Crying game
November, 2023I know all there is to know about the crying game
I’ve had my share of the crying game
Autoraadiost immitses Boy George’i kaeblik hääl.
Vot see on ikka üks hea lugu, mõtlesin. Imalavõitu? Olgu siis pealegi imal. Mulle meeldibki, kui on imal, magus, selline mõnusalt veniv paks kleepuv siirupikeerd. Mida imalam, seda parem ongi! Maitse asi.
Raadio nuuksus:
First there are kisses… kisses
Then there are sighs… so sad
And then, before you know where you are
You’re sayin’ goodbye
Keerasin volüümi põhja ja laulsin peaga kaasa noogutades ning sellega justkui iga sõna kinnitades kõva häälega kaasa:
One day soon, I’m gonna tell the moon
About the crying game…
Otse ees silmapiiri kohal taevas lamas valge sfinks – pea uhkelt püsti, tugevad esikäpad välja sirutatud, rasketel tiibadel peegeldumas õhtupäikese hiilgavad triibud.
Kuum ja kerge suvine tuul venitas sfinksi käpad aegamööda järjest pikemaks ja peenemaks, soerdi pea vajus selga ja lõuad pärani, punetav kuldse täpiga silm avanes aeglaselt ja vaatas alla suvelõõsas hallikasroheliseks ja kahvatukollaseks ookriks pleekinud maa peale. Eluka suu venis järjest laiemaks ja laiemaks ning vajus siis pikkamööda uuesti kinni – küsimused olid esitatud… Lõppema hakkava päeva soojus kihutas kahel pool teed avatud autoakendest sisse ja keerles mu ümber. Kuid see kuum tuul ei jahutanud mitte põrmugi.
Keerasin auto Tartu–Võru maanteelt väiksema, metsavahelise kruusatee peale ja lasin autoaknad kinni. Paremale, paremale, hoia muudkui paremale, oli isa teed juhatanud.
Ümisesin mõtlikult kaasa raadiost kostvatele küsimuste küsimustele:
Why there are heartaches… heartaches
Why there are tears… so sad
Then what to do stop feeling blue
When love disappears
On ikka kuradi kurb lugu küll, mõtlesin. Metsavahetee tolmas ja ragises, rataste alt lendas kahele poole kivikesi ning peagi keerles kruusatolm ka autosalongis ja krigises hammaste all. Panin suu kinni. Uut autot oleks vaja. Konditsioneeriga muidugi. Mitte mingit auklikuks roostetanud põhjaga panni. Ah, pole sel ka häda midagi, liigub ju veel küll ja pole vaja karta, et äkki kriimustan kuskil ära.
Hääl armatuuri seest soigus edasi:
Don’t want no more of the crying game, don’t want no more,
Don’t want no more of the crying game, don’t want no more,
Don’t want no more of the crying game…
„Ah jää juba vait, kaua sa ulud siin! Laula midagi lõbusamat!” kähvasin raadiole. Raadio jäigi solvunult vait, ainult kahises pahaselt vastuseks.
Tee keerles vasakule-paremale-üles-alla. Paremale jäi suur võssa kasvanud kallastega metsajärv – see oli märk, et olen ikka õigel teel. Järve juurest hoia paremale ja teede ristumise kohtades keera aga muudkui paremale ja paremale, oli isa teed seletanud.
Nagu maa alt tekkis järsku auto kõrvale suur valge koer, kes jooksis vaikides, lõõtsutades, suu laialt pärani. Kust see tont nüüd välja kargas, keset metsa! Ta pidi sealt järve äärest kuskilt võsast tulema… Muidu ikka külapenid lõugavad nagu metsalised autode peale, arulagedamad üritavad rehvegi pureda! Aga see oli vait kui haud. Kiirendasin natuke. 50 km/h, palju rohkem ka ei julgenud gaasi anda. Aga koer ei mõelnudki maha jääda, silkas autoga võidu. Nagu Baskerville’ide peni! Vaatasin otse ette. Nüüd veel puuduks, et mõni auto vastu tuleks või koer auto alla jääks! Kerge kõhedusega jälgisin silmanurgast oma tontvalget teekaaslast. Siis vaatasin kramplikult otse ette. Kui silmi tagasi julgesin pöörata, oli valge kummituskoer kadunud – nagu maa alla. Vist liivakarjääride kohal kadus ära. Kurat, kui õudne! Väga imelik. Ärevus hakkas vaikselt sisikonda närima. Tähendab, varsti hakkan kohale jõudma…
And honey, I say Little Red Corvette
Baby, you’re much too fast
Oh… Oh yes you are
Little Red Corvette
You need to find a love that’s gonna last!
Oh… oh!
hõiskas raadio järsku, tal oligi lõpuks üks lõbusam lugu meelde tulnud!
Vot see on ikka ka üks hea lugu! Prince oli ikka tegija – mismoodi ta oma kõrgetel kontsadel tantsu vehkis, jooksu pealt piruette ja spagaate viskas, tõeline akrobaat, ja samal ajal laulis ja kitarri mängis! Tehke järele, amatöörid! Ma oleks tahtnud selle laulu saatel 120-ga, ei, 200-ga kihutada, lennata, aga reaalselt sain lõpuks vaevalt 30-ga edasi liikuda. Kuigi need on ju samad teed, kus Lõuna-Eesti rallit korraldatakse, need teed on lausa loodud kihutamiseks!
Kõrgete tumedate kuuskede juurest keerasin kruusatee pealt paremale. Ikka paremale, nagu isa juhatas, siis läbi madala maanteekraavi, hea, et kinni ei jäänud, ja siis otse kõrge heina sisse. Tee, mis majani viis, oli tihedasse kõrgesse rohtu kasvanud, aga veel andis autoga kuidagi läbi roomata. On ikka džungel! Autonina lõikas rammusat rohtu kahte lehte nagu jäälõhkuja.
Uljas, sportautos 200-ga kihutamise meeleolu oli mu järsku maha jätnud. Spidomeeter oli nulli kukkunud. Laul oli lõppenud, raadio kahises vaikselt ja väsinult. Oli mul nüüd vaja siia üldse ronida, tõeliselt loll käik, mõtlesin. Isa nagu väga ei tahtnudki, et ma tuleks, ei näidanud mingit erilist huvi ega vaimustust. No eks sa tule, kui tahad, kui muud tõesti teha ei ole… Äkki keeraks kohe otsa ringi?
Kahlasin läbi silmini ulatuva rohu maja poole, käe otsas kilekotid söögi-joogiga, seljakotis muud asjad – mul oli ju olnud naiivne idee jääda siiski vähemalt üheks ööks. Äkki isegi kaheks. Pikemalt ei olnud siin siiski mõtet mingeid plaane teha – järsku tundus isegi üks öö liiga pika ajana. Kuram, kui kõrge rohi, no mis siin imestada, suvi otsa kasvanud ju! Kõrges heinas olid käigurajad, kus rohi oli maha tallatud – mingigi elumärk, et siin keegi toimetab oma toimetusi. Kõndisin ühte sellist kitsast rada pidi maja poole.
