Igavene inimene on surnud

Jaanuar, 2024

Humanism, nihilism ja negatiivne dialektika „Tõe ja õiguse” II osas

Hasso Krull

1

„Tõe ja õiguse” teine osa on arutluste raamat. Siin arutatakse rahvuse, kultuuri, religiooni, filosoofia, teaduse ja poliitika teemadel; esile tõuseb rida küsimusi, mis olid XIX sajandi vahetusel eriti särisevad ja erutavad. Põrkuvad konservatiivsed ja liberaalsed, sotsialistlikud, natsionalistlikud ja internatsionalistlikud, suurrahvuslikud, etnotsentrilised, evolutsionistlikud, saientistlikud, teistlikud, panteistlikud, agnostilised ja ateistlikud seisukohad, mis tihti arendatakse hüperboolsete äärmusteni, nõnda et romaani võib lugeda kui filosoofilist komöödiat. Niisugune maailmavaadete virvarr on eesti kirjanduses ainulaadne ja mõjub suurejooneliselt ka selliste teoste kõrval nagu Thomas Manni „Võlumägi” või Franz Kafka „Protsess”, mis on tuntud äärmusteni viidud arutluste poolest.

Tammsaare romaani peamine arhitekst on kahtlemata arenguromaan. Selle peale on aga laotatud väitluste ja vaidluste panoraam, mis meenutab pigem Platoni „Pidusööki”. Mis on tõde? Kes on inimene? Kuidas me peaksime elama? Sellised küsimused ei peitu romaanis implitsiitselt, vaid neid arutatakse otsesõnu, sattudes sageli omadega puntrasse, nii et lugejas võrsub kahtlus, kas mitte pole need küsimused ise vigased või puudulikud. Kas on ikka õige otsida universaalset lahendust, ühte ja sama mõõtu, mis kõigile sobiks? Ka sellisele küsimusele ei anna Tammsaare lõplikku vastust – tema eesmärk on sisendada kahtlust, et lugeja otsiks oma teed. Samas kulgeb aga kõigi nende küsimuste kõrval armastuse motiiv, mis ulatub palju kaugemale traditsioonilisest suhtedraamast ja erootiliste tunnete ringist. Armastus hakkab siin kasvama kirest ja kiindumusest suuremaks, sellest saab armastus elu vastu. Emblemaatiline on romaani lõpu­stseen, kus Indrek salgab maha oma äsja leitud tõe, et mitte teha kurja halvatud jalgadega lapsele:

Ka täna ei saanud ta muidu, kui pidi loobuma iseendast, oma hiljutisist sõnust ja arvamustest, et aga kuidagi leida lohutust sellele, kes seda vajab. Ja härdal meelel langes ta kummuli nuuksuvale lapsele ning rääkis väriseva sosinaga:
„Emal on õigus, Tiina, emal on tõepoolest õigus. Jumal elab, Jeesus Kristus elab, jumala inglid elavad, kõik nad elavad.”
„Nüüd sa valetad!” karjus laps talle peaaegu loomaliku häälega vastu, millest kostis meeleheite pöörasus. „Jumal on surnud, Jeesus on surnud, inglid on surnud, kõik on surnud ja mina ei saa kunagi terveks! Ma jäängi vigaseks!”
„Ei jää, sa ei jää,” vaidles Indrek vastu. „Sa saad tingimata terveks, sest jumal elab ja saadab oma inglid. Ta saadab neid terve leegioni, nii et kui üks ei oska parandada, siis oskab teine.”[2]

Kõigi üllatuseks mõjub Indreku vale silmapilkselt. Korraga avastab Tiina, et ta saab põlvedel seista, ja jääb siis väsinult magama, kuna Indrek põlvitab keset põrandat, püüdes toimunut mõista. Abitu katse last lohutada on kaasa toonud kahekordse tulemuse: Indrekul on õnnestunud edasi anda oma vastne tõde ja tal on õnnestunud Tiinat aidata. Tiina ei tõuse jalule mitte sellepärast, et ta nüüd varasemast rohkem usuks jumalat ja ingleid, vaid sellepärast, et Indrek lubab: ta ei võta kunagi naist, enne kui Tiina saab terveks. Tiina küll mõistab, et Indrek valetab, aga ta mõistab ka seda, et Indrek valetab ju tema pärast. (Õigupoolest on ka Indreku tõotus vale, aga Indrek ise seda veel ei tea, sest see on juba tulevane vale, ja pealegi loominguline vale, sest hoolimata kõigest läheb vale­lubadus hiljem ometi tõeks.) Sellest stseenist kumab läbi nietzschelik vaen kõigi „objektiivsete tõdede” vastu, sest mis maksab üks tõde, kui see hävitab elu? Elu sätendav vale on parem, ilusam ja täiuslikum mis tahes tõest. Sellise järelduseni jõud­miseks tuleb aga omaks võtta teatav negatiivsus, mis kunagi ei ülene positiivsuseks – negatiivsus elu enese sees, mida eitada ei saagi, sest nõnda eitataks elu ennast. Tuleb seega omaks võtta negatiivne dialektika, mis ei taotle sünteesi, vaid hoopis väldib seda. Kuid negatiivse dialektikani jõudmiseks peab enne käima pika tee läbi keerukate ja segaste, mõnikord lausa hullumeelsete arutluste rägastiku.

