Elu = looming
Oktoober, 2016
Triin Tasuja (s 1989) on avaldanud kolm luulekogu: „Provintsiluule” („Värske Rõhk”, 2009), mille eest ta pälvis Betti Alveri debüüdipreemia; „Armastust on ja armastust pole” („Ji”, 2011) ja „Vastuseta kirjad” („Kite”, 2014). Ajakirjanduses on ta avaldanud ka proosat. Praegu töötab Tasuja uue videoluulekogu kallal.
CAROLINA PIHELGAS: Sa kasvasid üles Tamsalus. Milline koht see sinu jaoks oli?
TRIIN TASUJA: Vast oleks õigem öelda, et ma kasvan siiamaani Tamsalus. Ja ikka veel üles, sest inimene ei saa kunagi valmis — elu on lõputu areng. Pärast keskkooli lõpetamist olen vahelduva eduga oma absurdselt paljude kolimiste jooksul (kaheksa aasta jooksul ligi viisteist korda) korduvalt ka vanematekoju tagasi kolinud, ning nüüd olen jälle siin Tamsalus — aga vanaema juures.
See koht on minu jaoks praegu puhtam kui toona. Oma raskepärase iseloomu ja ebatavalise temperamendi tõttu oli puberteet mulle väga raske aeg, see langes kokku peresiseste pingetega, mis mind mu vanematest veelgi enam kaugendas. Ja kui inimene ei tunne lapsepõlves oma perekonnaga ühtsust, ei oska ta seda näha ka ümbritsevas maailmas. Probleemid püsivad energeetilisel tasandil temaga alati, isegi kui tundub, et ta on oma minevikust eemaldunud. Ent kui probleemid on lahendamata, siis jälitavad need meid niikaua, kuni sisuliselt ammendatakse. Seda seletab hästi Jungi mõte, et kui sisemine olukord ei ole lahendatud, leiab see meid välismaailmas saatusena üles.
Olen juba väiksest lapsest alates näinud pealt rohkem vägivalda kui võib-olla keskmine inimene ning see on pöördumatult moondunud mu maailmatajumise osaks ning tõenäoliselt süvendanud ka mu mõtlemise radikaalsust.
C. P.: Milles see radikaalsus seisneb?
T. T.: Mu tajude spekter on kohati mulle eneselegi hoomamatu, olen keskkonna suhtes ülitundlik — tajun energiaid aina teravamalt, mida vanemaks ma saan. Kui päris aus olla, siis tunnen, kuidas nende tajude aktsepteerimise kaudu, enesega rahu loomise tulemusena hakkab minust väikestviisi nõid kasvama. Aga et meil kõigil on potentsiaal olla ükskõik kes — mõnede siia-sinnapoole soodustavate eripäradega, pole selles mulle midagi imekspandavat.
C. P.: Üks läbivaid teemasid su luules on armastus — kirjutad nii armumisest kui lahkuminekust, armastuse kohalolust ja selle puudumisest. Armastamine on ühtaegu paratamatus ja samas miski, mille järele pidevalt januneda. Kas armastust võikski pidada sinu loomingu suurimaks tõukejõuks?
T. T.: Armastus on elu tõukejõud isegi siis, kui seda pole, sest selle puudulikkus moodustab omakorda vägivalla, millel on küll negatiivne, ent sama võimas energia. Seega on minu looming nende kahe sfääri vaheliste liikumiste pildistamine, sest luule on ju oma olemuselt pigem kujundikeskne nähtus kui tehniline.
Armastuse tarkus seisneb oskuses armastada ilma ühegi tingimuseta. Nii kui ilmnevad mingid tingimused, viitab see looduse ehk selle, mis on sundimatu, vägistamisele. Näiteks vesi (muuseas naiselikkuse sümbol) voolab just seal ja sinnani, kuhu ta saab — see on otsene sümbol loomulikust kulgemisest. Vett saab suunata ja keskkonna poolt mõjutada, aga kui sa ta külma paned, läheb ta jäässe, muutub rabedaks ning pole enam paindlik ja pehme, vaid tõre ja jäine.
C. P.: Tavaliselt mõistetakse vägivalda üsnagi konkreetselt: see võib aset leida kodus, koolis, tänaval jne; see võib olla füüsiline või vaimne. Teisalt võib näha vägivalda ka näiteks võimusuhetes, ühiskondlikus korralduses laiemalt. Kuidas sina vägivalda mõistad ja tajud?
