Eesti romaan 2023: suunaga minevikku
Mai, 2024Kas alustada ilukõnega? Liiga ilus see romaaniaasta ei olnud. Kas alustada numbritega? Võimatu on öelda, mitu Eesti romaani ilmus. Sest pikka ilukirjandustaotlusega proosat oli palju, oi kui palju, aga kuhugi tahaks siiski piiri tõmmata, mis on kirjandus ja mis mõnes mõttes ei ole.
Loetud sai kümneid ja kümneid uusi algupärandeid, mõned ka pooleli jäetud. Igav ei hakanud. Kus sa ikka muidu satud lugema külavahe armulugusid, päris inimeste päris probleeme (ei taha ju öelda väikeste inimeste väikseid probleeme), lugusid rähklemisest tööturul ja agulijoodikute üleelamistest, kui ikka ainult romaaniülevaadet koostades. Sest kui hea ja armas Rahvusraamatukogu nimekirja uudisromaanidest aina ette ei söödaks, ei teakski ju pooltest eestikeelsetest pikematest proosateostest miskit. Rõõmustasime, ahastasime ja jagasime neid emotsioone veidi analüüsi poole kalduvas vormis kahe inimese vahel.
Valner: Võiksime ülevaadet alustada kokkuvõtmisega ja siis minna mõnes kohas sügavuti ja vahel ka laiuti. Millised Eesti romaanid aastast 2023 sulle enim meeldisid? Mis olid üllatused, mis pettumused?
Elle-Mari: Üllatus, mis meeldis – või isegi rabas –, oli Hannes Parmo „Beeta”. Kas selle kohta võiks ka öelda Eesti „Eumeniidid”, selline lühem versioon? Jätise päevaraamat?
Valner: Üllatus on see raamat tõesti. Romaanivõistlusel teise koha saanud teos läheb hoogsalt, sujuvalt ja isegi ülbelt mööda kõigist klišeedest, mida võiksime ette kujutada 1941. aasta sündmuste käsitlemisel. Puudub paatos, äng, ohvrimeelsus, taak. Tegemist on huumoriga, seda kindlasti, aga mitte Hašeki „Švejki” võtmes, vaid siin leidub tõesti Littelli „Eumeniidide” laadis justkui kohtlast kalkust üldiselt just nagu intelligentse inimese kehastuses.
Elle-Mari: Hävituspataljonlane, kellena peategelane alustab, on tegelaskuju, kes on paelunud eesti kirjanikke ennegi, kohe meenub Juku Leebram Bernard Kangro Tartu-romaanides või siis Ene Mihkelsoni „Katkuhauast” meelde sööbinud Kaata, või ka Vahur Afanasjevi Peipsiveere miilits – viimaseid käivitab samuti võim või üleolek ohvrist. Aga niisugust jõhkra huumoriga vürtsitatud minategelast poleks ma osanud oodata. Teiseks, see tegelane on ka kirjatsura, kes eksperimenteerib sõna võimuga ning reflekteerib oma kordaminekuid. Väga hea, et see raamat nüüd olemas on. Muu hulgas sisaldab selline lähenemine midagi sellist, millest mälu-uurijad räägivad, teatavat endale näkku vaatamist, millegi või kellegi olemasolu tunnistamist meie ajaloos. Eraldi üllatus esikteose puhul on oskuslik lõpp – raamat jääb nagu pooleli enne järgmisi õudusi, mida lugeja saab ise ette kujutada, ja ilmselt paratamatult seda ka teeb. No ja peategelase nimi…
Valner: Udo Estland, just nimelt. Alati on ka lahe, kui kirjanik suudab kehtestada end mis tahes teemal eelarvamusi kukutades. Väike inimene ajaloosündmuste keerises – juba eos libe tee. Ja Parmo läheb sellele jääle. Eesti romaanide puhul asetatakse see keeris siiani valdavalt 1940-ndatesse, 1950-ndatesse, ja tegelane jääb oludele alla. Kuidas siis muidu, üüratu Vene impeeriumi vastu. Siin aga alistab „kangelane” Estland olud ja ajaloo, aga kuidas!? Pealtnäha leebe tõpralikkusega, misjuures minategelane ise suudab end veel humanistina näidata. Noor autor on kirjutanud haaravalt, avanud limukliku tegelase kaudu inimtüüpi, „igal ajal hakkama saavat” eestlast. Muus kontekstis on sellist tegelast ikka ülistatud. Rikas keel, tabavad kujundid ja tähelepanekud, eluline dialoog. Lugu voolab ja vonksleb, tegelased pannakse elama mõne joonega. Lisaks ajastutruu atmosfäär, kuhu viljandlasena on eriti põnev ja lihtne sisse minna. Paneb filmina silme ees elama linna, metsa ja maa.
Elle-Mari: Jah, see, kuidas on osatud edasi anda tegevuskohana Viljandit ja Viljandimaad, ilma et see oleks kuidagigi kistud või tehislik, võlus mind tohutult. Eelmise aasta romaanides on päris palju head ja sundimatut kohakujutust.
Valner: Võib-olla on see 2023. aasta kohta märgiline, et alustuseks räägime kõigepealt pikalt ja kiitvalt debüütromaanist. Mina ei teadnud sellest enne midagi, aga „Beeta” paneb endast kõnelema.
Samas said ju taas käe valgeks ka mitmed kogenud ja nimekad head tegijad: Rein Raud, Urmas Vadi, Mait Vaik, Meelis Friedenthal, Sass Henno ja teised. Puhas meeste nimekiri praegu, ometi ma lugesin vist isegi rohkem naisautoreid. Nendeni jõuame, aga jätkame üllatustega.
Elle-Mari: Hea üllatus oli see, kuidas Rein Raud on äkki hakanud kirjutama nagu Jaan Kross, seda ju ka temaatiliselt. Eesti nüüdisromaanis on mõnigi kord puudu nauditavast jutustamisest, kus olulisel kohal on ka keelenauding – ehkki keelevirtuoose muidugi on –, ja see oli „Katkurongis” minu meelest täiesti olemas.
Valner: Nagu Parmo ja Friedenthal, ja nagu ka varem tõepoolest veel paljud meistrid Krossist Tiit Aleksejevini seda teinud on, näitab Raud, et ajaloosündmusi ei pea kujutama tehtult vanaaegses stiilis. Kirjandus, nagu kunst üldse, peaks ju alati olema otsinguline, uuele valla ka siis, kui kujutatud on läinud aegu. Ajastu vaim jõuab tänapäevasele lugejale paremini pärale ärksameelsete kunstiliste vahenditega, mitte vana kooli memuaarilike heietuste kaudu, mille näiteid leiab eelmisest aastast ohtralt. Aga ei tea, kas me nendeni jõuamegi, kas on üldse põhjust. Jätkame esialgu heal tasemel teostega.