 

2

Üks romaani keskseid polaarsusi on nihilismi ja humanismi vastandus. Seda vastandust saab vaadelda kahel tasandil: filosoofiliselt ja poliitiliselt. „Filosoofiline nihilist on veendunud, et kõik toimuv on mõttetu ja asjatu; ja et ei peaks olema mõttetut ja asjatut olemist,” kirjutab Nietzsche ühes järelejäänud fragmendis 1887. aastal, seostades sellega ka nihilistlikke jooni loodusteadustes (kausalism, mehhanitsism).[3] Nihilismile vastandub filosoofiline humanism, mis näeb kõige toimuva mõtet „igaveses inimeses”, inimkonna progressis, kultuuris ja hariduses ning inimliku olemise täiustamises. Poliitilisel tasandil muutub see polaarsus palju ähmasemaks, kuid on siiski selge, et Tammsaare romaanis on poliitiline nihilism aktiivne nihilism, mis saavutab „oma suhtelise jõu maksimumi [—] vägivaldse hävitusjõuna”.[4] Humanismil on aga kalduvus muutuda poliitilisel tasandil natsionalismiks ja etnotsentrismiks, tihti ka šovinismiks, suurrahvusliku kõrgkultuuri fetišeerimiseks.

Kõige vaimukama karikatuuri poliitilisest nihilismist esitab mõistagi direktor Maurus, kellel ongi romaanis eriline anne näidata kõiki kontroversiaalseid seisukohti koomilises valguses. „Meil pole vürste, kuningat ega keisrit,” seletab Maurus. „Sellepärast saab iga mõistlik inemine aru, et meil pole vaja sotsialismust ega nihilismust.” (Lk 204.) Maurus annab ka ainulaadse, paradoksaalse ja iseennast tühistava nihilismi määratluse:

„Nihil – ei midagi. Nõnda et, kui keegi ütleb: mina olen nihilist, siis tema ütleb: mina olen ei midagi. Aga härra Maurus ütleb: Nihil – ei midagi selle­sarnast! Mis keisri tapmisesse puutub, siis on kõik eesti mehed nihilistid – mina, teie, Tigapuu, Lible, Vainukägu, kõik, kõik, kõik. Prantslased ja inglased ei ole nihilistid, nemad tapavad oma kuninga või keisri kohe, kui aga kätte saavad. Venelased niisamuti, sest nemad ei taha teistest maha jääda. Jakobson hakkas Peeterburis sotsialistiks ja sellepärast suri ta Pärnu metsa. Vändra metsas Pärnumaal suri vana karu ära. Sest jumal ütles: nihil – ei midagi sellesarnast Vändra metsas Pärnumaal.” (Lk 205.)

Mauruse suus pöördub aktiivne nihilism silmanähtavalt passiivseks nihilismiks, vastupanu teatraalseks vältimiseks. Niisugusel nihilismil on ilmselge poliitiline taust. „Suure ja vägeva Venemaa auks ja väikese eesti rahva kasuks, see on minu lipukiri, minu elu eesmärk,” kuulutab ta teisal, mille peale suurrahvuslikult meelestatud Slopašev pühalikult vastab: „Selle tähega te võidate.” (Lk 106.) Mauruse nihilism on triksterlik nihilism, selle eesmärk on vältida poliitilisi karisid ja liigset tähelepanu, et ennast mitte löögi alla seada. Nii vallandab ta töölt fanaatilise usuõpetaja Vihalepa, kes tahab õpilastest „Kristuse sõjamehi” koolitada ja leiutab selleks spetsiaalse vagadusharjutuse. Õpetaja vallandamist põhjendatakse kummalise oksüümoroniga, mille tagamaad jäävad ainult aimatavaks:

„Tark inemine, vaga inemine, hea inemine, aga aru peas ei ole, põrmugi ei ole,” seletas härra Maurus. „Ta õpetas teid seni, kuni kaotas aru. See sünnib heade inemistega sagedasti nõnda: õpetavad ja õpetavad, kuulutavad tarkust ja tõde, kuni ühel ilusal päeval leitakse, et sel õpetajal pole enam aru raasugi peas, et tark on hulluks läind? Peab rumalama otsima, kel veel täis aru peas.” (Lk 207.)