T. T.: Näiteks suured koosviibimised on mulle üsna vägivaldne kogemus. Kui pean kaua aega olema paljude inimeste keskel, kes kõik midagi teevad ja räägivad — suht košmaar! Väsin paari tunniga nii ära, et võin lausa tigedaks muutuda, kui mul ei ole võimalust ära minna. Seega on mind väga kerge ahistada. Kui ma oleksin sündinud kas või kümme aastat varem, poleks ma ellu jäänud — rääkimata siis veel mõnest varasemast ajastust inimkultuuris. Ent vägivald, mida eelnevalt mainisin ja mida ma olen pealt näinud, on ka otsesemalt mu elus olnud: väga keeruline perekondlik taust, enesetapukatsed, koolikiusamine, õpetajate negatiivne suhtumine õpilastesse ja palju muud sellist, mis 1990-ndate haridussüsteemi pedagoogilisi varjukülgi iseloomustab. See oli üleminekuaeg ühiskonnas, ent tolleaegsetele lastele oli see esimeste elukogemuste saamise aeg. Tollane väärapanek kajastub tänases ühiskonnas.
C. P.: Millised ühiskondlikud probleemid on sulle praegu kõige põletavamad?
T. T.: Sotsiaalne ebavõrdsus, sallimatus, raiskamine, hoolimatus… klassikalised maailmavaadete erinevustest tõukuvad probleemid, mis võiks olla lahendatavad kogukondliku ühtsusega, sellega, et me üritame hukkamõistmise asemel mõista. Aga mõtlemine võtab aega. Ja ma vihkan seda kapitalistlikku aeg-on-raha-mentaliteeti.
Aeg on kõige väärtuslikum valuuta, mis inimesel on. See pidev asjade ümber tõmblemine on tasakaalu paigast loksutanud. Mulle teeb muret see, kui palju armastatakse asju ja kasutatakse inimesi, kuigi tegelikult peaks vastupidi olema.
Kui konkreetne olla, siis näiteks see Kaur Kenderi kohtukeiss on täielik lollus. Nagu Eestis tõesti päris probleeme poleks.
C. P.: Kas hea kirjandus peaks olema pihtimuslik?
T. T.: Olen viimasel ajal märganud tendentsi, et inimestele läheb selles tohutus info- ja üldistamismüras isiklik lähenemine aina rohkem korda. Aga ma rõhutan, et mu silmad ümbritseva maailma suhtes on alles hiljaaegu avanenud, ja ma piilun praegugi kissis silmadega. Kogu info, mida ma teada saan, salvestub kuhugi mu sisse ja tuleb olla väga ettevaatlik sellega, mida endast läbi lasta, sest ma ei ole prügikast. Meie Ida-Euroopa kultuuriruumis on hinge evolutsioon sama kahtlasel teel kui Tarkovski „Stalker” — me tajud on väga müstilised, aga agressori peksmislöögid annavad end vanemate generatsioonide kaudu veel väga tugevalt tunda ning inimestel puudub julgus — nõukogude lastekombinaatides kasvanutel ka oskus — oma tundeid väljendada. Sellest tekivad „vabal ajal” sündinute ja eelmiste generatsioonide vahel pidevalt arusaamatused, mis kokkuvõttes igal tasandil elu arengut pärsivad. Ja kuigi see on paratamatu üleminekuaeg, siis on just minu põlvkond üks neist, kes peab aitama tulevaste, meist edasiste ellu teed rajada. Ja kuigi see kõlab paatoslikult, siis las olla — kui inimesed headuse olemust ise paremini mõistaksid, ei oleks ma nii paatoslik.
Olen oma teatraalsusest üsna teadlikuks saanud ja see aitab mul seda sihipärasemalt kasutada. Sest millal on keskpärasus maailma muutnud?
Nähes noorte tüdrukute vastukaja mu tööle, olen mõistnud, ja paljugi omal nahal kogenud, kui väga on vaja arenevale inimesele eeskujusid. Kui näiteks nende endi vanemad oma moraalse idealismi juba eos lapse silmis on minetanud, hakkab laps seda üsna pea kompenseerima kõrvaliste figuuride kaudu. Mõni leiab kirjanduse, mõni mingi perverdi internetist. Võib-olla on pihtimuslikust kirjandusest rohkem kasu kui mõndadest halbadest asjadest maailmas. Vähemalt täna.