Rein Raua „Katkurong” on korraga klassikaline eepiline jutustus ja elav eksperimentaalne romaan. Tegelased hakkavad mitmeplaanilise kujutamise ja värvikate seikade kaudu elama ning isiklikud läbielamised põimitakse keeruliste ajaloosündmuste juhtmestikku. Nagu osalt ka Rein Raua eelmine romaan „Päikesekiri”, viib „Katkurong” esmalt mööda raudteerööpaid Kaug-Itta: Venemaale, Siberisse, Mandžuuriasse. Tegevus algab aastal 1911, hiljem vaheldub ajaga kakskümmend aastat hiljem, kui peategelane Jakob on velsker Patarei vanglas. Nagu Parmo romaanis, nii tulevad ka „Katkurongis” esile inimese kohustused ja toimimine ühiskondlike muutuste tuultes, põhimõtted, reetmine. Jakob on aga rafineeritud tegelane oma kõhklustega, kõrvaltegelasi esineb seinast seina, ning nagu võimsate romaanide puhul ikka, loidavad siin kõik tunded armastusest vihkamiseni. „Katkurong” on ajalooromaan, seiklusromaan, armastusromaan ja ei üritagi sõita ainult ühtedel kitsastel rööbastel, nagu rongid seda Raua raamatutes tihti teevad.
Elle-Mari: Jah, rongiromaan ja katkuromaan ka! Romaanis on avatud inimese, progressi ja looduskeskkonna põrkumist XX sajandi algul: midagi sellist mäletan ka „Päikesekirjast”, kus muu hulgas sekkus sündmustikku suur Kantō maavärin. „Katkurongi” puhul lisandub võluv side Aino Perviku mälestusteraamatuga „Miniatuurid mälupõhjast” (2020) – peategelase prototüüp on Rein Raua vanaisa ehk Aino Perviku isa. „Katkurongis” üllatas korduvalt süžees või tegelastikus peituv täiesti ootamatu pööre. Pean näiteks tunnistama, et naispeategelane suutis minu eest oma identiteeti kaua varjata. Romaanis on ootamatud haagid nagu heas krimkas. See ei ole niisuguses romaanis – klassikalises eepilises jutustuses, nagu sa ütlesid – sugugi ootuspärane, aga lisas nii palju. Nii et ka ajalooline põnevik on määratlusena omal kohal. Samas, midagi ei ole laokil, ükski liin ei jookse võssa ega ole seepärast juurde kirjutatud, et oli lihtsalt üks tore tegelane, kes korraks läbi astus, aga pärast polnud temaga midagi peale hakata.
Pettun üldiselt raamatus siis, kui tegelane jääb pikas perspektiivis üheplaaniliseks. „Katkurongis” sai Jakob Sarapik veenvalt täiskasvanuks, romaani teises pooles on ta igatahes väljakujunenud isiksus. Noormehena saadetakse ta peatama haigust, millele ravim puudub – isegi kui vaktsiin on juba avastatud –, keskealisena seisab ta silmitsi tõbedega, mida samuti ei saa veel või üldse ravida – olgu nendeks süüfilis, tuberkuloos või kommunism. Sa juba mainisid Friedenthali – tema möödunud aasta romaanist võib lugeda, kuidas süüfilist XX sajandi algul raviti. Aga Sarapik, kes meditsiinitöötajana püüab küll lahendusi leida, teab elukogemuse põhjal, et kõigele ei olegi ravi.
Valner: Sarapik on tõesti hea näide tegelaskuju arengust ja muutumisest romaani käigus. Tegelaste üheplaanilisusest rääkides võib tuua näiteid niinimetatud ajaviite-, õigupoolest amatöörkirjandusest, aga võtan kõigepealt ette teose, mida on palju kiidetud. Piret Jaaksi „Taeva tütred” sai samal kirjanike liidu romaanivõistlusel Sven Mikseri „Vareda” ja Parmo „Beeta” järel kolmanda koha, aga isiklikult pidin teoses pettuma. Episood ajaloost on ju tuline ja köitev, tegelased ambitsioonikad. Lähteülesanne on põnev: pane misjonär elama ja ava mingeid kihte, mida selle eluala esindajalt ei ootakski. Kindlasti on temas ju midagi veel peale missiooni ja raskused selle täitmisel tekitavad isiksuses pöördeid ja arenguid, paraku minu jaoks peategelane ega teised kujud ellu ei ärganud.
Elle-Mari: Põhimõtteliselt on see ju ilmselt võimalik, et inimene ei muutu põhiolemuselt, näiteks tulihingeline misjonär näebki kogu elu ja maailma läbi ühtede prillide, ent siiski oleks põnevam, kui need prilliklaasid korrakski puruneksid.
Valner: Just, ja ainult ajaloost ei piisa. Nagu nii paljudes romaanides 2023. aastal ja üldse viimasel ajal, on siin aluseks Eestiga seonduv ajalooline tegelane, kelle elu ümber on ehitatud romaan. Antud juhul baltisaksa päritolu misjonär Anna Hedwig Büll (1887–1981), kelle tegusid on võrreldud Ema Teresa omadega. Noorena saadetakse ta Armeeniasse Marashi orbudekodusse. Romaani teemaks on Türgi armeenlastevastane genotsiid. Taustal toimuvad Lähis-Ida ja Euroopa sündmused XX sajandi alul pakuvad võrdlust tänapäevaga. Üksikisiku tasandil on mängus halastus, vastutus, kaastunne, ka kodutunne. Platvormi nagu on. Dialoog aga on kuivavõitu ja Anna isiksus ei avane ka tegelase sisekõnes eluliselt, sündmustest saame aimu, aga inimene ise jääb endiselt ajalukku peitu.
Elle-Mari: Tekkis isegi tunne, et see naismisjonär on kergelt karikatuurne. Aga kas siin ei ole põhjus hoopis selles, et tegemist on pigem stsenaariumi meenutava tekstiga, millel pole olnud võimalust rahulikult viimistletud teoseks saada?
