagades eba­soosingusse ning talt võeti üleöö kõik käest (ka see vähene, mis juba varem olemas oli). Nägin teda hiljem Tallinnas valenime all taksot sõitmas.

Lung-Kungi-aegses koolis marsiti vahetunni ajal koridoris ringiratast nagu Kagu-Siberi vangilaagrites ja koolidiskodel tantsiti umbes samamoodi või siis kahes sirges reas, tüdrukud ja poisid vastamisi, vahetusjalanõud sahisemas. Õpetajad olid üldiselt toredad, välja arvatud need, kes vihkasid lapsi, õpikuid, poonitud parkettpõrandaid, kolleege, lapsevanemaid, lilli, pehmeid loomakesi, numbreid, kirjatähti, sukasilmade uudishimulikke pilke, kinosaali pimedust ja kissellina aasadele valguvat päikesevalgust või paneelmajade ühetaolisust või vana vabariigi aegsete hoonete eripärasust. Meie põhikooli klassijuhataja, Veera, oli just selline. Tema ainus sõber, ja samas vist ka vaenlane, oli Ararati konjak. Aga kooli karsket ja kaunist kunstiõpetajat Eevat kujutasime poistega alasti ette juba enne, kui meil karvadki kasvama hakkasid.

Olin noorena väga julge. Enamgi veel, lausa hulljulge. Ei kartnud ma suuremaid poisse ega vanemaid inimesi, ei tarkust ega lollust, ei linde ega loomi. Võisin terve kopsutäie angiini sisse hingata ja selle hetke pärast niisama targalt välja süljata. Hüppasin alla ja üles ja vahele ja läbi ja kuhu aga iganes sain. Seisin öösel üksi keset sosistavaid kalmistukummitusi ja ujusin havide keskel allavoolu, kuni tohutu suur kaheksajalg mu teele sattus ja ma selle eluka jäsemed umbsõlme sidusin ning tema koletule pealaele lipsuks sättisin. Võisin vihast karjuvale kooli­direktorile sõrme suhu pista ja kurja piletikontrolöri huultel sõrmebandžot mängida. Ühesõnaga, panin oma huntjulge pilguga paika ka kõige hirmsama vastase.

Olin noorena arg nagu värvukese ohe kullpimedas öös. Ei tihanud ma vanematele inimestele vahele rääkida ega tihanud ma öelda, mida armastan või mida ei salli. Punastasin võõraste inimeste rumaluse peale, nagu oleksin ise midagi lolli öelnud. Kartsin ühtmoodi ööd ja päeva, kartsin vett ja õhku, tuld ja mulda, okste murdumist ja sõrmede kleepumist, kartsin loomi ja linde, kartsin putukaid ja pisikuid. Mu seedimine oli pideva hirmu tõttu sassis ja põsk tõmbles ning selg tõmbus küüru iga pisemagi krabina peale.

Kasvueas olin üsnagi häbelik ja pidasin ennast päris inetuks. Olin meie kambast üks viimaseid, kes tüdrukuga suudelda sai, sest rääkisin liiga palju ja liiga segaselt, aga tüdrukud vist tahtsid, et poiss oleks rohkem siinsamas kõrval, mitte ei turniks pilvepiiril ega ploomilõhnalise hämaruse rabedais kurudes. Aga ühel soojal augustiõhtul õpetasid vanemad tüdrukud mind viimaks suudlema. Suudlesin kena Pillega ja meie galaktikad tormasid teineteisest valguse kiirusel läbi, meie päikesed põrkusid ja sulasid kuldseks vaiguks, pisikesed nõelapea­seemned pöörlesid granaatpunastel taldrikutel kopsudevahelises kanjonis. Tundsin, ­kuidas tema keel mu suus ringi liigub ja mu silmatagustest sõlmedest nii pehmelt üle käib, tundsin, kuidas see keel mu kesta seestpoolt ärevusest puhtaks võõpab, kuidas see mu südame pealt niiske udu maha silub. Ahmisin õhku ja tõmbusin niudest kangeks nagu piksevarras, ehkki tegu oli ju kõigest õppusega.