Uks oli ristseliti lahti – maja ootas ammuli suuga, justkui tahtes mind ilma pikema jututa alla neelata, otse oma mustavasse kõhtu imeda. Hüüdsin. Isa ei vastanud. Astusin paar sammu uksele lähemale. Köögis lõugas raadio, ahastavate viiulite hääl tundus tuttav – vist Vivaldi „Suvi”. Panin oma kompsud esikusse ja astusin tagurpidi tagasi suveõhtu leebesse soojusesse. Miljonite putukate, tuhandete ritsikate ja tirtsude hääled segunesid pehmeks soojaks suminaks ja sirinaks. Aga kus on sääsed? Mitte ühtegi vereimejat – see on küll nüüd imelik.
Augustiõhtune taevas juba ergas servadest tulipunaselt ja kuldselt. Läbi sammaldunud iidvana õunaaia viis rada tiigi äärde. Ja need puud kandsid õunu! Suuri mahlaseid õunu.
*
Isa istus tiigi ääres väikesel purdel, jalad poole sääreni vees. Tema kõrval oli roostetav sangpomm, mille sanga külge oli seotud koormarihm. Rihma teise otsa oli isa endale ümber kaela pannud.
– Tere isa, ma nüüd jõudsin. Ma tee pealt helistasin ka, aga sa ei võtnud vastu, istud siin siis juba pikemalt või?
– Istun tükk aega juba jah. Mõtlesin siin, et mis oleks kui… ujuks natuke.
– Ilus õhtu jah, äkki võiks tõesti väheke end värskendada. Ma tulen istun su kõrvale. Mis see siin on, isa?
– See on sangpomm.
– Mis sa selle sangpommiga teed?
– Oli üks plaan.
– Mis plaan sul siis oli?
– Ujuma minna.
– Koos selle pommiga või?
– Nojah.
– Sa lähed ju pea ees põhja.
– Just. See ju see mõte ongi. Otse põhja. Pea ees. Mõtlesin, et teen enne ära, kui sa kohale jõuad, et teen sulle väikese üllatuse või nii.
– Üllatuse? Mulle eriti ei meeldi üllatused…
– Kellelegi ei meeldi, aga neid ikka tuleb elus…
– No nüüd olen ma igatahes kohal ja üllatus jääb vist ära?
– Sellisel kujul küll jah jääb ära.
– Aga siin pole piisavalt sügav nagunii.
– No ma ise mõtlesin ka.
– Siis sa peaks kuidagi sinna tiigi keskele saama.
– Kui ma siit hakkan minema, siis jõuan.
– Lähed, tassid sangpommi, lähed siit tipa-tapa, astud mööda põhja, kuni on piisavalt sügav… Komistad pehmes põhjamudas ja veekasvudes… kukud… pomm kaelas. Kuigi see on üsna imelik ja vaevaline plaan… see…
– Vaevaline jaa… Ega ei peagi kerge olema…
– …see võib tõesti töötada. Inimene võib porilompi ka ära uppuda, ma olen kuulnud. Oled ikka kindel või?
– Jah. Ei. Vist ei ole.
– Mis siis teha?
– Ei teagi enam. Tundus hea plaan olevat.
– Kust sa selle sangpommi üldse said?
– Kuuri alt võtsin. Vanasti sai teisega ikka muskleid treenitud. Selline mitmeotstarbeline asi, tuleb nüüd välja.
– Või nii…
– Mul oli tegelikult teine plaan ka. Et lähen paadiga järve peale ja selle sangpommi võtan kaasa muidugi. Hakkan siit minema, pommi panen aiakäru peale, käe otsas ei jõua ju tassida nii kaugele. Siis sõuan keset järve ja hopsti!
– Hopsti…
Isa võttis selja tagant pudelist lonksu viina. Pakkus mulle ka, aga ma ei tahtnud. Tegelikult oleksin tahtnud küll, aga ma hakkasin kahtlema oma plaanis ööseks jääda, võib-olla sõidan ikka linna tagasi…
Istusin isa kõrvale. Isa kõlgutas vees aeglaselt jalgu. Tiik oli hakanud kinni kasvama, vesi oli tume, punakaspruun.
– Kokri siin enam pole?
– Ei ole ammu enam…
Loojuv päike värvis taeva järjest punasemaks ja punasemaks. Verevärvilised, heleda kullana hiilgavate servadega pilved sõudsid vaikides vana tumeda kuusiku kohal – paremale, ikka paremale…
Isa tõstis jalad veest välja.
– Mis su varvastega on juhtunud, kõik puha verised!
– Ah, ma tahtsin natuke pediküüri teha, aga läks väheke viltu. Isa lõi käega ja lasi jalad uuesti vette.
– Väheke viltu! Kus su varbaküüned on!
– Toas.
– Misasja?
– Toas on. Varbaküüned. Varbaküüned on toas. Kus nad siis olema peavad. Mul need suure varba küüned läksid nii paksuks, ei saanud lõigatagi, hakkasid taeva poole kasvama, ma ei saanud kalosse jalgagi enam panna, mõtlesin, et tõmban siis maha… Mul on ühed head suured tangid. Ühe sain ilusasti ära tõmmata, aga teisega läks kauem.
– Valus ei olnud või?
– Ikka oli. Maru valus oli. Väiksemaid oli juba raskem ära saada, jäigi pooleli. Tegin küll enne jalavanni ja pehmitasin neid vees, aga kõvasti on kinni ikka… Äkki sa aitad pärast?
– Mida ma aitan? Varbaküüsi sul ära tõmmata või? Mis mõttega sa seda pediküüri nüüd teed, kui sa ennast nagunii kohe ära uputad. Äkki pean aitama sul sangpommi ka vedada järve äärde?
– Kui sa paljuks ei pea, oleks palunud küll. Sa oled ikka hea tütreke mul, on siis palju palutud natuke oma vana väetit isa aidata…
– Segi peast läinud või? Mõnitad või? Mis vana väetit isa aidata! Kõigepealt varbaküüned aidata maha tõmmata ja siis aidata sul ennast ära uputada. No mis mõttega sa seda pediküüri teed, kui kohe kaladele söödaks lähed! Kurat, sind ei saa sealt keegi kätte ka! Mingid päästjad-vennad-sukeldujad peavad spetsiaalselt sinu järele sukelduma hakkama! Mis sa tahad, et mind vangi pannakse või? Meil ei ole abistatud enesetapp lubatud, eriti veel selline, sangpommiga!
– Ah, mis plära… Mis sa siis nii vihastad, ma tegin ainult nalja… Naljast ka keegi enam aru ei saa.
Me olime nagu vanast kurjast muinasjuturaamatust välja astunud tegelased – augustiõhtu punane taevas maalis meie näod õhetavaks, pilgud leegitsevaks, juuksed ja naha verekarvaliseks.
Õhku täitis miljonite putukate põrin ja sumin, ritsikate saagimine, sadade metsalindude hääled. Päike vajus mustavate puude taha. Tumerohelised kõrged kuused kuulasid ja vaatasid meie peale alla ning vangutasid oma päid. Tuult peaaegu ei olnudki, aga puude ladvad liikusid. Kuuskede taga kahises küpsev kaerapõld.