Valner: Võib-olla oleme tõesti autori suhtes ülekohtused ja raamat anti lihtsalt liiga vara välja. Või siis saaks selle järgi teha tasemel filmi. Kui me juba romaanivõistlusest räägime, siis seal auhinnatud teostest on seekord meedias ülipalju juttu tehtud, enim muidugi võitjast, Sven Mikserist ja tema „Varedast”. Lugesin, paha pole, aga ma ei tundnud, miks ma peaksin seda lugema, kui ma ei peaks seda lugema. Tundub, et osa teosele langenud tähelepanust tingis see enneolematu seik: ohhoo, poliitik kirjutas romaani! Poliitikud ei olegi lihtsalt mingid puuslikud, kes ajavad saepuru suust välja, mõni tunneb isegi tähti! Või noh, neid teise kujuga, kirjanduslikke tähti. Ma ei taha omakorda Mikserit poliitikustaatuse tõttu alahinnata, aga peab nentima, et kuulsal inimesel kahtlemata on kergem meie turunduslikku meediakeskkonda kirjanikuna maanduda. Ma ei süüdista siinkohal kirjutajat, kes on meeldiv inimene, professionaalne ja põhimõtetega poliitik ja kirjanikuna nina püsti ei aja, vastupidi, ta ei nimeta end kirjanikuks. Mind üllatas selle romaani puhul hoopis üks teine asi.
Elle-Mari: Üllatus oli see, et Mikseri „Vareda” on noorteromaan, pesueht young adult literature, aga seda ei mainita üheski kajastuses alates võiduteatest kuni kriitikani, mis mulle näppu on puutunud.
Valner: Just see üllatas ka mind. Eelkuuldu ja -loetu ei andnud märku, et tegemist on noorteromaaniga, ja seetõttu ei olnud ma lugema hakates õigel lainel. Sellele lainele mingil määral siiski sain, aga kiidukooriga ma eriti valjult kaasa ei hüüa.
Elle-Mari: Meie noortekirjandus ei ole selliste raamatute poolest just rikas. Tulevad meelde Margus Karu „Nullpunkt”, osa Sass Henno raamatuid, Diana Leesalu „2 grammi hämaruseni”, anonüümse autori „Kuidas minust sai HAPKOMAH”, ja ise arvan, et neid on väga vaja. Hindan seda nooruse ehedust, mida „Vareda” edasi annab: niimoodi suudab vaimustuda maailmast, siinkohal kunstist, tõesti vaid päris noor inimene, mitte enam nii noorena on seda kindlasti keerulisem vahendada. Ent siis tuleks seda romaani ka konkreetses žanris vaadelda. Mina ei osanud „Varedat” lugeda mälestustena noorusest või arenguromaanina.
Valner: Ütleme, et autor mäletab, et on ise kuusteist olnud, ja nüüd keskeas elab selle tunde välja, siin ongi ilmselt vaja teatavat distantsi, ja ega lastele tehases kommi ei valmista ka lapsed ise. Samas tähendab noortekas siiski seda, et kuueteistaastase Johannese mõttelaadi on kujutatud kuueteistaastase tasemel, mitte elukogenud inimese vaatenurgast, napib psühholoogilist sügavust, see on pisut lihtsustatud jutustus. Siiski, tõepoolest, kunstist ja maailmast vaimustumine on sümpaatne. Näen ümberringi, et tänapäeva noortes ongi seda siirust ja vaimustust ja helgust rohkem, kui sageli arvatakse. Lisaks on huvitavalt tabatud koha vaimu ning intelligentse inimese teksti on kokkuvõttes ikka rõõm lugeda.
Minu jaoks oli eredamaid elamusi – elamus on rohkem selline „Ringvaate” tasandi sõna, aga hea küll, kultuur võib elamusi pakkuda – Meelis Friedenthali „Punkti ümber”. Teispoolsus, müstika, migratsioon, juured siin- ja sealpool maapealse elu piiri. Algab XX sajandi alguse Odessas. Ajalugu kohtub fiktsiooniga, reaalsed tegelased väljamõeldud asju tegemas. Läbi astuvad Aleister Crowley, Axel Munthe ja teised ajaloolised isikud. Peategelaseks kirjutatud, aga Eesti päritolu Odessas sündinud laulja, kunstnik ja filmitegija Friedrich Jürgenson ehk Verdi. Friedenthali romaan on hea näide sellest, kuidas reaalne inimene on ellu äratatud vaba fantaasia abil. Jürgensoni saksakeelne omaelulooline visand on üks allikas, ja tunda on seda lusti, kuidas autor on kujutanud teda ja teisi ajaloolisi tegelasi ning väljamõeldud kaasteelisi. Okultisti, oopiumisõltlase ja kirjaniku Aleister Crowley isikut näiteks on lopsakalt ja vaimukalt ära kasutatud. Raamatusse mahub palju, lisaks Verdi arengule ja kujunemisele avaneb XX sajandi esimeste kümnendite Euroopa oma sõdade, poliitika ja maailmavaateliste lahknemistega, mis mõjutab tegelaste saatusi. Keel on lokkav ja mänguline.
Elle-Mari: „Punkti ümber” lummas ka mind täielikult. Kui sa lemmikute kohta küsisid, siis see ta ilmselt ongi. Siingi on peategelaseks kunstnik ja kunstist huvituv isik, aga vaatamata asjaolule, et kajastatakse põhjalikult tema lapsepõlve ja noorust, on tema lugu esitatud täiskasvanu vaatepunktist. Diskreetselt on pakutud selgitus peategelase teotsemismotiividele: kes ei tahaks kadunutega kõneleda, kui kõik lähedased on äkki surnud, tegemist on Esimese maailmasõja järgse Euroopaga.
Mind võlus, kuidas raamatus on loodud distants jutustatud loo ja fiktsionaalse kõiketeadva jutustaja vahel. Autor ei karda segada täiesti erinevaid registreid, nii on kõrvuti kirjeldatud roossõrmist koidikut ja katuselt alla visatud pimedat mutti – looma, mitte vanatädi. Või siis lubab jutustajapositsioon öelda, et peategelane ei näinud, mis Smyrna põlemisel veel juhtus, ta oli siis juba linnast läinud, kui Hemingway sinna jõudis või kui Asa Jennings tulelõõmast pääsenud kreeklasi ja armeenlasi laevadele aitas. Huvitav, et meil on möödunud aasta kirjanduses vähemalt kaks religioosse ja ajaloolise taustaga tegelast põgenikke päästmas, ehkki Friedenthali romaanis on see juhtum muidugi episoodiline. Peategelane Friedrich Jürgenson on tõepoolest põneva elulooga ajalooline isik, ja salapärane pealegi. Ent siin on kirjanik jätnud tahtlikult kujutlusvõimele vähemalt albatrossi siruulatusega tiivad.
Valner: Ajalukku, küll märksa fantastilisemasse, viib ka Eve Lauri „Vend Kaspar”. XIV sajandi Baieri Alpides sünnivad kloostris müstilised asjad ja paljud tegelaste arusaamad pööratakse pea peale. Mul sugenes võrdlus Umberto Eco „Roosi nimega”, ehk on see autorile ka inspiratsiooni pakkunud, ent „Vend Kaspar” ei ole nii mitmekihiline teos, kuigi on haarav põnevuslugu ja keerab ka vinti mõnusalt üle. Peamises siiski ajaviitekirjandus, ehkki kujutlusvõimet autoril jätkub ja keel pole paha – mis on ju ilukirjanduse puhul üks tähtsamaid eeldusi.