Lung-Kungi impeeriumi lõpupäevil muutusid maailmas kommunismi ja kapitalismi vahelised pinged nii suureks, et oli põhjust lausa tuumasõda karta. Kesktelevisiooni uudistesaates räägiti Ameerika imperialistide tähesõdade programmist, mis meie alkoholimüügi keeluajast niigi muserdatud rahvast ähvardas. Külarahvas jõi vargsi morsikannudest puskarit ning jälgis altkulmu taevast, kartes seal näha tossusammaste seljas ratsutavaid rakette. Kortermajade keldrites olid tuumavarjendid koroona- ja pingpongilaudadega, mis pidid siis aitama tuhandeaastase tuumatalve üksluisust leevendada. Nägin vahel unes, kuidas kiiritustõbi mu naha kärnkonjaks villikangaks muutis, kuidas silma­piirini laiuv must maa radioaktiivses raginas külma päikese poole suitses. Sellest peale on teatav apokalüpsiseootus ennast mu hinge sisse seadnud.

Jäin ükskord kõrgesse gripipalavikku ja nägin maailma pealispinna all voogavat elavhõbejast vedelust. Kõik nähtav sillerdas aeglaselt vulksuvas kallerdises. Põrkusin vastu elutoa ust, sest tahtsin sellest nagu pahisevast kosest läbi astuda. Nätsumullina paisuv hamster jälgis mind saja mullitava kärbsesilmaga oma klaaspuurist, mis venis sukana laiali ja lainetas siis tagasi kokku. Ema hääl kostis, nagu oleks see Pedja jõgi, mida läbi kitsa pesukuivati rullitakse. Kuumasin ja sulasin ja valgusin igasse ilmakaarde erksate värvide vikerkaarepastas, mis meie Poola sektsioonkapist välja kiirgas.

Imetlesin lapseeas tihti seda, kuidas kiil ennast lennates nii hästi tasakaalus oskab hoida, kuidas konn keelega nilpsab kiiremini kui helk, mis murduvast kiirest seinale põrkub. Sain varakult teada, et loomad on meist tugevamad ja osavamad, kuid imetlesin ka seda, kuidas vähe või üldse mitte mõtlev mees võib klaasi närida või rusika läbi täispuidust ukse lüüa. Imetlesin seda, kuidas tugevad, aga ilma erilise aruta mehed ennast kiilide kombel tasakaalus hoidsid, kui üksteisega mõõtu võtsid, ja kuidas nende varjud löökide järel kehast eemale põrkusid ja siis tagasi kehasse kargasid. See oli poisikesele paras vaatemäng. Ilmselt pidasin sel õistoorel eluetapil jõudu mõistusest ihaldusväärsemaks.

Kui noorena Siimustis elasin, elas meie paneelmajas Juul Tihase nimeline keskealine mees, kes oli kerge solvuma ja pidas kaua viha. Ta jättis meelde kõik, mida keegi talle ealeski ütles, ja heitis veel aastaid hiljemgi ette asju, mida teised enam ei mäletanudki. Arvati, et ta pidas ennast külarahvast paremaks ja oli vargsi pettunud, kui naabrid sellest aru ei saanud või isegi vastupidist arvasid. Ta oli kõigest arvestaja majandi kontoris, aga see ei takistanud tal vahel tähtsalt mainida (kui ta emaga tülitses), et ta on arvestaja majandi peakontoris. Olen kuulnud, et ta on nüüd ammugi pensionil ja elab peale ema surma üksi sessamas paneelmaja korteris ja on üldiselt väga hea tervise juures.

Kui veel päris nooruke olin, siis tahtsin, et kõik oleks alati selge ja täpses tasa­kaalus. Ma ei söönud pekitükkidega vorsti ega sallinud ka väga segase koostisega tatraputru. Seevastu meeldis mulle pekita keeduvorst ja aukudeta juust. Ma ei armastanud võid, sest see oli arusaamatu poolprodukt. Küll aga meeldisid mulle kanakints ja praekartul, need eriliselt maitsvad toidud viisid mõtiskluse puhtusest ja asjade selgest struktuurist sootuks meelest. Mulle meeldisid täistunnid ja nende puudumisel vähemasti täisminutid, mulle meeldisid lehtes puud või raagus puud, mitte osati raagus või osati lehtes puud. Mulle meeldisid punased lilled ja kollased lilled, aga mitte punase-kollasekirjud lilled. Oskus nüansse tabada ja neid isegi nautida hakkas minus tekkima koos esimeste pettumistega sõprade truuduses, südame headuses, õppinud inimeste tarkuses, võitjate õiguses, abisaajate tänulikkuses, minuti pikkuses ja nii edasi.