– Kas sa süüa ei taha? Mul on lihapirukaid, täitsa soojad olid, kui ostsin, mõnusad, rasvased… Bensukas müüdi. Tead küll, see väike bensukas seal suure maantee peal. Õlut võtsin ka sulle. Kartulisalatit on! Terve kilo. Selverist ostsin. Ja väike maasikakook on ka. See tarretisega… maasikatükkidega, see sinu lemmik. Ja siis mingit mahla – Troopika-mix… Mh, ah? Ja grillitud liha on ka mõned tükid. Prismast sain! Seal on alati õhtune soodukas grillitud lihale. Kõik on ennast suve jooksul nii kurguauguni liha täis õginud, et tuleb õhtuti alla hinnata. Ja keegi ei osta seda allahindlusega ka, kõigil on isu vist nii täis, et… Mul on küll kõht tühi, lähme tuppa, pimedaks hakkab ka varsti minema.
Isa ei öelnud midagi.
– Mingi suur valge koer hakkas mind jälitama, jooksis ma ei tea mitu kilomeetrit auto kõrval. Maru kiiresti lippas. Ma sõitsin ikka nii 50 km tunnis, ta ei jäänud üldse maha! Ei tea, kelle koer see on?
– See on vast see Belladonna, ta oli selle hullu Priidiku koer.
– Oli?
– Nojah, kunagi siin eelmisel suvel see segane vennike kägistas oma koera surnuks. Deliiriumis. See oli õnnetus… Pärast Priidik pidi silmad peast välja nutma, nii kahju oli tal… Aga ta jookseb siin ikka vahel ringi jah.
– Hull Priidik või?
– Ei, Belladonna. Ega ta kedagi ei sega. Las olla. Muidu nad ikka tantsisid koos siin õue peal, Belladonna pani käpad Priidiku õlgadele ja siis tantsisid… Priidik armastas väga oma peni, aga siis juhtus jah see õnnetus, et deliirium ja Priidik nägi mingeid sarvikuid ja… vot nii. Varsti pärast seda poos Priidik ennast üles. Teda ei ole küll näha olnud, aga Belladonna ikka käib vahel.
– Belladonna. Vaat kui uhke nimi. Emane koer oli siis või?
– Isane.
– Aga nimi on emase oma.
– Mis seal vahet, emane või isane! Mingid pisiasjad! Ilus nimi ju! ägestus isa järsku.
– Nojah… Mis sa siis vihastad! Sina panid selle nime või?
– Ja kui paningi.
– Arusaadav siis. Ilus nimi muidugi. Kas see Priidik oli su sõber või?
– Ei olnud ta mingi sõber, vahel käis siin lihtsalt… Mis sa seal linnas siis teed ka õhtuti?
– Telekat vaatan.
– Mida sealt siis näidatakse?
– Ah ei midagi erilist, üks ja seesama… Kuule, isa, sa teisi võimalusi ei ole mõelnud? Et noh, selle sangpommi ja järve ja kõigega nagu liiga palju mässamist…
– No näiteks.
– Ei tahaks küll siin retsepte hakata jagama, aga näiteks antifriis – pidi hea magusa maitsega olema. Oleandriõied! Ameerikas üks naine tappis nii oma mehe ära. Ma telekast nägin. Oli üks saade kohe sellest. Blenderdas oleandriõisi, tegi mehele maitsvat vitamiinirikast smuutit hommikuti, aga need ei mõjunud millegipärast piisavalt… Või no mõjusid ka, korra sattus mees isegi haiglasse, aga pääses. Arstid ei saanudki aru, mis tal viga tookord oli. Võib-olla pani vähe neid õisi, oleks ikka mitu peotäit pidanud panema. Ameerikas on kõik kohad oleandreid täis! Oleander pidi nii mürgine olema, et kui kas või üks tilk taimemahla silma läheb, võid pimedaks jääda. Lõpuks kaotas naine kannatuse ja läks kangema kraami peale üle. Võib-olla ka guugeldas. Ja sai teada, et antifriis… Ja no tegigi mehe kutuks. Pärast saadi muidugi jälile ja pandi eluks ajaks vangi. Ameerikas on huvitavad karistused. Võid näiteks saada ka kaks eluaegset vangistust pluss 70 aastat või näiteks ühe eluaegse pluss 175 aastat. Eriti karm karistus on kahekordne surmanuhtlus, ja kui süüd omaks ei võta, võidakse ka kolmekordne määrata. Kui mingi eriti õudne kuritöö on. Vot sellised karistused!
– Ah, ole vait! Mul läheb niimoodi tuju üldse ära.
Isa sai pahaseks. Ta sidus koormarihma otsa sangpommi küljest lahti. Rihm jäi talle ümber kaela tolknema nagu mingi eriti moodne disainlips.
– Guugelda. Terve internet on õpetusi täis.
– Mine peesse oma guugeldamise ja oleandriõitega. Mul pole siin internetti. Mul pole arvutit. Ma ei oska arvutit käimagi panna, siis veel guugeldada. Ma ei tea, mis see sõna üldse tähendabki. Mul ei ole isegi telekat, või no telekas on, aga ei mängi enam… Ja kust ma sul siin neid oleandriõisi saan?
Vaikisime natuke.
– No käoking ka pidi muidu hästi sobima. Seal õunapuu all on sul mitu suurt puhmast käokinga. Ogaõuna saaks botaanikaaiast varastada… A sellest võid küll lihtsalt hallukad saada. Ega see mürgitamine on ebakindel värk ikka. Ja pidurivedelik pidi ka sobima… Tead, see naine vist tegigi antifriisist ja pidurivedelikust kokteili, et ikka kindlam oleks.
– Või nii, et pidurivedelik ka, jäi isa mõtlikuks.
Vaikisime natuke.
– Mis seal telekas siis veel näidatakse?
– No oli üks naine, kes samuraimõõgaga oma mehe tükkideks raius. Kohtuarst luges haavad kokku, peale 90 läks lugemine segi. Samuraimõõk lõikab luudest ka läbi, nii terav on.
– Oi sa kurat! imestas isa. Kas nad hakkasid siis uuesti otsast peale lugema neid haavu? Kohtuarstil peab ju kõik täpne olema!
– No ikka jah, uuesti otsast peale, ega seal ekspertiisis peab kõik väga täpne olema. Aga see veel ei tähenda, et nad ei eksi. Kogu aeg eksivad! Ameerikas on kõik kohad samuraimõõku täis, igaüks võib endale koju osta. Siin vist ei saa… Mingeid suveniirmõõku saab küll, aga neist pole asja. 70 euriga saaks suveniiri kätte, ma uurisin. Siis peaks välismaalt tellima, kui päris mõõka tahad, aga ma ei tea, kuidas sel juhul tolliga lood oleks. See on ju päris relv. See on ju tapmiseks tehtud. Maksaks kindlasti palju ka… Mitu tuhat ikka vast! Ameerikas on üldse relvakandmine inimese üks baasõiguseid. Tulirelvad küll, aga kas mõõgad ka? Matšeete saab seal tööriistapoest ilusasti igaüks osta. See on odavam ka. Pole muidugi nii elegantne kui samuraimõõk, aga ajab asja ära.