C. P.: Kes sulle eeskujudeks on olnud?
T. T.: Tahtsin väiksena Miss Estoniaks saada, nii et ma usun, et alustada tuleks sealtmaalt. Raamatuid pole ma kunagi eriti lugenud, see muutus võluvaks oma psühhedeelse omaduse poolest alles põhikoolis. Palju suurem mõju on olnud muusikal, ja mu isa plaadiriiul oli väga eklektiline! „7 vaprat” — suht kõik, mis sellest ETV muusikasaatest läbi käis, oli meie pühapäevane kohustuslik meelelahutus. Ja noh, vaimne kontakt Mait Vaiguga saab ka sealt alguse ning kulmineerub sujuvalt tänasesse välja. Aga ma ei saa enam öelda, et ta oleks eeskuju, vaid — selles on juba nii suur äratundmine, et see on osa minust.
Helilooja ja isiksusena olen imetlenud ka Rainer Jancist. Vaieldamatu pitseri on mu pähe söövitanud 1990-ndate poistebändid eesotsas Backstreet Boysiga. Ilmselt on rütmi ja visuaali ühenduses minu jaoks midagi rohkemat kui lihtsalt sõnades. Aga ometi võivad sellised mõjutused leida äratundmist kirjanduseski. Eminem ajendas mind kirjutama, aga seda pigem ikoonilisuse kui millegi muuga. Tunnetusseosed on lõputud.
Ära peaks muidugi mainima vankumatud lemmikud: Kaugver, Vonnegut, Dostojevski, Hesse. Ja 1990-ndate Madonna ning Kaksikute tähemärgi esindajad.
C. P.: Kas tänapäeval saab veel tõmmata piire popkultuuri ja kõrgkultuuri vahele? Või kas peaks? Millises kontekstis sa enda loomingut näed?
T. T.: Kindlasti ei ole võimalik piire tõmmata ja ei peaks ka, sest elamine ise on juba looming — selleks ei pea olema tingimata kunstnik, et teadlikke valikuid teha, seega määrab inimese enda suhtumine selle, kes ta on. Sõna „kõrgkultuur” kõlab minu peas kui „hõrkkultuur” ja seostub esimese asjana kõrgmoe ehk haute couture’iga — sest minu silmis on see kõige kättesaamatum ja vapustavam nähtus, milleni ma ei küündi. Ja ilmselt ongi küündimatus taolise eksklusiivsuseni just see, mis selle kõrgeks teeb. Muud midagi, kui et raha ei jätku.
Kultuurile kui materiaalse ja vaimse sümbioosile ei ole polariseerumine omane. Polaarsus tekib ainult hirmu pinnalt: kui kardetakse hävingut. Aga hirm välistab arengu, sest on võimatu korraga olla hirmul ja areneda — saab ainult ühte kahest: kas olla kultuurne ehk areneda või olla hirmul, karta oma elu eest. Minu elus on need kaks asja loomingu alguses segunenud. Mul sai lihtsalt kõrini hirmul olemisest ja luuletamisega läksin ma maailmale vastu, ma tundsin, et pidin oma nõrkusest tegema tugevuse. Sedakaudu olen ma ka märgiks vastandite mõttetusest, eriti nii pisikeses ja paljutõotavas riigis nagu Eesti.
C. P.: Milline seos on sinu jaoks loomingul ja hullumeelsusel?
T. T.: Isiklik muidugi. Kui võtame aluseks ühiskondliku reaalsuse, teaduslikud standardid ja närvisüsteemi normaalse keskmise, siis olen ma kindla peale peast segi. Psühhiaatriahaiglast olen saanud diagnoosiks ebastabiilse isiksusehäire ja olnud haiglas sees raske depressiooniga. Kui geneetilised soodumused on korrelatsioonis vaimse ümbruskonnaga, siis pole mingi ime, et need tendentsid edasi kanduvad — see on kõigest loodus. Leian, et tundlikkus on loojale üsna oluline. Samas ülitundlikkuse puhul on õnnetus kergem tulema, kui endaga mõistuse tasandil ropult tööd ei tee. Emotsionaalsus ei saa olla kõik, mis ühel inimesel/loojal on, sest tunnete eesmärk on õpetada asjade sisust aru saama. Kui oled tundlikumana sündinud, liigub energia teisi radu pidi ja kohanemiseks on sel juhul tihti vaja leiutada oma meetodid, et ellu jääda. Muidu ongi üsna reaalne oht kurbusesse surra, mida depressioon ju sisuliselt tähendabki. Looming on ses suhtes täiuslik viis enese väljendamiseks.