Kunagi ammu kaugesse Viljandi kuurortlinna ülikooli astudes (neil igavesti nägurlikel ülikooliaastatel) olin pidevalt näljas ja vaene ja tundsin kõigest puudust, ehkki vanemad aitasid, kuidas aga jaksasid. Viljandis õppides kulus päevaraha kiiresti õllele ja varakapitalistlikele meelelahutustele, nagu kartulikrõpsud ja burgerid. Peale kooli lõppu olin veelgi vaesem, sest otsustasime pruudiga täieliku laostumise kiuste osta sealsamas kaunis Viljandis vabariigiaegse funkmaja teise korruse, millele mu ema pangalaenu garanteeris ja mille tarvis teatri raamatu­pidaja mu palganumbrit võltsis. Siis saimegi kogu vähese raha, mis esimestest palkadest tulema hakkas, otse pangalaenule kulutada. Ühel päeval oli mul poodi minnes taskus vaid kaks uue vabariigi krooni ning palusin siis müüjal pakkida ainult ühe viineri, sest kartsin, et viiner maksab üle krooni ja pean järjekorra silme all teisest viinerist loobuma. Lisasin veel üsna valjult, et vajan hiirelõksu jaoks veidi liha. Aga viiner maksis tegelikult vähem kui kroon ja oleksin saanud ka teise osta, kui häbi poleks mu lõugu hiirelõksuna koos hoidnud.

Nooruses ja hiljemgi vedelesin nagu kass päikeselaigus kõikjal, kuhu peatuma jäin. Olin vedel nagu tainas potis või rasv pannil, vedelesin katuse kuumal tõrval, kus antennidel varitsevad hakid mind ilmselt surnuks pidasid, kuni ma haigu­tades need lootused kustutasin. Vedelesin aknalaual lillepottide keskel nagu rästik aiateivaste vahel. Päris väiksena vedelesin liivakastis, kui teised mu ümber usinalt mängisid, vedelesin põllul ja lasin putukatel ennast rahus närida, samas kui suured pilvevaalad mu vedelemisest juba sültjate silmade eest aeglaselt mööda ujusid. Vedelesin meie tolmu järele lõhnaval vaibal, vedelesin puu varjus, mesipuu servas, vedelesin bussiistmel, kuni mu jalgadesse koperdama hakati ja ma pidin vastumeelselt poosi timmima. Vedelesin tähtede all saagivate ritsikate keskel, vedelesin nii vedelalt, et mind nähes kadus mööduval postiljonil tööisu ja ta läks marsruuti katkestades sööklasse põsakil lobisema. Vedelesin rannaliival, vedelesin selili Peipsis, vedelesin tuules ja vihmas ja lumes, vedelesin koolipingis ja kinosaalis, olin vedel nagu potitäis tõrva või mõni selgrootu sügavikumollusk.

Meie paneelmaja naabrimees, meremees Auri Ling sai kord mingi ime läbi Kanadast Ameerika auto üle Atlandi ookeani tuua ja läbi raudse eesriide otse meie koduõuele toimetada. See oli suur sinine pärlmutter Custom Conver­tible 65’ kupee ja peaaegu üleni välismaa kleepsudega kaetud. See imeauto seisis liikumatult meie kolmekordse paneelika ees ja ei mäletagi, kas seda kunagi sõitmas olen näinud, ehk oligi see ainult vaatamiseks välja pandud. Meremees ise jäi aga ühel kuival sügispäeval masinat putitades peadpidi selle alla, kui vana tungraud ootamatult purunes. Ta elas siis veidrat juttu ajades veel mõne aasta ja see on jumala tõsi: too külarahvast peibutanud öise ookeani karva masin tappis oma meremehest peremehe.