Ometi leidub Mauruse koolis märksa probleemsemaid tegelasi. Üks neist on üliõpilane Timusk, „väga vaikse loomuga inimene”, kelle arvates peab mässama „igal tingimusel ja ükskõik mis alal”. (Lk 70.) Timusk annab Indrekule Richard Aavakivi raamatu „Meie maakera minevik”, lisades, et seda peab lugema ridade vahelt: „Ja nüüd hakkas Timusk Indrekule õpetama ridade vahelt lugemise kõrget kunsti, eksides sealjuures maakeralt kuule, päikesele ja taevatähtedele, hinge õndsusele, surematusele ja lunastusele, teadusele, vabadusele ja revolutsioonile.” (Lk 71.) Direktor Maurust ärritab eriti see, et Timusk on Indrekult küsinud, kas see jumalat usub, millele Indrek on vastanud: „Vist usun.” „Mis on inimesel, kel täis aru peas, teiselt küsimist, usub ta jumalat või ei?” pahandab Maurus. „On teilt seda keegi enne küsinud?” (Lk 74.) Kuna küsimises peitub kahtlemise võimalus, avab Timuski küsimus juba nihilismi kuristiku, mis Mauruse silmis on ohtlik.

Aktiivse nihilismi poole kaldub romaanis tugevasti ajalooõpetaja Kulebjakov, kes armastab kirjeldada lahinguid ja õpetab Mauruse kooli poistele, et „igavene rahu” ei tulevat enne, „kui on võitluste ägedus ja tapamasinate laastav mõju viidud maksimumini” (lk 245). Kulebjakovile tähendab rahuaade seda, et „ei tohi tunda vähematki halastust ega kaastundmust. Peab tegema võitluse sedavõrd hirmsaks, sedavõrd koledaks ja õudseks, et juba ainult mõte sõjast paneb inimeste südames vere tarduma.” Aktiivse nihilismi hävitusidee on siin ootamatult seotud igavese inimese kujutelmaga, tõmmates ühendusjoone nihilismi ja humanismi vahele: inimkonna moraalne edenemine hakkab sõltuma hävitusjõu suurenemisest. Kulebjakovile on tähtis ainuüksi usk, mis tema arvates „teeb igaveseks” (lk 258). Nii läheb ta ühe peo käigus vaidlema matemaatika­õpetaja Molotoviga, kes nimetab ennast sotsialistiks ja arvab hoopiski, et „inimene on kaabakas, pane ta või paradiisi elama” (lk 220). Molotov kaitseb romaanis puhast ratsionalismi, mille kõrvale humanistlikud veendumused ei mahu:

„Mina ei usu!” karjus Molotov ja virutas klaasi lauale kildudeks.
„Siis te ei tee midagi,” vastas Kulebjakov.
„Teen!” karjus Molotov. „Teen mõistusega, teen teaduse abil.”
„Siis usute mõistust, usute teadust,” ütles Kulebjakov. „Kõik peavad uskuma. Isegi jumal, kui ta on olemas. Kuulete: mina ei ütle mitte, et ta on, mul pole tarvis seda öelda, sest jumal on minule kõrvaline isik…” (Lk 258.)

Kõiki neid jutte kuuleb pealt ka Indrek, kes on ainukese õpilasena peole kutsutud. Peo lõpus võtab raevukalt sõna võitlev humanist Slopašev, kes suhtub jumalasse veelgi skeptilisemalt: „Inimene poleks võinud eksida, kui jumala usk poleks kõikuma löönud. Ja teate, kes uskus inimesse? Kurat uskus ja nõnda tegi inimene, mis tema tahtis. Inimene teeb ikka selle tahtmist, kes temasse usub.” (Lk 259.) Slopaševi jaoks aga tuleneb siit just igavese inimese doktriin ja imperatiiv „uskuda nõnda, et usust tekiks armastus”. See humanistlik imperatiiv on universaalne ega nõua mingit eelnevat määratlust, millele inimene vastama peaks:

„Armastus inimese vastu. Mitte et inimene peaks olema usklik, et tema peaks olema kristlane, muhameedlane või pagan, et ta peaks olema hea, aus, tõearmastaja, õiglane, vaid sellest on küll, et ta on inimene. Mõistate? Ainult inimene, ei muud midagi! Inimest peab uskuma, inimest peab armastama!” möirgas Slopašev, nagu tahaks ta seda kogu ilmale kuulutada. (Lk 260.)