– Mh, ajab asja ära. Muidugi ajab asja ära. Kas see oli see Kill Bill?
– See ei olnud Kill Bill. See oli üks äärelinna tüdinenud koduperenaine. Võib-olla oli ta Kill Billi vaadanud ja sellest inspiratsiooni saanud.
– Mis sa soovitad mulle harakirit või?
– Õigem oleks vist öelda seppuku.
– Vat kus ninatark!
– Ei, ma ei soovita sulle harakirit. Ega seppukut. Ma lihtsalt räägin, mis ma telekast nägin.
– Aga miks?
– Mis miks?
– Miks ta oma mehe tükkideks raius?
– No naisel armuke ütles, et naine on abielus ja tema ikka nii ei taha, ja naine siis leidis enda arust lahenduse.
– Miks ta lihtsalt ära ei lahutanud? Ma ei saa aru, mis jama sa sealt vahid! Vaata mingeid armastusfilme või „Vapraid ja ilusaid”. Ei tea, mis need Brooke ja Ridge ka teevad?
– Sa vahi ise oma Brooke’i ja Ridge’i. Neil läheb hästi muidu, nad on jälle abielus. Oota ma räägin… Vaat see oli üks huvitav lugu – oli üks armukade mees, kes hekikääridega…
– Ah, ole vait juba! Küll ma vaataks, kui see telekas pilti näitaks! Aga mitte sellist jama, nagu sina sealt vahid! Mina tahaks midagi hingele!
– Aa, hingele… nojaa… Ainult selle jamaga, mida mina vahin, on see jama, et see on reaalne elu, see kõik on päriselt juhtunud… Oota, üks lugu veel. Siis ma enam rohkem ei räägi. Oli üks väike armas paksuke vanamemm, kes oma eluaegse sõbranna nii teise ilma saatis, et tegi talle mustikakooki ja pani sinna supilusikaga insuliini sisse. Eluaeg olid mutikesed koos mustikakooki söönud, tuhandeid mustikakooke aastakümnete jooksul, ja nüüd järsku selline reetmine sõbranna poolt… Nagu noaga selga! Või supilusikaga.
– Supilusikaga pani insuliini?
– No ma ei tea, kas just supilusikaga, ma nii rohkem piltlikult ütlen.
– Miks siis?
– Mis miks?
– Miks see hull eit oma sõbranna ära tappis?
– Ei tea, vist tekkis mingi tüli. Võib-olla oli mingi vana vimm… nagu parimatel sõbrannadel ikka on.
– Ikka Ameerikas juhtus see lugu või?
– Ikka Ameerikas jah. Ega Eestis ju selliseid asju ei juhtu.
– See on nüüd iroonia või?
– Iroonia… Võib-olla on iroonia, jaa, võib-olla. Aga eks juhtub siingi… üht-teist põnevat.
– Telekast siis suurt midagi ei tule, nagu ma aru saan. Mis sa seal linnas siis teed ka õhtuti?
– Telekat vaatan.
– Mida sealt siis näidatakse?
– Ah ei midagi erilist, ikka üks ja seesama jama… Kuule, hakkame nüüd tuppa ka minema. Mine sa ees, ma tulen kohe järele.
– Lähme jah tarre ära…
Isa ajas end ägisedes püsti ja hakkas aeglaselt longates minema, vahepeal proovis ta kandade peal käia, et oma veriseid varbaid säästa. Ma lasin tal esimeste õunapuudeni jõuda, siis võtsin sangpommi sangast kahe käega kinni, ajasin jalad harki ja hakkasin pommi edasi-tagasi kiigutama, järjest kiiremini ja kiiremini, kurat, kui raske see oli. Kui piisav hoog oli sees, lasin pommi tiigi poole lendu, aga ega ta kuigi kaugele ei lennanud, kukkus kohe kalda äärde ühe suure plartsuga, nii et muda ja vett mulle vastu vahtimist lendas.
*
– Kuule, mis sul haiseb siin toas? Nagu oleks keegi kuhugi nurka ära surnud. Jube vastik hais on. Vabandust, et ma su kodu kohta nii ütlen, aga no ikka rõvedalt haiseb…
– Pole midagi. Rott on seina sisse ära surnud, täpselt sinna kohta, kus mu voodi päits on. Ega ta nii väga enam ei haisegi. Eelmine nädal oli hullem. Palju hullem. Nüüd hakkab nagu juba tagasi tõmbama.
– Või hakkab juba tagasi tõmbama… No siis on hästi. Sellepärast sul uks oligi pärani lahti, et tuulutasid tube. Vaja sulle varvaste peale mingit rohtu panna ja kinni siduda. Mul autoapteegis peaks sidet olema…
– Mul on joodi köögikapis.
Vaatasin tillukest punase korgiga tumepruunist klaasist pudelikest, koltunud sildi peal kiri üog.
– Kuule, see on juba 11. mail 1990. aastal vanaks läinud, et goden do… Nõukogude Liitki oli veel alles, kui see jood vanaks läks! Näe, Ašhabadi farmfabrika’s tehtud!
– Aga lõhn on küll õige, ei ole ta midagi vanaks läinud. See kiri ei tähenda midagi!
Nuusutasin. Oli küll õige joodi lõhn.
– Briljantrohelist on ka. Võta siis briljantrohelist!
– Ma ei taha seda briljantrohelist puutudagi, äkki plahvatab, vaat nii vanaks on see ka läinud! Ei, need nüüd küll ei kõlba. Valame ikka viina peale.
– Viina nüüd raisata… kahtles isa.
– No paar sortsu võib ju raisata. Pärast lööb muidu põletiku sisse. Seda janti veel vaja. Perearst sind just ka ei armasta. Kujuta nüüd ette, kuidas sa lähed sinna oma varvastega…
Isa mõtles.
– Ei armasta küll. Eks siis pane pealegi viina.
– Ma lähen vaatan autost, vist on seal mingit Asepti, siis ei peagi viina raiskama.
– Natuke võib ikka viina ka panna, siis on kindlam.
Kahlasin läbi rohu autoni, õngitsesin apteegipakikese välja. Taeva äär punetas nagu pikk veritsev haav.
– Kas sul raadio ikka mängib? Enne, kui ma tulin, siis mängis.
– Mängib küll, aga sealt tuleb ainult Vivaldi „Neli aastaaega”. Suvel tuleb „Suvi” ja talvel tuleb „Talv”…
– Ja kevadel tuleb „Kevad” ja sügisel tuleb „Sügis”… Vast tuleb muud ka?
– Ei tule, mitte midagi muud ei tule, ainult Vivaldi „Neli aastaaega” tuleb.
– Oota, ma panen korra raadiot, maru vaikne on. Kuule, ongi Vivaldi „Suvi”. Enne oli ka! Kohe hakkame sööma, aga enne seon ma sul varbad ilusti kinni. Kuula, kui kaunis… adaadžo…
– Ei tea. Ilus küll, aga see Vivaldi tekitab kuidagi ängistust… Isa hõõrus käega südame kohal ringe.
– Ise tahtsid ju midagi hingele. See nüüd ongi hingele. Ja kui on hingele, siis tekitabki depressiooni. Kui masendab, siis ongi väärt kunstiteos, mitte mingi jama, selge! Pane nüüd jalad siia tabureti peale!