Mu isa Juhan mängis meie küla lähedal raudteelinnakeses, sealses Kosmose-nimelises restoranis õhtuti kitarri ja laulis biitlite ja Procol Harumi viisidele tehtud eestikeelseid laule. Seal käis kohalik koorekiht koos ning isa ja tema ansamblikaaslased, teised vuntsidega maaparandusmehed, olid kogu piirkonnas omal tagasihoidlikul moel suured kuulsused ja nende sära hullutas ära ka paljud kohalikud naised. Mõned pillimeeste elu- ja abikaasad käisid sulgemise ajal ­Kosmose tagaust valvamas, et näha, kellega nende mehed sealt vastu hommikut ära lähevad. Ja eks minu emagi närvid olid sellest ootamatust kuulsuse­taagast vahel mustad, aga ukse taha piiluma ta ei läinud, sest oli selleks liiga uhke ja liiga ilus.

Kunagi ammu meie kasepässikust vaevu suuremas külakeses elades olid mu meeled palju erksamad kui praegu. Näiteks tundsin maitset tugevamalt, sool oli nagu tardunud merest välja saetud ürgheeringas, magus oli seevastu nagu Kongo keskpäev seniidist alla sadavas mangomahlas. Jõin aroonialehtedest leotatud lahjat morssi ja imetlesin selle sügavat kirsimekki, laksutasin keelel seapekki, mis oli võrdväärne kõige maitsvama marmelaadiga. Metsmaasikad, need nektarisse kastetud rubiinid, maitsesid nõgestelt tilkunud piiskades nagu mõne haldja põlletaskust leitud dražeekommid. Nägin teravamalt, tundsin lõhna täies spektris ja muidugi ka kuulsin kaugemale. Sagedastel erutushetkedel tajusin kõike nii tugevalt, et kogu mu kehanahk tõmbus pingule nagu lühikestel vaiadel beduiinitelk järsus marus.

Kui veel päris nooruke olin, siis ei osanud ma heal ja kurjal suuremat vahet teha ega oska võib-olla ka praegu nii peenelt, nagu see kõigile kõige parem oleks. Küll tallusin putukatel, tapsin kärbseid ja murdsin oksi. Nõudsin emalt võimatut, lõin kaaslasi ja sain neilt ka ise rusikaga vastu, viilisin, kaebasin ja valetasin, ja ehkki see kõik juba tehes paha tunde jättis, ei osanud ma kuidagi paremini. Nägin kord männimetsas viivuks samblasele kaljunukile tukkuma jäädes hirmsat und, kuidas kõik need talla ja sõrme alla sattunud putukad tulevad mult aru pärima. Tõesti, taevas tõmbus tiivavirvendustest mustaks ja maapind väreles tuhandetest minu poole sagivatest jalgadest, kui nad kooris küsisid, et kas tõesti oli raske sentimeetrikese vasemale astuda, või et kas tõesti oli vaja neil üldiselt kuldsetel lasteaiapäevadel nii palju tappa? Ja ma palusin neilt nuttes andeks ja palun ka praegu, ehkki silmad on paratamatusele alistumise pika harjumuse tõttu pigem kuivad.

Kord mõtisklesin kalmistul sellest, mida võiksid meist arvata surnuaia puud. Me oleme kurvad ning üksnes matame üksteist ja haudadest ei kasva välja uued võrseid ajavad inimesed, vaid seal käivad edaspidi ikka needsamad kurvad matjad lehti riisumas või küünlaid süütamas, kuni neid endidki mulla alla maetakse. Kalmistupuud ei tea midagi sumedatest pärastlõunatest, mida veedame õunaaias võrkkiigel mõne raamatu seltsis, või päikeselaigulistest hommikutest, kui ärkame ema tehtud pannkookide lõhna peale. Või sillerdavatest piiskadest Kuremaa järve kohal, kui lapsed jalgu siputades oma sõpru pritsivad. Kalmistu­mändidel ei jää muud üle, kui meile enda südamiku põhjast kaasa tunda, mitte nagu järve ääres kasvavatel tammedel, kes näevad meid jällegi hoopis teisest küljest, mõtlesin endamisi.