Elle-Mari: Kujutlusvõimelise proosa puhul on Eesti kirjanduses latt tänu Andrei Ivanovile väga kõrgel, ja seda kõrgust tasub püüda. Mõtlen natuke unenäolisi, juurteta rändajate, pagulaste mõttemaailma peegeldavaid – Friedenthali romaanis öeldakse koguni, et iga pagulane on kadunuke – sügava kultuurikontekstiga teoseid.
Valner: Just nimelt, sa võid kirjutada ajaloost või oma kaasajast või kujutada kauget tulevikku, aga sul peab olema kujutlusvõimet ja sügav kultuuriline kontekst – nende asjade puudumine mitte pelgalt ei paista silma, vaid kargab lugejale näkku. Ja nendest eeldustest algab tekst, algab kirjaniku isikupära. Kindlasti on isikupära Urmas Vadil, ka siis, kui nime kaanel poleks, tunneksime tema kõneviisi ära.
Elle-Mari: Kindlasti. Temalt pärineb veel üks – seekord lähiminevikust rääkiv – ajaloo- ja suhteromaan. Urmas Vadi „Kuu teine pool” on minavormis, aga kahtlustan, et peategelane on hoopis jutustaja ema, kes oma haige südame abil kogu perekonda hirmu alla hoiab. Julgelt on küsitud, kui kaugele võib minna armastusega seatud piirangutes ning kas soov teisi kontrollida tähendab muret nende toimetuleku pärast või on see hoopis midagi ahistavat. Näiteks on Vadi romaanis iseäralikku julmust episoodides, kus lastele mingis jõledas olukorras ei pakuta tuge, vaid veeretatakse vastutus hoopis nende õlule.
Mida ma Vadi puhul hindan, on see, et kõigisse tegelastesse on suhtutud siiski poolehoiuga. Me kõik võime mingis olukorras olla kurjad või rumalad, aga meil on loodetavasti ka mõni hea külg – ja see seob Vadi minu meelest Andrus Kivirähki tegelaste kujutamisviisiga. Kedagi ei mõisteta lõplikult hukka. Romaanis jääb kõlama andeksand. Vadi on pöörane autor ja kõigi tema tegelastega võib juhtuda ootamatuid kentsakaid lugusid, mis tingimata põhiliiniga ei haaku. Mulle ei tulegi ette, kas enne teda on keegi eesti kirjanduses kirjutanud ökokommuuni rajamisest, mis muutub hiljem naiste varjupaigaks. „Kuu teine pool” lähtub üldiselt korterelamu atmosfäärist, aga murdeliste üheksakümnendate toimetulekueksperimendid on seal kenasti avatud.
Valner: Vadi plussiks on tõesti hoogne ja haarav jutustamislaad. Mulle vahel tundub, et Vadi on lastekirjanik, kes kirjutab suurtele, keda peab lasteks. Ja see ei ole ju mõnes mõttes vale. Tema tekstides on tähtsal kohal huumor ja paremini õnnestuvad need tal siis, kui selle kerge laadiga koos on esitatud tõsised teemad, antud juhul haigus, peresuhted, psühholoogiliselt kohati päris rõveda surve all elamine – asjad, mis nõukogude ajal ei ületanud avalikkuse künnist.
„Kuu teises pooles” on peidus mõndagi. Vahel tahaks siiski otsesemat ja rajumat lähenemist kui üsna pehmed olmenaljad selle ühe põhimotiivi ümber, et meie peres pole olnud petiseid, hulle ega suitsetajaid, aga et äkki ikka mõni oli hull või keegi suitsetas. Sama ajastu lapsena mul kerge nostalgia tekib, aga tõhusama tunde tekitamiseks ei minda psühholoogilisel tasandil piisavalt sügavale. Ometi on Vadi osava kirjanikuna lugejaga hea suhtleja. Talle pühendatud ajast mul ei ole kahju. Mõnestki tunnist või päevast on kahju, mis mullusele romaaniaastale sai kulutatud. Aga eks kokkuvõttes annavad lugejale midagi ka olmeromaanid sellest, kuidas keegi jäi ilma erastatud talust või keegi kena keskealine naine kolis elama maale, leidis seal peaaegu armastuse, aga väljavalitu osutus ikkagi ebausaldusväärseks topsisõbraks. Mõni neist on armas, mõni raamat ka lihtsalt tüütu.
Elle-Mari: Lootsin ühe raamatu puhul pikalt, et lõpuks saadetakse kohutavalt tüütuna kirjeldatud abikaasa teise ilma ning raamat osutub hoopis krimkaks, aga ei. Kas ikka peab nii palju romaane aastas ilmuma? Mõned puud võiksid jääda maha võtmata.
Valner: See küsimus tekib, sest neid, mis vormi poolest võiksid kvalifitseeruda meie kokkuvõttesse, on ikka ligi sada. Küsiks parem, kas me peame neid kõiki lahkama. Vist ei pea, sest ülevaade tähendab ka valikut.
Elle-Mari: Kindlasti ei pea.
Valner: Oleme juba palju rääkinud ajaloost ja sellest, et mitmed autorid valivad sündmuse või isiku XX sajandi ajaloost ning tuginevad Eesti minevikule. Ma nimetan veel mõne sellise, mis mind aga niivõrd ei kõnetanud: Marje Ernitsa „Helge tulevik”, Ene Arikaineni „Must kolmnurk”, Stepan Karja „Unistuste aed” ja nii edasi ja edasi – ikka minnakse nõukaaega. Üks tüüp romaane on sellised, kus noor raamatukoguhoidja või raamatupidaja läheb sovhoosi või kolhoosi tööle ja iseseisva elu künnisel puutub kokku šovinistidest sigade ja külajoodikutega ning kuskil seal vahel virvendab üksik nõukaaja džentelmen, kellega tärkab armulugu.
Paljud neist teostest on kerge meelelahutus ja enamale ei pretendeerigi, aga teemade üldpilti nad täiendavad. Kui tahetakse taaka, siis seda on uuel sajandil ka juba piisavalt kogunenud. Miks jäädakse kinni nõukogude aega?
Elle-Mari: Jah, märksõnaks tundub olevat lähiajaloo mõtestamine, kui võtta sellena pikka XX sajandit. Kolme meie poolt juba põhjalikumalt vaadeldud romaani tegevus toimub möödunud sajandi algusaastail, mitmel teisel on tegevusraamiks sajandi teine pool, Vadil murrangulised lõpukümnendid. Mina tahaksin mõnigi kord, et rebitaks end lahti kohalikest oludest ja üldistataks meile ka maailma muresid. Tegelikult muidugi Friedenthal teebki seda. Üle-eelmisest aastast meenub Andrus Kivirähki „Lend Kuule”. Avaramasse perspektiivi võiks panna ka tänapäevase inimese kogemust.