Isa pani jalad kuulekalt tabureti peale. Vivaldi suveviiulite meeleheide ja valu kisendas barokselt korraga kogu köögis, ja siis kisendas isa, kui ma pritsisin Asepti ta äranarritud varvastele.
– Pudeli peal on ju kirjas „Ei kipita”! Ma ei pannud ju viina! Anna andeks, ma ei tahtnud haiget teha, kohkusin ma isa valukarjest.
– Ma ju räägin, et need sildid rohupudelite peal valetavad! vastas isa, nägu valust krimpsus.
– Näh, võta siit üks suur lonks, anesteetikumiks või nii… Proovisin isa lohutada ja lükkasin viinapudelit tema poole.
Sidusin varbad kinni. Tegin ilusad sidemed. Kõige ilusamad, mis ma iial teinud olen.
– Vaata, kui vahvad varbad sul nüüd on! Nagu lumepallid! Kohe hakkame sööma ka!
Vakstu oli kulunud ja toiduplekiline. Võtsin kotist lillelisi salvrätikuid ja katsin nendega plekilise laua kinni.
– Kuule, pane see Vivaldi ära, aitab küll. Näe kui ilus, nagu uus laudlina kohe, kiitis isa salvrätikuid.
Tõstsin toidukraami ja papptaldrikud, plastkahvlid ja topsikud kotist välja.
– Näe, mul on sulle kingitus ka – laavalamp ja plasmapall. Üks on sünnipäevaks ja teine jõuludeks.
– Mul on sünnipäev alles sügisel!
– Mis siis, ma ei jõua nii kaua oodata, tahtsin kohe ära kinkida! Nii lahedad! Vaata, ma panen tööle, on ju ilus!
– On küll ilus, väga ilus. Aitäh!
– Vaata, kui sa käe siia plasmapalli kohale paned, näed… Proovi ka, pane oma käsi ka siia kohale, näed!
– On ilus küll, hakkame nüüd sööma.
Sõime mõnda aega vaikides.
– Mis seal telekas siis veel näidatakse? küsis isa ja tõstis tüki kõrbenud grill-liha taldrikule.
– Üks mees jäi kadunuks, lõpuks viisid jäljed naabrite juurde, kellega oli tekkinud tüli, need olid ta ära tapnud, ära tükeldanud ja osaliselt oma sõpradele grilliõhtul sisse söötnud. Grillitud liha söönud mehed ise rääkisid sellest. Et sel lihal olevat olnud kuidagi imelik ja teistmoodi väljanägemine ja maitse… Nad olid arvanud, et lihtsalt vilets marinaad ja kehvasti küpsetatud. Ja sõber muudkui kutsus ikka iga paari päeva tagant grillima, lõpuks nad enam eriti ei viitsinud minna, aga ikka läksid viisakusest. Ise mõtlesid, et küll on ikka sõbral palju liha varutud. Üks meestest nuttis, kui rääkis… Teine ütles, et ta ei saa enam kunagi grillitud ega mingit muud liha süüa, lihtsalt ei lähe alla… ja et mingi aeg peale selle teada saamist, et neile oli kadunud naabrimees sisse söödetud, ei saanud ta üldse midagi süüa, igasugune toit tekitas kohutavat jälestust ja ta võttis üle kolmekümne kilo kaalus alla. Siiamaani käivad mõlemad psühhiaatri juures. Raske juhtum.
– See oli nüüd küll üks hea söögiisujutt. Ja see juhtus muidugi Ameerikas, mühatas isa ja keerutas kahvlit lihatükiga käes. Mõtles natuke, pani sinepit ja ketšupit lihatükile paksult peale, pistis pala suhu, mälus kaua ja mõtlikult, lõpuks neelas alla.
– Vintske natuke, jääb hammaste vahele, ütles ta ja võttis lonksu õlut peale. Mis seal telekas veel näidatakse siis?
– Ah ei midagi erilist… Kuule, isa, kas sul teist sangpommi ei ole?
– No… eeee… venitas isa kahtlustavalt, milleks?
– No mulle.
– Sulle? Milleks?
– Ikka selleks.
– Milleks selleks?
– Selleks selleks. Selleks samaks milleks sullegi.
– Segi läinud peast või?
– Miks segi? Sina ei ole segi ja mina olen segi! Vaata, ma olen ammu mõelnud, et… noh, ehk aitab küll.
– Aitab!? Millest sulle aitab!? Mida sa plärad? sai isa vihaseks.
– No on sul siis teine sangpomm ka või ei?
– Tegelikult isegi vist on. Aida all, seal ukse kõrval nurgas. Omal ajal sai ikka muskleid treenitud…
– No vot, ma mõtlesin, et kui me homme ikka läheme sinna järve äärde, võtame siis teise sangpommi ka kaasa…
– Kuule, see kartulisalat on täitsa hea! A mis seal telekas veel siis näidatakse?
– Oli üks selline lugu, et keegi leidis prügikastist kohvri.
– Kes?
– Ilmselt mõni prügisurfar või prükkar, no see pole oluline, kes leidis, oluline on, mis kohvris oli…
– Noo, ja seal oli?
– Üks väike naine. Hästi väike jah ja kohver oli selline suuremat sorti. Vaata mind, ma küll ühtegi kohvrisse ei mahuks! Naine oli surnud muidugi. Hakati siis uurima, et kes ta on. Mõrtsukas oli enda arust maru kaval olnud, oli naisel kõik sõrmed ära lõiganud, hambad suust välja tõmmanud ja nägu oli… no seda ei olnud enam. Et kuidas sa isikut siis tuvastad? Aga see lollpea oli unustanud silikoonrinnad! Sel naisel olid silikoonid sees ja neil on seerianumber peal, mille järgi saab mingist andmebaasist teada arsti ja siis patsiendi! Ameerikas on kõigil naistel silikoonrinnad! Ja alati need mõrtsukad, kes enda arust maru läbimõeldult tegutsevad, teevad ühe vea, või ka mitu, terve rea vigu…
– On ikka elu seal Ameerikas… No ja kas tapja saadi kätte?
– Jah, eks see ta oma abikaasa oli, üsna ruttu saadi jälile.
– Või niimoodi. Aga miks? Võiks ju lihtsalt lahutada, kui armastus otsa saab…
– Ei tea jah… Raha pärast võib-olla, kui on elukindlustus, võid teise surma pealt kas või miljoni teenida.
– Kas veel midagi huvitavat seal telekas näidatud on?
– Ega ei ole midagi eriti huvitavat, üks ja seesama jama… Aga ükskord rääkis seal üks vana politseinik, uurija, kes suurema osa oma elust oli eriti rõvedaid tapmislugusid uurinud – nüüd oli ta vana, kurb ja väsinud, nüüd sai ta endale lubada sellest kõigest rääkimist ja isegi ei häbenenud nutta kaamera ees ja tunnistada, et näeb ilmselt elu lõpuni õudusunenägusid. Politseinik ütles, et teda pole enam ammu üllatanud see, mida inimesed üksteisele teha suudavad. Inimesed on võimelised kõige jubedamateks tegudeks. Ses osas justkui näib puuduvat inimvõimetel mingigi alumine piir. Inimesed teevad kohutavaid, võikaid tegusid. Aga miks nad seda teevad… Sellele tal vastust ei olnud. Ja ta oli palju selle peale mõelnud.