Humanism ja nihilism pole Tammsaare romaanis seega mitte lihtsalt vastandid, vaid teineteist peegeldavad vastandid. Humanism ilmutab end kõige ägedamalt seal, kus nihilism juba on oma töö teinud, nihilism aga saab hoogu juurde just humanismi pimedast usust igavesse inimesse. Kuid igaüht see Mauruse koolis siiski ei haara. Selline on neljakümneaastane üliõpilane Koovi, sauniku poeg ja endine vallakooliõpetaja, kes soovitab Indrekul nendest väitlustest eemale hoida. „Teisse on ka see vene jumal ja igavene inimene kinni hakanud,” ütleb Koovi muiates ja lisab: „Mis te tühja oma kallist aega niisuguste asjadega raiskate. Jätke jumal rahule. Tema ei puutu teisse, mis siis teie temast tahate.” (Lk 260.) Ometi tunneb Indrek, et Koovi sõnad on temale praegu võõrad. Nihilism, see kõige kodutum kõigist külalistest, on juba uksele koputanud.

 

3

„Tõe ja õiguse” teise osa eripäraks on see, et enamik tegelasi on siin mõistetege­lased. Just see muudabki romaani filosoofiliseks komöödiaks, mõlema sõna otseses mõttes. Arutluste filosoofiline taust pole siin üksnes läbinähtav, vaid sageli täiesti eksplitsiitne: tegelased ise seletavad oma filosoofilisi seisukohti ja mõnikord viitavad ka nende allikaile. Samal ajal on meil aga tegemist peene­koelise komöödiaga, sest Mauruse kooli inkubaatoris teisenevad suured filosoofilised ideed pahatihti farsiks, iseenese hüperboolseks paroodiaks. Nagu selgitavad Deleuze ja Guattari, on mõistetegelaste eesmärk „tuua ilmsiks mõtte absoluutseid territooriume, deterritorialisatsioone ja reterritorialisatsioone”, ning just sellega Tammsaare romaani tegelased innukalt ametis ongi. Toimub lakkamatu kaardistamine, vallutamine, mahajätmine ja taasavastamine.

Mõistetegelased on mõtlejad, üksnes mõtlejad, ja nende iseomased tunnusjooned liituvad tihedalt mõtte diagrammatiliste joonte ja mõistete intensiivsete joontega. Meis mõtleb see- või teistsugune mõistetegelane, keda ei pruukinud enne meid eksisteerida. [—] Mõistetegelaste tunnusjoonte vahekorda ajaloolise keskkonnaga, milles nad ilmuvad, võimaldavad hinnata vaid psühhosotsiaalsed tüübid.[5]

Just seetõttu näemegi romaanis peamiselt figuure, keda iseloomustavad ennekõike nende sõnad, väga harva aga teod; veel enam, kõige sõnakamaid tegelasi karakteriseerib siin just tegude puudumine, endeemiline teovõimetus, ning tänu sellele muutuvadki mõttelised eksperimendid eriti kirglikeks.

Üks salapärasemaid mõistetegelasi on seesama üliõpilane Koovi. Psühho­sotsiaalse tüübina on ta askeetlik aktivist, kelle tegemistest väljaspool Mauruse kooli ei saa me suurt midagi teada. Kuid mõistetegelasena on Koovi irooniline agnostik, kelle arvates ei tasu metafüüsilisi ja teoloogilisi küsimusi ülearu ­tõsiselt võtta, sest jõudu tuleb säästa olulisemateks asjadeks. Seepärast soovitabki Koovi Indrekule, et see jumala rahule jätaks: „Teie pole teda ju loonud, tema oli enne teid olemas. Tema pole ka teie sünnis süüdi, teil on omad vanemad. Ja see joobnud peade igavene inimene… Kust meie teame, on inimene igavene või mitte! Need kõik on ainult suured sõnad ja tarvilikud neile, kes midagi ei tee.” (Lk 260.) Eriti markantne on Koovi diskussioon endise õpilase Miilinõmmega, kes on äsja saabunud Saksamaalt ja „värskelt täis pumbatud Marxi ja Nietzschet, kumba just rohkem, seda ei tea, aga üks oli kindel, et mõlemat hea voos”. Miilinõmm ülistab üliinimest ja arvab, et tõelisi kristlasi polegi veel olemas:

„Juba kaks tuhat aastat veerime Kristuse sõnu, aga ega sa ometi arva, et Euroopas või mõnes muus ilmajaos leidub mõni kristlane!” hüüdis Miilinõmm. „Enne kui eurooplane saab kristlaseks, peab ta saama üliinimeseks, sest kristlane olla pole põrmugi kergem kui saada marksistlaseks. Tähendab: esteks üliinimene, siis kristlane ja marksistlane või ka tagurpidi, ükskõik. Külva üli­inimene, kasvab kristlane, mis ongi uus üliinimene, külva kristlane, kasvab marksistlane, mis ongi uus kristlane, mis on üliinimene. Nii on see lühidalt ja filosoofiliselt.” (Lk 304.)

Miilinõmme dialektika on silmanähtavalt hegeliaanlik ja põhineb eituse eitamisel, mis peaks viima uue sünteesini. „Negation der Negation… Seeme, kõrs, uus seeme. Üliinimene eitab inimese, oma seemne, kristlane eitab üliinimese, oma kõrre, marksist eitab kristlase või ka tagurpidi. Selge, mis?” (Lk 304.) Kuna Koovi nende spekulatsioonide üle naerab, läheb Miilinõmm veel enam hoogu ja hakkab arutlema jumala üle, kes tema arvates kaob, kui kustub inimese ettekujutus jumalast. „Maailm on fakt, aga jumal ei ole,” kinnitab Miilinõmm. Seepeale esitab Koovi aga arutluse, milles tuleb ootamatult esile tema sügav perspektivism:

„Kust sina tead, et maailm on fakt?” küsis Koovi jällegi. „Aga mis siis, kui maailm on samuti inimese peaaju sünnitus nagu jumalgi? Kui ta on nagu matemaatika ja muusika, mis? Või arvad sa, et kalkunil ja vihmaussil on sama maailm nagu meilgi? On ehk niisuguseid olevusi, kes tunnevad meie maakera mitte kui midagi kindlat ja kõva, vaid nagu mingisugust tühja kohta ilma­ruumis? Näiteks see loom või asjamees, mida nimetame elektriks, tema tunneb ju umbes nõnda. Õhk on temale nii kõva, et annab sädemeid, nagu oleks ta mõni tulekivi, aga raudtraat oleks nagu auk, mis puuritud sellesse kõvasse ainesse, mida meie hingame. Eks ole nõnda?” (Lk 305.)

Koovi arvates on erinevatel olenditel ka erinev keskkonnataju, ja kuigi inimeste maailm on enam-vähem sarnane, on teistel olevustel teistsugused ilmad. Võiks oletada, et Koovi (kui mõistetegelane) on tuttav Gustav Teichmülleri teostega, mille mõjul sündis Friedrich Nietzsche perspektivismi-idee.[6] Samuti paistab tema nägemus kalkuni ja vihmaussi maailmadest ennustavat Jakob von Uexkülli omailmade-teooriat, mida Tammsaare võis „Tõe ja õiguse” kirjutamise ajal juba tunda ning tagasihaaravalt sajandivahetusse projitseerida.

Miilinõmme dialektiliste uperpallide ümberpööratud peegelpilt on Piiterist saabunud noor inglane Vladimir Solotarski, kes oskab „kuidagi nõnda rääkida ja talitada”, et kõik peavad teda „targemaks kui iseennast”. Solotarskit on romaanis kirjeldatud tõelise oraatorina: „Kõneledes pildus tema lopsakahuuline suu iga­suguseid isme, nii et sotsialismile, nihilismile ja üliinimesele tulid lisaks darvi­nism, ateism ja saurused, eriti just need viimased, tuues Solotarskile endalegi hüüd­nimeks Sauruse.” (Lk 312.) Solotarski on egotsentriline evolutsionist, kelle ettekujutuses on loodusest saanud teleoloogiline areng, mille tipp on mõistagi Solotarski ise:

„Oli vaja miljon looma, infusooriast kuni sauruseni, et sattuda arenedes minule, Vladimir Solotarskile, s.t. inimesele üldse. See oli eesmärgiks. Nüüd on see saavutatud: siin on mu pea, mu käed, mu jalad, silmad, kõrvad, mu peaaju, ja miljon looma võib kaduda. Enam pole vaja kombineerida inimest. [—] Niisiis: arenemine on õpetus, et mina, Vladimir Solotarski, põlvnen saurustest, kes said viisteistkümmend sülda pikaks ja seitse kõrgeks. Mõistate? Mina, inimene, inimsugu. Rohkem pole vaja teada.” (Lk 314.)