Valner: Just nimelt, mõndagi on juba toimunud, ja aru ma ei saa, miks XXI sajand, meie päevade elu, jääb kirjanikele kaugemaks kui XX sajand. Ehk on põhjus selles, et ka psühhoanalüüs algab alati lapsepõlvest ja sinna või veel kaugemale, rahvusliku ärkamise lapsepõlve, meie autorid üha sukelduvad, tundub, et aina kasvava õhinaga.
Mis märksõnad võiksid veel seda romaaniaastat iseloomustada?
Elle-Mari: Üks hea ökoromaan on puudu, eks, umbes selline nagu Kurt Vonneguti „Galápagos”?
Valner: Oo jaa, ma oleksin ka oodanud, et tuleb lausa ökopunki. Kui vaadata ilmateadet ja maailmas toimuvat, siis kliima oleks võib-olla kõige tähtsam teema üldse eelmisest aastast ja meie kaasajast.
Elle-Mari: Üks kaudne, aga mõjus märksõna on üle aasta toimuv romaanivõistlus: selle tulemused avalikustatakse varasuvel ja ehkki võiduromaanide ilmumisega läheb aega, tekib mingi kohati ebaadekvaatne teadmiste mull võitjate kohta, mis ei pruugi lugemiskogemusega haakuda, aga üleskruvitud ootustega seda siiski mõjutab. Kirjandusvõistlused on head sõelujad, aga nagu meie arutelugi tundub näitavat, käsikirjadele – need on ju siiski alles võidu-käsikirjad – võiks anda aega küpseda. Autoritel võiks olla võimalus oma võistlustööst pisut distantseeruda ja järele mõelda, kas kõik on paigas või on mõni seik, asjaolu, isegi mõni tegelane ülearu. Juba nimetasime ses kontekstis „Taeva tütreid”, aga „Vareda” on ka tegelikult sobiv näide – õnnetuid asjaolusid on seal ikkagi pisut üle kuhjatud. Mis seda ilmumise kiirust õieti dikteerib, raamatuturg?
Valner: Ma ei ole kursis, kui palju toimetajad näevad vaeva ilukirjanduslike algupäranditega, aga välja paistab vähene toimetamine sageli. Raamatuturg on ju üle küllastunud ja mingit ruttu ei tohiks järjekordse romaani poodi jõudmisega olla. Aga on üks nähtus, mis ka meie ja üldse ülevaadete kirjutajate töö igal aastal keeruliseks teeb: tohutu hulk raamatuid sätitakse ilmuma detsembrisse. Ometi saab jõulukingiks ju osta ka aprillis või oktoobris ilmunud raamatuid. Teiseks söövad jõuluraamatud üksteist ära, sest konkurents on sellal meeletu. Ja lõpuks ostetakse paljusid jõuluks ilmunud raamatuid ikkagi mitte detsembris, vaid jaanuaris või märtsis.
Elle-Mari: Minule mõjub raamatute jõululaat hirmutavalt, sest ma käin muidu ka raamatupoes. Tõsi, igasugused messid võivad aidata raamatuid müüa küll, eriti kui on võimalus autogrammi küsida. Tahaksin aga kiita neid autoreid, kes usaldavad sisutoimetajaid. Igal aastal on tunne, et mitmel teosel võiks peatüki või paar lõpust ära võtta – seekord ütleks seda siiski ka Friedenthali romaani ja Sass Henno „Vanaema” kohta – nõnda toimetatult oleksid need raamatud veel paremad.
Valner: Olen täiesti nõus sellega, et vahel ei raatsi kirjanikud lõpetada ja keeravad vindi üle. Mulle see Henno mitmekidaline lõpp siiski meeldis, Friedenthali puhul nõustun sinuga.
Meil on juttu olnud ajaloolistest romaanidest, millest mitmed on ka seiklus- või armastusromaanid, sest mingisse kastmesse tuleb ju ajalugu pista. Parimad romaanid ei olegi mu meelest üheselt võetavad žanrisooritused, vaid sellised, kus autori lähenemine ületab vormilised piirangud. Siiski räägime ka puhastest žanriromaanidest.
Elle-Mari: Eesti krimkast näiteks. Ma olen väikest viisi krimkafänn, loen neid hea meelega tõlkes või originaalkeeltes ja lisaks vaatan häid krimisarju. Mitte seepärast, et mind huvitaksid kuriteod – ehkki huvitab lahenduste ülesehitamise loogika –, vaid pilt, mis neist avaneb mõne maa või rahva või ühiskonnakorralduse kohta. Lisaks on krimkal kui populaarsel žanril võimalus midagi maailmas muuta, seda ma usun vist naiivsusest. Üks asi, mis selles žanris hästi töötab, on igasugu stereotüüpide lammutamine – näiteks on juhtivinspektor naine või sõidab detektiiv auto asemel jalgrattaga või tõmmatakse tähelepanu mõnele ühiskonnas alakajastatud sotsiaalsele probleemile. Seda tegid oma põnevusjuttudes ka Vilde ja Bornhöhe. Ma ei saa kahjuks öelda sama mitmete eesti krimkasugemetega raamatute kohta, mis eelmisel aastal kätte sattusid.
Valner: Mina, nii vähe kui ma krimkasid loengi, teen seda nende atmosfääri pärast. Seda oskab üsna hästi luua Taavi Kangur oma „Tapmise eelõhtus”, kus on äge taustalugu: Lasnamäe noortejõugu edasine saatus. Kuna teos on järg romaanile „Sünk jää, otsatu põhi”, siis mul lugejana oli muidugi lünk ees. Aga sündmuste kirjeldused, jutustamislaad on nagu Hollywoodi põnevusfilmist. Psühholoogiline pool pole kahjuks nii sügav, kui lootnuks. Peategelane Ahto Rand, endine prokurör, nüüd põhja käinud, on siiski põnev kuju.
Veel üks puhas žanriromaan on Liisi Raametsa „Juhuslik kohtumine”: mahukas põnevus- ja armastusromaan, taas nagu keskmine Hollywoodi põnevusfilm. Ja sellevõrra ka klišeerohke oma lihtsustatud ja paljusõnaliselt lahti kirjutatud käikudega. Tüüpilised karakterid: vapper mehine bondilik uurija, kaunis noor edukas naine, ülijõledad kurjamid. Miks seda üldse nimetada? Inimene on palju tööd teinud, võib-olla on töömaht ka tähtis ülevaates ära märkida. Ja kui lugeja loeb ja kogeb päevatöö järel põnevuse ja tüüpkangelaste abil leevendust, mis meil selle vastu saab olla.