*
Minu ase oli kitsal diivanil akna all. Diivan oleks lahti ka käinud, aga isa ütles, et ei hakka lahti tegema, pärast ei saa enam kinni, et katki on. Viskasin oma magamiskoti diivanile ja pugesin sisse.
– Homme lähme siis järve äärde. Peame vara minema hakkama, päeval on väga palav. Aga täna hommikul laulis vihmakass kasevõsas. Kohe pikalt kräunus. Ei tea, kas läheb vihmale, sureb keegi ära või sünnib vallaslaps… Mh, ah, tütrekene tillukene…?
– Vaevalt küll siin ühtegi last lähemal ajal sünnib. Mu Hundu jättis mu maha. Ütles, et tal on palju tööd ja üldse, et tal on vaja järele mõelda, ja et… Ah, ma ei viitsi rääkida. Nii et järele jääb ainult vihm või surm – kui vihmakassi uskuda.
– Või nii. Vaat kus loll, see su Hundu! Aga sina ära kurvasta… Tulevad uued hundud, usu oma isa.
– Eks ikka…
Tundsin, kuidas rott haises seina sees. Tõmbasin magamiskoti serva üle pea, aga õhk sai otsa ja ma pidin nina ikka välja pistma.
– Kas sa magad? Vaata, see naine, kes oma mehe samuraimõõgaga tükkideks hakkis… Ma mingis mõttes saan temast natuke aru, ütles isa vaikselt.
– Mismoodi sa tast aru saad?
– No see oli ammu. Ma oleks saanud vanamehe püssi võtta. Ma passisin hommikuti tee ääres pargis, kui nad tööle läksid, su ema ja ta uus mees, tahtsin nad maha lasta.
– Päriselt või?
– No ikka päriselt.
– Oma laste peale nagu ei mõelnudki või? Me oleks ilma emata jäänud…
– Ei tulnud nagu pähe küll.
– Või nii… No ja kuidas sa siis oleksid selle püssiga bussis linna sõitnud, kilekotti oleksid pannud või?
– Mis sa tögad…
– Või mina tögan? Sina plaanitsesid oma laste ema mõrva ja mina tögan!?
– Minu laste ema – no ma nagu ei mõelnud niipidi… No ega ma päriselt… päriselt ma ikka seda teinud ei oleks. Aga… Lihtsalt viha oli nii suur… Ma ei oleks bussiga tulnud, oleks vanamehelt sapaka laenanud või siis Jawaga läinud…
– Jawaga! Püss seljas? See on juba peaaegu nagu metsikus läänes… Et sa siis ikka mõtlesid põhjalikumalt läbi, jah!?
– Natuke lihtsalt fantaseerisin.
– Miks sa seda mulle nüüd aastakümneid hiljem räägid?
– On kuidagi südame peal… Vahel tuleb meelde.
– Aga see pole nagu päris seesama teema, see naissamurai ja tema põhjendused ja see, mis sinu motiiv oli. See naine oli ju ise petja, oma mees ei teadnud ei ööd ei mütsi mitte millestki, viis aga lapsi lasteaeda hommikuti ja õhtuti niitis muru, nii kaua kui mõõgaga äsati. Vaevalt et too mees üldse arugi sai, miks või mille eest. See eit oli hull mis hull! Ja sa ära esita ennast kui mingit püha hüljatud meest, ega sa ise ka polnud päris patuta nii-öelda… nii palju kui ma tean… Ja sa ei teinud ju lõpuks midagi, passisid niisama põõsastes ja lakkusid ennast peediveinist täis…
– Kas see on nüüd etteheide?
– Ei ole, lihtsalt… No, kurat, kuidas see saab etteheide olla! See on tunnustus, kui soovid! Tunnustus selle eest, et sa mu ema maha ei lasknud. Aitäh! Aga mõttes lasid ja budismi idee järgi on mõte sama mis tegu!
– Kuna sinust budist sai? Isa jäi vait. Tüki aja pärast jätkas:
– Muidugi ei teinud ma midagi, püssi ju tegelikult polnudki, ja ega ma lasta ka poleks osanud, ja jõin muidugi ennast täis, iga päev jõin, mis mul muud teha oligi. See õudne viha, et mingi teine mees…
– A isa, kas sa mäletad, kuidas sa mind siin oma punase Jawaga sõidutasid, karu käpajälgi mööda sõitsime, ajasime karu jälgi järveni…
– Ah mis karu, need olid vast naabrikoerte jäljed, nood olidki suured nagu karud, jooksid vabalt ringi.
– Ja käisime paadiga järve peal kalal. Väike haug hüppas mulle sülle, võttis tibatillukeste teravate hammastega mu sukkpükstest kinni. Kala jõllitas mulle otse silma, siiamaani mäletan ta selget pilku. Ma viskasin ta sabapidi vette tagasi. Vaata, see tee järve äärde, kui me homme minema hakkame, see on üks ilus tee… Kevaditi on selle tee ääred paksult sinililli täis. Isegi roosasid sinililli oli seal ühes kohas.
– Su ema oli nii ilus ja tark ja mina olin nii noor ja loll ja nii armunud, kui me järve peal paadiga sõitmas käisime.
– Aga ema ei oska ujuda. See oli tal suur julgustükk paadiga järve peale minna nii… Ta pidi sind ikka väga usaldama. Vaata kui oleks paat ümber läinud või midagi… Aga see järveäärne on ära võsastunud ja paat on ära kõdunenud ja lagunenud ja poolenisti vees ja kalda ääres laiali vajunud. Me ei saaks nagunii selle paadiga järve peale minna…
Vaatasime pimedas säravas laavalambis hulpivaid siniseid ja roosasid mulle.
– Isa, plasmalamp on ikka ägedam. Või kumb sulle rohkem meeldib?
– Mulle meeldib laavalamp. Rahustab kuidagi. Plasma on nagu keravälk. Ükskord, kui ma laps olin, ma nägin ühte, tuli korstna kaudu pliidi alla, õnneks polnud tuld pliidi all, muidu oleks vist kõik maha põlenud, vanaema tegi pliidiukse lahti ja siis tuli keravälk pliidi alt välja, käis tubades natuke ringi ja läks lukuaugu kaudu välja… Ah jääme nüüd magama. Üks asi veel… Eestis saab tööriistapoest näiteks vabalt vikati osta… Mitte mingit eriluba ei ole vaja.
– Ja sellega…?
– Ja sellega… Sellega niidad heina! Selleks see vikat ongi! vastas isa pahaselt ja pööras selja, voodi ragises.
Nägin, et isal oli vikat toanurgas. Kuidas ma enne ei märganud. Vikat oli roostetanud, aga näis siiski üsna terav.
– Miks sul vikat toas on?
– Enesekaitseks.
– Kelle eest sa siis kaitsed ennast?
– No käib siin igasuguseid… Ah ma praegu ei viitsi seletada, homme räägin, jääme magama nüüd.