Solotarski kõnede kaudu tuleb romaanis nähtavale antropotsentrismi ja humanismi enese põhjani nihilistlik, elu eitav sisu. Kõigepealt samastab kõneleja end „inimesega üldse”, mistõttu tema füüsiline kuju muutub evolutsiooni lõppeesmärgiks; seejärel aga leiab ta, et kogu ülejäänud elusloodus võib nüüd kaduda, kuna eesmärk on juba saavutatud. Selle mõttekäigu kaudu on antud justkui „igavese inimese” naturalistlik versioon, mis purjus Slopaševi möirgamisega kenasti haakub ja erineb radikaalselt Koovi nägemusest, kus perspektiive ja ilmasid on niisama palju kui olevusi ning mitteinimeste perspektiiv on inimeste omaga võrdväärne. Arusaadavalt põlgab Solotarski ka Marxi ja Nietzschet, kes senise arenguga rahul ei ole ja ihkavad enamat. Marxi õpetus on Darwini kõrval „kääbus”, Nietzsche üliinimene aga „plekk”, sest ilma Darwinita poleks teda olemas: „Kes seda mõistab, mõistab mind ja Darwinit. Üliinimene aga – see on laste mäng, sest mis viga on minust üliinimest teha, aga eks katsu sauruselt inimesele hüpata. See on Nietzsche ja Darwini vahe.” (Lk 314.)

Solotarski ja Miilinõmm kehastavad Tammsaare romaanis spekulatiivset dialektikat, mis püüab negatiivsust tühistada. Mõlema kõned mõjuvad Mauruse kooli poistele, kooli direktor aga distantseerub neist rõhutatult. Kui Miilinõmm tellib Saksamaalt raamatu, mille pealkiri on „Sotsioloogia”, käsib Maurus selle kauplusse tagasi viia, kuigi Miilinõmm väidab, et raamat polevat Venemaal keelatud. Mauruse põhjendus väärib tähelepanu:

„Aga miks on härra Mauruse majas keelatud sotsioloogiat lugeda? Selle­pärast, et härra Mauruse majas ei tea keegi õieti, kus lõpeb sotsioloogia ja kus algab sotsialismus. Sest mõelge ise: üks on sotsia, teine sotsio, muud vahet ei ole. Ühel a, teisel o, see on kõik. Der Unterschied ist ganz unbestimmt.” (Lk 312.)

Viimane saksakeelne lause on vahest Mauruse kõige filosoofilisem lause terves romaanis. „Erinevus on täiesti määramatu.” See annab võtme ka Mauruse hüperboolsete monoloogide mõistmiseks, kus harjumuspärased mõttemustrid ja kinnistunud vormelid tihti pea peale pööratakse, et jõuda siis üllatava kaarega mõne tõdemuseni, mis paistaks täiesti banaalne, kui me ei teaks seda käänulist ja kummalist teed, mille kaudu järelduseni jõuti. Maurus on dekonstruktiivne mõistetegelane. Ta võtab käibearusaamad koost lahti ainult selleks, et need kohe uuesti kokku panna – aga siis on nende värving juba tundmatuseni muutunud.

 

4

Hoolimata humanismi ja nihilismi keerukast põimumisest ning positiivsest ja negatiivsest dialektikast ilmub romaani lõpukolmandikus ikkagi lagedale ka tõe teema. Nagu eespool näitasin, on viimase peatüki sõnum väga selge: elu on alati tähtsam igast tõest, isegi kui ta nõuab valetamist. Tõde võib küll kuulutada ülima veendumusega, aga see ei tähenda veel, et niisugune tõde ei sisaldaks mõnda eksitust; seevastu elu sätendav vale kätkeb alati mõnda sügavamat tõde, mida me kohe ei pruugigi aimata. Siiski pole tõe probleem sellega veel ammendatud. On olemas veel üks tõde, mille kuulutamine pole sugugi lihtne, kuid mis loob uut elu just väljaütlemise kaudu – tõde, mis hakkab toimima siis, kui ta on õigel ajal ja õiges kohas välja öeldud, ja kui seda ütleb keegi, keda usutakse ning kes on valmis omal nahal ka lausumise tagajärgi tunda saama.