Elle-Mari: Küll aga rikun ma nüüd puhta žanriromaani rubriigi ära, rääkigem Sass Henno „Vanaemast”. See on ühtpidi justkui krimka, hirmsate kuritegudega üdini küllastatud raamat. Üks vägivalla ja kuriteo liike on siin naistevastane vägivald ja see, kuidas seda meil ikka veel alahinnatakse või selle ohvreid alavääristatakse. Kolmandaks on ümber kirjutatud Kitzbergi „Libahunt” ja tehtud seda hästi – Margus oli ikka üks paras mömm, aga „Vanaemas” on tema käitumisviisile antud psühholoogiline, veenev põhjendus, mis töötab. Autor siugleb osavalt piiri peal. Tekst võiks olla liiga räige, aga ei ole, võiks teemat niiviisi naeruvääristada, aga ei tee seda, ja ma loodan tõesti, et seda raamatut loetakse.
Siin on ka võrratu vanaema tegelaskuju. Ma küll arvasin tema saladuse üsna varakult ära, aga see ei vähenda, vaid tõstab lugemishuvi. Olen ehk kahevahel, kas see kõik kokku on ilukirjandus, romaan, kui me romaani ülirangelt piiritleda tahaksime, ent siinsest arutelust ei jätaks ma „Vanaema” mingil juhul välja. Eriti kui sina selle mitmekidalist lõppu ei kritiseeri.
Valner: Eks ole. Üks neid teoseid, mis laiendabki romaani piire. Tegu on programmilise teosega, mis ajab kindlat agendat, aga liiga vähe ongi meil Eestis võitlevat kunsti. Siin siis üks nüüdisromaan praeguste muredega ja värske lahendusega.
Küll aga: missiooniga teosed jäävad vahel üheülbaliseks ja mõjuvad plakatlikult. Henno on ühiskonnakriitiline. Annab vitsa politsei hambutusele, inimeste ja asutuste ja seejärel kogu riigi silmakirjalikkusele. Nuuti saavad bürokraatia, seaduseaugud ja -ummikseisud, mis ei lase kohtus võita ohvritel, sest tõendeid pole ja ise panid pidu. Nii-öelda päris dialoog, pildid elu pahupoolelt, osav sulg, põnev sündmuste käik teevad „Vanaemast” vajaliku ja haarava, valusa ja humoorika psühholoogilise trilleri, sotsiaalse krimiromaani, hoiatusteose, millel, jah, on ka konksuga puänt või isegi mitu.
Elle-Mari: Omamaiste krimkade populaarsusest kõneleb see, et Olav Osolini „Part lendab edasi”, järg raamatule „Kus lendab part” (2021), minu arvates ikkagi ju pigem krimka paroodia, edestab 2023. aasta müüdumate raamatute edetabelis üldse kõiki romaane. Sealt ei leia ka Indrek Hargla „Kriminaalse raamatukogu” (Loomingu Raamatukogu retrokujunduses) lühiromaane. Kahjuks ei ole Harglalt sel aastal uut apteeker Melchiori juhtumit ilmunud, neid hindan ma kõrgelt.
Valner: Harglani ma ei jõudnud, tundus, et tema lood romaanideks tänavu ei kvalifitseeru. Aasta jooksul ilmunud kirjandusmass, mida romaanideks nimetatakse, on meeletu ja ülevaatajal tuleb püsida formaadi piires. Harglal on nõtke sulg, oldagu ta fänn või mitte. Kena näide ajaloolistest krimkadest on Hargla kõrval nüüd ka Ain Küti mõisaromaanid. Tema krimilugudes paljastab mõrvareid Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock. Kõik üks sari, kuigi lood erinevad. Tänavu siis „Kolme kaardi mõistatus”. Stiilne ajalooline krimka, detailitäpne, värvikad karakterid, sõnaosavad dialoogid, ketrav lugu, kerge huumor, ajastutruu uurimisprotsess. XIX sajandisse meid viiakse ja ei kurda. Krimiromaanile tuleb vahel kasuks, kui kõik lahendused ei selgu digitaalsel teel. Midagi pole ette heita ka keelele, vaid lausekonstruktsioonid hakkavad tasapisi liialt korduma (keegi muudkui vaatab, kuidas keegi midagi teeb).
Elle-Mari: Aasta müüdumate raamatute tippsajas ei olegi eriti ilukirjandusteoseid peale Osolini ja Küti. On küll mõned esseekogumikud, lühilood, koha-, eluloo- ja kirjavahetuste raamatud ning kapten Lembit Uustulndi mereepopöa „Avameri” V osa. Kas eestlased siis ei olegi raamaturahvas? Muidugi, enim laenutatud raamatute edetabelitesse ei jõua uudiskirjandus ilmselt piisavalt ruttu, nii et võrdlusalus puudub.
Valner: Eestlased on raamaturahvas, aga mitte enam ilukirjandusrahvas. Romaanide ehk väljamõeldud lugude asemel loetakse sageli nii-öelda päris lugusid. Eelkõige siis elulugusid. Ega lugemisharjumusi saa kellelegi ette heita, aga kurb on see pilt ikka. Toimub ju kirjandusfestivale ja raamatuesitlusi ja igasugu kirjanduslikku seltsielu, kohati see lausa vohab. Ja siis vaatad neid edetabeleid ja numbreid: ilmselgelt moodustab ilukirjandusrahvas ainult väikse osa elanikkonnast.
Elle-Mari: Kas peaksime defineerima ka romaani?
Valner: Võib-olla see mõiste loksub meil täna kuidagi paika… Et mida selle all praegu üldse mõelda. Näiteks Andrei Ivanovi „Hämariku melanhoolia” tiitel ütleb „romaan novellides” ja minu jaoks ta moodustaski terviku. Andrus Kasemaa „Au kolhoosikorrale” aga – lihtsalt jutud. Kuigi ka seda reklaamitakse romaanina novellides. Kuidas sulle tundub?
Elle-Mari: Arvan nii Ivanovi kui ka Kasemaa kohta sedasama, mis sina. Ka Piret Bristoli romaanist novellides minu jaoks tervikut ei tekkinud.