C. P.: Oled peale luule avaldanud ka proosat. Kas proosa kirjutamine on olemuslikult kuidagi teistmoodi või on vahe luulega ainult vormiline?
T. T.: Proosa kirjutamine on väga teistmoodi. Luule ei vali väga aega või kohta, see kukub nagu vili puult, eriti kui puud veits raputada. Luulet tuleb kirjutada ainult tungival vajadusel, mitte sellepärast, et ma oskan. Ja põhimõtteliselt olen ma luule kirjutamise kogemusega kuhugi sinna jõudnud, kus see on minu jaoks nagu loitsimine.
Praeguse seisuga (juuni—juuli) lõpetasin kirjutamise täielikult. Harjutan end (populaar)teaduslike tekstide keelest aru saama, sest olen end proosa leiutamise teekonnal ammendanud. Mu elu lainetab pidevalt kogemuse ja selle analüüsi vahel. Luulekogemus on õpetanud mind tundeid analüüsima (à la psühholoogia) ja proosa on olnud võti maailma metafüüsiliseks kogemiseks.
Olen pühenduja tüüp, kuigi see kõrvalt nii paista ei pruugi. Seepärast ühe loo kirjutamine tähendab selles loos elamist nii, et kõik mind ümbritsev, ka väljaspool oma laua taga töötamist, jutustab mulle sedasama lugu edasi, andes vihjeid, kuidas ühele või teisele asjale läheneda võiks.
C. P.: Luulel nagu ka loitsul on alati palju suurem mõjujõud, kui seda valjult ette loetakse. Sel suvel panid veebi üles päris mitmeid linti loetud luuletusi. Kas sellest on valmimas audioluulekogu?
T. T.: Kui olin jõudnud kolmanda inimeseni, keda palusin oma luulekogu materjali toimetama, oli tema reaktsioon selline: mu töö tekitas temas mulje seisma jäänud veest. Ta muutis oma arvamust pärast seda, kui olin needsamad tekstid laval ette lugenud. Need muutusid justkui paremaks pärast seda, kui ma neid esitasin. Sellel hetkel hakkaski kooruma mõte, et mind tuleks hoopis linti võtta. Samas tekib siinkohal ka kirjandusmulli lõhkemine: järelikult pole ma piisavalt hea, et tekstikontekstis end õigustada. Teisest küljest tuleb asjadel lasta minna seda rada, kuhu need minema peavad.
Mu ideaal on siiski audiost videoluuleni liikuda. Praegu on seis sealmaal, kus ma ootan taevalikku kinnitust selle võimalikkuse kohta. Aga see on nats nagu mõelda, kas ma abiellun või jään igavesti üksi. Kõik pole päris nii, nagu ma tahaks, aga ei viitsi punnitada, et teha kuidagi lahjemalt.
C. P.: Kogumikus „Kius olla julge” kirjutasid aastal 2009 nii: „Minu südameasi on kirjutada elust nii tõetruult kui võimalik ning keel on üks väga otsene instrument selle peegeldamiseks.”[1] Kas oled sellega endiselt nõus?
T. T.: Ma ei leia endas selle väite suhtes vastuolu. Keel on siiani elu otsese väljendamise instrument, aga niikaua, kuni ma pole kogenud elu uuest vaatevinklist, pole mul võimalik edasi kirjutada.
Oma esmaseks eesmärgiks kirjanikuna olen pidanud sõnade leidmist, mis väljendaksid korraga ja täpselt nii mu mõtet kui ka tunnet. Aga ma ei ole teadlikult eriti keelega tööd teinud — ma olen teadlikult pidanud tööd tegema oma tunnetega. Vist on keeleline areng minus tunnetest ees olnud, sest alles asju tagantjärele üle lugedes saan ma iseenda teravusest aru. Ses suhtes on keele ja reaalsuse vahel üldiselt nihe olnud küll, eriti kui elada mõne proosaloo sees.
Keele ja reaalsuse nihe on nagu armumise ja armastuse nihe ka.