Pöördeline on romaani 28. peatükk, kus valmistutakse viimase klassi kevadiseks lõpupeoks. Nädalate kaupa arutatakse ja vaieldakse, millest peaks lõpupeol kõnelema. „Vaidluste peaesemeks oli tänavu nagu ka varematel aastatel, kas kõnedes avaldada direktorile ja õpetajatele tõtt või jääda „konventsionaalsete valede” juurde.” (Lk 270.) Lõpetaja Vellemaa, kes vene keeles luuletab, on arvamisel, et „nüüd tahan ma viimaks ometi tõtt kõnelda, sest tõde on sügav ja see sügav tõde olgu minu esimene samm küpsuseksamiks”. Kui Vellemaalt küsitakse, kust ta teab, et just see, mida tema tahab kõnelda, ongi tõde, annab Vellemaa vastuse, kus ta eristab kaht erinevat tüüpi tõde:

„Tõde on kahesugune,” kaitses end Vellemaa, „objektiivne või subjektiivne. Muidugi mõista, et mina omas kõnes ei mõtle kuulutada objektiivseid tõdesid, sest need on õpetajatel paremini teada kui meil. Aga meie subjektiivseid tõdesid nad ei tea, ei võigi teada, ja selle poolest on nad meist rumalamad. Ühesõnaga – nemad on aastate kaupa õpetanud meile objektiivseid tõdesid, nüüd kuulutame meie neile subjektiivseid.” (Lk 271.)

Tõde, mida Vellemaa lõpupeol kuulutada tahaks, on see, mida antiigis on tuntud parrēsia nime all. See on lausumine, kus tõde ja uskumus langevad kokku, sest välja öeldakse midagi, mille tõesuses lausuja ei saa kahelda, sest see on tema enese kogemus. Lausuja mitte ei püüa teisi veenda mingis tões, mida ta ka ise kõigest väest uskuda tahaks, vaid ütleb välja selle, mis juba ongi tõsi, olenemata sellest, kas keegi seda usub või ei. Niisugune lausumine on seotud ühe kindlat tüüpi ohuga, ehk nagu on selgitanud Michel Foucault:

Kui te ütlete midagi, mida võidakse kasutada teie vastu, näiteks kohtuistungil, siis see ei ole parrēsia, ei ole paratamatult parrēsia. Sest parrēsia puhul tuleneb oht alati sellest, et tõde, mida te lausute, võib kuulajat haavata või teda vihastada. Parrēsia on alati kuulaja ja kõneleja vastasmõju. Näiteks võib parrēsia ilmutada mõnd kuulaja eksimust; see võib sisaldada nõuannet, kuidas peaks käituma; see võib anda märku, et kuulaja mõtlemises või käitumises on viga; see võib anda tunnistust millestki, mida te olete teinud, eeldusel, et olete teinud midagi, mille eest kuulaja saaks teid karistada, jne.[7]

Üpris ootuspäraselt on Koovi niisuguse tõeütlemise vastu. „Mis te sellest tõest nii väga taga kiusate!” küsib ta ja teatab siis: „Kes tõtt otsib, see jääb koju, eks? Ehk mis tõtt võiksite teie härra Maurusele öelda, mida tema poleks veel kuulnud? Või arvate, et tema võtab teie tõe tõsiselt? Ei, tema pöörab ta rumalaks naljaks.” (Lk 271.) Koovi leebub alles siis, kui kuuleb, et tõde võidakse rääkida ka purjuspäi: „In vino veritas! Kui keegi purjus peaga tõtt kõneleb, siis pole sest ühti, sest siis ei haava ta. Purjus inimene on pisut hullumeelne inimene, aga hullu­meelsed võivad alati tõtt rääkida, seda ei panda pahaks.” (Lk 272.) Koovi meelest on tähtis, et tõeütlemisest ei saaks parrēsia, vaid et tõde öeldaks välja nõnda, et selle saab ka naljaks pöörata. Niisuguse arusaama võtab viimaks omaks isegi Vellemaa, kes valab oma tunded venekeelsesse luulesse. „Ainult ühte kahetses ta hiljem, nimelt: miks polnud ta luulekeeles väljendanud neid tõdesid, mis ei sobinud proosale. Luulekeel on ju joobunud inimese keel; sellepärast poleks võinud selles avaldatud tõed, olgu nad objektiivsed või subjektiivsed, kedagi haavata.” (Lk 273.)