Valner: Piret Bristoli „Pärast meie aega” kujuneb ja kujuneb, aga romaaniks ei kujune, see on hektiline päevikulaadne kirjutus, mis väljendab minategelase heitlusi tänapäeva painetes. Eriti närvi ajavad teda koroonapiirangud. 1990-ndate alguse nn vabaduse aja igatsus jutustajalt, kes ei suutnud kunagise vabamõtlejana uute tuultega kaasa minna. Kerge kibedus tänapäeva suhtes ilmneb ka laiemalt, mitte ainult Bristolil. Aga kes keelab, ela ja ole vaba. „Pärast meie aega” on üks neid pihtimuslikke raamatuid, kus probleem asetatakse endast väljapoole. Psühholoogilise tugevuse ja sügavuse loob teosele aga eelkõige see, kui autor suudab sisekaemuse kaudu olla enesekriitiline nagu Ivanov, ja kannab selle üle tegelastele, mitte ei kuma läbi see, et kõik on süüdi, aga meie siin vaikselt, noh, hädaldame.
Romaani ja mitteromaani piiril asub ka Jan Kausi „Imelik peegel”, paljutõotava alapealkirjaga „Muinaslugu füüsikas”. Mõnes mõttes ongi tegu täppisteadusliku tekstianalüüsiga. Kausi kirjutatud jutt peegeldab samal ajal Juhan Kunderi „Imelikku peeglit” ning mõlemas esinevat lugu sünteesides jõuab autor üldfilosoofiliste järeldusteni; peegeldav tekst vaatleb samas iseennast, kokkuvõttes on imelik peegel küll. Tahaks võrrelda ka sellega, mida Paul-Eerik Rummo tegi Tuhkatriinu muinasjutuga 1967. aastal, aga pean ütlema, et „Imelik peegel” seda võrdlust päriselt välja ei kanna. Küll aga on tegu huvitava eksperimentaalse tekstiga, millel on mitu tasandit, kuigi ma ei ütleks selle kohta romaan – mitte et romaan peaks olema iga pikema kunstilise proosateksti eesmärgiks ülepea.
Elle-Mari: Romaan see ei ole, hoopis mütoopia, ütleb autor. Hakkasin lugedes mõtisklema mõlema „Imeliku peegli” lummuses olnud kirjaniku üle. Juhan Kunder oli ka laia ampluaaga mees, kes luuletas, kogus muinasjutte, avaldas rahvapärimust ja kirjutas loodusteaduse õpikuid botaanikast, zooloogiast, geoloogiast. Nii et paralleel ei seisne pelgalt raamatus, vaid eksisteerib ka autorite pinnal.
Muretsesin lisaks pisut, kas ma ei oskagi enam sisse elada üdini mängulistesse tekstidesse, sellistesse nagu Mait Vaigu rüütliromaan „Hamilgtonide saaga”. Vaigu puhul hindan tema varasemaid romaane tohutult rohkem. Kas võin ausalt öelda, et ma ei saanud sellest aru, oli see mingit sorti naiivne korra- ja minevikuigatsus? Tõsi, eks see oligi ülessoojendatud noorpõlve kirjatükk.
Valner: Minu jaoks on Vaik üks neid väheseid eesti autoreid, kes tabab inimpsüühika sisemisi virvendusi nii valusalt, tabavalt ja ka vaimukalt, et võrdleksin teda kohati Houellebecqiga. Just seetõttu oli saaga mulle täielik pettumus. Nagu keegi teine autor oleks kirjutanud. Sügavus puudub, tegelased on karikatuursed, lugu on kangelt konstrueeritud ja ega lugu mind eriti paelunud ka. Aga võtsingi seda kogenud kirjaniku noorpõlve sahtlitekstina. Et sai veidi vallatletud, autorile endale on tekst armas ja miks siis mitte käiku anda. Sellisel žanrisooritusel võiks ju olla isegi turgu. Minu jaoks pigem rüütliromaani paroodia, fantaasiaelementidega mäng.
Elle-Mari: Kui korraks sooliselt autoreid eristada, siis minu meelest valitsevad naised praegu eesti novelli, aga pikas proosas ei ole 2023. aastal nendelt eriti meeldejäävaid raamatuid ilmunud.
Valner: 2022. aasta eredaimad romaaniautorid olid minu jaoks Carolina Pihelgas ja Lilli Luuk, vastavalt „Vaadates ööd” ja „Minu venna keha”. Kahjuks sel aastal naistelt nii eredaid romaane ei leidu. Kuigi arvuliselt lugesin naisautorite romaane peaaegu võrdselt meesautorite omadega, siis Tuule Lind, Elme Väljaste, Siiri Julge, Liisi Raamets, Pille Simon ja teised ei ole paraku need, kes aastast meelde jäävad, ja kõrgest kunstist nende puhul rääkida ei saa, juturaamatutest küll. Piret Jaaksist oli juba juttu, mainida võiks ehk Margit Petersoni „Juured sügaval kodumaa mullas”, mis on saatuselöökidest räsitud ema ja tütre lugu. Pere, vangla, Toila. Virelemine, sõltuvused, õel saatus. Ei ole halvasti kirjutatud, elame tegelastele kaasa, aga tekivad võrdlused Pihelga romaaniga ja need on Petersoni kahjuks, mingi kunstilisele tekstile vajalik salamõõde puudub.
Elle-Mari: Mul on südamel ühe naisautori raamat, Heljo Männi viimane teos „Punane põrgu”. Kui autor on meie hulgast lahkunud, siis mismoodi tuleks ilmumata jäänud teksti suhtuda või kuidas tohib seda toimetada? Mina oleksin romaanina avaldanud ainult käsikirja esimese osa ning teise poole ilmutanud kuskil mujal, kas või katkenditena. Esimese osa puhul vajanuks küll ka üks või teine asi lihvimist, aga seal jooksevad tugeva paralleelina kahe noore naise lood – üks neist viiakse Siberisse vangilaagrisse, teine õpib Nõukogude Eestis teatrikoolis. Elu läks Eestis edasi ka siis, kui sugulased olid ära viidud, sest elama pidi ju ikka, saati kui oldi noor.
Valner: Sellistel puhkudel lööb sageli välja maksimalism: kirjastus ei raatsi jätta välja andmata kogu materjali, mis käes. Põhjenduseks lugeja huvi, ja kindlasti müüb paremini nii-öelda tervik. Aga kui see tervik on toorik, siis, olen nõus, võiks lähtuda kvaliteedist.
Järsk pööre kosmosesse. Mis sa arvad ulmežanri seisust Eestis? Romaani kujul neid läinud aastal palju ei ilmunud, mulle jäi enim meelde Maniakkide Tänava „Tulevased jumalad”. Mina seda arvutimänguasja ei jaga, ma ei mängi arvutis, aga tuleb välja, et see on Mortalise arvutimängust tehtud romaan. Midagi siin on ka ilma mängu tundmata, veidi põnevust ja kõhedust ja atmosfääri, aga muidu nagu laste seiklusraamat, mitte kuigi sügav psühholoogiliselt ega visioonilt.