Kui rääkida kõnekeelest, siis ma leian, et see on kultuuriliselt väga oluline ja põnev asi, mis märgistab kindlat aegruumi. Oleks äärmiselt idiootne ja vaimuvaene, kui kirjanikud kirjutaksid „õigesti”. Sellega seoses meenub mulle, kuidas ma ülikooli akadeemilises kirjutamises käisin ja me pidime seal mingeid kirjaformaate läbi kirjutama, sisu pidime ise leiutama. Tööd tagasi saades tuli välja, et olen kõik korrektselt teinud, ainult kirja sisu kohta pidas õppejõud vajalikuks märkuse teha: „Aga sellist asja ei usu küll mitte keegi.”
Mind õudselt tüütavad raamatutarkusest ära tõusnud inimesed. Keel ei ole minu jaoks midagi mehhaanilist, see voolab iseenesest välja sellisena, nagu see on — nii kirjanikust kui mittekirjanikust. Ehk selles peitubki anne, kui ei pea ilgelt punnitama. See oleks ju ebaloomulik.
C. P.: Avaldad tekste aeg-ajalt ka blogis ja Facebookis. Netis on kindlasti lugejatega suhtlemine vahetum ja tagasiside kiirem, aga üks internetis avaldamise võlusid tundub olevat vist ka see, et puudub trükisõna lõplikkus?
T. T.: Ei saaks öelda, et trükisõna oleks rohkem lõplikum kui mõne mõtte avaldamine internetis (kas või ainult ühe mõttefragmendi kujul). Paber põleb, aga web jookseb mööda taevast, kumb on kauapüsivam? Tean, et mu planeeritav jutukogumik (abstraktses tulevikus) on pooleldi kirjutatud — selleks ei pea see mu kõvakettast palju kaugemale olema jõudnud, sest seda, mida ma tunnen, ei saa mult keegi võtta. Isegi kui käsikirjad hävitada ja arvuti põlema panna.
Trükki jõudmiste puhul on pigem tüütu see, et tegelikult on teos füüsiliselt valmides minu jaoks enamasti juba vana ja iganenud. Kui ma kirjutan mitu aastat luuletusi ja saan need, ütleme, kolmandaks aastaks käsikirjaks, siis läheb veel minimaalselt pool aastat, et see reaalselt ilmuks, ja tihtilugu on mul selleks ajaks täiesti uued teemad käsil. Samamoodi kui olen mõne mõtte avaldanud internetis, siis ega ma naljalt seda maha ei võta. Ei ole minu stiil inimlikku piinlikkust eitama hakata. Mind eriti ei huvita see, mida ma olen teinud, vaid pigem see, mida ma parasjagu teen või plaanin teha. Oli mis oli, tuli kuidas tuli, edasi lähen niikuinii paremana.
Blogimine pole kirjaniku seisukohast rohkem või vähem tähtis kui ükskõik kelle seisukohast. Ega kirjanik ei ole mingi imeinimene, ta on teistega võrdne. Mida iganes tänapäeval teha, tuleb osata end turundada. Või vähemalt proovida enda tööst teistele märku anda. Ma arvan, et enamik mu lugejaid ei osta eales „Loomingu” ajakirja, seega pean mina neile vastu minema.
C. P.: Viimase luulekogu „Vastuseta kirjad” retseptsioon oli üsna vastuoluline. Kuidas sulle tundub, kas autor peaks kuulama, mis kriitikul öelda on, või peaks ta lihtsalt oma asja ajama ja kriitikale üldse mitte tähelepanu pöörama?
T. T.: Tasub olla tänulik inimestele, kes üldse vaevuvad vabatahtlikult kellegi töö üle mõtisklema. Iseasi on see, mis tasandil nad selleks võimelised on. Ma ei ole ise eriti kedagi arvustanud, aga natuke hale on, kui arvustatakse autorit, mitte kunsti sellena, mis see on. Kriitika suhtes tuleb ka kriitiline osata olla. Ja siin on natuke jälle see küsimus, et eks ise peab teadma, mida tegelikult väärt ollakse. Mida kauem aega ühe teose lõpetamisest möödas on, seda paremini suudab autor ise oma tööd hinnata ning ma usun, et keegi ei ole enda vastu ausam, kui looja ise.
C. P.: Kumb on lõpuks suurem — elu või looming?
T. T.: Looming, sest elu = looming.
[1] T. Tasuja, Luule olemusest — üritus end lunastada. Rmt: Kius olla julge. Tallinn, 2011, lk 210.