Kunagi ammu Siimustis elades olid aastaajad veel sellised, nagu vanades raama­tutes kirjutatakse. Talved olid kaetud paksu sirendava lumevaibaga, kevadel vulisesid ojad ja õitsesid lilled ja kiilaspäised voored said tagasi oma lepased lokid ning suvel läks õhk täpselt parasjagu soojaks. Metsatulekahjud piirdusid vaid mõne üksiku hektariga ja suuremagi üleujutuse võis üle elada üksnes kummi­kute abil. Mäletan, et kui meil ükskord maa värises, siis tekkis vanasse portselanist kohvitassi pisikene mõra, ja ootamatu tuulispask näppas pesu­nöörilt Sirgu-tädi hoolega paigatud sitspesu, jättes puutumata kõik rasked linad.

Ühel päeval enne lõunauinakut titekärus päikesesirmi põrnitsedes kuulsin, kuidas ema rääkis oma emaga, kes ütles, et uni ja mälestused ja unistused pole vähem tõelised kui puukuurid hoovides ja kassid aknalaudadel ja lilled peenardel, sest kõik need kassid ja kuurid ja lilled on juba järgmisel hetkel teispool tõeluse piiri, kus on ka kogu meie senine elu, mis pole ju vähem tõeline kui see praegune hetk, mida võib käega katsuda. Ta ütles, et mida vanemaks inimene saab, seda suuremaks muutub unede ja mälestuste osa inimesest selle üürikese elus olemise koma järel, jah, praegune hetk on nagu särtsuv väävel üha pikemaks veniva suitsuse unesaba eesotsas. Minu enda unede sabajupp oli sel päeval vaid mõne pildikese pikkune, tõesti, mäletan, et mäletasin tol korral vaid kahte-kolme pildikest, millest ühes olin peene uimega maim soojas purpurses ookeanis ja undki olin näinud vaid loetud kordadel ning unistada ei osanud ma muust kui ema lähedusest. Selle peale kiiskas päike läbi võrgu nagu sidrunimahla lõhn ja põrises sinkjasmust porikärbes nagu lindude õhus püsimise mõistatus.

Kui nooruses peale aastast kõhklust viimaks ülikooli astusin, siis kohtusin mõni aeg hiljem meie raudteelinnakeses vana sõbra Markusega, kes oli ülemeelik ja napsune ja imestas, kuhu ma küll kadusin. Kuuldes mu õpingutest, naeris ta südamest, et olin sellise rumala valiku teinud. Mõne aasta pärast helistas ta mulle vanglast ja naeris uuesti südamest, kui kuulis mu noore teatritöötaja nigelat palga­numbrit. Näis, et kõigele vaatamata olime mõlemad siiski oma valikuga rahul.

Pidin igal hommikul kell pool kaheksa bussipeatuses olema, et koolibussiga viie kilomeetri kaugusele raudteelinna kooli sõita. Ja eriti talviti pimedas ja pakases sarnanes see igapäevane ettevõtmine tontliku metamorfoosiga, mis muutis ühe vormitu savikamaka koolivormis ja ranitsaga elus poisslapseks. Küll oli raske see ärkamine, nagu varakevadel esimese mahlana külmavõetud puust välja voolamine, sellesse käredasse korterisse, mille akendel olid jäälilled seespool ja mille trepikoja lõhkenud radiaatori küljes rippus kahesajakilone tardunud kosk. Autod kiiskasid maja ees ning saapatallad vajusid oma jälgedesse, nagu oleks murtud kõige hõrgumat vahvlit. Elektritraadid praksusid ja must tähistaevas sädeles antennide kohal, ning tundsin, et olengi kosmonaut kosmoses. Sest seal ülal pidi olema niisama külm ja vaikne kui Siimustis sel naksuval minekul läbi purikate maheda klõbina, läbi sirge terava pimeduse, mis maailma hõbekaane kohal oma sinkjaid varbaid külmetas, niisama karge pidi olema kosmoses vähemalt igal argipäeval enne teab mis uue maailma loomist, mis ennast siis päeva tulles aegamisi valgusse pööras.