– Kas ikka väga valutavad?
– Mis?
– Varbad noh.
– Ikka jah, tulitavad jah…
– Tahad, ma panen sulle linna jalaravikabinetti aja? Ma viin su ise kohale, ukse ette, ja toon pärast tagasi.
– Ei taha. Las olla. Jääme magama.
– Ibumetini tahad?
– Ei taha. Jääme magama. Homme on vaja sinna järve äärde ju… Head ööd.
– Isa…
– Mh.
– Vaata see naissamurai, ma enne ei tahtnud seda rääkida, aga ma ikka ütlen ära, et asi klaar oleks, enne kui ta mehele kallale läks… ta lämmatas oma mõlemad lapsed padjaga ära.
Isa ei vastanud, kuulsin ainult, kuidas ta ohkas ja niheles, voodi krägises, kui ta ennast selili keeras ja lakke vahtima jäi.
– Kuulsid või?
– Kuulsin, kuulsin. Ju ta tahtis puhtalt lehelt alustada… segane.
Seina sees mädaneva roti hais enam väga ei häirinudki. Nina hakkas ära harjuma.
Kaerasoride põrisev laul rahustas ja uinutas. Laavalambi helendavad mullid rahustasid ja uinutasid. Mulle tundus, et ma nägin poolunes läbi lae ja katuse augustitaevast – see oli sügav, põhjatu, tume, selge, täis langevaid tähti… Või olid need Elon Muski satelliidid.
Isa valgetes sidemetes varbad kumasid pimedas toas nagu lumepallid pimedas augustiöös. Midagigi kasu sellest õeõppest, mõtlesin ja sulgesin silmad.
Ma nägin unes, et vana õunaaia tagant hakkas kerkima tume äikesepilv… ja juba ta müristaski. Järjest kõvemini ja kõvemini kostis mürin ja vali undamine ja ma ärkasin võpatades üles.
*
Undamine ja mürin kostis edasi ja ma sain unesegasena aru, et see valjult undav hääl tuleb väljast. Nägin, et isa on üleval, ta kergitas kardinanurka akna eest ja piilus välja.
– No nüüd on küll kurat lahti, see on see hull Herman!
– Kas siin keegi normaalne ka on!? Hull Priidik, hull Herman. Kuule, see konkreetne hull – tal on ju mootorsaag! Mida ta teeb!!!
– Mida ta teeb, puud võtab maha, seda pärnapuud majanurga juurest!
– Miks ometi?
– No ma olen talle natuke võlgu… Tahab hirmutada.
– Ma kutsun politsei! Kas uks on lukus?
Hommikuhämaruses oli näha, kuidas Herman mootorsaega pärna kallal askeldab. Palun ei, mitte maja peale, mitte maja peale, kuigi see, et puu maja peale kukuks, näiski olevat Hermani eesmärk.
– Ära kutsu mingit politseid, pärast on hullem! Palju hullem!
– Muidugi kutsun! Ikka täitsa perses! Me ei saa ju lasta sel värdjal siin rahulikult toimetada!
– Üks-üks-kaks… ütlesin ma kõva häälega numbreid valides.
– Tere, meil on selline probleem, et mingi psühhopaat käib mootorsaega ümber maja ja võtab puid maha.
Sirutasin telefoni endast kaugemale, sinnapoole, kus Herman saega möllas.
– Kuulsite!? Palun tulge ruttu, see segane käis enne ümber maja ja karjus iga akna all, et paneb maja ka kohe põlema! Mis piirkonnapolitseinik! Sellega on juba sada aastat räägitud – see haigutas viimane kord mulle kõrva, nii et lõualuud paigast ära, ja ütles, et see on naabritevaheline tüli või ma ei tea mis ja klaarigu me ise. Mida ma siin enam klaarin, see hull käib praegu mootorsaega ümber maja, võtab puid maha ja tahab tuld räästasse panna!
– Noh, mis ta ütles? küsis isa arglikult.
– Jah, lubas saata, lubas, et tulevad kohe – positsioneerivad minu telefoni järgi, sest ma ei osanud piisavalt täpselt seletada, kus ma olen – et keeraku aga paremale ja paremale ja siis veel kord paremale, sealt kuuskede juurest ka paremale…
Mootorsaag möirgas, puu hakkas raginal vajuma – palun ei, ei, ei, ei – mitte maja peale… Kuulsin, kuidas puu vajus raskelt kuhugi maja taha. See ei saa ometi võimalik olla! Mida perset – see psühh lõikab saega majanurka ja ust! Nii, nurgast vikat, potitäis vett keema – kui sisse tuleb, ausalt, ma viskan ja löön! tegin kiire plaani peas valmis.
– Sina, isa, viskad vett ja mina löön vikatiga – või tahad vastupidi? Sina vikatiga ja mina viskan vett! Mootorsae vastu roostes vikati ja keeva veega – pole paha, pole üldse paha… Midagi ikka, mitte päris paljakäsi!
Ma hingasin sügavalt sisse ja välja, ma olin kuulnud, et nii pidi saama ennast rahustada, aga see ei mõjunud, suutsin vaevu hingata ja palusin jumalat, et politsei rutem tuleks – kas Tartust, Põlvast või Võrust – ausalt öeldes oli maad igale poole sama palju. Tartu on vist siiski kõige lähemal… Kindlasti eksivad ära siin metsade vahel!
– Ärge pange telefoni ära! Kus see mootorsaega mees on praegu?
– Ust lõikab juba!
Jah, nad tulid – politseiauto, see konku tüüpi pättide ja joodikute sõidutamiseks, ja eraldusmärkideta suurem mahtuniversaal kiirreageerijatega, neli silmini tumedates maskides meest ja koer. Ricardo. Nad tulid kiiremini, kui potitäis vett selle ühe rauaga elektripliidi peal soojakski läks. See pliit lülitas ennast ju iga natukese aja tagant välja.
Korraga oli õuepealne sähvivat-vilkuvat sinist valgust täis.
See töll sai liiga hilja aru, et tema teol on seekord mingi tagajärg. Ja ta ei saanud oma ATV-ga enam minema.
– Saag maha! Saag maha! Pikali! Pikali!
Herman vahtis silmad pärani, tema lotendavate põskedega punetav nägu väljendas ilmselget üllatust ja ehmatust.
– Saag maha! Saag maha! Pikali! Pikali! Käed laiali! karjusid politseinikud.
Herman sattus segadusse, viskas töötava sae põõsastesse ja hüppas ise järele, kostis vali röögatus ja siis saabus täielik vaikus.
Tuletõrje keeras ettevaatlikult tee pealt maja poole ja nende järel tuli kohe kiirabi. Korraga oli terve õuepealne rahvast täis.
– No nii! Tulge nüüd välja sealt põõsastest, härra! kamandas politseinike pealik.
– Ma ei saa ju, mu jalg… nuuksatas Herman põõsastest vastu.
Politseinikud ohkasid ja kahlasid põõsastesse.