Elle-Mari: Arvutimängude osas olen samuti võhik, küll aga olen huviga jälginud seda, kuidas ulmes kasutatakse ja hakkab ka tööle rahvapärimus või mütoloogia. Lastele ja noortele kirjutatud raamatuis teeb seda sageli Reeli Reinaus, 2021. aastast oleks hea näitena võtta Katariina Libe noorteromaan „Ohverduste sügis”, üle-eelmisest aga mulle väga meeldinud Mehis Heinsaare „Kadunud hõim”.
2023. aastal on ilmunud Mart Kuhi esikromaan „Vihmakass”, milles tuleb esile päris mitu põnevat tasandit peale selle, et autor ise on raamatut määratlenud etnohorrorina. Seda võib lugeda ka vaatenurgast „linlased maal” – alati ju üpris koomiline aspekt – või vaimse lähisuhtevägivalla avajana. Ja ulmeromaan on see muidugi peamiselt: vihmakass ei ole ses raamatus igatahes peoleo, kollasekirju lind, kes enne vihma kräunuvat. Nagu Heinsaare romaani puhul, paelus mind eesti filoloogina ka siin selle eriala õpingute ja erialase teostuse poolpilkav analüüs – umbes nagu naeraksin iseenda üle.
Valner: Kuhi tõmbab romaaniaasta skaalat sisu ja stiili poolest kenasti laiemaks. Me oleme rääkinud paljudest teostest, mis on mingitel tingimustel head: profilt kirjutatud või vastavad ühe või teise žanri nõuetele. Aga kas mõni neist raamatutest tõesti rabas, pakkus katarsist, andis ellu lisamõõtmeid?
Elle-Mari: Ma vist tean, mis raamatust sa tahad romaani ideaalina kõige lõpuks rääkida, ja kuna ma sellega ette nõus olen, siis ütle aga pealkiri välja. Tegelikult on sel autoril ilmunud romaan ka tänavu, „Hella tähe all”, ent see on veel eesti keelde tõlkimata.
Valner: Jah. Pean tunnistama, et minu jaoks polnud möödunud aastal ühtegi sellist peale Ivanovi „Hämariku melanhoolia”, mis originaalis ilmus 2022 ja Veronika Einbergi tõlkes 2023. Kui meie siin käsitleme Eesti kirjanike eesti keeles esmailmunud teoseid eelmisest aastast, siis Ivanov justkui klapiks. Romaan see on, nii palju võin lugejana ise subjektiivselt otsustada. Ikkagi on mingi nüanss, mistõttu ta ilmselt ei kvalifitseeru paljude jaoks 2023. aasta eesti romaaniks. Kas Ivanov jääbki kuhugi limbosse rippuma? Tema kui kirjaniku imagoga ja ka tema romaanide täiesti erilise õhustikuga see eikellegimaal kõlkumine tegelikult sobib.
Uus teos tähistab ka uut etappi tema loomingus. Melanhoolia on seisund, kuhu võiks tegelikult pürgida, sest suu kõrvuni elule vastu tormata on läila. Ja Ivanov mõistab seda paratamatust. Ühest küljest on melanhoolse taagaga elamine koorem, teisest küljest: kuhu sa siis ilma selleta lähed, kõik on ju vale ilma selle koormata. Koormaga koos on ka vale, aga sa vähemalt näed selle vale läbi ja tasapisi, elu edenedes, jõuad võltsi shitshow’ üle ka muigama hakata, ei võta seda enam nii traagiliselt. Mulle tundub, et enamik Eesti romaane on just nimelt traagilised, sest meie minevik ja nii edasi. Millisel riigil poleks minevikujamasid! Hüva, mõni riik on neid rohkem teistele põhjustanud, aga ikkagi, elanikel lasub taak nii või naa. Võta või praegusi Venemaa kodanikke, lollid, allasurutud või tagakiusatud – neljandat varianti pole.
Ivanovi Hanumani-raamatutes on rohkem mäslevat rapsimist. Ivanov ei ole noor ega vana, küll aga elab temas vana hing poisikese iseloomuga, jäävalt, selle kaudu on ta kirjanik. „Hämariku melanhoolias” näeme siiski ka muutusi, sest läbitunnetatud stiihiale, mõtestatud mõttetustele, ulpimisele ja triivimisele hiilib üha enam ligi igatsus kindla paiga järele vaimselt ja füüsiliselt, ning enesepõlgusse seguneb lõpuks ometi ka endaga leppimist. Sellesse on end haarav, lausa vastupandamatu sisse lugeda.
Elle-Mari: Natuke samamoodi muigvel või isegi irvel on ju ka Friedenthal ja Parmo. „Punkti ümber” räägib, kardan, täpselt sama palju tänasest päevast kui 1925. aastast. Eks Parmogi tee seda, ja Raua „Katkurong”. Aga päris lõpuni vabad nad autoritena justkui veel ei ole, nii nagu seda on Andrei Ivanov. Oleme siin järjest päris kriitilised olnud, aga „Hämariku melanhoolias” ei tahaks mina midagi muuta, kuigi ma ise ei ole vist üldse melanhoolne.
Valner: Konkurentsi pakuks Ivanovile ehk meie seast liiga vara lahkunud Jüri Ehlvest. Lugesin just äsja novellikogu „Hobune eikusagilt”, mis mul tema teostest oli viimasena lugemata ja nüüd ühest antikvariaadist näppu jäi. Ja tahaksin kokkuvõttes Ehlvesti ja Ivanovi najal öelda, mida ma eesti romaani puhul igatsen: hullust. Sellist pöörasust, totaalset loomingulist vabadust, segast peksmist, aga ülisügava allmõttega, aju nurgataguseid, mida eksperimentaalset kirjandust lugedes on ülim üllatus ära tunda endas ja ümbritsevas, ning kõige taustal irvitavat sõgedat huumorimeelt, mis on samas terav ja ühiskonnakriitiline; või pigem kriitiline mingite kinnistunud käibetõdede suhtes. Tõdede, mida ei juleta lammutada mujal kui kirjanduses, aga kirjandus paraku seda ka enam teha ei võta. Ilminguid siiski oli.
Henno, Raud, Friedenthal, Parmo, Kuhi ja teised kirjutavad hästi ja annavad mulle, väiksele inimesele, midagi juurde.
Kontsentraati kõigest, mida igatsen sellelt 45 339 ruutkilomeetrilt pikemas kirjasõnas täna, pakkus „Hämariku melanhoolia”. Ja sellesse meeleollu, hämariku melanhooliasse, ma siin talve lõpus meeleldi jäängi, kuigi vaatan, et va päike juba immitseb kardina vahelt, kõigi ülejäänud inimeste rõõmuks.
Muide, mulle tundub, et romaani kui mõistet me ikkagi paika ei pannud, aga ehk ei peakski, jäägu see mõiste ellu, s.t muutuvaks.