Mulle meeldis poisikesena üle kõige metsas olla. Küla saginatest, helkidest ja hüüetest tihniku saladuslikku varju astudes võttis mind vastu tuttav niiske okkalõhn. Kuused käänasid oma kangeid kaelu, vaadates, kuidas ma mööda samblaga vooderdatud rada edasi astun, kuidas ma üha sügavamale linnulaulu ja ladva­sahina sisse liigun. Mõtlesin, et metsa kärbsed ei tea midagi oma suguvendadest, kes meie korteris sulanud võikuubikutesse upuvad või koos viilutatud vorstiga külmkapis lõdisevad. Ega teadnud nad midagi ka kärbsepiitsast, veel vähem kärbsepaberist. See metsaputukate sumin oli nagu imepisikeste vabade olevuste koorilaul, ood suurele vereringele, mis nende abil kõigi metsaelukate vahel toimis. Mõtlesin uhkusega, et ka minu veri ringleb seal ja kibedalt sügelevad kupud on tänumedaljonid selle tagasihoidliku piiskhaaval antud panuse eest.

Noorena meeldis mulle voore tippu ronida ja seal tuulemustris lainetava vilja keskelt silmapiiri poole vaadata. Kauged künkad lõikasid oma tihkete metsadega taevasse laugeid vorme. Pilved, väikesed ja ilmatu suured, olid tervenisti laotuse sinisel linal näha nagu pahupidi pööratud mere ülemeelikud vahutordid. Seal triivis aeg ise, mis ongi ju sinist värvi, siis, kui teda on korraga ühes paigas piisavalt palju, ja triivis elu kõigi oma udemete ja toimetuste ja tundmustega. Seal tekkis kummaline tajumus tuulest, mis silitab mu nahka ka mitmesaja aasta pärast, tekkis haaramatu selgus kõigist okastest ja ebemetest ja urgudest must­tuhandete hektarite keskel kuni suure Peipsini välja. Mulle meeldis Laiuse voorel sooviallika juurde minna ja sinna sõrm sisse pista, ning siis mõne päeva või kuu või aasta pärast soovide täitumist tunnistada. Niimoodi meeldis mulle, kui Siimus­tis kunagi veel noor olin.

Meie paneelmaja naaberpüstakus elas poolearuline Saare Homerose nimeline mees, kes oli purjus, kui kuskilt viina sai, ja oli isegi rohkem purjus ilma viinata. Kunagi väga ammu töötas ta uudistetoimetajana meie raudteelinnakese ajalehes Punalipp, aga vallandati sealt peale miskit suurt segadust päevapealt. Naine laskis ta õhtul tuppa ja kamandas või virutas magama ja vahel pidas poolearuline Homeros pikki valjuhäälseid pudikeelseid kõnesid, mis öö otsa läbi paneelide kaikusid. Vahel magas ta tänaval omaenda uriiniloigus ja meie koos tüdrukutega katsime ta võililletekiga ning sättisime pärjagi tema joomahigistele salkudele. Ja ta siis lebas seal nagu väsinud võilillekuningas oma kollarohelise krooniga. Talle meeldis enda tohutu jõuga kiidelda ja ükskord üritas ta meie kõigi silme all väikese sõrmega hokikeppi pooleks lüüa, ent see ei õnnestunud, sest vorm polnud enam endine. Kõige selgemalt on meeles üks pärastlõuna, kui ta palli­platsi servas vanal lõhki kuivanud pingil istus ja rääkis, et „vaadake, lapsed, seda pole olemas, seda kõike, mida te siin näete. Pole olemas ei meid ega puid ega maju, pole olemas mitte midagi, peale selle totra usu, et midagi on olemas.” Ta jäi hetkeks vait ja jätkas siis: „Olgu, võib-olla oleme meie üksnes ja ainult sellel praegusel hetkel siiski olemas, just nüüd ja nüüd ja ka nüüd, selsamusel hingamise tuhandikul. Meie ja see meie küla ja äärmisel juhul võib-olla ka meie väike Eesti.” Ta jäi uuesti vait, matsutas korraks suud ja sirutas siis harali sõrmed kipras lauba poole. „Aga kindlasti ei ole olemas seda jaburat Lung-Kungi, mis meid kõiki orjastab, see eksisteerib ainult hullumeelse arus, mis palavikus sonides pole selgem kui veinipärasse lämbuval kihulasel.”