Herman tuli kahe politseiniku vahel liibates ja oiates õue peale. Mis temaga tehti? Ega ei tehtudki midagi. Pandi puhuma ja alguses öeldi, et mine ära koju magama, mis sa töristad siin oma saega. Vesteldi. Herman mölises midagi vastu, vehkis kätega… Siis peeti veel natuke aru ja leiti, et viivad ikka kaasa – mine hullu tea… Agressiivsevõitu… Ei taha maha rahuneda. Mootorsaag õngitseti ka põõsastest välja ja pandi politseiautosse.
Kiirabiõde vaatas haava üle.
– Pole hullu midagi, tundub lihahaav, ütles nooruke hobusesabaga õde nina kirtsutades ja jätkas tähtsalt oma blondi sabaga vehkides:
– Vist on parem, kui erakorralises ikka üle vaatavad, äkki on kõõlus viga saanud, vaja õmmelda natuke ka ja teetanuse vastu igaks juhuks süst teha.
Ricardo nuusutas Hermanit asjalikult jalgevahelt ja tagumikust ning vaatas valvsalt ühele ja teisele poole.
– Ilus koer teil, ütles isa politseinikule ja tahtis koerale grill-liha pakkuda, aga koerajuht ütles, et pole vaja, et sel koeral on oma eritoitumine ja ta mingit rämpsu ei söö.
Hermani jalg seoti kiirelt kinni, käed pandi raudu ja mees talutati politseiauto konkusse, mis siis kiirabi järel aeglaselt läbi kõrge heina tee peale roomas.
– Ärge kartke, täna ei juhtu enam midagi, ütles politseinik ja patsutas Ricardot külje peale.
Täna ei juhtu enam midagi, mitte midagi, kordasin mõttes.
– Kui midagi veel on, kohe helistage, ütles üks kiirreageerijatest.
Tuletõrjujad kehitasid õlgu, ronisid oma hiiglaslikku autosse, kiirreageerijad koeraga oma autosse ja kogu kolonn sõitis aeglaselt minema.
Vihmakassid kräunusid puude ladvus. Krää-krää-krääk, krää-krää-krääks, kõlas nende hoiatav hüüd üle õue.
*
– Ärme hakkame sinna järve äärde minema, isa. See paat on nagunii ära kõdunenud, põhja pole enam ollagi – pooleldi võsas, pooleldi vees. Sinna ei saa ligigi.
– Ah ei hakka muidugi. Pikk tee ja mul halb käia. Pole nagu õiget meeleolu ka enam. Teine kord jalutame…
– Teine kord… Aga see sangpomm viska nüüd küll peast välja!
– Ah mis, sangpomm… Ah see jah… See jäi tiigi äärde või?
– Vaata, et sa siin siis jamama ei hakka.
– Ei hakka.
– Ausalt?
– Ausalt. Vannun. Isa pani käe südamele.
– Mis sa arvad, et ma ei näinud või, et sa sangpommi tiiki viskasid? küsis isa.
– A seda nägid, et politseinikel olid kõigil väikesed kaamerad rinnas, nägid, kõik on filmitud, see töllakas niisama ei pääse seekord.
Isa vaatas osavõtmatult kõrvale ja liigutas kätt aeglaselt, mõtlikult südame kohal.
– Äkki peaks ka endale koera võtma, väikse sõbrakese…
– Mis sõbrakese, sul pole endalgi midagi süüa, mida sa siis veel koerale annad? Säästuka saia ja makarone või? Pole sul mingit koera siia vaja! nähvasin ma järsku vihaga.
– Eks ta õige on küll jah, pole vaja siia looma virelema, oli isa kohe nõus.
– Noh, ma hakkan ka siis minema.
– Nojah.
– Saad siis hakkama?
– Ju ma ikka saan.
– Süüa on. Õlut on. Kui midagi on, kohe helista. Mulle või 112. Mitte 911. Ja telefon lae iga päev täis, eks ju.
– Jajah.
– Ma siis lähen.
– Mine-mine.
Isa seisis kandade peal kõikudes mustavas ukseaugus, mitte enam nii valgetes sidemetes varbad nukralt taeva poole. Ikka hästi sai seotud, polegi lahti tulnud, mõtlesin.
Siis pööras isa selja, läks sisse ja tõmbas ukse kolksuga kinni. Isegi seda ei oodanud ära, et ma päriselt minema hakkaks. Maja nurga ja ukse peal olid mootorsaest jäänud helendavad haavad. Astusin üle maha saetud kõrge pärna tüve ja sammusin auto poole, seljakott käe otsas.
Hommikuse madina käigus oli kogu rohi maha tallatud. Vihmakassid ei valeta, neil on alati õigus, kisubki vist tõesti vihmale, taevas oli ühtlaselt hall. Nagu oleks järsku ühe ööga suvi läbi saanud ja sügis alanud. Jõudsin oma autoni, istusin sisse ja tõmbasin ukse ruttu kinni, et miljon sääske kaasreisijateks ei tikuks. Kust need nüüd välja ilmusid? Eile ei olnud mitte ühtegi.
Otsisin autoraadiost jaama. See Relax või Retro või Nostalgia või mis ta oligi… see jaam on ikka hea jaam!
Raadio köhatas paar korda ja alustas romantiliselt:
I could feel at the time
There was no way of knowing
Fallen leaves in the night
Who can say where they’re blowing?
Vot see on ikka üks hea lugu, Roxy Music ja Bryan Ferry on ikka hea! Kunagi oli Tartus Wildes üks kelner täpselt Bryan Ferry nägu. No täpipealt nagu kaksikvend!
Pöörasin auto aeglaselt ringi. Peaasi, et siia heina sisse kinni ei jää, siis oleks küll jama! Peaaegu oleksin Hermani heina sees upakil ATV-le otsa tagurdanud. Ei teagi, kaua see nüüd siin vedeleb. Üks päev tuleb see hull oma ATV-le nagunii järele. Kaua nad teda ikka kinni hoiavad. Öeldakse, et ära enam nii tee, ja ongi kõik.
Keerasin auto metsavaheteele, ja siis muudkui vasakule, ikka vasakule… Järve juurest ikka jälle vasakule…
Liivakarjääride kohale jõudes ootasin, et äkki näen veel Belladonnat, aga ta ei näidanud end enam.
Hoia vasakule, ikka vasakule ja vasakule nii kaua, kui suure tee peale saad. Seal siis keerad linna poole, ikka vasakule.
Nii, vähemalt üks sangpomm on läinud, seda ta tiigist juba kätte ei saa… Aga koormarihm… Koormarihm! Kuhu see jäi? Tundsin, kuidas käed läksid külmaks ja higiseks ja sees hakkas korraga keerama, silmade ees virvendama… Ma polnud midagi söönud, magamine oli üürike, siis see jama selle psühhiga… Ah, juba läheb üle, ei hakka siin kinni pidama… Esimeses bensukas võtan kohvi ja burksi topeltjuustuga, majoneesi ja ketšupi ja hapukurgiga… Kui linna jõuan, siis kohe helistan isale. Või pööraks ikka tagasi?
Aga ma ei läinud tagasi, vaid sõitsin muudkui edasi ja edasi – ja hoidsin vasakule, ikka vasakule.
Raadio korrutas melanhoolselt:
More than this
You know there’s nothing
More than this
Tell me one thing
More than this
No, there’s nothing