Parrēsia jääb seega lõpupeol tulemata. Ometi toimub seal midagi, mis kõiki vapustab. Selle sündmuse juhatab sisse humanist Slopaševi kõne, kes ülevas tujus laua tagant tõuseb ja täie rinnaga hüüab: „Minu sõbrad söögis ja joogis, minu kaaslased töös! Siin räägiti kõigest, mitte aga inimesest. Aga mina küsin: Kes on inimene? Kus on inimene? Olen mina inimene? On minu parim sõber Ivan Vassiljevitš inimene?” (Lk 273–274.) Juhtinud nii tähelepanu laua taga istuvale Voitinskile, toob Slopašev kuuldavale oma usutunnistuse, kasutades seekord Voitinskit ideaalse inimlikkuse näitena:

„Inimene on pomm, inimene on dünamiit. Sellepärast hoidugem inimesse puutumast. Minu parim sõber, meie vanim inimene Ivan Vassiljevitš, see on meie suurim pomm. Temas on juba peaaegu kõik maine surnud, on säilinud ainult püha pomm, vaga dünamiit. Ivan Vassiljevitš, sinus on surnud juba kõik, mis on inimeses juhuslikku, on jäänud vaid see, mis ideaalne ja igavene. Niisugune inimese eeskuju on minu sõber Ivan Vassiljevitš ja mina palun kõiki oma klaasid tõsta vanima ja eeskujulikema inimese terviseks. Elagu Ivan Vassiljevitš!” (Lk 274.)

Üleskutse peale tõusevad kõik püsti, välja arvatud Voitinski ise, kes langeb tugitooli seljakile. Katsed teda äratada jäävad tulemusteta. Voitinski ette seisab nihilist Molotov, kelle arvates inimene on kaabakas, Slopašev aga püüab veel kord olukorda päästa:

„Soo, nüüd on pomm niisutatud, nüüd on dünamiit kastetud, enam ta ei plahvata inimeses,” filosofeeris Slopašev. Ja ta läks Voitinski juurde ning küsis: „Ivan Vassiljevitš, kas magate või olete juba surnud?”
Viimane sõna käis võpatusena kogu ruumist läbi.
„Igavene inimene on surnud,” ütles Molotov, kes seisis Voitinski ees ja vahtis talle uurivalt näkku. (Lk 274.)

Selle stseeniga lõpevad romaanis kõik arutlused igavesest inimesest, sest kui igavene inimene on surnud, mis siis temast enam rääkida. Ka lõpupidu ise on lõppenud, sest keegi ei taha jääda ruumi, mida on äsja külastanud surm. „Inimesed tõttasid siia ja sinna ja küpsuspidu oli ununenud, nagu poleks teda üldse olnudki, sest pole nagu küpseid inimesigi enam. Üks on, aga sellele minnakse puusärki tooma.” (Lk 275.) Humanismi ja nihilismi duell on seega lõppenud juba enne Miilinõmme dialektilisi uperpalle kristluse ja üliinimese teemadel ning enne Solotarski ülemlaulu Charles Darwinile. See duell on lõppenud ilma sünteesita, negatiivse dialektikaga, sest igavese inimese „pomm on plahvatanud” (lk 274). Edasi tuleb elada koos vale, surma ja negatiivsusega, mida ei saagi ületada.

Aga Indrekule on ikkagi selleks veel vara. Kui kosmograafia professor talle ütleb, et on kolmkümmend aastat otsinud taevast, aga ei ole seda leidnud, variseb kokku Indreku kosmoloogia, kus maapealse ilma kohal oli taevane ilm, millesse oleks võinud paigutada jumala, kelle suhtes Indrek oli arvamisel, et ta „vist usub”. Nii kirjutabki Indrek ateistliku kaastöö Pajupilli asutatud õpilaslehele, mille nimi on „Tõde” ja lipukirjaks „Tõde, tõde, paljas tõde”. Ja nii ei jää kooli direktorilgi muud üle, kui Indrek koolist minema saata, sest „kes peab siin majas jumalat kaitsma, kui härra Maurus ei kaitse” (lk 359). Aga sel hetkel pole Indrek veel Tiinale valetanud, ei ole loobunud „oma südameveres tõusnud tõest” (lk 368), ei ole põlvitanud keset põrandat, kui magav lapsuke naeratab sängis.

 

^[1] Artikli aluseks on ettekanne konverentsil „Loomingu sajand” 27. IV 2023.

^[2] A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus II. Kogutud teosed 7. Tallinn, 1981, lk 366. (Tsitaadid teosest on edaspidi tähistatud leheküljenumbritega.)

^[3] F. Nietzsche, Fragmente nihilismist. Tlk L. Luks. Akadeemia 2004, nr 8, lk 1816 ja 1797.

^[4] Sealsamas, lk 1810.

^[5] G. Deleuze, F. Guattari, Mis on filosoofia? Tlk A. Saar. Tallinn, 2014, lk 69–70.

^[6] Vt: M. Tamm, K. Kull, Eesti teooria. Akadeemia 2015, nr 4, lk 603.

^[7] M. Foucault, Discours et vérité, précedé de La parrêsia. Pariis, 2016, lk 83.