Arjan Huti luulet Loomingust nr 10

Oktoober, 2023

 

Viisin meie vanad dvd-d jäätmejaama

sõidan vastu tuult
rattal mis on laenatud talvelt
õhk vahe nagu habemenuga
lõikamas minu sõrmi
juba poolel teel juba detsember

viin meie dvd-d jäätmejaama
kaks kotitäit plastikut ja plaate
iganenud kinematograafilised mälestused
sõidan mööda Willemskadet
ja siis Tesselschadet
jalad nagu tina
friisi sõdalane üle Hanzer Trekfearti

mäletad seda korda Groningeni kinos?
1997 ja ainult meie kaks
sina ja mina peaaegu tühjas saalis
üks inimene oli veel
aga see ei seganud meid
vhs oli ajast ja arust dvd-d moodne värk
aga meie sõitsime rongiga Groningeni
et vaadata koos „Lost Highwayd”

teen maailmale rattaga tiiru peale
sinine süda pilvedes
jopp jopi peal jopi peal jopp
psühholoogilised trillerid, Disney klassika, arthouse’i kultusfilmid
biograafiad ja melodraama rattakottides
minu pea sees käiavad filmid
sinust ja minust
pealelugemisega ega jää vait
sekundikski
tegelikult polegi nii külm
lihtsalt tuul on lõikav

kas sa tead kuidas saladused rändavad
kas sa tead kuidas ma saan olla kodus
ja vändata ratta peal samal ajal?

oleme pisikesed kalad kummalises tiigis

neoonoranži jakiga mees tuleb minu juurde
ja ütleb: „pärast hakkad veel kahetsema”
linnadialekt kõlgub tema habeme hallis karvas
olen mõned plaadid tee peal juba kaotanud
selles kurvis kus on hambaarst
vaatasin taha küll aga ei pidurdanud
vastasin: „meil on liiga palju asju
nüüd sai riiulitesse veidi ruumi
ja mahume majja jälle ära
keegi teine võib neid nüüd nautida
või võid ise endale võtta
või müüa nad maha teenida varanduse
või visata nad lihtsalt konteinerisse
mul ei oleks sellestki kahju”

tagasiteel
mööda raudteejaamast
langes lumi nagu tummfilmis aga veelgi vaiksemalt
rattakotid tühjendatud psühholoogilistest trilleritest
tühjendatud multikatest ja dokumentaalidest
tühjendatud biograafiatest ja melodraamadest
arthouse’i kultusfilmide propagandast

soojenen Woutersi kohviku
nurgas üles
Dokkumeri kohviga
naised lõunatavad pikkade laudade taga
ülikonnas mees mühatab naisele:
„no kuidas läheb kuidas käsi käib”
„pole viga aga sinul”
„jaa mul on kõik kenasti kuidas läheb lastel
ja mehel ja kõigil
teistel”

värvilised valgusketid seintel
ja leti taga peegli ümber
valgusketid puudel
joon kohvi Beerenburgi ja vahukoorega
üksi oma lauas
viis tooli kõik puha mulle aga
sina elad minu peas
sina elad minu varvastes
ja ma igatsen su järele

viisin meie vanad dvd-d jäätmejaama
kaks kotitäit plastikut ja plaate
iganenud kinematograafilised mälestused
aastatest enne Youtube’i ja Facebooki
meil oli nii mõnus
selles kinos meie endi peas
kirjutasime pealkirjad üles
väiksesse lilledega palistatud roheliste
kaantega märkmikusse
mis vedeleb nüüd hüljatult kuskil
nurgas tolmu sees
valgus on ta kollakaks pleegitanud
oi kõikeõgiv päike
ainult igavesti
igavesti ainult
hoiame midagi sellist alles

 

Leian sind

selle luuletuse tagumises otsas
on aknalaud kus mulle meeldib istuda

vähemalt siis, kui mul on aega –
hoia mulle alati kohta,

oo, luule,

valge ruum sinu ridade vahel
on täis saladusi
nagu tühjad troopilised rannad,
tunnid lipsavad
helide vahele
ja lendlevad ära,

minu pupillid kahanevad, siis suurenevad,
ei, vahel ei saa ma sinust üldse aru,
aga sinu kõige
kummalisemates ilmumistes
leiangi ma sind
või sina mind?

Friisi keelest CAROLINA PIHELGAS

 

Arjan Hut (snd 1976) on friisi luuletaja, kes avaldas tänavu oma kuuenda luule­kogu „Ien tel de ierde stil” („Peatage hetkeks maailm”). 2005–2006 oli ta Leeuwardeni linnaluuletaja ning sellest ajast peale on ta olnud vabakutseline kirjanik. Käesolevad tõlked valmisid koostöös autoriga UNESCO kirjanduslinna Leeuwardeni residentuuris.

C. P.